Thursday, December 14, 2017

Nazca imed

Veel veidi ja ma kirjutan raamatu. Mitte "Minu Eesti" või "Minu Läti" vms, vaid "Minu buss"...
Vahemaad on üüratud. Kui sa siinmaal bussi istud, siis ei ole nii, et kõigepealt on Võrumaa kuppelmaastik, natukese aja pärast Emajõe Suursoo, siis voored, siis  pankrannik ja siis pealinn. Kui sa siinmaal bussi istud, siis ükskõik, kui lootusrikkalt sa ka välja ei vaataks, 16 tunni pärast on bussiakna taga ikka seesama pilt.

Peruus on kolm täiesti erinevat piirkonda: rannik, Andid ja Andidest ida pool vihmametsad.
Kõik, mis jääb Andide ja Vaikse ookeani vahele Ecuadorist Tulemaani, on kõrb – ja maailma kõige kuivem kõrb.

Üks osa sellest kõrbest kannab nime Nazca platoo. 5000 ruutkilomeetrit täiesti taimevaba pinda - ei ühtegi kaktust, saksauuli ega kaamelirohu puhmast. Küll aga liivaluited. 
Nazca platoo on kuulsaks teinud hiiglaslikud joonised, mille läbimõõt võib ulatuda sadade meetriteni ja mis seetõttu on vaadeldavad ainult õhust. Nazca kõrbejoonised. Nazca lines. Keegi ei tea, kes tegi, keegi ei tea, miks tegi. Peruus on küsimusi rohkem kui vastuseid.

Peruu kass pealkirjaga Nazca Lines.

Astume hommikul kell kuus pooleldi unesegastena bussist välja ja satume peaaegu et kakluse keskmesse - järgnev meenutab pigem Egiptust või Indiat, kus teinekord on raske ennast erinevate teenusepakkujate haardest läbi murda. Siinkandis ei ole me nii mehist rabelemist veel kohanud. Viie lennupakkuja võitlus kolme unise turisti pärast on muljetavaldav. Ja turistidel ei ole mingit kriteeriumi, mille järgi parim valik teha. Hinnad langevad ja teenuseid tuleb juurde, Lubatakse hostelituba ja dušši...
Kuna tundub, et me saame varahommikul oma lennu kätte, siis hostel meid ei huvitagi, me liiguksime parema meelega edasi.

Võidab tädi, kes ütleb, et nemad teevad koosööd. "Koostöö" on viimase paari aastakümne võtmesõnana alateadvusesse kinnistunud :)
Tädi sõidutab meid kahtlase väljanägemisega officisse, kirjutab kahtlase väljanägemisega tšeki ja ütleb, et poole tunni või tunni pärast tuleb autojuht. Ja kaob. Kõik ümberringi on kergelt kahtlane, kuid tunni aja pärast ilmub tõepoolest tegelane, kes tahab meid lennujaama viia.

Lennujaamas lubatakse  - kui me oleme pool tundi oodanud - et poole tunni pärast tõuseme õhku. Poole tunni pärast lubatakse kahtekümmet minutit. Kahekümne minuti pärast veerand tundi. Siis kaheksa minutit. Krt, me olime lootnud varahommikust lendu! Koostöö tundub tähendavat, et iga partneri auks tuleb natuke oodata... Aga siis me tõepoolest juba lähemegi lennukisse. 2 pilooti ja 5 reisijat.

Ehkki me oleme ooteaja jooksul lennujaamas juba kolm korda läbi vaadanud National Geographic'u filmi Nazca joonstest, on ikkagi põnev. 
Kõigepealt paistavad kätte kuivad jõesängid. Ilmselt on need kuivad juba aastasadu, kui mitte tuhandeid. Ja siis hakkab silm seletama sirgeid jooni.
Esialgu ei saa aru - need ei ole ju teed? Ei ole jah, sest tee näeb välja niisugune, nagu kõrvalolev Pan-Americana kiirtee - 30 000 km pikkune maantee, mis algab Lõuna-Ameerika lõunatipust ja lõpeb Alaskal. Viimase ehitamisega lõigati muuseas pooleks üks Nazca joonistest, sisalik. Pärast seda kanti joonised UNESCO maailmapärandi nimekirja (1994) .

Aga kui need ei ole teed, siis... ahah, need ongi need sirged, millest filmis räägiti... Nii palju! Nii pikad!! Kümneid kilomeetreid – kaugemale, kui silm seletab...
Need sirged on minu jaoks visuaalselt vast rabavamadki kui joonised ise. Sest jooniseid on päris palju eksponeeritud, pikad sirged, trapetsid ja kolmnurgad ei ole piltide peal nii atraktiivsed. Rabab eelkõige see, et neid on NII PALJU!

Lend on aus. Piloodid teevad iga joonise kohal kaks tiiru, nii, et seda saaksid rahumeeles imetleda mõlemal pardapoolel istujad. Kaaspiloot juhatab läbi kõrvklappide, kuhu vaadata.


Esialgu paistab lennukiaknast Nasca linnake( ca 27 000 elanikku). Võtame suuna tagaplaanil paistvate mägede-platoo poole.
Pan-Americana maantee ja selle kõrval üks esimesi jooniseid - lihtsalt spiraal.

Aga esialgu me seda veel ei tea. Esialgu on sees väike ärevus - me ei kujuta veel ette, kui suured need joonised siiski on või kui kõrgel oleme meie ja kui hästi need kätte paistavad. Koos piletiga oleme saanud ka väikese infolehe, kus on jooniste järjekord peal, nii et väga umbes oskame aimata, mida me otsime.
"Seal mäenõlval otse lennuki tiiva all," räägib hääl kõrvaklappides. Kuskohas? Kas ma tõesti ei näe? Kas nii ongi, et piloot ainult kinnitab, et on joonised, ja mina pean leppima uskumisega, et ehk ongi, aga ise ei näe midagi?
"Seal mäenõlval otse lennuki tiiva all!" - No millisel nõlval??? Teie rõõmuks lisasin fotole väikese noolvihje, sest...
 siis tuli ta ikkagi nähtavale - joonis nimega "Astronaut".

 400 km2 suurusel kõrbelõuendil on üle kolmesaja joonistuse, sh nt 18 erinevat lindu.Tüüplennu - ca 40 minutit - jooksul näeb ca 18 joonistust - astronaut, koolibri, kondor, ämblik/skorpion, ahv... Viimase kohta väidetakse nt, et joonis on 140 meetrit pikk ja 100 meetrit lai. Mõnede jooniste läbimõõt on kuni 300 m. Joonised avastati 1920ndatel, kuid järjest leitakse uusi juurde, viimased nt aastal 2014. Kõik joonised on veetud üheainsa pideva kontuurjoonega. Ahvi puhul kulgeb joon muuhulgas katkematult üle astangute. 

Skorpion või ämblik on üks selgemate kontuuridega kujundeid, nii et jäi isegi telefoniga pildistades täiesti arusaadav. Kõrval on näha ka need läbi kõrbe kulgevad sirged ja kolmnurgad, mis minus vast kõige suuremat hämmastust tekitasid.

Kui pilti suuremaks klõpsata, on  näha Panamericana äärde ehitatud vaatetorn “Mirador Observation Tower” ja kaks joonistust - "Puu" ja "Lind". Väga kehv ilmaga lende ei toimu ja siis peab leppima selle variandiga. Samas - väga kehv ilm on siinkohas ka täielik haruldus...

Keegi ei tea, miks need jooned siin kõrbes on. Väidetavalt on loomafiguurid loodud peamiselt 1800-1400 aastat tagasi, sirged jooned märksa hiljem. Küsimusele "Miks?" pakutakse vastuseks peamiselt nelja teooriat: 1) joonistusi kasutati niisutamiseks; 2) need on osa suurest astronoomilisest kalendrist; 3) jalgteed usulistel eesmärkidel; 4) maaväliste pärandus.



Üheks tõsisemaks Nazca-teema uurijaks on olnud astronoom ja antropoloog, USA Colgate'i Ülikooli professor Anthony F. Aven. Tema 2000. aastal avaldatud raamat "Ridade vahel" on 2003. aastal ilmunud ka eesti keeles. Aven oletab, et jooni kasutati rituaalide läbiviimisel. Näiteks tagamaks põldudele viljakust. Mööda ettemärgitud radu võidi korraldada palverännakuid, nagu neid harrastavad mõned Andide indiaanihõimud ka praegu.

Aven korraldas Nazcas ka eksperimendi, mille käigus püüdis ta koos abilistega luua samasuguseid jooniseid. Ilmnes, et see on lihtsam, kui võiks arvata. Kõrb koosneb siin laudsiledast lubjakivitasandikust, mis on mõne vaksa paksuselt kaetud paakunud, punaka, rauda sisaldava liivaga.
Valmistamaks radu, mis ülevalt paistavad heledate joontena, tuleb kõrbepinnasel umbes poole meetri laiuselt eemaldada kivikesed. Nende alt paljastub sile valev pinnas, mis kontrastselt eristub muust kivisest maast. Sada inimest võivad juba kahe päevaga luua ühe sellise keskmise suurusega maajoonise, nagu Nazcas on säilinud.

Meie ajani on joonised säilinud tänu piirkonna  äärmuslikult kuivale ja stabiilsele kliimale.
Kuid Nazcas pole ainult joonised.

Ammu enne inkasid, ca 2000 aastat tagasi, mõtlesid Nazca  elanikud välja maa-aluste akveduktide süsteemi, mis aitas selles kuivas piirkonnas vett koguda ja säilitada. Süsteem on ainulaadne Peruus ja tõenäoliselt kogu maailmas. Tänaseni on kasutusel veel ca 30 akvedukti, mis võimaldavad kohalikel talumeestel puuvilla, teravilja, maisi, ube ja kartulit kasvatada.


 Spiraalsed kausikesed on Nazca akveduktide "sissepääsud" ehk Puquio'd.

2017. aasta juulikuus ilmub maailma meediasse teade: "Satelliidipildid lahendavad  müstiliste kõrbejoonte saladuse. Arheoloogid on mõistatuse lahenduse jälil ja  toovad lagedale hämmastavaid fakte Nazca kõrgkultuuri kohta."
Artikli sisu: satelliidifotode abil tuvastasid teadlased maa-aluste veekanalite võrgustiku, mis spiraalseid avausi (puquio'sid) üksteisega ühendavad.  Spiraalsete avauste kaudu juhiti kanalitesse tuul, mis vee vajalikku kohta transportis.

On ikka inimestel fantaasia olnud, ah?!?






Wednesday, December 13, 2017

Mina ei olegi Maailma Naba???

See tõdemus oli muidugi teataval määral pettumus. Pettumust leevendas ainult asjaolu, et Leegi kah ei ole ega isegi Jassu mitte. Et maailma naba on hoopis Cusco.

Jassu ütls, et nüüd on kultuuriga Schluss ja tema tahab nüüd shopata. Oli endale rea matka-ja muid meestepoode netist välja valinud.

Esimesel aadressil asus šokolaadimuuseum. Meil polnud selle vastu midagi, Jassu ise oli natuke üllatunud. Lasime tal rahuneda, ringi vaadata, coca-šokolaadi maitsta ja meile kõigile jõulutee osta. Sest igal pool on sildid-pildid „Feliz Navidad!” Ilmselt ei ole jõulud enam kaugel.

Teisel aadressil asus Inka muuseum. Mina olin väga rahul, Leegi natuke muretses, et ehk on shoppamiseks vähe kallivõitu. Aga raha meil ju on, nagu ütleb Aino, nii et läksime sisse.
Tavakujutluse raamidesse ei taha mahtuda  fakt, et inka impeerium kestis kokku vaid sada aastat. Täpsemalt 1438 kuni 1533. Tavakujutlusel on raske leppida ka teadmisega, et inkasid oli hispaanlaste tuleku ajal kokku vaid 518 hinge (inka - ketšua keeles isand, valitseja). 
Nii et kui keegi kohalik väidab, et tema on inkade järeltulija - keegi nendest miljonitest ja miljonitest, kes siin mandril elavad - siis võib see vabalt ka soovkujutelm olla :).
 Inkade riik ehk Tawantinsuyo ehk tõlkes Nelja Ilmakaare Riik oli jaotatud neljaks suurprovintsiks (suyu), mille piiride lõikepunktis paiknes pealinn Cusco. Ilmselgelt maailma naba!  Inkariigi pindala oli ca 2 miljonit km² ja seal elas hinnanguliselt 12 miljonit inimest.

Riigi tipus oli ainuvalitseja Sapa Inka ehk keiser või kunigas, keda austati päikesejumala pojana ja peeti tema otsekes järeltulijaks. 
Esimesed dateeringud inkadest ja ühtlasi esimesest Inkast Manco Capacist pärinevad 10.-11. sajandist, kui nende valdus hõlmas vaid Cuzcot ja selle lähimat ümbrust. (Manco oli see poiss, kelle päikesejumal Inti koos õega Maa peale saatis - Päikesesaare lugu).

Inkade vallutused läinud väidetavalt väga rahumeelselt – põhiliselt läbirääkimiste, intriigide ja kohalike pisivalitsejate äraostmise teel. Uude provintsi komandeeriti kompetentne ametnikkond juba inka võimuga harjunud alalt. Ärksamad kohalikud said töölähetuse Cuzcosse,  “maailma naba” linna.

 "Maailma Naba" keskosa on täis imelisi rõdusid!


Hispaanlased  nii rahumeelsed ei olnud. Pärast vallutamist ei jäänud Cuscost järele suurt midagi peale alusmüüride. Konkistadooride kombe kohaselt ehitati neile klooster ja katedraal, kasutades ehitusmaterjalina inkade ehitiste kiviplokke.
Keskväljak Plaza de Armas
Inkade kummalise kujuga kivid taoti neljakandiliseks ja laoti sirgetesse ridadesse. Paraku ei osanud kolonisaatorid arvestada, et Andide piirkond on üks maavärinarohkemaid kogu maailmas. Ehitised seisid püsti vaid esimese maavärinani. Katedraalid jäid enam-vähem püsima alles siis, kui hispaanlased hakkasid neid ehitama ümber palksõrestiku.
Inkad olid aga juba ammu-ammu välja töötanud meetodi kiviseinte ladumiseks: iga kivi moodustas oma naabritega tappühenduse ja maavärina lõppedes vajus müür ise täpselt õigesse paika.
Keerulisematel kividel on loendatud 44 tahku, millest igaüks sobib millimeetri murdosa pealt kõigi naaberkividega. Ja kõik need kivid tahuti välja kiviriistadega! (tekstilõik laenatud siit.)

Inka riik oli üsnagi kommunistlik. Igale kodanikule anti harida tema maaosa, iga poja sündimisega perekonda lisandus veel üks ja tütre sünniga pool osa.
Kolmandik saagist läks Päikesele (ehk templite, preestrite ja õpetlaste ülalpidamiseks), kolmandik Inkale, millega toideti sõjavägi ja rajati tohutud laod ikalduste ajaks, ning kolmandik jäi maaharijale. (Ei ole siin ilmas midagi muutunud - laias laastus läheb ka meie tänapäevases maailmas 2/3 palgateemast üldiseks hüvanguks!)
 
Korra aastas võis inka kutsuda mehed kuni kuuks ajaks mitale – hoogtööle terrasside, templite vms rajamiseks. Viiekümneaastane inimene sai poolpensioni, kuuekümneselt ei pidanud enam üldse töötama. (Tahan ka inkariigi alamaks!)

Muuseumi kõige vaimustavamaks osaks oli loomulikult tekstiilitöö osakond. Esiteks, kui mitmekesised mustrid – geomeetrilistest kujunditest taimornamentide ja igat sorti müütiliste olenditeni välja. Ja kui sa siis mõtleed, mismoodi need kootud on...
Jõukamad rahvad nagu eestlased ehitavad endil terve toa kangaspuid täis, vaesed indiaaninaised peavad aga maas istudes kangast kuduma, üks kangaots süles ja teine mõne kitse või kivi külge kinnitatud. Sestet kõrbes ju väga midagi rohkemat pole... Džiisas, sa kujuta endale sellises asendis töötegemist ette!!!







Muuseumiõuele oli üks näidiskuduja ka toodud.


 

Naiste kohustus Inkariigis oli kedrata, kududa ja lapsi kasvatada. Samas garanteeris riik igaühele peatoiduse ja ka isikliku õnne: mehed 25 ja naised 18 aasta vanuses, kes polnud ise sobivat partnerit leidnud, koguti kord aastas keskväljakule ja pandi preestrite äranägemisel omavahel paari. (Võib-olla peaks ka siin eeskuju võtma, iibega on meil ju kehvad lood! :D )

Kinuaga kohtusime me juba Boliivias. Siin eksponeeriti selle taime erinevaid sorte.
Adraline. Natuke labida moodi adraline. Piltide järgi otsustades tehti sellisega maapinda auk, auku pandi kartul.
Üks ruum oli pühendatud emakesele cocale ja tema imettegevatele omadustele. Ja eks tal ikka olegi oma oluline roll nii rahvameditsiinis kui kohalikus kultuurilis-sotsiaalses elus. Mis ei tähenda, et kõik kogu aeg pilves oleksid.

Coca kasutusalasid ja koostist selgitav plakat.

Ma tõesti ei märganud, kas Jassu ostis ka midagi. Leegi igatahes ostis coca-komme, maitsesid nagu iirised.
 Vahvad rahvuslikust triibukangast jõulumunad!

Cusco on täis igasugu tähtsaid Inkasid

Ja siis saatis armas Pachamama meile pulmapeo tee peale ette. Pidu peeti Plaza des Armas kõrval asuvas kirikus. Hispaaniakeelses maailmas – või vähemalt Ladina-Ameerikas – on ilmselt igas linnas üks Armas väljak. Kõlab armsasti, tähendab tegelikult Relvade väljakut. See ei kõla enam pooltki nii armsasti.
Pulmalised olid väga rõõmsad ja muudkui raputasid üksteisele prahti pähe. Teate küll, see pisike ümmargune värviline paberipraht, konfetid. Igaüks oli kodust kilekotitäie kaasa võtnud ja siis nad muudkui käisid, kotid näpus, ringi. Nii, nagu mõni uus nägu platsi ilmus, tormasid kõik kohe talle seda õnne pääle ja pähe puistama. Indiaanirahva tumedate juuste peal nägi täitsa efektne välja.





Nii et maailma naba õitseb ja õilmitseb ja elab edasi, vaatamata sellele, et Inka enam kevadeti kullast maisi linnaterrassidele ei istuta...

Monday, December 11, 2017

Oh sa vägev Machu Picchu!







„Ja vaata, et sa nendesse pruunidesse silmadesse ära ei upu,“ oli sõber Piret hääd soovid pikale teele kaasa andnud.
Ja nüüd ma siis magan ühes voodis väga pruunisilmse ja väga noore mehega. Mehel sai äsja keskkool läbi, nii noor mees on. Noor ja kogenematu.
Mehe leidsime bussist. Õigemini Leegi leidis ja tema selle kõik korraldas. Selle, et mu narivoodi ülemisel korrusel Machu Picchu jalamil norskab noor inglane.
 *  *  *
Vana Mäetipp (ketšua keeles Machu Picchu) ületas kõik talle pandud ootused. Nii vaimsed, füüsilised kui finantsilised.
„Ei ole. Ma pean selleks veel raha koguma, see on väga kallis,“ oli meile öelnud noor Cusco taksojuht, kes üle pika aja inglise keelt mõikav kohalik juhtus olema ja kellelt küsisime, kas tema on Machu Picchul käinud.
Iseenesest kurb, et peruulane ei jaksa oma maailmaimet külastada. Sest aastal 2007 valiti Machu Picchu  70 000 inimese poolthäälega  „kaasaja seitsme maailmaime“ nimekirja. Algatus oli eraviisiline initsiatiiv ja mingitele teaduslikele kriteeriumidel ei põhine.  
„160 USD,“ ütles üks turismibüroo tädi. „See on väga hea pakkumine. Ma arvestasin selle juba maha, et teil on öömaja endal olemas.“
„240 USD“, ütles teine turismitädi.
Kaks poolsada dollarit pooleteise päeva ja 70 km kaugusel asuva koha eest tundub igal juhul nöörimine. Kõige segavamaks faktoriks nende pakkumiste juures oli aga liig limiteeritud aeg – kõik rahaküsijad lubavad mäe peal olla kaks kuni kaks pool tundi. Seda tundub liiga vähe.
Otsustame omal jõul toime tulla.

Selleks, et Machu Picchu otsa saada, tuleb kõigepealt saada linnakesse Aguas Calientes - linn, kuhu ei vii ühtegi maanteed. Küll aga raudtee. Raudtee läheb Aguas Calientesest läbi ja koguni veel 12 km edasi.
Kõige ahnem tundubki kogu Vana Mäe äris olema Peruu Raudtee PeruRail. 70-kilomeetrise lõigu Cusco-Machu Picchu eest küsitakse (hea õnne korral) 65 USD. Ühe suuna eest. Meil nii head õnne ei olnud.  Meie õnn algas 444 USD-st üks ots pro persoon.  Lõime õnnele käega ja valime mitmesajakilomeetrise bussitiiru ümber mägede pluss lõppu 12 km vantsimist mööda raudteed.

Kuid ka riigi osa selles rahaküsimisvõistluses ei saa alahinnata. Järgmiseks on vaja mäepileteid (nagu talvisel suusapuhkusel, eksole! Noh ja Eestis ongi ju FB andmetel talv…) Mäepiletid on suurusjärgus 50 USD tükk ja lubavad sul mäe otsas olla kas hommikul 6-12 või õhtul 12-18. Aga kui Sul peaks tulema tahtmine täiendavalt veel mõne mäe otsa ronida (nagu näiteks see mägi, mis kõikidel postkaartidel taustaks), siis on mäepilet kolmandiku võrra kallim.  Ja kui tahad kahe mäe otsa, siis saab veel rohkem maksta.

Aguas Calientes asub orus, milles voolab Urubamba jõeke. Inkade linn Machu Picchu on sellesama jõe ääres 2340 m kõrgusel. Kõik soovitused algavad sõnadega: „Püüdke jõuda kohale päikesetõusu ajaks, siis on valgus ja vaated parimad, juba natukese aja pärast võivad pilved segama hakata.“
Mis võimalused on sul päikesetõusuks kohal olla? Sa kas hakkad kella 3-4 ajal öösel mööda järske treppe ronima, et 2 km kõrgust võtta, või valid 20 minutit sõitva shuttle-bussi. 20 USD eest saab 2 x 20 minutit sõitu – mäkke ja tagasi.
Noh, ja siis ükskord tahad sa kuidagi tsivilisatsiooni tagasi. Sa võtad kas PeruRaili või 12 km raudteematka pluss mitusada km ümber mägede… Korotše: hinge võtab kinni igal juhul.

Aga see kõik oli seda väärt.

Teekond ümber mägede

Aguas Calientes - linn, kuhu ei vii ühtegi maanteed.
Ainukesed sõidukid linnas on paarkümmend pendelbussi, mis jõeoru ja Machu Pichu vahel kurseerivad. Ja rong, mis 5-6 korda päevas turiste toob-viib.

Teel Vanasse Mäetippu ehk Machu Picchule.

Mõnede asjadega on nii, et sa justkui tead, kuid tegelikult ei tea mitte midagi. Machu Picchuga oli minu puhul just niimoodi. Süngelt võluv-võrgutav mäepilt koos sõnaühendiga  „inkade kadunud linn“ on silme ees issand-ise-teab misajast, kuid millal kadus ja kes kaotas ja … No midagi ei tea!
Seda suurem oli rõõm, kui selgus, et keegi teine ei tea kah suurt midagi. Et kogu Machu-Picchu värki varjab endiselt paras saladuseloor.

Isegi looriga on segased lood. Võiks öelda, et loori riputas Machu Picchu kohale aastal 1911 USA arheoloog Hiram Bingham. Hiram otsis hoopiski üht teist inkade linna (Vilcabamba,  leiti 60-ndatel)  ja arvas tükk aega, et on tolle leidnud. Hiljem tuli välja, et Machu Picchu.  

Peruulased ei ole nõus väitega, et Bingham avastas. Peruulaste jaoks ei ole Machu Picchu kunagi kadunud olnud. Nad on nõus väitega, et Bingham alustas seal esimesena arheoloogilisi väljakaevamisi. Peruulastel on hulk tõendeid ja fakte selle kohta, kuidas maatükki (mäetükki?) nimega Machu Picchu on aegade jooksul müüdud-renditud. Sellest kirjutab Sirbis toredasti Peruu Vabariigi aukonsul Eestis, Ricardo E. Mateo Durand.

Igatahes kahtlustavad peruulased, et Machu Picchus oli ohtralt inkade kulda ja et Bingham ajas sellele päkad silma. Ja nõuavad Ameerikalt ja Yale’i ülikoolilt oma varandust tagasi. Jutt käib 46 000 esemest.
Peale selle kahtlustavad peruulased kullavarguses ka üht sakslast, kes mõnikümmend aastat enne Binghami Machu Picchul ringi kooserdas.

Selles ollakse enam-vähem kokku leppinud, et linn on ehitatud ja tegutsenud sadakond aastat vahemikus 1440-1532. Ausalt, see on minu jaoks üllatus. Ma arvasin miskipärast, et MP on ikka ürgsematest aegadest pärit. Ja nüüd pean leppima teadmisega, et sellel ajal, kui meie Eestimaal endale esimest eestikeelset raamatut tegime, rassisid inkad mingi troopilise mäe otsas kive lõhkuda-lihvida!

Arvatakse, et ehituse algataja oli inkade valitseja Pachcutec (valitsusaeg1438- 1471). Tema pani aluse inkariigi võimsale laienemisele ja viis sisse Päikesejumala Inti kultuse. 

Linna rajamine inkade poolt on ka ainus teadaolev fakt selle linna kohta. Kõik ülejäänu on oletused.

Keegi ei tea, milleks sihuke linn rajati – oletatakse, et see oli umbes nagu Haapsalu, vaikne kena kohakene ja kuningapere kuurort pealinn Cusco lähistel. Teine teooria väidab, et paik oli osa iidsest palverändurite teekonnast, mida hispaanlaste tõttu ei jõutud aga kunagi lõpuni teha. Palverännurada arvatakse olevat seotud esimeste inkadega, kes Titicaca järve äärest teele asusid.

Keegi ei tea, miks linn maha jäeti – oletatakse, et põhjuseks oli pealinn Cusco langemine hispaanlaste kätte. Hispaanlased olla ka Machu Picchut otsinud, kuid orust jõe kaldalt linn kätte ei paista. Legendi järgi olla inkad lahkumisel Machu Picchut ümbritseva metsa maha põletanud, et sissetallatud radu varjata.
Alt orust Machu Picchu linn ei paista. 

 Machu Picchule on võimalik ka jalgsi minna - mitte küll iseseisvalt, vaid organiseeritud matkagruppidena. 88 km pikkuse retke nimega "Inka trail" (Inka rada) läbimine võtab 4 päeva ja ca 170 dollarit ning on vaja pikalt netis ette broneerida.
Mäel ringi jalutades on võimalik aru saada, mida see neljapäevane tripp endast kujutab. Inkad said nimelt väga hästi aru, et suure riigi heaks funktsioneerimiseks on oluline panustada taristusse. Pealinn Cuscost rajati Macchu Picchuni ca meetrilaiune tee, mis lookleb mööda kaljunõlvu ja mis on enamaltjaolt niimoodi taimede poolt varjatud, et orus liikuja ei oska midagi ega kedagi kahtlustada. Osa teest on tunnelina rajatud...
Kui sellel teel komistada,  jääb üle ainult imestada, kui kaua võib üks kukkumine ega võtta...
Inka rada. Akna moodi asi pildi keskosast veidi allpool kannab nime Inka Sild. Pilte suuremaks klõpsides saab detailidest paremini sotti :)
Läänepoolsed terrassid olid erosiooni ärahoidmiseks ja ka ilu pärast.

Idapoolseid terrasse kasutati põllumajanduslikel eesmärkidel - hommikupäike soojendas müürikivid üles ja need omakorda hoidsid sooja ka öösel. Nii oli MP-l võimalik kasvatada ka maisi, mis üldjuhul nii kõrgel (üle 2000 m) ei olevat võimalik. Täielikult linn ennast siiski ära ei toitnud.
Ülal pildil paremal - vahimaja.
 
                                 Idapoolsetel terrassidel viljeldakse põllumajandust tänini :)

Machu Picchus on säilinud enam kui 200 hoonet.  Oletatavasti elas mägilinnas ja selle ümbruses ca 1200 inimest.



Keset linna asus kivimurd. Kivimurru lähedus võimaldas ehitad suhteliselt kiiresti. Väidetavalt ehitati linn ilma rattaid, rauast tööriistu või mörti kasutamata. Kivid lõhestati ja tahuti sobivasse vormi meteoriit-rauast haamritega. Sellegipoolest jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik raskeid kivimürakaid nii täpselt, suisa ideaalselt, haakuma tahuda!!!   Kuna Peruus esineb sageli maavärinaid, on niisugune ehitusstiil aidanud kompleksil (ja mitte ainult sellel siin) püsida.


Katus on kivitalade külge seotud nahast rihmadega (tegelikult need vist ei ole talad, aga minul pole küll aimu, mismoodi sellist palgikujulist kivijurakat nimetama peaks :)


Allolevate kividetailide külge sai kinnitada ukse.
Ka järgmine detail võib olla ukse kinnitamiseks - aga võib-olla ka millegi muu jaoks. Igatahes ei oskaks mina kivi sisse auku teha ka täna, viissada aastat hiljem...

Ühes linna nurgakeses asub "inkade taimeaed" - sildid on küll juures, kuid taimed ise on nii läbisegi risuks-räsuks kasvanud, et raske on aru saada, mis kellega kokku käib. Igatahes on siin eksponeeritud nii kokapuu...

kui Peruu rahvuslill kantuta (Cantua buxifolia).
Ülalolev pilt on pärit siit.


Lisaks elumajadele muidugi ka rida templeid -  igale tähtsale jumalale. Päikese ja kondori templid on linnas, Kuu tempel aga hoopis kõrvalasuva mäe taga. Inimluid pole ohvriandide juurest leitud. Ohverdati tähtsaid loomi – laamasid.

Kolme akna tempel - selle juurde käivad mingisugused astronoomia-alased lood, kuidas päike ühel pööripäeval siit ja teisel sealt sisse-välja paistab.
Ka need "kausikesed" on mingisuguse astronoomia- astroloogia ja ennustamisega seotud.

Istusin ja nautisin. Rohkem kui 2,5 tundi. Täiel rinnal. Vaateid. Loodust. Laamasid.  Ilma. Selfitavaid inimesi. Iga nurga peal seisvaid korravalvureid, kes esimese hooga küll ärritasid (kui nad ei luba sul liikuda selles suunas, kus sina tahad), kuid pikemal jälgimisel saad aru, et niisugusel "ringliiklusel" on peris kena mõte sees - turistid ei saa moodustada ummikuid ja troppe.  Ja turiste siin on, kuigi nad hajuvad siiski piisavalt toredasti laiali. Nii et mäel olles suisa laulupeo tunnet ei ole. Päevas külastab (2016 a andmed) MP-d 2500 inimest. UNESCO nõuab, et arvu tuleb alandada 800-ni, et kultuurimälestist mitte ohustada.

On ikka vägev koht! Väega vägev!

Machu Picchu kuulub aastast 1983 UNESCO maailmapärandi nimekirja ja aastast 2006 sellisesse peenesse nimekirja nagu  List of International Historic Civil Engineering Landmarks.

Arvatakse, et kuni 60 % linnast on veel välja kaevamata...


Ja olemegi tagasi linnas, kuhu ei vii ühtegi maanteed...

Leegi ja Jassu nägemus Machu Picchu retkest on siin:
 http://www.leegi.jassu.ee/2017/12/11/machu-picchu/