Saturday, February 14, 2015

Teemandi kõrval

Nagu öeldud, võtsime Rovaniemi põhjalikult ette. Põhjaläinutele on põhjalikkus  peaaegu nagu kohustuslik olek.

Põhjatu emotsioonidelaegas, kunstimuuseum Korundi, eksponeerib põhiliselt Põhjamaades tegutsevate või vähemalt Põhjalas sündinud kunstnike töid. Püsiekspositsioonis. Vahetuvatel näitustel võib, nagu ikka ja igal pool, igasuguste üllatuste peale sattuda.
Nime Korundi kannab muuseum aastast 2009.  Nimevõistlusele laekunud 700 ettepaneku hulgast valiti välja just see Lapimaal leiduv mineraal. 
Korund on teemandi järel kõvaduselt teine looduslik mineraal (alumiiniumoksiid). Puhtal kujul on korund värvitu, kuid kui ta juhtub kusagilt punast värvi saama, saab temast rubiin. Kui mõnda muud, siis safiir.
Lapimaa kohal säravad tähedki olid kohaliku vanarahva arvates korundikillukesed.

Igatahes oli Korundi täis toredaid killukesi ja julgeme seda kohta soovitada teistelegi.

Taani kunstniku Lise Frølundi vaibad on kootud kaltsuvaiba põhimõttel, kuid kaltsuribade asemel on kasutatud värvilisi pabereid. Soomekeelne pealkiri "Võimatu probleem", ingliskeelne "Impossible puzzle".
Taani pealinnas Kopenhaagenis elab iga neljas täiskasvanu üksi, kuid pilt õnnelikest peresuhetest kõnetab kõiki. Kas mälestuste või unistustena. Vaibasarja nimi võinuks kunstniku arvates olla ka "Mitmepäine koletis", kuna ühekaupa võetuna nii rahumeelsed tööd räägivad üksteise kõrvale asetatuna erinevatele inimestele väga erinevaid lugusid. 
Igatahes püüdis see kollektsioon meid kahte kohe kinni. Nii idee kui teostuse kui mõjuga.


Veel meeldis meile mõlemale Norra kunstniku Anne Stabelli igivana tammepuu portree "Reaalaeg". Võib-olla on siin seos Urvaste ja Tamme-Lauriga? Õhuline kardina-puu lasi end igast küljest vaadelda ja väreles iga liigutuse järel nagu pärispuu tuules.


 Sarlin Elina  õlimaal "Avar" oli lihtsalt päikseline.


Päiksest ja/või päevavalgust saame me siin iga päevaga järjest rohkem. Meie saabumise ajal jaanuari alguses oli ikka sihuke polaaröö, et päike oli puhta ära peidetud ja seda aega, mida päevaks võiks nimetada, oli ehk tunni-paari jagu. Nüüd on ilm nagu ilm ikka - hommikul kaheksaks tööle sõites seletab silm juba päris kenasti ümbrust ja viie ajal koju tulles on ka väljas jumala valge. Eks nad peavadki siin kiirustama, et jaanipäevaks kogu värk jälle teisipidi pööratud saaks. Kaugel need jaanid siis enam on.
Külmakraadidega käivad nad siin aga endiselt veidralt ringi, nagu jumal juhatab. Ühel päeval oli pluss 3 (esimene pluss-ilm meie siioleku ajal), järgmisel miinus 23. Ja kraadi järgi ei saa üldse sotti, kas ilm on külm või mitte.Alles väljas olles saab aru, et kas on soe miinus 23 või külm miinus 23.

Aga Korundi siis.
Erinevatest installatsioonidest meeldis meile enim toapikkune loomade paraad. Esimese hooga tundus, et tegemist on mingi versiooniga  Noa laevast, kuid tegelikkuses oli rongkäigu ühes otsas piibel ja teises koraan.


 Ja keskel saadi siis kokku... Mitte kõigil kesmises ringis ei ole lõuad laiali. Siinses versioonis võetakse sõna kordamööda. Jõehobu pärani suu on päris hea suure kisa sümbol :)


Kes keda peaks siis ikka põhjama?
Jätsime selle põhjapaneva tähtsusega küsimusehetkel tähelepanuta, lõime oma põhivarale hääled sisse ja tegime minekut.










No comments:

Post a Comment