Hiina: pühamast püham

Pikk iga, igakülgne õnn ja harmoonia peaksid meile nüüd küll igavesest ajast igavesti tagatud olema. Sest oma Hiina-retke ajal käisime läbi nii Taevaliku Puhtuse kui Ülima Harmoonia väravast, väisasime nii Ülima Harmoonia kui Kestva Harmoonia kui Igavese Harmoonia kui Igavese Kaitse paleed, astusime sisse nii Õnne ja Pikaealisuse kui Kümne Tuhande Rõõmu hoonesse, panustasime Heatahtlikkuse ja Pikaealisuse paviljonile ning Pilvede Hajutamise omale, väsimusest vaarudes tuigerdasime Tarkusemere templisse, lõõtsutasime kuumaväsimusest nii  Vooruse ja Harmoonia kui Harmooniliste Mõnude aias... Pikaealisuse mäe otsa pidime ju ka ronima. Hea Saagi palvemaja pidi äärepealt meelest minema...

 Katusekujude värk on ka tohutu sümboolika. Olulised on nii kujukeste arv kui värv. Kuldkatus oli üldse ainult keiserliku kamba eesõigus.

Pühade üritustega alustasime kohe, nagu kohale jõudsime.

Läänemaailma inimesed ehitavad ühe pühakoja ja tehtud. Võib-olla nad teevad selle küll hullsuure, aga see on üks asi. Üks tükk. Üks Milano katedraal või üks Urvaste kirik.

Hiinlaste pühapaik on terve labürint neid eelpoolloetletud väravaid, paviljone, paleesid,… Ega ausalt öelda suurt vahet pole ju ka, kas tegemist on keisrikoja või mõnele taevasele tegelasele pühendatud hoonega – keiser on Taeva poeg ja iga tähtsam templikompleks tähendab hektarite viisi pühadust.

 See pilt on nüüd küll netist näpatud, aga endal mul helikopterit Hiinas kaasas põlnd. Ja siit on ilusasti aru saada, mida ma mõtlesin lausega "hektarite viisi pühadust". Sina, rumaluke, lähed pahaaimamatult peaväravast sisse ja enam sa sellest pühaolemisest ei pääse, muudkui marsid ühest värvilisest teise... Laama templi kompleks on pildil.

Laama tempel olla Pekingi kõige kaunim templikompleks. Ehitatud 17. sajandil (algselt ühe printsi elupaigaks) ja koosneb viiest peapaviljonist, iga järgmine eelmisest suurem ja võimsam. Kaunistusteks segu hani, mongoli ja tiibeti motiividest (millel aga meiesugused võhikud vahet ei oska teha).

Esimeses hoones võtab meid vastu naerev Buddha. Mee ei oska veel midagi halba kahtlustada ja naeratame vastu. Seda enam, et meile on igaühele pihku pistetud terve karp viirukiküünlad – et me ometi rumalast peast võimalust kasutamata ei jätaks. Sütitame neid siis kolme ja kuue jne kaupa, mõtleme kõikide sugulaste ja sõprade ja teiste toredate inimeste peale ja soovime kõigile head-paremat.

Ühes järgmistest paviljonidest on Buddha ümber neli taevast kuningat.

Ühes järgmistest Buddha kolm avaldumisvormi.

Ühes järgmistest 18 taassündide ahelaist vabanenu skulptuurid.

Viimases Maitreja, tulevase maailma Buddha, ühestainumast sandlipuust välja tahutud 17-meetrine skulptuur. Selle on nad Quinnessi raamatusse kah sokutanud.

Rahumeelsed ja raevukad jumalused. Viirukilõhnas pöörlevad palveveskid. Igasse ilmakaarde kummardavad inimesed. Ja palav. Mungad on ilmselt tuppa külma läinud

 Viirukilõhnas pöörlevad palveveskid - siin suur kuldne trummel pildi keskel.

Haakrist on budismis päikese sümbol ja hea õnne märk.

 Taassündide ahelaist vabanenud - on ikka vast rõõm!

Budistliku templi palvetuspadjad

Konfutsiuse tempel näeb võhiku silmale enam-vähem samasugune välja nagu Laama tempel.

Siin rabab hoopiski kõrvaline nüanss – ühte kõrvalhoonesse on näitusena välja pandud Konfutsiuse ja tema kaasaegsete filosoofilised mõtisklused ning tarkuseterad – kokku on neid umbes 200, neid tiheda kirjaga (umbessentimeetrisuuruste hieroglüüfidega) täidetud kivitahvleid, mille umbkaudsed mõõdud võivad olla 2,5 meetrit x 1 m. Oli vanasti ikka aega raiuda...

Tänapäeva inimesel muidugi nii palju aega enam ei ole. Tema ostab endale soovilipiku - võimalik, et templimeeste poolt punutud - isegi soovi ei pea ise välja mõtlema, kõik on juba sinu eest ära tehtud - ja siis riputab selle teiste samasuguste juurde. 

Keelatud linn ehk endine keisri paleekompleks püsis keelatuna ligi 500 aastat, enne, kui ta 1949 lihtrahvale avati.

10 m kõrgete müüride (760 x 960 m) vahele jääb 72 ha suurune kompleks 999 ehitisega. Ikka suuremad ja suuremad hooned ikka suuremate hoovide keskel. Hooned on paigutatud sümmeetriliselt. Kuldsed katused – Mingi ja Qingi dünastiate ajal oli kuldne keiserlik värv. Hani dünastia ajal oli keiserlikuks värviks näiteks must.

 „Unversumi keskpunkt” keelatud linn oma loendamatute hoonete (999) ja siseõuedega

Draaakoniseinu on samuti pea igasse kohta tehtud, kuhu keisrid oma jala torkasid. Need keisrid olid neil veidi aravõitu, kartsid vaime, aga et hiina vaimud ümber nurga tulla ei osanud,  siis ehitati neile seinu ette...

Keelatud linna  9 draakoni sein -  29,4 m pikk, 3,5 m kõrge.

Kõik sissepääsud ja väravad on varustatud suhteliselt kõrge lävepakuga, millest üleastumine ei olegi suvaline teema. Naine peab sealt üle astuma parema jalaga, meees vasakuga.

Keelatud linna viimasteks tegelasteks on suur susserdaja keisrinna Cixi ja tema poolt troonile seatud Hiina viimane keiser Pu Yi.

Pu Yi sattus troonile 3-aatasena (1908) tänu Cixi surivoodi-otsusele ja „valitses” kolm aastat. 1912 kuulutati välja Hiina Vabariik.

Kena selle keisri elu just polnud. Esmalt lahutati 3-aastane keiser oma vanematest. Mõni aeg pärast seda tegi poisi ema enesetapukatse oopiumi üledoosi toel. Isa tohtis poisiga kohtuda kord kahe kuu tagant ja siis ka vaid paar minutit. Vanemlikku armastust ei saanud laps seega just ülearu tunda. Läheduse puudumise – võimalik, et mitte ainult! - tõttu tekkisid lapsel seedehäired. See on nokk-kinni-saba-lahti lugu: kogu Hiina toitumine on ju rajatud sellele, et iga viimane kui tervisehäda tuleneb valest toitumisest. Keisri toitumine läks ülirange kontrolli alla, sest  „Tema Majesteedi keha on püha keha!” Lapskeisrit hakati praktiliselt näljutama. Kõige selle juures on aga paleedokumentides kirjas, et tilluke 4-aastane keiser, keisrinna ja keisri neli elukaaslast on ühe kuu jooksul ära söönud 2 tonni liha, 388 kana ja parti, seejuures lapskeisrile on sellest kogusest ette nähtud 400 kg sealiha ja 240 kana-partii, mis teeb 14 kg liha ja 9 lindu päevas! Ilmselt elasid eunuhhid, nende sõbrad ja sugulased piisavalt prisket elu.

Pärast Hiina Vabariigi väljakuulutamist lubati Po Yi'l  mõnda aega Keelatud Linnas edasi elada.

18-aastaselt saadeti ta paleest minema. Noormees pages jaapanlaste juurde, kes tegid temast 1932 (või 1934?) oma marionettriigi Põhja-Mandžuuria valitseja. Tänu sellele sai Po Yi'st pärast II Maailmasõda sõjakurjategija, kes relvarahu järel Siberisse vangi susati. 1950 anti endine keiser Hiina kommunistidele välja, need kasvatasid teda veel kümmekond aastat vanglas ideoloogiliselt ümber ja aastal 1959 otsustasid lõpuks, et mees on süütu ning lasid lahti. Järgmised ehk viimased 7 aastat oma elust elas keiser tavalise Pekingi kodanikuna, töötas aednikuna ja tuhnis vabal ajal ringi Hiina Keiserlikus arhiivis (ja sai sel teada, mida kõike ta oma eluajal söönud on J) ... Po Yi on kirjutanud oma elust autobiograafia ja ehkki see on kirjutatud „ideoloogilise ümbersünni järel”, on ikkagi veider mõelda, millised võivad siin ilmas inimsaatused olla.

Taevatemplisse pääseb kolmikväravast: idapoolsest avast sisenes keiser, keskmisest Jumalused ja läänepoolsest ametnikud. Siin käis Taeva poeg taevaga suhtlemas, taevale aru andmas ja annetamas.

Keisri ülesanne oli tagada, et alamad oleksid toidetud. Põud, üleujutused või halb viljasaak tähendasid seda, et jumalad on keisrist tüdinud ja valitseja volitustega on lõpp käes. Niisiis oli vaja suurejoonelist ja uhket kohta, kus jumalaid lepitada.

Igal kevadel kündis keiser kolm vagu, iga pööripäeva eel pidas kolm päeva paastuja iga ohverduse eel löödi pühas tapamajas maha pullvasikas, lammas, siga ja hirv. Siis ronis keiser suurele kivialtarile, kus tegi ohverdusi veini ja toidu näol ning tagus otsaesist vastu külma marmorpõrandat.

Templikompleksi pindala on 270 ha.

  

Chuandixia templisse toodud annetused

Suvepalee on Hiina valitsejate Petrodvorets, isegi ehitatud on need suhteliselt ühel ajal. Koht, kuhu keiserlikud kõrgused põgenesid linnaleitsaku eest, on veel suurem kui Keelatud linn ise. Rohelisem ka. 290 ha. 

Pikk koridor: 728-meetrise jalutustee laetalad on kaunistatud enam kui 14 000 maalitud stseeniga.

Pärast kõiki neid pühadusi pole meil enam mingit isu minna Tanzhe templisse, aga ometi me sinna satume. Sest oleme otsima läinud Stuupametsa. Me isegi leiame selle, kuid ei suuda selleks ajaks enam uskuda, et Hiinas võiks mõni huviväärsus turistile ka tasuta olla – nende eest küsivad nad raha ikka korralikult. (Hiina on odav maa, sellepärast kulub seal palju raha!) Kannatlikult piletikassat otsides leiame koha, kus müüakse pääsmeid Tanzhe templisse... ja kuna keegi ju ühtegi sõna ristiinimestega ei räägi, siis loodame, et ehk on see üks ja sama pääse...ˇ
Iseenesest oli muidugi Tanzhe ka täiesti kena koht.

Stuupametsa sai täiesti tasuta. Veidi mahajäetud näoga paik, kus ridamisi kuulsatele ja veel kuulsamatele munkadele püstitatud stuupad, vanim aastast 1115. Eriliselt rahulik ja eriliselt hea olemise koht.

Püha mäe Hua Shan’i otsas käisime ju ka. Ma usun, et me oleme oma elupäevade lõpuni kaitstud ja hoitud.

Hiina Müüril küsin Marelt retoorilise küsimuse: „Kuidas inimesed üldse tulevad selle peale, et „läheme võtame teistelt ära“? – „Ja siis öeldakse, et Jumal tegi inimese oma näo järgi,“ vastab Mare sama retooriliselt….