Monday, February 5, 2018

Meie Lootuse Neitsi

Jorge - Leegi õe sõprade isa - võtab oma ülesannet sama tõsiselt kui ülejäänud pereliikmed. Eelmisel päeval oleme Paula ja tema ema Yasminiga tiirutanud Usaquenis - linnaosas, kust  2600 m kõrgusel mägedes asuv 8 miljoni elanikuga  Kolumbia pealinn Bogotá alguse sai.

 Kellele potti? Kellele panni? - üsna ootamatult mõjub selline müügimees suurlinnapildis.

Bogotá vapp

Päristaimedest seinahaljastus. Umbes nagu taskutega mistra, mille taskud on kõigepealt mulda ja siis taimi täis topitud. Kuna taustamaterjaliks on "kangas", siis  vettib see ilusasti läbi ja hoiab ja jagab niiskust...
Peaaegu nagu viiuldajad katusel...

Lisaks Rovaniemile ja Islandi Akureyrile siis ka Kolumbias, Bogotás...

Bogotá nime puderkapsadsaaga

Nimi Bogotá tuleb muisca-indiaanlastelt Bacatá (need on kah sedasorti indiaanlased, kes käisid samuti vanal heal ajal järvevette kulda loopimas ja sellega Eldorado-legendile põhja ladusid).

Kui hispaanlased siia aastal 1538 sõjalise tugipunkti rajasid, panid nad sellele nimeks  Nuestra Señora de la Esperanza (Meie Lootuse Neitsi). Järgmisel aastal, tugipunkti juriidilisel vormistamisel, muudeti nimi ümber: Santa Fe (Püha Usk) / Santafé. Sest vormistaja kodu asus Hispaanias, Santa Fe nimelises külakeses.
Tundub, et kõik selle Hispaania külakese elanikud on ilma peale laiali jooksnud, seal endale mingi maatükikese krabanud ja sellele Santa Fe nimeks pannud - sellenimelisi kohti on kogu maailm täis. Ainult Eestis vist ei ole... (nagu meil pole ka ülearu palju katoliiklust).
Santa Fe'sid oli isegi Kolumbia piirides liig palju. Et neid kuidagi eristada, täiendati hispaanlaste poolt pandud Santa Fe'd vanade indiaanlaste Bogotága. Saadi Santafé de Bogotá. Samal ajal oli Bogotá nimi ümber tõstetud asulale, mida täna tuntakse Funza nime all

Kolumbia iseseisvumisega hispaanlaste alt (1830) ja vabariigi rajamisega loobuti omariikluse tuhinas hispaanlaste poolt antud nimest. Järgi jäi  Bogotá. Aga sihuke koht oli ju juba olemas... Teine Bogotá muudeti Funza'ks. 

1991. aastal täiendati konstitutsiooni ja Bogotást sai uuesti  Santafé de Bogotá
2000. aastal täiendati konstitutsiooni ja nüüd tõmmati Santafé jälle maha... Nii et täna kannab Kolumbia pealinn nime Bogotá, aga mis homme saab - ei me ette tea...

*  *  *
Jorge elab nii peenes majas, et keegi ei oska isegi selliste majade olemasolu Bogotás kahtlustada. Isegi veel siis mitte, kui me oleme õigesse tänavasse jõudnud. Sest tänav on täis täiesti tavalisi ilmetute fssadidega maju. Isegi siis veel mitte, kui me oleme maja all asuvasse parklasse keeranud. Isegi siis veel mitte, kui me oleme parklast treppe mööda kõrgemale liikunud.
Me peaaegu tardume paigale.
 Selline näeb ju välja  kolledži siseõu Inglismaal, mitte elumaja Kolumbias???

 Jorge on igavesti sümpaatne intellektuaal. Ajaloolemb. Et me kõigest paremini aru saaksime, viib ta meid oma vinge kortermaja katusele. Üks elanikest naudib sääl parasjagu lamamistooli, päikest, kohvi ja raamatut. Meie ees, taga ja kõrval toimetavad kaheksa miljonit...
Karlsson Katuselt sobiks palju paremini Kolumbiasse elama... Eemal paistab veel üks katuserõdu, millel tõenäoliselt saab samamoodi elu nautida nagu seda teeb "meie katuse" inimene.

"Gentrifikatsioon," ütleb Jorge. "See on gentrifikatsioon, mis meil siin toimub. Juba pikemat aega."
"Gentrifikatsioon - mida see tähendab?" küsin mina vastu. Ma ei tea, et oleksin selle sõnaga varem kokku juhtunud.
"See on niisugune protsess linnastumise juures, kus jõukamad inimesed kolivad kesklinnast minema," ütleb Jorge. "Reeglina on ju kesklinnas kõige magusamad krundid ja kinnisvara, aga meil on jõukam raahvas kesklinnast minema kolinud. Inglismaal on ka selline periood olnud. Vaata neid ja neid hooneid -" Jorge viipab käega uute modernsete kõrghoonete suunas - "sinna püütakse nüüd uusi elanikke sisse meelitada. Mulle ei meeldi, et sellised hooned kesklinna tehakse ja ei-tea-kellega täidetakse."
 "Aga miks läksid inimesed kesklinnast minema?" ei saa mina aru.
"Sest kesklinnas on väga pikka aega liiga ohtlik olnud," ütleb Jorge. Vastus selgitab ka, kuidas on võimalik, et "täiesti tavaline" inimene elab sellises piirkonnas ja sellises majas. 
"Ohtlik?" 
"Nojah. Viimastel aastatel muidugi mitte enam nii hullusti. Gerilja-sõjad said ju 2016 ametliku lõpu."
"2016? Alles? Need algasid ju 1948?"
"Jah.  Meie president Juan Manuel Santos Calderon sai ju koguni Nobeli rahupreemia selle eest, et suutis  oma riigis lõpuks ometi rahu majja saada."
 Džiisas - 1948 kuni 2016!!!
 Jorge annab meile kiirülevaate Kolumbia ajaloost.

*  *  * 

Koloniaalajastul oli Bogota koos Cartagenaga praeguse Kolumbia territooriumi tähtsaim linn.
Siin elanud mõjukate kreoolide eestvedamisel tekkis vabastusliikumine, mis Kolumbia 20. juulil 1810 esimese eraldumiseni Hispaaniast viis. Hispaanlastel õnnestus korraks siiski võim taaskehtessstada, lõplik iseseisvumine tuli aastal 1819.

Bogotast sai Suur-Kolumbia pealinn. Aastal 1830 jagunes Suur-Kolumbia Ecuadoriks, Kolubiaks ja Venetsueelaks.

Pärast seda pole Kolumbias õigupoolest mingit rahuperioodi  olnudki. Suur-Kolumbia lagunemisele-jagunemisele järgnesid Kolumbias kodusõdade aastakümned - või pigem aastasajad. Üheks kohaliku elanikkonna jaoks raskemaks perioodiks selles kodusõdade nimekirjas loetakse  Tuhande Päeva Sõda aastatel 1899-1902. Konservatiivide ja liberaalide vahel. Viimane konservatiivide-liberaalide kaklus algas 1948 ja lõppes 2016!!! 

1948 rajati Bogotas Ameerika Riikide Organisatsioon. Selle käigus mõrvati liberaalse partei presidendikandidaat. Mõrv vallandas mitmeid päevi kestva vägivallalainetuse, nn Bogotazo. Ülestõusnud rahvamassid rüüstasid linna.
Pärast Bogotazo't muutus linna areng oluliselt: jõukal järjel perekonnad, kes seni olid elanud kesklinnas, kolisid nüüd ümber linnaosadesse nagu Chapinero, El Chicó ja  Usaquen.
Kuid vägivallalained ei tabanud mitte ainult Bogotat, need veeresid üle kogu maa. See tähendas, et pealinn sai pelgupaigaks neile, kes mujalt minema aeti või kes ise põgenesid. 20. sajandil kasvas Bogota elanikkond poolelt miljonilt 7 miljoni peale!

Sõjaväelise diktatuuri ajal alates 1953 hakati linna ehitama lääne suunas.
1961 külastas linna programmi  Allianz für den Fortschritt raames USA president Kennedy. Programmi ja külaskäigu eesmärk oli Ladina-Ameerika riigid USA-le lähemale tuua, sest USA meelest oli sääl liiga palju nõukogude mõju. Sellest visiidist tekkis üks Bogota suuremaid linnaosi, Kennedy linn ehk  Ciudad Kennedy, kus praegu elab ca miljon inimest.

1970ndatel kutsuti ellu gerilja (=partisani)rühm M19, mis mõjutas oluliselt nii linna kui riigi tulevikku. Valitsus otsustas ehitada presidendi residentsi, Casa de Nariño , mis tol ajal oli üüratu luksus keset närust ja vaesunud linnasüdant.
 Presidendipalee pilt on pärit siit. Tegelikkuses on presidendipalee ümber ka jaanuaris 2017 üsna lai turvatsoon, pildistada saab ainult kaugelt läbi raudaia ning kõikjal patrullivad sõdurid. Kuid pidulik vahtkomnavahetus on olemas, kinnitab Oma Silm. 
Sõduritel ei ole midagi pilditeo vastu.

Aprillis 1984 mõrvati  narkomaffia poolt justiitsminister Rodrigo Lara Bonilla . See viis riigi vastandumiseni kartellide ja narkoäriga kogu riigis.
6. november 1985 oli traagilisim päev pärast Bogotazo't. Geriljarühm M-19 vallutas Justiitspalee. Järgnenud edasi-tagasi võitluste käigus riigivõimu pärast hukkusid sajad inimesed.

 13. novembril 1985 hakkas purskama vulkaan  Nevado del Ruiz (ca 130 km Bogotast). Vulkaani sulav lumemüts põhjustas uputused Lagunilla jõe äärsetel aladel ning Armero linna peale vajus tonnide kaupa muda. Tuhanded hukkusid tulvavetes. Katastroofi üle elanud siirdusid uut kodu otsima Bogotasse.

1990ndatel sai Bogotast uimastikartelli sihtpunkt. Linnas toimus hulgaliselt terroriakte, muuhulgas pommid ostukeskustes ja DAS-s ehk julgeoleku majas. Tuhanded hukkunud ja hoogne uimastisõda. Aastakümmet märgib uimastiparuni  Gonzalo Rodríguez Gacha, alias „Mehhiklane“ surm julgeolekuteenistuse käe läbi.

*  *  *
 Me oleme ikka veel katusel.
"Vaata sinnapoole - see on üks põnev käimasolev projekt," viipab Jorge järgmises suunas. Üsna kaugel paistab midagi  mitmevärvilise Lasnamäe või Annelinna sarnast. 
"See on Bolivari linnosa, mis praegu jõudsalt areneb. Ja tead, miks? Oli meil siin üks jaapanlane, kes muudkui imetles, et kuidas ikka on võimalik, et kolumbialased nii rõõmsameelsed on. Vaesed ja viletsates oludes, aga ikka rõõmsameelsed. Ja mõtles välja sellise teraapia, et hakkas tooma rikkaid, stressis ja depressioonis jaapanlasi siia. Pani nad paariks kuuks kõige vaesemate kolumbialaste juurde elama. Selle ajaga hakkasid inimesed aru saama, mis on elus tegelikult oluline. Seitse aastat on ta juba niimoodi jaapanlasi siia tassinud, üle 800 inimese, ja need on väidetavalt kõik abi saanud!"

Lahkume katuselt ja keerame esimese nurga taha. Pole kahtlustki, et me oleme kesklinna, La Candelaria, südames.

La Candelaria vanim maja

"Teeme  septimaso't," teeb Jorge ettepaneku. See tähendab tänav number seitset mööda jalutamist. Ehk mööda kesklinna peatänavat mööda jalutamist. 
Septimaso ei erine millegi poolest maailma muudest suurlinnade südametest - tänavakunstnikud ja -muusikud, vidinamüüjad,... no maletajaid ehk ei ole päris igal pool, ehkki Hiinas kah näiteks on.

Monumentaalne Bolivari väljak on ümbritsetud monumentaalsetest  hoonetekompleksidest: 1823 lõpetatud katedraal,
Bogota katedraal Bolivari väljakul. Järjekord nagu Lenini mausoleumi juures. "Igal laupäeval jaanuarit märtsini on meil siin tasuta orelikontserdid. Esinejad on kogu maailmast ja väga tunnustatud tegelased," ütleb Jorge.

ning põhjaküljel justiitspalee, kus 1985. aastal  dramaatilised sümdmused toimusid. 
Justiitspalee 6. novembril 1985 ründasid varastatud bussiga kohalesõitnud  35 geriljat rühmitusest M-19 justiitspaleed. Tormijooksu käigus tapeti kõigepealt valvurid ja mitmed turvatöötajad. 300 majas viibinud isikut võeti vangi, nende hulgas Kolumbia president. Majas hakati dokumente ja akte põletama. Kolm tundi hiljem lasti ca 200 pantvangi vabaks. 
Väidetavalt oli ründamiskäsk tulnud narkoparun Pablo Escobarilt, kellele ei sobinud ameeriklaste sekkumine.  
Lõpuks ründas justiitspaleed armee, selle käigus hukkus omakorda hulk inimesi, 11 isikut jäidki teadmata kadunuks. 
Nende sündmuste käigus sai ehitis sedavõrd kannatada, et lammutati maha ja ehitati  uus. 
Rahvusooperi Teatro Colon kõrval asub teatrikohvik nimega La Scala :). Isegi Moskva Bolšoi Teatr on siin esinemas käinud, teatab Jorge uhkusega.
Portugali azuleja-kingitus Bogotale mingiks linna sünnipäevaks. Portugal, mu arm :)!!!

Lihtsalt tänaval :) La Candelaria on Bogota väikseim linnaisa ja "pure kultur" - 20. sajandil ei kasvanud Bogota mitte üksnes rahvastiku mõttes, temast sai ka kultuurikeskus, Lõuna-Ameerika Ateena. 

Meie Lootuse Neitsi -  võib-olla see ei olegi halb nimi sellisele pealinnale :)?

*  *  *
  • 68 % elanikkonnast on mestiitsid (eurooplase ja indiaanlase järeltulija), 20 % valged, 10 % mustad aafriklased ja mulatid, 2 % indiaanlased ehk pärismaalased;
  • üle 90% elanikkonnast on katoliiklik;
  • 2,4 % elanikkonnast  (vanemad kui 15 aastat) on kirjaoskamatud - maapiirkondades on see protsent 8;
  •  Kullamuuseumi ja Botero kunstimuuseumi naabruses asub  Luis Ángel Arango Raamatukogu - ca 100 a vana, kogu Lõuna-Ameerika tähtsaim raamatukogu
  •  "Pole tõsi, et inimesed lakkavad unistamast sellepärast, et nad jäävad vanaks, vaid nad jäävad vanaks sellepärast, et nad lakkavad unistamast." - Gabriel Garcia Marquez, Kolumbia kirjanik, Nobeli preemia aastal 1982. Tuntuim teos - "Sada aastat üksindust".
  • Huvitav artikkel gerilja-sõdadest: https://personainfieri.wordpress.com/2016/10/15/kolumbia-rahuplaan/. "Rahu hinnaks on andestamine."
  • ETV-s praegu: Simon Reeve'iga Colombias 
*  *  *
Me oleme vahepeal koju jõudnud. Kuid üks teema sellest reisist vajab - vähemalt iseenda jaoks - veel postitamist...

Thursday, January 25, 2018

Imä, mis süvvä om? - Mesi-musipuu!

Nuudli ja hapupiim - noid ei ole küll viimätse kolme kuu joosul saanu. A tuu iist om ütte-tõist muud põnõvat  tii pääle jäänü...

Meie peaaegu kolmekuulise Lõuna-Ameerika tripi viimase vaatuse võttis enda kanda imearmas Kolumbia perekond pealinn Bogotas, kelle Leegi õde meile vahendas.
Vasakult: Ulvi; südamlik pereema Yasmin; tema eksabikaasa Jorge; viimase uus elukaaslane Miriam (eesrea helesinine); tütar Mauren, Leegi, Jorge ja Miriami baleriinist tütar Oriana. Pildilt on puudu meiega eelmisel päeval ringi tuuritanud Paula. 

Kolumblastel tundub olema sama seis nagu eestlastel üheksakümnendatel, mil me nii väga tahtsime, et iga välismaalane mõtleks: "Issand, kui toredad inimesed seal on!" Kolumbia tavakodanikke tundub väga häirivat maine, mille riigile on külge kasvatanud maailmakuulsad narkokaubitsejad Pablo Escobar (alustas 70ndatel, hukkus põgenemisel 1993) ja Don Diego (mõisteti 45 aastaks vangi aastal 2009, alustas "äritegevusega" 90ndatel).  

Koka-teemat selgitas toredasti Bogota kullamuuseumi (Museo del Oro) giid: "Sama lugu nagu viinamarjade ja veiniga: ei saa ju väita, et viinamarjad on kahjulikud, kuna neist on võimalik valmistada veini ja mõni idioot oskab ennast veinist purju juua. Kokalehti on arheoloogide sõnul Andide piirkonnas tarvitatud 8000 aastat. Mõtle - 8000 aastat! Neid on aastatuhandeid näritud kui ravimit - ergutav toime, vähendavad näljatunnet, toetavad seedimist ning aitavad kõrgmäestiku vähese hapniku tingimustes paremini toime tulla...
Lubjast ja kokalehtedest valmistati segu - lubi aitab kokas leiduvate ainete eraldumist aktiveerida. Segu pandi spetsiaalsesse närimiskotikesse, segu näritakse-mälutakse ja sülg neelatakse alla. Mägialadel arvestatakse isegi vahekaugusi enamasti  nende läbimiseks kuluvates kokadoosides: üks teelõik on cocada, mille pikkus mägisel maastikul on umbes kaks kilomeetrit ning tasandikul umbes kolm kilomeetrit. "

Inkade legendi järgi kinkis kokalehed inimestele päikesejumal Inti - et vähendada inimeste valu-, nälja- ja janupiinu.  Seetõttu kummardasid inkad kokataime.
Puhast kokaiini hakati valmistama 1860. aastate alguses. Mõnda aega kasutati kokaiini meditsiinis universaalainena, seda sisaldasid mitmed patentravimid. Ka populaarne jook Coca Cola sisaldas kokaiini kuni aastani 1903.

*  *  *

Bogota perekond viis meid traditsioonilisi sööke sööma. Me olime küll ise ka üritanud midagi sellesarnast leida, kuid mitte kuigi edukalt. Peaaegu kõik see, mille me ise olime avastanud, liigitub peatüki "Veidrad fruktid" alla.

Traditsioonilised supid - mitte need, mida meile kolm kuud järjest päevamenüüdes pakuti - koriandriküllased, kord paksemad, kord vedelamad leemekesed, kuid kindlasti koriandriga maitsestatud - osutusid nii uhketeks komplektideks, et me ei osanud  käitudagi mitte. Et kuidas seda kõike nüüd kokku või lahku segama peab või mis järjekorras või mida mida millega sööma... Õnneks olid võõrustajad valmis - pärast seda, kui ema oli söögipalve ära lugenud - meid juhendama. Söögipalve ajal mõtlesin mina kolme asja. Esiteks, et ma ei ole vist mitte iialgi istunud lauas, kus keegi päriselt ja südamest söögipalvet loeb, teiseks, et see on nii armas, kuidas ema meie auks inglise keeles palvetada pingutab ja kolmandaks oli omamoodi põnev ja soe kogeda, et keegi päriselt palubki, et sul hästi läheks - keegi põhimõtteliselt täiesti võõras inimene võõralt maalt ja mandrilt...

 Lõunal koos Paula ja Yasminiga.

Bogota piirkonna traditsiooniline roog Ajiaco - kanasupp, üldjuhul koos kolme sorti kartuliga. Maisitõlvik kah sees. Riisi võib supile sisse segada või kõrvale süüa. Riisist järgmises väikeses kausikeses on mingid hapendatud tutid-nutid - Leegi pakkus, et võivad olla kressi omad. Järgmises rõõsk koor ja siis avokaado. Kõige puhul kehtib üks ja sama reegel: kui tahad, miksid segi, kui tahad, võtad lusikaga ampsu siit ja teise sealt...

Traditsioonilise supi suurimaks üllatuseks oli avokaado - ma ei oleks ise kunagi selle peale tulnud, et avokaado-jupid mistahes supile juurde segada. Väga hea kreemine amps - värske avokaado koos supileemega!!!

Järgmisel päeval uus supiring -  sedapuhku oli tegemist oasupiga. Kohal olid nii kõik eelmise päeva komponendid - koor, avokaado jne - kuid täiendavalt ka lihaleivakesed (ausalt, see on midagi muud, kui see, mida teie lihaleiva all ette kujutate) ja arepad - traditsioonilised ümmargused maisileivakesed.
 Sedapuhku koos Maureni ja Yasminiga.

 Sissejuhatus. Valged pätsikesed paremal on maisileivad arepad. Nende kõrval vasakul lihaleivad - vahvlilaadsed krõbedikud, millel lihasalati moodi segu peal. Mahlad - con leche ehk piimaga - on igaühel erinevad.
 Punastest ubadest supp koos lisandite, sh vorstiga. Ja avokaadoga.

Mõlemad supid maitsesid väga hääd ja mõlemal juhul oli üks häda:  liiga suur ports :).

*  *  *
Kes tuleks selle peale, et mangole soola-pipart-sidrunit peale raputada ja niimoodi värskendav soolane amps saada? Kolumbias on see väga in.

*  *  *
Üheks gramm pire pidulikumaks roaks Peruus-Ecuadoris on grillitud merisead. Väga ahvatlevalt püüavad tee veeres pilku ka suured sead - kuid nende valmistamisviis eestlase maitsemeelele naudingut ei paku. (Liha ei küpsetata mitte vardas, nagu esimese hooga tundub, vaid rääsunud õlis panni peal). Kohalikud aga hindavad  kõrgelt sea krõbedaks kõrvetatud kamarat. 

*  *  *
Asi, mida ma igal juhul taga jään igatsema, on erinevad fruktid ja mahlad. Sa heldus, kui palju imelisi vilju!
Kõigil neil eestikeelseid nimesid ei ole.  Selle eest on neil ohtralt kohalikke nimesid - umbes nagu õun, upin jne :). Näiteks rico, mamon ja quenepa - see on üks suur turisti lollitamine, ma ütlen! Tšiilis oli selle asja nimi rico, mingil ajal muutus rico mamon'aks ja siis ühtäkki öeldakse quenepa. Ja sina ei tea üldse, kas sa oled seda juba proovinud või ei... Rico't olen, aga quenepa't - no tõesti ei tea...  Isegi apelsini ei tunne kirjapildis ära. Naranja - no kes võiks arvata, et see tähendab apelsini!

Kuid kõige ilusam on rico-mamon-mamoncillo-quenepa nimi ikkagi eesti keeles! Lihtsalt kuula ja imesta: mmm... mmm... mesi-musipuu... (Melicoccus bijugatus). Alles see oli - paar postitust tagasi - kui ma jagasin oma üllatust magusast marmelaadipuust...

Ca 3 cm läbimõõduga mesi-musipuu vilja sees on kivi. Maitseb nagu sidruni või laimiga mesi :)
Veider selles mõttes, et mahlane kollakasoranž osa on justnagu vatt - hammustada seda ei saa, ainult lutsutada :)

Oga-annoona jäi meie lemmikmahlaks. Kohe nii lemmikuks, et me ei suutnud vastu panna kiusatusele mõned ogamürakad kojugi tarida. Ja mürakad nad on - umbes nagu väiksemat või keskmist sorti arbuusid, ainult et lopergused-piklikud. Magushapukad.
Ja no vähkide vastu pidi oga-annoona hirmus  hää olema - ja igasuguste mikroobide ja parasiitide ja... Nii et me oleme igakülgselt vaktsineeritud :).
Oga-annona (Annona muricata) / Guanabana / Graviola / Soursop

Borojo - (Alibertia patinoi; eestikeelset nime ei leia) - olevat kõige tervisliikum kõigist ilmamaa fruktidest ja kasvavat teine ainult Kolumbia lääneosas, Panamas ja vihmametsas. Vajab kasvamiseks õhuniiskust üle 85% ja keskmist temperatuuri kõrgemat kui pluss 25 °C.
Borojo mahlakokteil piimaga maitses umbes nagu Urvaste kama keefiriga, millele veel väike sorts ploomimahla sisse segatud. Lihtsalt kama oli peenemaks jahvatatud :). 

Pilt on pärit siit.  
Curuba ehk banaani näoga kannatuselill (neid kannatajaid on siin igat sorti ja näoga!) ehk (Passiflora tarminiana) näeb peale vaadates välja nagu tavaline pisemat sorti banaan. Kasvab Kolumbia Andides. Seest näeb välja nagu iga teinegi kannataja - värvilise süldi sees midagi kurgiseemnete laadset. Sült on kergelt hapukas, kuid siiski magus, seega täitsa ok. Igasuguseid vitamiine täis (arvata on!) ja pidi vererõhku alandama ning hea une andma.

Pilt on pärit siit.

Draakonivili - (pitaya) kuulub kaktuseliste perekonda.Välimuselt meenutabki väikest draakonit. Selle vilja kohta on kuskil netis öeldud, et " maitselt meenutab natukene melonit, mis on kokku segatud koogel-moogeli ja sidrunimahlaga. Magus, valge või roosa mustatäpiline krõmpsuv viljaliha sisaldab lükopeeni, looduslikku antioksüdanti, mis aitab võidelda vähi, südamehaiguste vastu ning alandab vererõhku. Parim viis on vili lihtsalt pooleks lõigata ja lusikaga viljaliha süüa, mis on väga maitsev ja värskendav." Täpselt nii ongi - selles osas, mis söömist puudtuab :)!
Draakonivili. Pilt on pärit siit.

Lulo (Solanum quitoense) on samuti Lõuna-Ameerika põhjaosa Andidest pärit. Pealevaatamisel justkui tomati ja apelsini miks. "Maasikas ja sidrun," ütles Jassu, kui oli mahlalonksu alla neelanud. Meil ei jänud muud üle kui takka kiita.
Pilt on pärit siit.

Välimuselt põnevaimaks viljaks jäi guaba - jäätiseoapuu kaunad. Ingliskeelne maailm nimetab seda jäätiseoapuuks, taimetargad ütlevad Inga edulis, eesti keeli söödav ingauba. Maitseb nagu vaniljejäätis :)
Aga põhimõtteliselt sa saad ju aru, kui keeruline elu meiesugustel seal on! Vaata nüüd allolevat pilti. Kui ma Sulle kinnitan, et paremas servas ei ole kurk, vasakus ei ole õun, keskel ei ole kapsast-kartulit-kaali, siis mida sa hing oskaksid peale hakata?!?

Igasugustest siltidest on sama palju abi kui piltidest :D

*   *   *
 Traditsiooniline õlle- või kaljalaadne, kuid viljalihaga (st mehuselt tummine) jook on Chicha. Kergelt hapukas. Meie proovisime Ecuadoris, kuid chicha on tuntud enamuses Lõuna-Ameerika maades.


 Otavalos - selles hirmsuure indiaanituruga linnas - peetakse igal aastal septembrikuus chicha-õlle-festivali.

*  *  *
Kuigi meie põhitoiduseks oli kana, siis mõned korrad suutsime selle siiski kalaga asendada. Serveeringu mõttes põnevaim kalaelamus nägi välja niisugune:
 Pruun pallike on magus riis. Kala ise on keegi tilaapialine (Kohalikus keeles "mojarra"). Niisugune valmistusviis - õlis küpsetamine - oli levinuim. Ja maitses väga hää!!!
Jook kuulub väga sageli söögi juurde, st sisaldub prae hinnas. Sellisel juhul on joogiks nõukaaegset kompotivedelikku meenutav asi. 

*  *  *
Omamoodi rekordiks ja seega ka elamuseks oli üks Coca-cola juhtum. Ostsime söögi juurde igaühele 0,3-se pudeli. "Parim enned" olid kõigil ammu läbi - nii ammu, et esikohale platseerus aasta 2011...
Kohalik viin - Aqua Ardiente - jäi meist miskipärast proovimata. Pidi olema Ouzo moodi ehk siis aniisiviin, nagu kinnitas  kullamuuseumi giidipoiss.
Bogota kullamuuseumi Del Oro giidipoiss juhtis meie tähelepanu ka Kolumbia õlle sümbolile: Club Colombia peal on põlisrahvastelt laenatud loomafiguur,...

... looma tegelikust kujust saab aru allse siis, kui see keskelt kokku voltida....

"Talismanid olid tollel ajal nagu tänapäeva telefonid," ütleb giidipoiss. "Nad aitasid rääkida teise ilmaga."
Bogota kullamuuseum  kuulub Kolumbia Rahvuspangale ning eksponeerib ainult Kolumbia territooriumilt leitud kuldesemeid.
"Indiaanlaste jaoks ei olnud kuld valuuta või raha, see oli maagiline metall ja maagiaga ei kaubelda. Kauplemise jaoks olid smaragdid.  Kuid kuldesemeid pandi hauda kaasa. 18.-19. sajandil rüüstasid kullaotsijad ohtralt haudu ning müüsid kõik leitu välismaale. Rahvuspank ostis need tagasi," räägib giidipoiss.
 "See on minu lemmikeksponaat meie muuseumis," räägib giidipoiss. "Sa mõtle, KUI peen filigraanne töö ja see on kõik ühes tükis valatud!"

Minu lemmikkohaks muuseumis jäi "šamaanituba" - ümmarguse põhiplaaniga ruumi seintel on eksponeeritud grupeeringutena ühesuguse kujuga kuldesemed selliselt, et hämaras valguses moodustub neist justkui looduspilt. Maastik. Ruumi keskel on järve sümboliseeriv ümar "kaev" - põlisrahvad heitsid religioossete rituaalide käigus kuldesemeid järvede lainetesse. Taustaks šamaani muusika...

"Indiaanlastele ei meeldi, kui nende kohta "indiaanlased" öeldakse," teatab Kolumbias sündinud, kuid suhteliselt varasest lapseeast Brüsselis elanud giidipoiss lõpetuseks. "Kolumbus avastas Ameerika ju ainult seetõttu, et Siiditee oli parasjagu sõdade tõttu käigust ära, kuid katoliku paavstil oli hirmus kullaisu. Kolumbus mõtles siis, et läheb merd mööda Indiasse ja uskus end olevat kohale jõudnud. Nii saidki kõik põlisrahvad endale ühise nimetaja "india-lased". Tegelikult on indiaanlased võrreldavad Euroopaga, kus elavad sakslased, hispaanlased, inglased, kreeklased jne - nn "indiaanlasi" on 1200 erinevat "tõugu", nad räägivad väga erinevaid keeli ja neil on väga erinevad kombed."
Jah, ainuüksi Ecuadoris, Eestist pinna mõttes 5 korda suuremas riigis, oli mulle silma jäänud kaart, millele märgitud ja värvidega keelegruppidena tähistatud 137 põlisrahva asualad...

  •  Museo del Oro's on enam kui 38 000 eksponaati ja on sellisena maailma vägevaim kogu;
  • pljud eksponaadid pärinevad Eldorado-laguunist, Guatavita järvest. Sealt leidsid kokistadoorid aastal 1560 kõikvõimalikke kullast loomi: ahve, kalu, kilpkonni, isegi ühe kaimani.

 Jätkub :) ...






ž


Friday, January 19, 2018

Vampiiride tants

ehk kuidas meist said vereimejatest orjapidajad.

Heldene aeg! Kes peale matikaallaste gängi oskaks arvata, et vampiirid on päriselt ka olemas?!? 
No mina igatahes ei teadnud. Ma arvasin, et vampiirid on umbes nagu päkapikud. Et natuke on ja natuke rohkem ikka ei ole. Aga Santa Marta muuseumis - sellessamas, mille seina peale oli kirjutatud, et Bolivar oli siin (Bolivar on Boliiviast peale igal pool olnud!) - selles muuseumis räägiti ja kirjutati, kuidas chibcha-tõugu indiaani-inimesed, kes elavad (rohkem küll elasid) Kolumbia Sierra Nevada mägedes - heldene aeg, kes oleks osanud arvata, et maamuna peal on kolm mäestikku, igaüks ise kontinendil ja kõik pealkirjaga "Lumised mäed" -  et need inimesed uskusid vanasti ja usuvad tänini, et pimedas koopas kõvasti mediteerides, paastudes, teatud aineid manustades ja sobilike maskide-kostüümide-kehamaalingute abil on võimalik vampiiriks transformeeruda! Vampiir tähendab selles kultuuris nii poliitilist kui ka religioosset võimu. Miks ka mitte, kui sul ühtäkki on võime lennata, ööpimeduses paksus troopikapadrikus teed leida, näha maamuna "pealtvaates" ja kosmilistel radadel rännata! Ja et kõik saaksid aru, et just sina oled see, kelle poole tuleb alt üles vaadata, on ninapikendust vaja. Ninapikendus on seega umbes sama tähendusega nagu kuninga kroon. 

Ma ei saanud esiotsa üldse aru, et mis pagana ninapikendus. No ma ju ei teadnud, et vampiirid on olemas. Häda mõistuse pärast, eksole. Aga siis näidati mulle pilti ja siis ma muidugi koogelmoogeldasin ja sa kujuta ette - ongi!!! Wikipedia ütleb, et vampiir ehk suur-vampiir (Vampyrum spectrum) on vampiiri-pere ainus liik, kuulub imetajate klassi, käsitiivaliste seltsi ja - pane nüüd tähele - lehtninaliste sugukonda! Et kui see Ameerika suurim käsitiivaline oma tiivad laiali lööb, saab peaaegu meetri kätte, et ta elab troopikametsades, et ongi va vereimeja – hammustab oma teravate lõikehammastega loomadelt tükikese nahka välja ja hakkab siis verd limpsima...

Noh ja see ninapikendus on siis vampiiri lehtnina pärast. Niisugust nina olevat vampiiridel vaja hääle moduleerimiseks ja juhtimiseks. 

 See pilt on pärit siit.

Me ei mediteerinud ega midagi, aga vereimejateks transformeerusime sõrmenipsust
.
Tegelikult olid meil väga head kavatsused, ma ütleksin isegi, et õilsad. Aga midagi ei ole parata, kui sa lihtsalt oled võitjate klassi ja rassi sündinud... 

Neegrinaine, kellega me eelmises postituses käsi võrdlesime, läks meile hinge. Oli teine selline suur ja natuke nukrameelne. Käed sihukest musklit täis, nagu oleks eluaeg essu laotanud. Pakkus meile patse ja massaaži ja mida veel.

Kuna Leegile tuli siiski patsisügelus peale, läksime kõik koos varahommikul Suurt Nukrat Naist otsima. Punupakkujaid on rannas küll ja veel, aga meie tahtsime oma Nukrat Neegrit. Traalisime terve ranna läbi - ei ole! Traalisime veel pool randa tagasigi - ikka ei ole! Võtsime siis esimese ettejuhtuva. See oli samasugust värvi, aga natuke rõõmsameelsem. Vähemalt esialgu.

Palju maksab? 40 tuhhi, selge. Mõni hacienda, raha meil ju on! Kas  värvilisi munakesi ka patsiotstesse? Ikka tahaks elule värvi ka! Palju värv maksab? 5 tuhhi? Olgu, raha meil ju on! Rõõmsameelne neegrinaine seletas muidugi pikemalt, aga seda teevad nad kõik kogu aeg, arvates, et mida rohkem nad räägivad, seda rohkem me aru saame. Tegelikult on asi risti vastupidi. Ja me oleme õppinud, et kui hind on kokku lepitud, siis edasi me ütleme kõige peale "Jajah." "Si-si!" 
"Nelikümmend tuhhi - si-si! Viis tuhhi - sis-si!"

"Kas me varju ei läheks?" küsis neegrinaine Leegi käest. Aga kus Leegi - temal on vaja viimane Kolumbia päike kinni püüda! Las teine rügab oma musta kerega kuuma päikese all...
Meie Jassuga mängisime mängu "Vette! Kaldale!" ja meil oli täitsa ok olla. On ikka mõnus küll, kui sa iga kord vette minnes ei pea selle tundega kaklema, et esiotsa on külm - lihtsalt lähed ja ongi mõnus!
 Selline äge kübaramood!

Leegi istus ja kõrbes. Aga midagi pole teha, ilu nõuab ohvreid, nagu kõik ammu teavad. Ja neegrid on ju ometigi soojaga harjunud.
Vahepeal ostsime ühelt rannadiilerilt midagi magusat. Mina olin muuseumis kohaliku magusa valmistamist näinud ja lootsin valikust seda leida. Ei olnud. Olid muidu ülimagusad asjad, nagu nad lõunamaades ikka tikuvad olema. 
Ühe koogikese võtsime patsipunujale ka. Me oleme ju kenad inimesed.

Vette, kaldale. Vette, kaldale. Neegrinaise näol mängles reibas naeratus. Küllp arvutas päevatulusid kokku. 
... ja selline ka.

Kahe tunni pärast olid Leegi ja neegrinaine õnnelikult lõpusirgel. Neegrinaine kutsus minu kui usldusisiku lähemale ja hakkas Leegi patse 3-4-5-kaupa üle lugema. Sai täpselt 22 punti. Mina noogutasin. Sest ma olin ju ausalt kaasa lugenud, kuigi ma ei taibanud, milleks. 
"180 tuhhi," ütles neegrinaine siis. 
Me ei uskunud oma kõrvu. Palusime tal numbri liivale kirjutada. Neegrinaine kirjutas: 180.
180 on tükk maad rohkem kui algselt rehkendatud 45. Rahagi ei olnud me nii palju randa kaasa võtnud... 
Leegi tõmbas kõik meie taskud pahupidi ja puistas viimase kui sendi neegrinaise ette. Õnnelik polnud enam kummagi nägu.
Ilmselt oli neegrinaine alguses meile soravas kiirkeeles seletanud, et kümme värvilist munakest on 5 tuhhi. Mispeale meie oma "si-si" välja käisime. 

Mäletate - tegelikult olid meil väga head kavatsused, ma ütleksin isegi, et õilsad. Aga midagi ei ole parata, kui sa lihtsalt oled võitjate klassi ja rassi sündinud...
Neegrinaine sai loodetud 180 asemel 78 pluss kook. Me oleme ju ikkagi kenad inimesed...
Pilt on pärit Jassu fotokast

Aga need chibcha-indiaanlased on lisaks vampiirlusele igatpidi kõvad tegijad olnud. Ehitasid samasuguseid terrass-linnu ja niisutussüsteeme nagu inkad (Lost City'sid on Sierra Nevada mägedes mitusada), olid osavad kullassepad ja kasutasid raha asemel smaragde.  Ja nemad ongi süüdi selles, et hispaanlased Lõuna-Ameerikat vallutama hakkasid - ühest nende traditsioonist sai alguse Kullamaa, Eldorado, müüt: chibcha'del oli tavaks uus pealik "kroonimispidustuste" ajal kullatolmuga katta - uus valitseja pidi päikese käes  särama nagu päikese poeg, kelleks teda ka peeti. Peale selle loopis rahvamass kroonimispidustuste ajal igasugust väärt kraami lihtsalt järvelainetesse... no kes peaks sellisele ahvatlusele vastu???

*  *  *
Kui nüüd niipidi rehkendada, et patsipunumise eest küsiti 40 tuhhi ja värviliste munakeste eest 140 tuhhi ehk ca 40 euri, siis ma kahtlen selles, et need plastmasshelmed NII väärtuslikud on... vähemalt püüame me endid sellega lohutada...




Monday, January 15, 2018

Puhkus Kariibi mere ääres



Kas sa kujutad endale ette sellist linna?
Ole nüüd tähelepanelik. Ma loen sulle ilusasti ja aeglaselt kuude kaupa ette kõige külmemate ja kõige soojemate ilmade keskmised. Vanduma võid hiljem hakata.
Jan Feb Mär Apr Mai Jun Jul Aug Sep Okt Nov Dez
Max. Temperatur (°C) 32,9 33,3 33,7 33,3 32,6 32,4 32,5 32,2 31,6 31,3 31,5 32,0 Ø 32,4
Min. Temperatur (°C) 21,6 22,6 23,7 24,8 25,0 24,5 24,1 24,0 23,8 23,7 23,2 21,8 Ø 23,6

Saad sa aru, et sihukesed kohad on ilma peal olemas??

Marcela oli küsinud, kas meil on aastaajad. Mina küsisin vastu, et kas teil kohe üleüldse ei ole. Marcela ütles, et vist ei ole. Et mõnikord sajab vihma, aga see vist ei loe. Mina ütlesin, et see ei loe jah, sest meil jälle mõniord ei saja.
Ma arvan, et see oli Hendrik Relve, kes kunagi kuskil ütles, et sellises kliimas otsustab iga taim ise, millal tal on kevad ja millal sügis. Nüüd oli hea võimalus Marcela käest üle küsida. 
"Kas teil ongi nii, et kui mul täna tuleb pähe hakata kartulit panema, siis lihtsalt hakkangi? Täitsa ükskõik, kas see mõte tuleb mulle jaanuaris, aprillis, augustis või oktoobris?"
"Jah, nii ongi. Võib-olla päris-põllumehed rehkendavad natuke rohkem, et mõne taime jaoks on äkki parem alustada siis ja teisega siis, aga põhimõtteliselt küll võid sa iga jumala päev põllundusega pihta hakata."

Nojah, aga see linn, kuhu me nüüd sattusime - see, mille temperatuuririda ülal nii peenelt kirja sai - see põllundusega muidugi ei tegele. See on hoopis kolumbialaste Pärnu Kariibi mere ääres. Ehk eelkõige kohalikurahva kuurort. Pärnust erineb asi selle poolest, et terminil "suvepealinn" pole siin maal mingit sisu.
Niisiis - meist on puhkajad saanud...

Sierra Nevada mägede jalamil Kariibi mere ääres asuv Santa Marta on üks Lõuna-Ameerika vanemaid linnu. Eht teisisõnu ikkagi 16. sajandist - asutatud aastal 1525. Aga ma arvan, et taamal paistvad hooed ei ole tollest ajast...

Nii linn kui rand on paksult rahvast täis. Sealhulgas neegrirahvast.
Ja ma olen ju ometigi talv läbi päevitanud ja enda meelest isegi päevitunud!!!
Neegrinaine tahab Jassule afropatse punuda ja Leegile massaaži teha. Aga võib-olla oli see vastupidi.
Rääkisime Marcelaga ka neegritest.  Sellest, et neeger ei ole siin sõimusõna, vaid täiesti tavaline neutraalne sõna. Et jah, muidugi sõltub kõik sellest, millise tooniga sõna öelda, kuid paljud neegrid on oma päritolu üle uhked ja teatavad ise: „Ma olen neeger!” 

Kui hispaanlased viissada aastat tagasi Lõuna-Ameerikat kolonialiseerima hakkasid, tähendas see seda, et värvilise klaasikillu või peeglitüki eest olid kohalikud indiaanirahvad valmis ära andma kõik oma kulla ja muu vara, mille väärtust nad ise ei osanud hinnata. Nii käis ka maade ülevõtmine üsna lihtsalt. Ja kuna kohalikku tööjõudu oli suurte viljakate alade hooldamiseks vähe, toodi rahvast juurde Aafrikast. Aafriklastele aga miskipärast ei meeldinud, et nad olid kodunt ära kellegi põllu peale toodud, ja muudkui püüdsid põgeneda. Põgenesid teised Vaikse ookeani suunas – mägede ja mere vahele jääb lopsakas metsane ala, kust on väga raske kedagi üles leida. Piirkond mägede ja ookeani vahele on ala, kus on tänini säilinud mõned päris oma traditsioonide järgi elavad mustade kogukonnad. 

Marcela räägib meile ka Kogi indiaanlastest, kes elavad Kolumbia põhjaosas oma rookatusega onnides ja kelle maailmapilt ütleb, et kõik ülejäänud inimesed-rahvad on nende nooremad-rumalamad vennad ja et nende ülesanne on neid vennakesi kaitsta. Nii nad paluvadki oma rituaalidega oma kõrgemaid jõude, et need ülejäänud maailmale aru pähe paneksid...

*  *  *

Veini-ja coca-dieedist ei saanud millegipärast asja. Kuid mahladieet kõlab ju ka hästi?!

Need värskelt pressitud mahlad, mida siin maal pakutakse - no neid jääb hing küll taga igatsema! 
Kindel on see, et oga-annoona mahl koos piimaga on meie kõigi kolme lemmik. Mina püüan ikka teisi ka proovida, ehkki natuke riskibisnis see on - sest me teame ju näiteks, mismoodi maitseb tomatipuu vili - see ei maitse kohe üldse - aga tomatipuu on ka mahlanimekirjades esindatud...

Teie eelistus, palun :)?

Katsetasin täna selle nimekirja esimese, zapote'ga. Tegelikult pressisin selle soovituse müüjannalt välja. See on muidugi paras pantomiim, mida niisugustel puhkudel etendada tuleb, mõnikord suisa kuuel käel ja kolmel näol - aga vähemalt on lõbus. Ja müüjad on väga rõõmsad oma taiplikkuse üle, kui nad lõpuks välja jagavad, mida me neist tahame :)!
Zapote maitses jumala hää. Punane, magus, võib-olla isegi midagi maasikalist... Pärast guugeldsin otsa - selgus, et olin joonud magusa marmelaadipuu (Pouteria sapota) vilja mahla! Ma pole elus midagi marmelaadipuust kuulnud, ei magusast ega hapust, aga näe, tema kasvab ja kannab marmelaadi ja mahla ja puha! 
Otsisin netist  ikka pildi ka üles, et milline üks puu otsas kasvav marmelaad ka välja võiks näha...
Pouteria sapota - magus marmelaadipuu. Pilt on pärit siit.

Teine tänane pantomiim lõppes soovitusega maracuya. Ma teadsin täpselt, et ma olen seda juba guugeldanud, aga... Mahl nägi välja kollane ja maitses veidi hapukalt - sellegipoolest üsna mõnusalt - ja osutus hiljem kannatuselille mahlaks.

*  *  *
Cartagena, kust me praeguseks juba lahkunud oleme,  kuulub samuti UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. Oma õhtusel linnatripil oleme juba nõus talle mõned hommikused ebameeldivused andeks andma. Veidraks jääb siiski asjaolu, et kohviku leidmine kohvimaal Kolumbias on peaaegu mission impossible.

 
Need neegrinaised Cartagenas on küll turiste püüdmas, kes nendega koos pilti tahaksid teha, kuid selliseid pea-peal-kandameid nägime ka tee veeres Cartagenast Samta Martasse sõites.

Cartagena valge laev :)

Puhkus Kariibi mere ääres - džiisas, kui peenelt see kõlab... :D  :D  :D