Wednesday, February 18, 2015

Indrek ja AjaLeht

 Indreku leidsime alguses Facebookist ja siis Ranua tagant Simojärvi äärest.

Tegelikult võib selle kohta öelda koguni "taasleidmine", sest selgub, et olime nii umbes 15 aastat tagasi koos Lõuna-Saksamaa reisil - Indrek reisija, mina reisijuhina. Kahjuks ei mäleta ma kõiki oma toredaid reisijaid, kuid Indrekut, õigemine temaga seotud lugu, küll.  Indrekul nimelt õnnestus Praha purskkaevude vee-, värvi- ja muusikaetendusel ilma jääda passist. Tookord liikusid eestlased Euroopas ringi veel viisadega.
Reisijuhile tähendas niisugune asi lisasekeldamist ja otsuste vastuvõtmist - kas jätta inimene üksinda Prahasse, vaadaku ise, kuidas hakkama saab, või leida mingid kompromissvariandid, millega ka rühm nõus oleks. Sest eelnevalt lubatud programm läheb ajakaoga igatahes nihkesse.
Tookord õnnestus mingi kompromissvariant. Kõik olid nõus - keegi poleks tahtnud Indreku nahas olles üksinda maha jääda.
Pool päeva läks Eesti Saatkonnas uute dokumentide nahka. Kuskil tuli teha fotod, Eestist pidi saabuma kinnitus, et Indrek on Indrek jne. 
Uus dokument, mille saime, oli Eestisse tagasipöördumisluba. Põhimõtteliselt poleks Indrek tohtinud sellega muud teha, kui seda, mida dokumendi nimi ütleb - Eestise sõita. Aga reis oli ju kõik puha veel tegemata ja põhiasjad, mille pärast tuldud, nägemata... Arutasime Indrekuga tükk aega - mina rääkisin, missugused on piiriületused, kui karm on kuskil tavaliselt kontroll jne - ja Indrek otsustas riskida.
Lõpptulemusena tasus risk ennast ära ja keegi meist vangi ei sattunud.
Indrek jäi meelde eriliselt rahuliku suhtumisega. Ei paanikat ega ülevoolavat uljust - ülim rahulikkus on see, mis minul tundena meeles.

Seekord kohtume siis Lapimaal. Juha Kortesalmi piimatalus. Sest Indrek on hariduselt loomaarst ja teist aastat siin tööl. Enne seda on Indrek töötanud ka Inglismaal, kitselaudas ja veel enne seda õppinud-täiendanud ennast Ameerikas ja Kanadas. Mõnusaid lugusid - nii humoorikaid kui lihtsalt ilma üle arutlevaid  - puistab Indrek varrukast, ole ainult mees ja kuula. Rida Indreku toredaid lugusid saavad ilmuma märtsikuises AjaLehes! Ja allpool pole nendest lugudest, muuseas, sõnagi :)!


"Ei mingeid eritutvusi", ütleb Indrek, kui küsime, kuidas ta siia tööle sattus. "Lihtsalt internetist otsisin ja kandideerisin. www.mol.fi on Soome töövahendusportaal. Ega ma esimene valik polnudki - esimene oli mingi Uus-Meremaa poiss, aga see ikka ei saanud tulla või mingi häda neil siin oli."

Talus on 60-70 lehma, mullikad ja vasikad. Töölisteks peremees Juha ja Indrek. Lüpsisega toimetab Robot. Meie pole oma elus veel lüpsirobotit näinud. Kaili tahab uudishimulikult sõprust sobitama minna, Indrek tõmbab käega õhku kriipsu: "Siit lähemale ei lähe! Selline robot on kaks inimest ära tapnud!" Ja tõesti, Robot alla ei anna: kui tema on otsustanud kannu nisa külge panna, siis ta ka paneb. Kui lehm arvab, et nüüd aitab ja kannu jalaga maha rapsab, paneb Robot kangekaelselt kannu tagasi. Ja enne väravaid lahti ei tee, kui tema arvates loom lüpstud on.
  "Väga kuri lüpsja, " arvab Kaili, kui on Indreku selgitused ära kuulanud ja tükk aega Roboti toimetamist jälginud.


Kõik on nii arvutiseeritud kui veel olla saab. Minul hakkab iśegi natuke õudne, kui Indrek arvutiekraanilt infot vuristab. Kõik on teada - palju piima andis, mis kell, millise kvaliteediga, mida sõi, millal sõi, kui palju sõi, mis kell seemendust vajab...



Köök-kabinet-puhketuba (vaatega lauta) on stiilselt lehmaline - tassidest kardinateni. Sel ajal, kui mina Indreku ja tema Roboti tabeleid puurin, otsustab Kaili meile laua pealt  Eesti kommi pakkuda. Kohe seejärel turgatab talle pähe veel toredam mõte ja ta uurib Indrekult ternespiima kohta, rääkides juurde liigutavaid lugusid oma lapsepõlvest.  "Saab ikka," arvab Indrek. "Seda kõige-kõige esimesest lüpsist?" pinnib Kaili edasi. "Saab."



Laudas on põnev mis põnev. Meil on küsimusi küllaga. Sest meil on nõukogudeaegsed mälestused ja siis veel kuu aega vanad kogemused Sodankylast ka. Aga sellist vasikajootmisämbrit me veel näinud ei ole.


"Mis tõugu lehmadega siis tegu on kah," küsime enda meelest asjalikult.
"Holstein ja äärširi. Soomes on üle 75% piimalehmadest äärširid, ainukese riigina maailmas on siin see % nii kõrge. Aga ega Eestis lehmad kehvemad ei ole. Eestis on aretustööd tehtud üle 100 aasta. Juba vene ajal olid lehmad ideaalsed, seemendati Semex'i spermaga, Moskva kaudu Kanadast tuli. Aga meil oli lehma piimatoodang 4000 kg, Kanadas samal ajal 12 000. Vahe oli söödas. Vene ajal ju meil enne jaani heina ei tehtud. Praegu on jaanipäevaks esimene niide ja silo tehtud. See võib tunduda esimese hooga mõttetu, enne jaani saad hektarilt 15-20 palli silo, lased heinal kasvada, saad 30 palli. Aga vahe on toiteväärtuses. Kui hein on pudelist kõrgem, on paras niita. Eelmisel aastal tegi siinne peremees ka esimest korda 3 niitmist. Šveitsis tehakse 11 niidet ja mingit jõusööta ei kasutata. Seal on kõrgusmõõdikuks 300-grammine Coca-purk."

"Kuidas Sa peremehega ka rahul oled?"
"Olen. Mul on kõik farmerid asjalikud juhtunud olema, kõrgharidusega tegusad mehed. Juha on kohaliku elu eestvedaja ja taganttõukaja ka. Igasuguseid üritusi korraldab siin vahepeal kohalikule rahvale."


Indrek elab 5-6 km kaugusel endises koolimajas. Oleme ise ennast talle külla kutsunud. Indrek ei jää hätta - sel ajal, kui meie saunas laudalõhna maha peseme, on lauake ennast ära katnud. "Ega sa seda ternespiima-värki ära ei unustanud?" küsib Kaili enne lauda istumist.


Üksiti otsustame veidi kodupidulikku meeleolu luua.


See õnnestub täielikult, sest mõne aja pärast esitab majaperemees meile uhkeid sketše lehmade tõuaretuse teemal. Et missugune võib olla looma jalgade ja udara asetus. Meie oleme tänulik publik. "Väga äge," ütleb Kaili. "Kus sa seda ternespiima hoiad?"


Ööd on siin pikad. Jõuab rääkida helkurvestides mustikakorjajatest ja muikkudest, inglise pubidest ja ameerika hotellidest...

"Ranuas on Euroopa üks põhjapoolsemaid loomaaedu. Kas oled käinud, kas soovitad?"
"Sinna maksab ainult võistlema minna. Sõpradega. Et kes näeb rohkem loomi. Kui lähed võistlema, näed kõiki loomi, kui ei võistle, ei näe ühtegi. Kui meie naisega käisime, andis karu puu otsas nii vägeva etenduse - kolmele inimesele, üks jaapanlane oli ka - et meie saime küll elamuse täie raha eest. "

Hommikul tervitab meid köögilaual kiri, mis tuletab meelde, et me sügavkülmast mustikaid võtaksime. Ternespiimast pole sõnagi. "Küll on hea, et ma õhtul küsisin, kus ta seda hoiab," ei jõua Kaili ennast ära imetleda.

Tegelikult, Indrek - see tervituskiri oli meie jaoks üks ülisüdamlik emotsioon - aitäh selle eest! Nii nagu kogu meie kokkusaamine oli üks vahva värk! Aitäh Sulle!
Ole terve!

No comments:

Post a Comment