Suur näljahäda

 Külmad tervitused kõigile vapratele laske- ja muldmaasuusatajatele Eestis!
Meie siin oleme kelgutamise lainele sattunud.

Juba mitu aega olime kadedusega silmitsenud naabrinaise Eira potkukelkka trepi kõrval hanges.

Kaili kirjutab: Ükspäev, kui Ulvi veel kangesti aige oli ja ma teda jalutama viisin, tuli meie kallis naabrinaine ja töökaaslane Eira ka õue. Tal oli SOOME KELK, millega ta siis meie ees ülbama hakkas. Noh, ajas selle hangest välja ja sõitis sirge seljaga minema ja siis pärast sõitis ringiga jälle meie nina alt mööda.

Eile õhtul pärast tööd, kui olime ennast kenasti riisisööki täis puukinud ja ma olin kaks lumehelbekest heegeldanud, tekkis mul ilmlõpmata kange tahtmine sporti teha. Palusin Uulakest, et ta Eira käest mulle kelku sõita küsiks. Tema jälle hakkas googlest õiget lauset moodustama. Kui ma ükskord silmad tema poole tõstsin, esitas ta mulle lause, millega ma siis Eira poole pidin pöörduma...

Guugli transleitor ei tahtnud miskipärast üldse, et me kelgutama läheksime. Muudkui rääkis mulle regedest. Ja kui ma siis "reki" pilti guugeldasin, tulidki reed välja. Nägin ikka kõvasti vaeva, et see õige sõna - kelkka - kätte saada! Ja see põtkimise osa sinna ette, see võttis teise hea teise tüki tunnist. 

Igatahes oleme me nüüd kahel õhtul tõukekelgutrennis käinud. Algul Kaili, tema on luurerühm, ja siis mina, raskevägi. Need on täiesti asjakohased võrdlused, sest soome kelk (mis sest, et keksitud / leiutatud Rootsis) on omal ajal kuulunud Soome armee varustusse.  Soome kelgu maratonidel sõidavad parimad osalejad 6 tunniga 100 km, meil, algajatel kulub 6 km peale umbes tund. Aga sõita on mõnus, sest siinkandis ju teid ei soolatata-liivatata  ja nii nad on sellised täpselt head tõukekelgutamise teed.

*   *   *

Kaili kirjutab:

Reedel-laupäeval-pühapäeval rügasime jälle palehigis tööd teha. Reedel taheti meile irmsasti palka maksta. Olime kenasti kõik küsitud paberid oma kõigekõrgemale pomole saatnud,  aga tundub, et too "midägi kõnõlda ei mõista ja millestki aru ei saa". Ühesõnaga küsis ta siis telefonitsi Iso Possult kõik need andmed, mis me talle juba saatnud olime, uuesti üle. Aadressi ja puha. Minul on ju aadress pähe õpitud - noh, et me ikka iga päev ilusasti koju oskaks tulla. Teatasin kõva selge häälega: "Pakattientie 178 B 31".Olin endas ikka väga kindel, enne, kui kahtluseuss mind seestpoolt närima hakkas. Püüdsin teda küll vaigistada ja alla suruda, kuid ütlesin siiski Ulvile, et võtku igaks juhuks oma tabletka välja ja otsigu üles see ihana pilt, kus peal ilutseb meie maja, et suurendagu seda ja vaatame õige, kus me siis ikka elame. Armas jumal on mulle hiilgava mõistuse andnud -  kinni ta suurt midagi ei pea, aga loogika ja intuitsioon töötavad hästi. 

Selgus, et meie aadress on hoopis Pakattientie 371B. Edastasime oma uudise Anjale, kes selle omakorda järgmisele tasemele edasi andis. Ega ma seda nii ei jätnud, ma ütlesin Anjale, et see esimene number oli ka väga ilus number ja ta oli minuga nõus. 

Siis otsisime veel pangakonto pikka numbrit, et me kenasti oma rahakese kätte saaks. Tulemus oli suisa rabav. Meie armsas ühisrahaga Euroopa Liidus pole neil võimalik teha riikidevahelisi ülekandeid! 

Me peame avama endale arve Soome pangas. Aga see ei ole mingi niisama naljategu, et lähed kohale ja ütled, sõbrad, mul on siin hunnik raha, tahaks teie panka panna - arve avamiseks tuleb eelnevalt pangaga aeg kokku leppida! Ja Kittiläs saab seda peenikest protseduuri teha ainult teisipäeviti.

Kaili kirjutab: Asi päädis sellega, et Anja helistas meile panka vastuvõtuaja ja teisipäeval on meil suur au minna endale pangakontot tegema. Pangad on siin avatud umbes kaks korda nädalas ja siis ka kaks tundi korraga, ei minutitki rohkem. Pangakaardi saamine olevat siin üldse nii tähtis toiming, et me peaks vist töölt varem ära tulema, saunas käima ja oma kõige pidulikumad riided selleks puhuks selga panema. Eks homme paistab, kuidas asjad lähevad.

Kuna me oleme ju armetu koguse igasuguseid ametiasutusi siin läbi kapanud ja kõikidele nendele inimestele endast kangesti hea mulje jätnud, siis nad tahavad kõik meile kirju saata. Tigupostiga, sest meilitsi ei või - see pole turvaline! Meil pole kirjade saamise (üks osa seltskonnast võiks siinkohal ridade vahelt lugeda!) vastu midagi, nii olemegi neile ilusasti oma aadressi andnud (need korrad oleme aadressi üürilepingu pealt maha lugenud) ja kirju ootama jäänud. Reedel pidi esimene kiri tulema. 

Me ei teadnud, kus on meie postkast. Läksime luurele. Oma jalutuskäike tehes olime nii siin kui seal näinud ilusaid pikki postkastirivisid. Esimene rivi oli ilmselgelt vale. Läksime teise juurde, see oli tüki maad lootustandvam. Olime kenasti taskulambi kaasa võtnud (aitäh, Pille ja Allan!) ja luurasime ööpimeduses kirjakastide juures. Kui natukenegi sobivamat kasti nägime, tegime selles põhjaliku inventuuri. Mida kõike postkastides ei leidu! Seal olid muuhulgas ka kolme eesti mehe tuludeklaratsiooni tagasisaamise paberite kirjad (tean selle järgi, mida kodus näinud olen), aga omaks pole neid keegi tunnistanud (millest kõigest nad nüüd ilma jäävad!). Mingil hetkel, kui põnevus oli haripunktis, tuli üks tüüp välja suitsetama. Et natukenegi ausa inimese muljet jätta, küsisime, et ega tema puhtjuhuslikult ei oska öelda, kuhu meie maja post pannakse. Ta ei osanud. Jätkasime luuretööd. Tulemusteta.
Õhtul kirjutas Ulvi korteri peremehele. Korteri numbri täpsustamiseks läksin teisele poole ust. Selgus veel üks pisiasi: meie korteri number ei olegi 31, vaid 29 - noh, puhuks, kui keegi meile tigupostiga kirja tahab saata.

 *   *   *

Sellest ajast saati, kui me siinsamas blogis suureliselt oma söögitagavarasid esitlesime, on Kittila piirkonda tabanud keskmist sorti näljahäda. Ehk et apartementide kapid on tühjad mis tühjad. Eile tahtis Kaili juba Urvastesse helistada, et "Ema, meil ei ole mitte midagi süüa", aga ma suutsin ta siiski ümber veenda. Omaenda raskelt teenitud raha eest ostsime poest kartuleid!
Kaili kirjutab: Süüa pole me töö juurest juba väga kaua aega saanud. Ainult pesemisvahendid. Ükspäev vedas Ulvi mingid märjad lapid kosmeetika mahavõtmiseks koju. Küsisin tema käest." Mis NEED on?" Ulvi vastas tagasihoidlikult, et ega tema ka täpselt ei tea, aga  tema tahtis ka oma panust meie tagasihoidlikku ellu anda. No mis seal ikka. Mis sa ikka vaesekesega teed, panin need ka kappi, kes teab millal vaja võib minna.
 

Sellegipoolest - elame veel! nigut ütleb Reet Linna iga "Prillitoosi" lõpus (laenatud Kaidi kirjast).