Thursday, April 30, 2015

Oli tosi mahtava aika! Kiitos!

Kolm ja pool kuud Levi suusakeskuses on otsas.
Meie akna alla Petsukkarinnel jäi ikka veel meetrijagu lund maha, ehkki maanteed olid  ka Lapimaal paljaks tehtud.
Võrumaa tervitas meid  üsna roheliselt.


Me oleme saanud hulgaliselt kogemusi ja uusi teadmisi nii ümbritsevast maailmast kui iseendast. Kõige suuremad elamused meie jaoks:
  • LOODUS
  • polaaröö ja -päeva kogemus: me ei kujutanud siiski täpselt ette, kui pime on üks ja kui kiiresti üks teiseks üle läheb. Nüüd, aprilli lõpus, on juba öösel kell 4 täiesti valge. Millal pimedaks läheb, sellest on raske aru saada. Sest mingil ajal peame me ju magama ka, mitte ainult ilmavalves olema.
  • polaaröö ajal päevavalgus: inimsilmale täitsa korralik valge ilm, kuid kaamerates kõik pildid sinised. Sest masina jaoks jääb valgust väheks. Samal põhjusel on on polaaröö ajal männi- ja kuuseoksad ja -okkad  mustad. Roheliseks hakkavad minema alles veebruari lõpus.
  • värviline valge maailm: kui lõpmata ilus ja kui värviline võib olla üleni valge ilm!
  • me ei olnud näinud ei katuselt maani ulatuvaid lumekardinad ega elektritraatide muutumist 20-cm-läbimõõduga lumejuhtmeteks; 
  • me ei olnud näinud lookasid täis metsaaluseid (lume sulamisel järjest välja ilmuvad noored lookavajunud puud);
  • me ei olnud kunagi kogenud külma -43.
  • SPORTLIK-FÜÜSILISED HEATEOD OMA KEHALE (üksiti ka hingele): murdmaa- ja mäesuusatamised, tõukekelguretked, suusamatk Kilpisjärvel kolme riigi piiripunkti 
  • INIMESED, KEEL, TAVAD, KOMBED
  • kohtumised, mille abil oleme omandanud algteadmised robotlüpsist, polaartingimustes bussijuhiks olemisest, poro- ja haskikasvatusest, tutvunud Jõuluvana ning Leedu aukonsuliga... (osadest tutvustest saab lugeda maikuu lehest Aja Leht ning maikuu ajakirjast "Maale!")
  • meie soomekeelsed lemmiksõnad: koristama (eesti keeles 'dekoreerima'), pussama (e k 'suudlema'), Villi (e k 'metsik')
  • sealsetele inimestele tõepoolest meeldib pilkkimine! (jääaugu-kalapüük)
  • saami muuseum Siida Inaris, Särestoniemi ja Junttila muuseumid;
  • pääsiäinen ehk munapühad ja sulgedega ehitud oksad;
  • TÖÖ ja TÖÖKAASLASED
  • hotellikoristaja töö: et lisaks koristamisele tähendab see ka trepijooksu, pidevat pesukonteinerite manööverdamist ning mälutreeningut (kas sellesse korterisse said nõudepesumasinatabletid, vahend käsitsi-nõudepesuks, pesupulber,  tagavara-prügikotid, teed-kohvid-suhkrud, koor, laualapid, pajalapid, kohvifiltrid, köögikäterätt, tagavara-seebid-šampoonid, pastakas ja märkmepaberid, vetsupaberid, kätekuivatuspaberid, majapidamispaber, istumispaberid saunalava jaoks, kilekotid musta pesu jaoks, piisav kogus tagavara-voodipesu jne).
Meil on olnud väga vahva aeg! Selle eest täname...

... oma "maaletoojat" Marikat  kõikvõimaliku toetuse eest kogu perioodi jooksul,

... Anjat, kes oli valmis meiesugustega riskima ning meid tööle võttis.
Meie poolt Iso Possuks ristitud Anja oli päälik, kellest tuleks teha ülemuseks-olemise õppefilm. Suurepärane probleemide lahendamise oskus, kõrge emotsionaalne intelligentsus ja tohutu empaatiavõime. Samas valmis lapselikuks lustiks ja veiderdamiseks.
Kas pole äge, kui ülemus Sind tööpäeva lõpus tänab? Anja oskas kiita ja oskas ka tähelepanu juhtida, kui miski oli pahasti. Oskas meeleolu luua. Ja me ei unusta Anja säravat nägu, kui ta mõnikord töötajate juurde tormas, süli jäätist täis: "Vaadake, mis minul on!"
Me teame, et kahele inimesele korraga kahe järjestikuse vaba päeva sättimine oli Sinupoolne vastulek meile, Anja. Aitäh Sulle kõige eest!

Anna-Leena  oli see, kes meil emalikult silma peal hoidis, meid vabade päevade eel nõuannete ja soovitustega varustas, meile muurikka peal pannkooke küpsetas, meid nööpnõelte ja muusikaga toetas. Meie isiklik loodusgiid,  kohalike tavade ning kommete õpetaja. Aitäh, Anna-Leena!

Anna-Leena (eespool) ja Anja hommikul retseptsioonist koristamist vajavate ruumide nimekirja võtmas.

Alati tabavate ütlemistega Laura ("Ei ole tyhmää astua paskaan. On tyhmää astua samaan paskaan toisen kerran.") sai meilt hüvastijätul ikka silmavee kätte: "Ja pidage meeles: teil on Lapis oma kodu!" Aitäh, Laura, oli suur rõõm Sinuga tutvuda!

Anna-Leena ja Laura meie viimasel pühal õhtusöömaajal. 

Eirat täname eelkõige  võimaluse eest meenutada lapsepõlve. Eira tõukekelk oli tükk aega meie õhtune treeningkaaslane ja hea seljalihaste trimmija!


 Mirva, meie aprillikuine korterikaaslane, õpetas meile terve rea soomekeelseid luuletusi ja liisusalme. Mirva lapselik lust ja mängurõõm ning eluterve elutarkus jõudsid meile kenasti kohale, sest Mirva oli oma suhtlemises väga vahetu ja aus.
Aitäh, Mirva! Küll me need essid taskusse pistame :) !


Tänu ka teile, Jaana, Berit, Maarit!
Aitäh alati naeratavatele Best Westerni registratuuri töötajatele eesotsas juhataja Johannaga!




Ilusat suve meile kõigile!

Uued postitused blogisse tekivad loodetavasti maikuu teises pooles :).

Tuesday, April 21, 2015

Kes aprillikuus on sündinud

Soovime kõikidele oma jälgijatele jääradele ja sõpradele sõnnidele, eriti aga teile, kallid

Pille, Külli, Juta, Ülle, Maia, Elin, Vaido, Hiie, Piret, Kadi, Marju, Terje, Kaie, Õie ja Merle,

 et teie tee oleks sama tihedalt edasiliikumise toetajaid täis nagu alloleval pildil!

Köngäs, Lapimaa, 19.04.2015

Ulvi ja Kaili

Saturday, April 18, 2015

Külajuttu kah

Kõigepealt õnnitleme oma koduküla Urvaste tegusaid inimesi tiitli "Võrumaa Aasta küla" puhul!

Oleme siin Lapimaal ka viimasel ajal mitmete erinevate küladega kokku trehvanud.
Muonio oli kaardi peale kirjutatud umbes sama suurelt nagu Moskva. Olime otsustanud selle meist vaid mõnekümne kilomeetri kaugusele jääva suurlinna ette võtta siis, kui enam midagi paremat pähe ei tule. See päev saabuski. 
 Suurlinn Muonios sattusime kõigepealt kinno.
Esimese seansi magas Kaili minuga ja teise Marikaga. Sest põhjalikud nagu me oleme, vaatasime pakutavat linateost kohe kaks korda - alguses soome, siis inglise keeles.  Filmi peategelaseks oli Jari Rossi, Soome parim šamaan 2007, Soome jutuvestmise meister 2010 ja kokkamismeister aastast 2004. Film ise oli loomulikult virmalistest.
Kino tehti tegelikult turismiinfo punktis. 
 Pärast väsitavat filmiprogrammi otsustasime ennast turgutada tassikese kohviga. Eelkõige jahmatusest: mida paganat teeb keset Lapimaad suur ja punane Šveitsi kohvik?
Kohvikut peab perekond Achermann Luzernist. Šveitsi kella täpsusega tehti külastajale selgeks, kuidas tegemist on neljandat põlve pagar-kondiitritega ja teist põlve fotograafidega. Ja Lapimaa on selle konkreetse pereharu lihtsalt niimoodi ära võlunud, et kõigepealt käisid siia 15 aastat puhkusele, siis otsustasid, et odavam on koha peal olla ja nii nad ümber kolisidki. Šveitslaste kohvikuäri Muonios on kaks aastat vana ja perenaise sõnul läheb neil hästi.
Kirik oli kinni ja rohkem maju Muonios meie üllatuseks ei olnud ka. Kodus lugesime netist, et Muoniol on kogu valla peale kokku 2500 inimest ja kusagil peab seal olema ka Soome kuulsaim suusakool. Kohviku kõrval see igatahes ei olnud.

Kuna me Muonioga nii kiiresti ühele poole saime, võtsime järgmiseks Torassieppi ette.
Torassieppi üks nägu on pärimusküla oma.  Seal on mõned vanad hooned olemas  - see on Lapis üsna suur haruldus, sest Teises Maailmasõjas tegid kõigepealt sakslased siin puhta vuugi ja kui neist midagi veel üle oli jäänud, siis selle põletasid venelased maha.
Teine nägu on tohutu turismitööstuse oma. Meie sattusime Torassieppisse täpselt esimesel päeval pärast nende hooaja lõppu ja seega saime osa vaid siltidest ning koristustöödest. 

Mõned põdrad nägid pärast pikka talve ikka õige kurnatud välja.

Need, kes on korralikult kõik peatükid läbi lugenud, teavad, et porolasso nimi on hoopis suopunki. Järgmise pildi porod on surmkindlalt suopunkit tunda saanud.

 Rehade kasutamine suuskade hoidmiseks oli küll vahva idee.
 Küla nimega Köngäs (tõlkes 'kärestik') asub üsna Levi külje all.  Ka Köngäsest võib leida muu Lapiga võrreldes vanu maju, sest teise ilmasõja ajal külasse veel teed ei läinud ja sellepärast ükski vaindlane seda ka ei leidnud. Praegu on  ca 200 elanikuga Köngäs aktiivne ja arenev küla. Suur roll küla arengus on Lapimaa kuningatariks tituleeritud Päivikki Palosaaril, kellele kuulub hulk restorane ja hotelle, sh Hullu Poro.
Päivikki enda kodu, mis asub samuti Köngäsel, oli just märtsikuus Soome telekas, esimesena uues saatesarjas, mis tutvustab luksuskodusid ("Kaisa ja luksuskodit"). Niisugune väike armas 800-ruudune majake metsa veeres Ounasjoki kaldal:
Kõige põnevam on aga minu meelest asjaolu, et provva Päivikki on Leedu aukonsul Soomes. Maja keset metsa sellise sildiga!
Kes tahab seda kodu ja tema luksust seest- ja eestpoolt näha, võib klõpsata linki.

Levi tunduri (tunduri = fjell = ilma metsata mägi; vaara = metsage mägi) ümber viivalt teelt veidi sinna-tänna põigeldes leiab veel igasuguseid toredaid kohti. Näiteks Levi igluküla.

Sarnast igluküla nägime ka Saariselkä lähistel. Kui nüüd keegi minu käest peaks nõu küsima, siis soovitaksin Levi oma - esiteks asuvad need iglud siin vahvalt mäeveere peal, vaade on võrratu, teiseks on Levi omad vetsu ja dušiga. 
Noh ja lisaks suurematele ja väiksematele ja nii- ja naasugustele mökkidele, mida terve Levi ümbrus paksult täis, on metsa peidetud veel veel sellised eriti peened majad, kohalikust kelopuust (jala peal kuivanud puust) tehtud, mis kuuluvad kas Austraalia miljonäridele või renditakse neid näiteks Madonnadele. Jõuluvana ise rääkis. Päriselt.
 Need, kes endale niisugust maja lubada ei jaksa, peavad oma varanatukest hoidma ja kaitsma näiteks sellisel moel, nagu seda tehakse Äkäslompolo kandis: 

 Kilplaste kohvikusse, kus oli mitmeid toredaid lauamänge, jätsime mälestuseks Marika poolt esitatud sügavamõttelise sententsi. Kolmest keelest (eesti, soome, võru) kokkupandud lause ei tekitanud kelleski küsimusi, kuni polüglott Kaili teiste intelligentide tähelepanu meie sujuvale keelevahetusele juhtis.
Mida sa haluat kullõlda?
Tänane õhtu lõppes kodulaavu  ees muurikka peal lättusid küpsetades.
Sõnaseletusi: 
laavu - saamide kolmnurkne kerge ajutine varjualune metsas ööbimiseks. Pildilolev on juba nn tänapäevase linnainimese laavu.
muurikka - vt panni pildil; spetsiaalne jalgadega lõkkepann
lättu - pannkook

Juba mitu aega kummitab mul kõrvade vahel selline kaunis sõnapaar nagu 'alatalo olotila' (alumise maja olukord). Kas kellegi läheks vaja? Annaksin hea meelega ära, mul pole sellega midagi peale hakata, mis siis, et hästi kõlab...

Hyvää yötä, kauniita unia!

Wednesday, April 15, 2015

Terttu Junttila



Terttu Marjatta Junttila leidsime Kittiläst, Einari Junttila kunstimuuseumist.
Ega me esimesel korral suurt pilte vaadata saanudki – 78-aastane Terttu rõõmustas sedavõrd külaliste üle Eestist, et rääkis meid praktiliselt lävepaku külge kinni.
Lahti saime nii, et lubasime varsti tagasi minna – kohvi jooma.

 Terttu silmad on helged-helged. Nii puhtaid silmi olen varem näinud vaid ühel Kuremäe nunnal.

 Terttu on Lapimaa tuntuima kunstniku Einari Junttila (1901-1975) tütar. Kakskümmend viis aastat tagasi otsustas Terttu isa kodumajja mälestusmuuseumi rajada. Ise tehtud, hästi tehtud: aastal 2004 autasustas Soome president Terttut muuseumi eest Soome Valge Roosi Rüütliordu I klassi medaliga. Raamitud tunnistus selle kohta on piltide vahel seinal.

Maalide pildistamine ei ole lubatud. Aga virolastele tehakse erand. Ei hakka seda siis kurjasti kasutama, ühed Einari virmalised - sest virmaliste järgi me siia Lapimaale ju tulime - klõpsame üles. 

 Terttu on lisaks Kittiläle käinud Muonios, Ylitornios ja Eestis. Eestis üheksakümnendal aastal, mil meie kõik parasjagu ärkasime ja esimesi sinimustvalgeid lehvitasime.

Hirm venelaste ees oli läänerahval tookord oluliselt suurem kui „kohalikel“.  Terttu neli last hurjutasid: „Hull oled! Elu esimene välisreis ja Eestisse! Seal on ju ohtlik!“


Millised elamused ja mälestused on see reis naise hinge jätnud, ei oska mina ümber jutustada. Igatahes on Tartu ja Viljandi, Tallinnast rääkimata, Muonio, Ylitornio ja Kittiläga võrreldes tõepoolest ülisuurlinnad. Ja Terttu mälestused ülivõrdeid täis. Suured kirikud. Laulupidu (1990. aasta laulupeo ajaks oli juba vastu võetud Iseseisvusdeklaratsioon (16. nov 1988), 15.05.1990 toimus Interrinde rünnak Toompeale ja augustiputš oli veel ees). Kohtumine Lennart Meri ja tema abikaasaga. Arusaamatused erinevatest ühiskonnakorrast tulnute üksteisemõistmisel...

Kui me umbes nädala aja pärast kohvi jooma läheme, teatab Terttu: "Näe, just täna hommikul jäi see mulle näppu!" ja tõstab toolile Ülle Meisteri mustvalge maastiku. See on toodud just sellelt 90nda aasta reisilt, Terttu elu ainukeselt välisreisilt, ja meeldib Terttule väga.  Kaelas on naisel Eestis kingiks saadud merevaigust pärlid. "Need peavad vastu nahka olema, merevaik on ravitoimega," teab Terttu. Laual olev vaas on samalt Eesti-reisilt nagu ka ussinahast karbike.
Terttu räägib muuseumi rajamisest. Kuidas kohalik omavalitsus oli vastu, aga temale tundus, et ta ajab õiget asja. Kuidas lõpuks sai riiklikult kunstimuuseumilt  toe ja ühepäevase koolituse: kunstimuuseum saatis kellegi kunstikriitiku kohale ja see luges kunstniku tütrele ette, mida külastajatele tuleb rääkida. "Mul on see kõik üles kirjutatud ja pähe õpitud," naerab Terttu ja alustab paatoslikult:  "Einari Junttila oli riiklikult tunnustatud ja tuntud kunstnik juba 1930ndatel aastatel... Kriitik ütles seda ka, et mu isa oli lüüriline realist."


"Kas sa ise ei maali?" küsime ühel hetkel.
Terttu kohmetub silmnähtavalt. Täitsa uskumatu, et sellises eas inimene ikka veel ei usu oma väärtusesse - kuulsa kunstniku tühine tütar... Meil on see au, et tasa ja targu ning jupikaupa saame osa ka Terttu enda töödest. 
"Üks mu lemmikmotiividest on läbi tuisu minek. Seda olen kohe päris palju teinud ja teen kindlasti veel. Mineja ju ka muutub ja jääb järjest vanemaks...", ütleb Terttu.

"See pilt meeldib mulle endale," ütleb Terttu pesunaisi vaadates. "See on nii otse minu enda elust."
 "Muusika ja maalimine, need on minu jaoks õnnehetked, nagu eri maailmas oleksin," pihib Terttu. "Koergi jääb vait ja on minuga koos õnnelik... Näe, selle tekli maalisin siis, kui mu viimane laps sai ülikooli sisse. Siis ma olin kohe väga õnnelik, tundsin, et olen oma töö hästi teinud." Terttul on neli last ja 11 lapselast, kõik elavad Helsingi kandis. "Aga nüüd on mul jälle hirm tulnud. Putini pärast. Ma olen ju sõjaaja inimene, kakskümmend aastat kartsin lennukeid... ja nüüd tunnen, et see hirm tuleb ka tagasi. Ükski rahvas ei ole halb, aga kui neile selline võimuahne mees etteotsa satub nagu Stalin või Hitler või... Ma palvetan iga päev, et sõda ei tuleks, " ütleb Terttu.

 Ja mina ei jõua ära imestada, kui suur, puhas, helge ja kirgas saab olla üks inimene, kes on käinud Kittiläs, Muonios, Ylitornios ja Eestis...





Monday, April 13, 2015

Pussame!

Rahvusvahelise kosmonautikapäeva otsustasime sisse juhatada tantsuga. Levi kylpylahotellis on igal õhtul tantsing ja lauling. Karaoke-lauling. Sildid räägivad ka joigumisest, aga seda tuba pole me veel leidnud.  Võib-olla toimub joigumine hommikuti peale pidu individuaalkorras, ei tea.

Aga tantsutube on mitu.
Kahtlustasime Kailiga, et soomlastel on tants tunniplaani sisse kirjutatud. Marika ütleb, et ei ole. No aga kuidas nad siis kõik ühiselt, soost ja vanusest olenemata,  sellised veidrad võtted ja stiili on omandanud? Lapi taat võtab napilt teismeliseeast pääsenud pliksi põrandale viia, juba küünitab noor neiu oma õhetava palge vastu taadi põske ja - läks!
Ja miks nad jenka ajal reilenderit tantsivad, viimane kui üks?
 "Oskajate" tantsusaali keskel oleva posti ääres käiakse jalga kraapsamas. Mingi libesti on sinna maha pandud. Kellel vaja, läheb lööb tallad läikima.

Need, kes reilenderit ja muid peenemaid stiile ei tunne, suunduvad karaokesaali. Seal käib kah tantsing, ainult et itkulaulude saatel. Sa mu Immel, kui palju laule on soomlastel vaevakaskedest! Kaks äkilisemat lugu oli õhtu jooksul siiski ka: "Moskva, Moskva, kremlimüürid punased,..." - miskipärast lauldakse seda siin hoopis sõnadega "Volga, Volga"! Teine äkiline, mida on eesti keeles laulnud Heidy Tamme, "Ei nii, ei naa", on siin sõnadega "Ei oo, ei tuu" ( ei ole, ei tule). Nad ikka peavad kohe kõike soomemoodi tegema!

Ei saa öelda, et muusika ülearu kõva oleks olnud, kuid ühel hetkel tuli meie juurde daam tantsupõrandalt - daam oli meist nii umbes 20 aastat vanem - ja hakkas kurtma liig valju muusika üle. Me pole ikka veel  ära harjunud sellega, kui pikalt ja paljusõnaliselt soome naised oma mõtted väljendavad.  Muudkui noogutasime vastuseks. Kui me enam noogutada ei jaksanud, kõndisime minema. Daam jäi oma kõrvu näppima.  Kaili ütles pärast, et mõtle, kui oleksime talle hääletult vastu rääkinud, ainult suud liigutades, siis ta oleks küll sõnatuks ehmatanud...

Kosmonautikapäeva auks või siis ka mitte oli meil  vaid 3-tunnine tööpäev. Otsustasime üle tüki aja taas mäele minna. Ikka sinna, kus need kõige toredamad tõstukid on. Et rasked saapad jalas ja gondel ümber kere on piisavalt kosmonautiline ettevõtmine.
Mäe peal oli tore nagu ikka. Oleme omandanud terve hulga vilumusi. Saabaste jalgapanek ei moodustagi enam kaht kolmandikku treeningkoormusest. Isegi nende saabastega kõndimiseks on Kaili meile oma metoodika välja töötanud. Nimelt pole asi üldse saabastes, vaid näos. Tuleb teha nägu, et sa oled mannekeen catwalk'il  ja siis liiguvad saapad täitsa normaalselt.
Nüüd, kus me valdame juba mitmeid keerulisi kunste,  oli aega lugeda ka suusamäele ja tõstukitele kirjutatud olulist infot a'la "... jaanipäevani tasuta!"  Kohe väga mitmele tõstukile oli kirjutatud "Olet PUSSAUS etäisyydellä" Nii kaua, kui me sellest aru ei saanud, ei seganud see meid põrmugi. Rumalast peast küsisime Marikalt tõlget. 

Kas sa kujutad ette olukorda, kui mees/naine tuleb romantilisel hetkel sinu juurde ja ütleb: "Pussame!"
(Mynthoni reklaam tõstukil: "Oled SUUDLUSE kaugusel").

Kui see, kes tuleb pussamis-ettepanekuga, peaks juhtuma meessoost olema, siis on ta ilmselt soome mees. Paar päeva tagasi oli Helsingin Sanomates tore lugu soome mehest Heikki Aittokoskilt. (Kirjaviisiga, mida Soomes nimetatakse ralli-ingliseks, vihjatakse soome meeste kehvale võõrkeeleoskusele).


Finland Män is like tis.
When weik up in mornink, Finland Män först tink öpaut kross näshional produkt. Must wörk lot. Pefore die, häv tu pay haus to pänk. Pänk take 50 prosent ov Finland Män säläry. Kovörment täx ofis take 60 prosent. Must wörk more.

Finland Män is like tis.
When ket out ov ped, Finland Män kou tu kitshön. Trink kofi. Tsek eemails. Eat one moose. If inaf time, say helou to Womän ät home. Not shou emousshiöns. Then Finland Män kou tu wörk.

Finland Män is like tis.
When trive out ov karaash, Finland Män look at neipörs kar. If neipörs kar smaller, Finland Män smile. If neipörs kar pikkör, Finland Män not shou emousshiöns.

Finland Män is like tis.
When ket tu wörk, Finland Män nevö stop. When Finland Män wos littel tshild, not ket milk from Mothör. Ket protestant etik. When Finland Män häv own fiuneral, then daunshift.

Finland Män is like tis.
When 12 o klok, Finland Män häv luntsh. Eat one moose. Eat älone. Not spiik tu änipadi. If waitter smile, Finland Män tink: why I luk funny? Not shou emousshiöns. Tsek eemails.

Finland Män is like tis.
When Fraiday, Finland Män kou tu trink piör with othör Finland Män. Not spiik. When trink tuu matsh piör änd pottel ov votka, say tu othör Finland Män: ”You my pest frend.” Then kou tu karaoke. Sing säd song. This häpi moument.

Finland Män is like tis.
When young, kou tu one parti. Late evenink kou tu spiik Womän. If laki, Womän spiik too. Then puild home. Eat moose tukethör.

Finland Män is like tis.
When Satördei, Finland Män kou tu sauna. Trow sevön pakets ov watör on roks. Äfter sauna häv äpointment in pedroom with Womän. Not shou emousshiöns.

Finland Män is like tis.
When Womän ät home äsk öpaut love, Finland Män not änswör. Finland Män say: tis we olredi talk on thö altar. Not shou emousshiöns.

Finland Män is like tis.
When Womän ät home want divorss änd leave Finland Män, Finland Män sörprised. Not shou emousshiöns. Finland Män kou tu forest änd talk tu tree. Then eat moose älone. Tsek eemails.

Finland Män is like tis.
When holiday, Finland Män trive kar tu lake. Finland Män is petter triver thän evripadi. Finland Män trive kantri road fäst. If kams moose, tuu päd. Moose die. Finland Män eat.

Finland män is like tis.
When with othör piippul, Finland Män want tu be älone. When älone, Finland Män ask himself, why nopodi like me? Eat one moose. Tsek eemails.

Finland Män is like tis.
When olmost retire, Finland Män häv hart ätäk. Not tel enipadi, pekoos is shame. Tsek eemails. Then die. Tis wos Finland Män.

 *   *  *
Meil Kailiga on täna kuupäev - kolm töökuud Lapimaal on täis. Aga ma ei usu, et me seda pussamisega tähistame...
Rahvusvahelise pussamise päevani läheb veel veidi aega, see on 6. juunil. Pussake seni vabalt, millal ise tahate!


Saturday, April 11, 2015

Kaklus google mapsiga

IT-maailm ikka oskab üllatada :(. Vaevalt oled mingi nipi selgeks saanud, kui nad juba eest ära jooksevad, sinu selgeksõpitu kuskile uue nurga taha peidavad vms.
Eile just siunas Neeme sotsiaalmeedias, et enam ei saa google mapsis marsruudile üle 10 objekti lisada. 
Täna  ei saa mina enam hakkama sellega, et lisaksin "oma kaardi" siia blogisse otse - sest google maps ütleb, et minu kaart on mulle vaatamiseks ja kõik teised vaadaku seda, mida nemad näitavad. Ja näitavad ilma minu ilusate punaste täppideta. 

Õnneks on olemas Aleks...
Kaardi punastel märkidel klõpsates avaneb ka vastava koha blogipostitus!

Thursday, April 9, 2015

Pönttö-päev


Mina kui sanitaarruumidele spetsialiseerunud siivooja tean ju, mida tähendab pönttö. Kempsupotti. Mu meelest sobivad siinsel juhul sõna ja tegu  isegi ilusasti kokku. Selline väike pöntsakas asi kempsu nurgas.

Üleeile saime endale allüürniku.
Iso Possu oli meie käest kümmekond päeva tagasi küsinud, kas me oleksime nõus ühele tüübile ulualust pakkuma.  Et elab teine sajakonna kilomeetri kaugusel ja ei taha iga päev sõita. Meile jäi mulje, et jutt käib nii umbes kolmest ööst lihavõtete järel.
Üleeile küsis Iso Possu, et kas meil on meeles, et täna tuleb öömajaline. Ei, see meil küll meeles ei olnud, et kohe täna.
Me ei jõudnud tööpäeva lõppedes õieti veel koduuksest sissegi, kui uus kolleeg oli kohal.
Kaili oli sellest äkilisest rünnakust nii ärevusse aetud, et läks jalutama (ja külmetas üksiti kurgu ära). Mina sain 5 tundi tasuta keelekursust. Ja selle käigus kahtluse, et tüüp jääb terveks aprillikuuks...

Kursusel esines ka sõna linnunpönttö. Vaatasin õpetajat kahtlustavalt: kas ta ikka teab, mida ta räägib? Lindude kempsupott? Õpetaja tundus väga enesekindel. Võtsin tal käest kinni ja viisin vetsu. "Mitä tämä on?" nõudsin. "Pönttö," vastas õpetaja veendunult. "Ja see lindude oma on kah pönttö?" - "Kyllä," kinnitas õpetaja.

Kui googeldate sõna "pönttö" ja valite pildid, saate kordamööda vetsupotte ja lindude pesakaste.

Järgmine päev oli vaba ja peaaegu-pönttösid täis. Pool-pönttösid selles mõttes, et kord olid need lindude söögimajad, kord niisama stiili või kaunistuse mõttes püstipandud traditsioonilised saami "toiduaidad".
Sealt küll kasemahla tulema ei hakka, olime Kailiga ühel meelel. Pilt on tehtud Kittiläs, Sibakow-Mansikka galerii ees.
Ringtee Pyhä-Luostol külastuskeskuse Naava juures.
Lindude söögimaja Pohjan Kruunu nimelise turismiatraktsiooni juures. Atraktsioon ise oli vägagi suletud olekuga, kuid linnukeste eest oli südamest hoolt kantud.

Veel üks mõtisklus keelekursuselt:
Eesti keeles ütleme "lumememm", isegi kui tegelasel on kaabu peas ja ilmselgelt isase olemisega. Sõna "lumemees" on pisut luulelise alatooniga. Soomlased kasutavad sama olendi kohta sõna "lumiukko". Ukko tähendab (lisaks taeva, ilma jt jumalale) vana meest, taati, ätti. Sugulasrahvaste lumeteod annavad niisiis kena lumevanapaari kokku!

Meie siin võime endale lubada lumistel teemadel mõtete mõlgutamist,  ehkki tuleb tunnistada, et teatud talve taandumise märke hakkab isegi siinmaal aimduma...

P.S:
Huvitav, mida peaks arvama sõnast syyttämättäjättämättömyys ?


Wednesday, April 8, 2015

Allan ja Olga

Allani ja Olga juures ööbisime oma Nordkapi-reisil. 
Ega me neid varem tundnud. Sellegipoolest olime neid veebruarikuust saati oma ööbimissooviga terroriseerinud, öeldes, et nüüd äkki tuleme - ah, ei seekord ikka ei tule... Ilm.
Allan ja Olga on nii sümpaatsed noored inimesed, et võiksid vabalt meie endi lapsed olla. Kõik emad saavad aru, et see on ülim kompliment :)
Lisaks kuulub nende pisikesse armsasse perekonda Nik. Või Nick. Veterinaariks õppiva Olga lapsepõlvesõber ja -kaaslane.

Treffneri kooli lõpetanud Allan on maailmas ohtralt ringi seigelda jõudnud. Nüüd on pisut pikemalt pidama jäänud ja pärapõrgu-bussijuhiks hakanud. See tähendab, et rohkem põhjas enam bussijuht olla ei saaks. Üheks põhiliiniks on turistide vedu Nordkappi. Et buss ikka teel püsiks, on pagasiruum betooni täis laotud...
Allani seiklustest ja elust maailma veerekese pääl saab loodetavasti lugeda maikuu Aja Lehest.
Allani suhteliselt värskeks hobiks on "helikopteri piloodiks olemine", nagu ta ise muheledes oma droonilennutamist nimetab. Siinkohal ka link Allani tehtud 3-minutilisele videoklipile Nordkapist. Tasub vaatamist!

Kes tuleks selle peale, et märtsikuus moosi keetma hakata??? Olga.
Ja millist smuutit Olga veel teha oskab! Mmm...
 Ülaloleva üllatuskomplektiga - märtsikuine moos ja isekuivatatud fruktilipsud -  lõppes meie visiit Allani ja Olga juurde. Ja olgu öeldud, et need  banaani- ning ananassilipsud olid pikal tagasiteel tõesti mõnusad aeg-ajalt põske pista! Aitäh!

Monday, April 6, 2015

Vana abielupaar

Igal hommikul küsib Kaili minu käest: "Mis mi tiimi pühini?" ja mina vastan: "Mõsõmi ja nühimi." Sellega on kõige olulisem informatsioon vahetatud ja ega meil suurt rohkem teineteisele öelda polegi. Nagu vana abielupaar. Kaili küll üritab mõnikord seltskondlikku vestlust arendada ja küsib, mida ma süüa tahaksin, ja mina vastan selle peale, et mul ükskõik. Nagu vana abielupaar.

Aga pühad hakkavad kahjuks läbi saama. Kahjuks selles mõttes, et kõik see, mis on kalendrisse punasega tehtud, käib topelttasu alla. Ja kui juhtub ületundideks minema, siis pidi veel teise topelti otsa saama. Sellisel moel arvestades oleme viimase nelja päevaga kumbki 60 tundi tööd teinud.  Kuid ka tavaarvestuses on uhke andmine olnud. Mitu vaba päeva pluss hooaja lõpu soodsamad mäehinnad on rahva välja ajanud. 

Meie viimane ponnistus oli täna õhtul kell 20.00, kui Iso Possu helistas oma valvekoristajatele ja ütles, et Kolmiosse on elanikud juba sisse läinud, aga see on puha ligane. Ilmselt mingi viimase hetke internetibroneering. No mis meil selle vastu saab olla, kui topelt-topeltit pakutakse! Panime aga jälle oma uhked punased kollase päikesega tööriided selga ja läksime ning lõime need sissekolinud välja. Küsisime neilt  telefoninumbri ja kui nad selle pahaaimamatult öelnud olid, teatasime, et tehke nüüd, mis tahate, aga tuppa tagasi saate siis, kui meie lubame. Ei julgenud  nad meile midagi suuremat vastu öelda, palusid vaid härdalt, et me nende sööke ära ei sööks... no ausalt, ma ei tea, mis hirm söögi pärast siin riigis valitseb!

Veidi enne Iso Possu helistamist oli Kaili just öelnud, et viib mu täna jalutama (nagu vana abielupaar). Kui me siis lõpetanud ja juba koduteel olime, küsisin Kaili käest sarkastiliselt (nagu vana abielupaar), et kuhu see jalutuskäik jäi, lubasid ju jalutamist, aga viisid jälle tööle. Kaili teatas, et ma olla saanud neli korda üle õue jalutada, iga kord oma tubli 10 meetrit. Mis on iseenesest puhas tõde, aga mulle ei meeldi jalutada, tolmuimeja voolik ümber kaela.  Ma arvan, et enam ma Kailiga jalutama ei lähe.

Rohkem pidupäevi soomlased huhtikuusse kahjuks planeerinud ei ole ja me peame tavaliste pühapäevade najal endal hinge sees hoidma.  Ainult kolm pühapäeva ongi veel jäänud, siis saab meie (ja ka kõigi teiste) tööleping otsa ning terve Levi  läheb suvepuhkusele. Väga veider on mõelda suvele, kui akna taga on selline pilt (naabermaja):

Meie endi maja näeb välja niisugune:
Meie kaunis kodu on tagant teine. Numbriga 22.

Tulles tagasi selle juurde, et rohkem pühi pole tulemas - ma ei teagi, millest me nüüd hommikuti räägime...

Sunday, April 5, 2015

Ootame pakkumisi!

Pidustused - need lihavõtte omad - käivad täie hooga.  Muusika üürgab üle rinnete (laskumisrajad) ja kogu Levi on paksult rahvast täis. "Neeger toodi ka suusatama. Taksoga!" teatas Kaili töö juures ühel hetkel aknast välja vaadates. Üldse on Kaili kuidagi elevile läinud. Minu meelest käib ta koridorides kohtamas. Teeb näo, et läheb liinavaadete (voodipesu) järgi ja siis tuleb tagasi ning seletab õhinal, kellega ta kohtus ja milliseid teeneid temalt paluti ja kuidas ta kõiki neid õnnetuid siis lahkesti abistas (ulatades näiteks hädalisele täiendava rulli WC-paberit). Kevad, mis muud! Ehkki lund on endiselt vähemalt meeter. Sest nende ilmatuma pilves ilmade ajal, mida siin on olnud juba liiga kaua, sadas ju muudkut juurde ja juurde... Huhtikuu. Aprill.
(Aprillia, aprillia, syö sillia, juo kuravetta päälle! - Aprill, aprill, söö silku ja joo lombivett peale! - nii hüütakse Soomes 1. aprillil, kui keegi aprillinalja peale õnge juhtub minema)

Täna oli päike üle pika aja jälle olemas. Ja Iso Possu pakkus tööpäeva lõpus jäätist. Hommikul olime kaubelnud, et kas me ei võiks kõik koos seda issanda imelist päeva mõnel parvekesel (rõdul) peesitades mööda saata ja siis õhtul õnnelike ja puhanutena oma topelttunnid (pühapäev!) kirja panna. Iso Possule mõte meeldis, aga teoks teha miskipärast ei last.

Lubasime täna kirikuõpetaja ka tööle. Oleme viimasel ajal auto kiriku parklasse jätnud (kõik parklad on täis! Pealegi käisime me ju ükskord kirikus ka!),  kord sildi  "pappi", kord "suntio" (kirikuteener) alla, aga täna, pääsiäise puhul, otsustasime neile teene teha. Las tunnevad pühadest rõõmu! Parkisime suusakeskuse parklasse.

*   *   *

Enne maailma lõppu minekut peatusime mäletatavasti Inaris. 
Inari on saami kultuuri keskus. 

Soomes elab ca 10 000 saami (kokku 4 riigi peale hinnatakse saame olevat 75 000, suurim osa neist elab Norras). Inari kohalik omavalitusus on sätestanud 4 ametlikku keelt: 1) soome; 2) inarisaami (ca 400 rääkijat), 3) koltasaami (samuti ca 400 kõnelejat) ja  põhjasaami (ca 700 keelekasutajat).
Nelja riigi territooriumitel elavatel saamidel on üldse kuus kirjakeelt: lõunasaami (Norra), luulesaami (Rootsi), põhjasaami (Rootsi, Soome ja Norra), inari- ja koltasaami (Soome) ja kildinisaami (Venemaa). 70% saamidest Norras, Rootsis ja Soomes räägib põhjasaami keelt.

Kui Levil olev Samiland pani õlgu kehitama, siis Inaris asuv Siida (saami keeles "küla") - saami muuseum ja samal ajal põhjamaist loodust tutvustav keskus - meeldis meile Kailiga mõlemale. Kohe  irmsasti. Koera-aastal sündinud Kaili rõõmustas tohutult juba enne seda, kui me majja sisse pääsesime. Ja ütles, et nüüd on mustvalgeid pilte tehtud küll ja veel, aitab juba, ning tõi oma punase salajope lagedale. 
 Inari Siida (Siida - sellise nimega saami-atraktsioone leiab mujaltki, ka Norrast ja Rootsist) on üles ehitatud Lapimaa 8 aastaajale. Ja teeb igasugused asjad kuidagi eriti hästi arusaadavaks.
 
Meile meeldis see, mida nad Siidas karudest arvasid. Küllap me oleme seda kunagi kuskilt ka lugenud-õppinud-kuulnud, et vastsündinud karupojad kaaluvad 250-500 g, aga kui see sulle niimoodi ette antakse...

Meile meeldis see, mida nad porodest rääkisid. Et põhjapõdrakasvatuskultuur on saami keelde andnud tuhandeid sõnu ja et põhjapõtrade endi kohti on samuti tohutu hulk sõnu - mis üheaegselt vihjavad nii looma soole, vanusele, värvile, kehakujule, karvale, kaalule kui mõnikord isegi iseloomule.
Näide nr 19 - ruossacoarvi (ehk on see roosasarv???)
Meile meeldis, et nad  porokasutuse meile nii lihtsal moel selgeks tegid (selliseid sukki nägime me ju ühe neiu jalas Luosto poro-võiduajamistel!):
Meid üllatas, kui leidlikud on saamid olnud porokõrvade lõikumises:

Vahvalt visuaalseks oli tehtud valguse ja pimeduse vahekord läbi aasta. Meie jaoks oli eriti tore vaadata muutumist jaanuarist aprillini (sini-valge kriips pildi alumises osas räägib valgest ajast. Pildi peal klõpsates läheb pilt suuremaks-selgemaks ka :) ) :
 
Nende piltide juures tabas meid teinegi äratundmine: oleme ju töötanud majas nimega UnnaMannu, nüüd saime teada, et Mannu on saami keeles kuu. Ja Unna väike. (Mulle nii meeldis mõelda, et kõik need kastid laos, mille peale on kirjutatud UM, on Ulvi Mustmaale...)

Lisaks püsinäitustele (ja suvisel ajal vabaõhumuuseumile) on Siidas  ka vahetatavate näituste jaoks ruumi. Sedapuhku trehvas tegemist olema Venetsueela kunstniku Antonio Briceno 3-osalise näitusega. Esimene osa pealkirja all "520 põhjapõtra", teine "Mina olen saam" ja kolmas "144 maastikku".

"520 põhjapõtra" 
oli mõjutatud visuaal-lingvistilisest hämmingust: nii palju poro-teemalisi sõnu! Kahjuks see hämming, mis oli valgete sõnadena valgel lumel, ei pääse pärast mitmekordset piltide edasi-tagasi-laadimist mõjule. Kuid tehnika  -  klaasile sätitud foto, kohe kahele klaasile sätitud, esimesele ja tagumisele - tekitas vahva ruumilisuse efekti.
"Mina olen saam".
Pooled portreedest on argistes "läänemaailma riietes", pooled pidulikes saami rahvariiete elementidega rõivastes. Kuna kõik on pildistatud siin nii domineeriva tausta - valge - peal, mõjuvad isegi lääne riided saamilikult :)
"144 maastikku".
 "Kui külastasin Lapimaad esimest korda, olin üllatunud maastiku monootonsusest. Sellele, kes tuleb troopilisest loodusest, on niisugune vaatepilt midagi arusaamatut," on kunstnik selgituses öelnud. Tema üllatus on vormunud sedasorti töödeks:

Meile tõesti meeldis Siidas ja kellel põhjaminek plaanis, soovitame kindlasti kavasse võtta!

 Nagu öeldud, on Inari saami kultuuri- ja administratiivkeskus. Ja seepärast on seal ka Sajos, 2012. aastal valminud saami kongressi-, konverentsi- ja kultuurikeskus. Sajoses tegutsevad Saami Parlament ja saami arhiiv. Sõna "sajos" tähendab saami keeles " peamist kohta, baaslaagrit". 
Arhitektuuriliselt igatahes põnev hoone!


Otsisime Inarist ka  Alakoske. Selgus, et see on enam-vähem jääs ja mitte keegi peale meie pole seda näha tahtnud, nii et mingit rajakest põlnd. Läbi meetrise lume sumpama ka ei hakanud. Aga otsingute käigus leidsime sellise toreda männi:


Kõik meie sõbrad loodusteadlased võivad nüüd pakkumisi teha, kuidas sellist pusamoodustist nimetada. Meie Kailiga oleme eriarvamustel. Ja ajupuhkusel. 

Toredat uut nädalat meile kõigile!