Püha mägi Hua Shan

Pildid tulevad hiljem - kui kusagilt natuke rohkem internetti antakse :) 

Ühe asja eest oleme Zhangile küll tänulikud: soovituse eest alustada Hua Shani vallutusretke sõiduga lääne-funikulööril. Nii ilusate vaadetega ja nii võimsat gondlisõitu polnud me keegi veel kogenud – köisraudteel oli pikkust 1,7 või 2,4 km (isegi googeldamine ei too selgust!), teekond viis üle mitme oru ja madalama aheliku, lasi peaaegu et aknast sisse vaadata mäeseina sisse koopa kraapinud eraku elamisse ja jättis üldse mulje, et oleme pigem mägede kohal madallennul.

Läänetipust alustamine osutus mõistlikuks ka seetõttu, et edasine teekond kulges suuremas osas mäest alla.

Hommik oli alanud suurte kõhkluste ja kahtlustega. Sompus ja sudune ilm ei tundunud just parim valik mägede päevaks. Kuna meil sel hetkel puudus ka plaan B ja kuna mägedeni oli siiski tubli 120 km, otsustasime riskida. Zhang lohutas ka, et „mägeden pett“.

Mäkkepääsemine pole mingi nõrkade värk. Lisaks füüsilisele valmisolekule peavad ka närvid ja finantstaust tugevad olema: kõigepealt maksad tšarterbussi eest, mis viib su funikulöörini, siis funikulööri eest, siis mäepileti eest, siis allatuleku-funikulööri ja siis uue tšarterbussi eest. Ja näitad igal hetkel mingeid pileteid ette ja annad näpujälgi.

Külastuskeskuse hoone mäe jalamil oli aga vahva: klaaspõranda alla oli ruumiliselt kogu mäemassiv ehitatud, nii et mingil määral sai aimu, mida kõik järgnev endast kujutada võib. Ja ehkki Mare kinnitas kaks nädalat järjest keskmiselt iga tunni takka, et hiinlased on maailmameistrid mõttetute siltide paigaldamises, siis Hua Shanil oli sildimajandus kohati täitsa asjalik – enam-vähem igas peatupunktis oli „rauda valatud“ exeli tabel, mis ütles, mitu meetrit, mitu trepiastet, mitu minutit on siit mistahes muusse punkti selles piirkonnas. Ja oli ikka ütlemata suur rõõm, et meie trepiastmed suuremas osas allapoole läksid. Sest isegi allapidi läbituna on 4500 trepiastet piisavalt uhke number!

Hua Shan tähendab tõlkes lillemäge ja on läänepoolseim Hiina viiest pühast taoistlikust mäest. Läänetipp: 2082 m ümp.

Olime kavatsenud päeva lõpetada mõnusasti spaas lihaseid lõdvestades. Kohtki oli välja valitud – hot spring, olime Zhangile öelnud. Ja tema meile südamele pannud, kuidas me peame kiirustama, kui seda atraktsiooni ka veel tahame.

Igatahes kihutas Zhang kõigepealt autoga nagu pöörane ja seejärel jooksujalu piletikassadesse. „Täpselt minut enne kassade sulgemist!“ ulatas ta uhke näoga meile piletid. Kuna aega oli vaid tunnike, kihutasime iseseisvalt edasi.

Väravast sisse astudes olime hämmingus: jälle üks palee- või templikompleks! Selline, nagu me neid juba õige mitmeid näinud olime. Aga kuskil siin peavad need basseinid ja muud mõnud ju olema… Loomulikult olime järjekordselt sattunud kohta, kus puudusid nii välismaakeelsed viidad kui inimesed. Isegi putkas pealkirjaga „Tourist information“.

Kihutame närviliselt paleede ja paviljonide vahel ringi. Ühes kohas on küll kiri „Bath“, aga koht, kuhu satume, Tangi dünastia aegne saun. Ilma igasuguse veeta muuseumi-osa.

Aeg tiksub ja meile lubatud tunnike kulub. Lõpuks istume maha välikohvikusse, kus iga laud seisab keset pisikest basseini. Pistame jalad pea põlvini kuuma vette. Loomulikult tuleb selle eest täiendavalt tasuda, paleemuuseumi piletist ei piisa. Ja siis on kohal massöörid, kes avaldavad tõenäoliselt kaastunnet, et me kerest nii kinni oleme, ja tahavad meid hirmsasti masseerida. Ikka täiendava tasu eest loomulikult. No lubame neil siis õige natukene Memme peal oma kirge rahuldada…

Võimalik, et sellestsamast kuumast jalavannist piisas – järgmisel päeval ei andnud ükski lihas endast märku. Ja lõppude lõpuks võime me nüüd elu lõpuni puhta südametunnistusega kinnitada, et oleme käinud Tangi dünastia suvepalees jalgu pesemas.