Pidustused - need lihavõtte omad - käivad täie hooga. Muusika üürgab üle rinnete (laskumisrajad) ja kogu Levi on paksult rahvast täis. "Neeger toodi ka suusatama. Taksoga!" teatas Kaili töö juures ühel hetkel aknast välja vaadates. Üldse on Kaili kuidagi elevile läinud. Minu meelest käib ta koridorides kohtamas. Teeb näo, et läheb liinavaadete (voodipesu) järgi ja siis tuleb tagasi ning seletab õhinal, kellega ta kohtus ja milliseid teeneid temalt paluti ja kuidas ta kõiki neid õnnetuid siis lahkesti abistas (ulatades näiteks hädalisele täiendava rulli WC-paberit). Kevad, mis muud! Ehkki lund on endiselt vähemalt meeter. Sest nende ilmatuma pilves ilmade ajal, mida siin on olnud juba liiga kaua, sadas ju muudkut juurde ja juurde... Huhtikuu. Aprill.
(Aprillia, aprillia, syö sillia, juo kuravetta päälle! - Aprill, aprill, söö silku ja joo lombivett peale! - nii hüütakse Soomes 1. aprillil, kui keegi aprillinalja peale õnge juhtub minema)
Täna oli päike üle pika aja jälle olemas. Ja Iso Possu pakkus tööpäeva lõpus jäätist. Hommikul olime kaubelnud, et kas me ei võiks kõik koos seda issanda imelist päeva mõnel parvekesel (rõdul) peesitades mööda saata ja siis õhtul õnnelike ja puhanutena oma topelttunnid (pühapäev!) kirja panna. Iso Possule mõte meeldis, aga teoks teha miskipärast ei last.
Lubasime täna kirikuõpetaja ka tööle. Oleme viimasel ajal auto kiriku parklasse jätnud (kõik parklad on täis! Pealegi käisime me ju ükskord kirikus ka!), kord sildi "pappi", kord "suntio" (kirikuteener) alla, aga täna, pääsiäise puhul, otsustasime neile teene teha. Las tunnevad pühadest rõõmu! Parkisime suusakeskuse parklasse.
* * *
Enne maailma lõppu minekut peatusime mäletatavasti Inaris.
Inari on saami kultuuri keskus.
Soomes elab ca 10 000 saami (kokku 4 riigi peale hinnatakse saame olevat 75 000, suurim osa neist elab Norras). Inari kohalik omavalitusus on sätestanud 4 ametlikku keelt: 1) soome; 2) inarisaami (ca 400 rääkijat), 3) koltasaami (samuti ca 400 kõnelejat) ja põhjasaami (ca 700 keelekasutajat).
Nelja riigi territooriumitel elavatel saamidel on üldse kuus kirjakeelt: lõunasaami (Norra), luulesaami (Rootsi),
põhjasaami (Rootsi, Soome ja Norra), inari- ja koltasaami (Soome)
ja kildinisaami (Venemaa). 70% saamidest Norras, Rootsis ja Soomes räägib
põhjasaami keelt.
Kui Levil olev Samiland pani õlgu kehitama, siis Inaris asuv Siida (saami keeles "küla") - saami muuseum ja samal ajal põhjamaist loodust tutvustav keskus - meeldis meile Kailiga mõlemale. Kohe irmsasti. Koera-aastal sündinud Kaili rõõmustas tohutult juba enne seda, kui me majja sisse pääsesime. Ja ütles, et nüüd on mustvalgeid pilte tehtud küll ja veel, aitab juba, ning tõi oma punase salajope lagedale.
Inari Siida (Siida - sellise nimega saami-atraktsioone leiab mujaltki, ka Norrast ja Rootsist) on üles ehitatud Lapimaa 8 aastaajale. Ja teeb igasugused asjad kuidagi eriti hästi arusaadavaks.
Meile meeldis see, mida nad Siidas karudest arvasid. Küllap me oleme seda kunagi kuskilt ka lugenud-õppinud-kuulnud, et vastsündinud karupojad kaaluvad 250-500 g, aga kui see sulle niimoodi ette antakse...
Meile meeldis see, mida nad porodest rääkisid. Et põhjapõdrakasvatuskultuur on saami keelde andnud tuhandeid sõnu ja et põhjapõtrade endi kohti on samuti tohutu hulk sõnu - mis üheaegselt vihjavad nii looma soole, vanusele, värvile, kehakujule, karvale, kaalule kui mõnikord isegi iseloomule.
Näide nr 19 - ruossacoarvi (ehk on see roosasarv???)
Vahvalt visuaalseks oli tehtud valguse ja pimeduse vahekord läbi aasta. Meie jaoks oli eriti tore vaadata muutumist jaanuarist aprillini (sini-valge kriips pildi alumises osas räägib valgest ajast. Pildi peal klõpsates läheb pilt suuremaks-selgemaks ka :) ) :
Nende piltide juures tabas meid teinegi äratundmine: oleme ju töötanud majas nimega UnnaMannu, nüüd saime teada, et Mannu on saami keeles kuu. Ja Unna väike. (Mulle nii meeldis mõelda, et kõik need kastid laos, mille peale on kirjutatud UM, on Ulvi Mustmaale...)
Lisaks püsinäitustele (ja suvisel ajal vabaõhumuuseumile) on Siidas ka vahetatavate näituste jaoks ruumi. Sedapuhku trehvas tegemist olema Venetsueela kunstniku Antonio Briceno 3-osalise näitusega. Esimene osa pealkirja all "520 põhjapõtra", teine "Mina olen saam" ja kolmas "144 maastikku".
"520 põhjapõtra"
oli mõjutatud visuaal-lingvistilisest hämmingust: nii palju poro-teemalisi sõnu! Kahjuks see hämming, mis oli valgete sõnadena valgel lumel, ei pääse pärast mitmekordset piltide edasi-tagasi-laadimist mõjule. Kuid tehnika - klaasile sätitud foto, kohe kahele klaasile sätitud, esimesele ja tagumisele - tekitas vahva ruumilisuse efekti.
"Mina olen saam".
Pooled portreedest on argistes "läänemaailma riietes", pooled pidulikes saami rahvariiete elementidega rõivastes. Kuna kõik on pildistatud siin nii domineeriva tausta - valge - peal, mõjuvad isegi lääne riided saamilikult :)
"144 maastikku".
"Kui külastasin Lapimaad esimest korda, olin üllatunud maastiku monootonsusest. Sellele, kes tuleb troopilisest loodusest, on niisugune vaatepilt midagi arusaamatut," on kunstnik selgituses öelnud. Tema üllatus on vormunud sedasorti töödeks:
Meile tõesti meeldis Siidas ja kellel põhjaminek plaanis, soovitame kindlasti kavasse võtta!
Nagu öeldud, on Inari saami kultuuri- ja administratiivkeskus. Ja seepärast on seal ka Sajos, 2012. aastal valminud saami kongressi-, konverentsi- ja kultuurikeskus. Sajoses tegutsevad Saami Parlament ja saami arhiiv. Sõna "sajos" tähendab saami keeles " peamist kohta, baaslaagrit".
Arhitektuuriliselt igatahes põnev hoone!
Otsisime Inarist ka Alakoske. Selgus, et see on enam-vähem jääs ja mitte keegi peale meie pole seda näha tahtnud, nii et mingit rajakest põlnd. Läbi meetrise lume sumpama ka ei hakanud. Aga otsingute käigus leidsime sellise toreda männi:
Kõik meie sõbrad loodusteadlased võivad nüüd pakkumisi teha, kuidas sellist pusamoodustist nimetada. Meie Kailiga oleme eriarvamustel. Ja ajupuhkusel.
Toredat uut nädalat meile kõigile!
No comments:
Post a Comment