Tuesday, June 2, 2015

Hiina müürsepad

Hiinased on ullud müürsepa-martinid. Juba sajandeid.

Hiina müürist on räägitud igasuguseid legende. Et paistab kosmosest ja Kuu pealt ja puha. Eks see pidi ikka suur pauk hiinlastele olema, kui nende oma mees, Hiina esimene kosmonaut Yang Livei, kes 2003. aastal 14 tiiru maakerale peale tegi, Maa peale tagasi tulles ütles, et tutkit brat, midagi pole näha. Et Egiptuse püramiide nägin, aga müüri põlnd. Sellegipoolest andis suuremeelne Hiina riik Yangile kosmosekangelase aunimetuse.

Mõtlesid siis hiinlased, et kuidas saaks selle häbi maha pesta. Hakkasid oma müüri üle mõõtma. Kuni aastani 2009 hinnati selle maailma suurima inimkäte poolt loodud kaitseehitise pikkuseks 8850 km. Aastal 2012 refereerib "Postimees" Hiina uudisteagentuuri  Xinhua teadaannet, mis annab müüri pikkuseks 21 169,18 km. Tehtud! 

Hiina müüri laius on kõige laiemates kohtades 9,1 meetrit, eks kosmosest vaatamiseks jääb seda laiust napiks tõesti. Müüri ehitamist alustati ca 500 eKr, ainult 8,2% müürist on võimalik külastada, ülejäänud  osa on varemeis. UNESCO maailmapärandi nimistusse kanti Suur Hiina müür 1987. aastal.

Valisime müürikülastuseks Mutianyu lõigu. Tarkmehed (Liispet ja sõbrad) soovitasid. Et seal käib vähem rahvast ja pole nii suurt tunglemist.
Otsustame Mutionule külla minna liinibussiga. Selleks tuleb leida üles bussiterminal (lihtne, kui metroopeatust  tead) ja siis õige numbriga buss. Täitsa juhuslikult on ka see lihtne, ehkki miljonite transportimiseks on vaja ka miljoneid busse. Üks ammetimees asub meile Suureks Sõbraks, hoolitseb ja hoiab meid nagu seltsimees Lei Feng (Hiina kommunistliku sõduri musternäidis hüüdnimega "Roostevaba kruvi". Tegi mitmeid häid tegusid - pesi ja nõelus salaja seltsimeeste sokke ning keetis ülemustele teed. 1963 "avastas" esimees Mao tema päeviku, ülistuslaulu kommunismi hiilgusele, mis jäi propagandatekstiks mitmele koolilaste põlvkonnale. Tema kiituseks loodi rõõmus laul "Õppige seltsimees Lei Fengilt!"
Lei Fengi ennast tabas hirmus lõpp - langev telefonipost tappis ta (21 aasta vanuses), kuid tema vaim elab edasi!) 
Hiljem selgus, et nii ennastohverdav nagu Lei Feng meie sõber siiski ei olnud,  Me olime talle väike täiendav sissetulek, sest liinibussi lõpp-peatuses (meie üllatuseks sõitis Lei Feng II meiega kaasa!) toppis mees meid oma päevinäinud minibussi, millega läbisime viimased kilomeetrid. No olgu pealegi Leil ka üks õnnelik päev!

Ilm on vähemalt 35-ga plussis. Müür lookleb tõesti kenasti. Ilm võiks ju nõks selgem olla, kuid ok, õnneks ei ole ta nõks sudusem. Tore on see, et iga natukese aja tagant - kahe noolelasu kaugusel üksteisest, nii, et ükski jupp müürist kaitseta poleks - on viluvarju pakkuvad vahitornid. Ühes vahitornis müüakse külma õlut!!! Oleme täiesti nõus pool Hiina riiki selle eest ära andma.

Algul pole meil mingit paani. Jalutame niisama ühest vahitornist järgmiseni. Memme ja Mare on nagu Ameerika supermodellid, kõik tahavad nendega pilti teha. "Impressive mums!" kuuleme rohkem kui ühel korral.
Fotosessioon angoolakaga
Siis tekib plaan. Otsustame jalutada "lameda osa lõpuni", sest mäkke ikka sellise kuumusega üks normaalse mõistusega inimene ronima ei hakka. Eriti veel, kui oranžid päästetöötajad ühte oimetut selli juba alla toimetavad.
Ilmselt on ajupuhkus nakkusliku iseloomuga. "Lameda osa" lõpus vaatavad Mare ja Memme mulle otsa ja ütlevad, mõlemal kuratlik säde silmanurgas helklemas: "Teeme ära!"
Meil on ikka terve suguvõsa arulagedaid täis. 
Oleme läbinud kogu tee, mis pildil läbi sudu paistab. Jäänud on veel viimased mõnikümmend meetrit. "Esimest korda elus valin varjulise poole," kommenteerib päikeselemb Mare.

Üleval tervitatakse meid rõõmuhõisete ja medalitega. Kui oleme rõõmujoovastusest toibunud, küsitakse medalite eest raha. Anname medalid tagasi ja ostame müüjanna lohutuseks komplekti postkaarte. Ta, vaeseke, veab iga päev oma träna seljas siia kohale...

Igale korralikule saavutusele eelneb ju tõsine treening. Meie tee medaliteni viis läbi Hua Shani trepitreeningu (üle 4500 astme) ning Xiani linnamüüritreeningu.

Pekingist tuhatkond kilomeetrit lääne poole jääv Xian (Lääne Rahu) on üks Hiina neljast ajaloolisest pealinnast. Linn on üle 3000 aasta vana. Juba 7.-8. sajandil oli Xianis umbes 2 miljonit elanikku ning ta oli maailma suurim linn. Xianist sai alguse Siiditee. Praegu on linnas elanikke ca 8 miljonit. (Ausalt, need miljonid hakkavad juba närvidele käima!)

Xiani linnamüür on üks kõige paremini säilinud Hiina linnamüüre, on 14 km pikk ja rabab oma laiusega. Miskit pole parata - isegi Suure Hiina müüri kõige laiemad, 9-meetrised lõigud on selle vähemalt 4 sõiduraja laiuse (12-18 meetrit) müüri kõrval kuidagi... lahjad.
Müüril on võimalik laenutada jalgrattaid, ka tandemrattaid. Kahjuks ei märka me enne tellimuse esitamist lugeda "väikeses kirjas vanusepiirangut", mis keelab vanaemadel rattasõidu. Väike tandemikatsetus siiski lubatakse.
Kui oleme natuke aega kahetsenud, otsustame, et jalgsi näebki rohkem. Ja see on jumala tõsi!
Alustame lõunaväravast, mis kannab pidulikku (nagu kõik vanad Hiina väravad, tornid, templid, paleed) nime Yongning. Igavese Rahu värav. Möödume lääneväravast,  Harmoonia ja Rahu väravast Anding ning kavatseme lõpetada põhjas, Igavese Harmoonia väravas Anyan. Igavesest Õnnest idas - Changle - seekord loobume.

12 m kõrget linnamüüri ümbritseb sügav vallikraav. Vallikraavi ja müüri vaheline ala on korraliku haljastusega puhke- ja spordiala. Siit need ping-pongi maailmameistrid tulevadki!
 Vaade müürilt vallikraavile. Vallikraavil pakutakse turistile paadisõitu.


Xiani linnamüür olla algselt (Tangi  dünastia aegu, 618-907) ehitatud mullast, seebikivist ja riisist moodustatud kihtidest. Hiljem on müüri tugevdatud telliskividega.
Siksakitame mööda müüri nii hoogsalt, et surmkindlalt tuleb meil poole ringiga 14 kilomeetrit täis. Aga vaated on vahvad - nii sisse- kui väljapoole müüri.


Xianile sarnased müürid on olnud  enamikes Hiina linnades. Pekingi müür püsis paigal üle 500 aasta, kuid kui 1965-ndal aastal hakati metrood ehitama, otsustati müür lammutada. Viimased müürijäänukid eemaldati  Pekingist 1990-ndatel ja nii on Pekingi müürist alles vaid linnaväravate nimed metroojaamadel. Ja kaks väravatorni.

Kõrgemate jõudude abiga leiame üles ka raudtejaama (ehkki meil tuleb selleks mitu korda inimestele "tsuhh-tsuhh" öelda) ja isegi oma pagasiputka... Uskumatu, milline silmamoondus on selle mõne tunniga toimunud! Hommikul, kui kohvreid hoiule andsime, oli raudtejaama esine vaikne-kena-kohakene, nüüd nagu massimeeleavalduse toimumiskoht. Ja kui palju pagasihoiuputkasid nad olid jõudnud selle napi ajaga avada...

Kuid Hiina müüseppadele anname igatahes au.





No comments:

Post a Comment