Zhang, Yang ja terrakota-sõdalased

„Ruttu! Ruttu! Mis te mökutate!” Umbes niimoodi võib tõlgendada meid hommikuses Xianis rongist välja kupatada püüdva vagunisaatja meeleheitlikku kisa. No kes oleks võinud aimata, et me kell nii vara kohale jõuame! Ja kas selle reisi motoks saabki „Viimane võimalus“?  Kopenhagenis istusime ilusasti oma lennu väravas ja olime kõik kolmekesi nii süvenenud põnevatesse Hiina materjalidesse, et ärkasime issand-ise-teab mitmenda tagaotsimiskuulutuse peale – lennuki väljumiseni oli 8 minutit ja piletikontrollijad, kelle nina all me järsku paaniliselt püsti kargasime, said mõnuga irvitada.

Me peaaegu põgeneme rongist. Vagunisaatja hääletooni järgi otsustades on lugu nii, et kui me kähku ei tee, satume koos rongiga kas mõnda vaenulikku välisriiki, keemilise puhastuse gaasikambrisse või minimaalselt kolmeks kuuks depoosse seisma.

Tühjal perroonil susse ja salle üle lugedes, jagades ning pakkides – tõepoolest, kõik teised reisijad on kuskile kaduda jõudnud - astub meie juurde Zhang. David Zhang. Nii on kirjas tema visiitkaardil. Oma nimed kohendavad hiinlased eurooplaste maitsele vastavaks, eurooplaste nimed enda omale. Liispeti nimi Hiinas olevat Li Sha Tallinn – kuidas see viimane nüüd hiinapärastes silpides välja näeks, ma ei tea, kuid Liispeti väitel tähendab viimane silp – lin – metsa. Omamoodi lahe, et meie metsase maa pealinn siin metsaga seostub!

Zhang – hiinlased kasutavad alati kõige ees (ja peamiselt) perenime – on toreda 8-kohalise mikrobussi omanik ning pakub meile giid-autojuhi teenust. Masin on igati korralik ning nagu hiljem avastame, Eesti lipuvärvidega kaunistatud. See sobib meile veel eriti.

Rong, muide, seisab ikka veel sama koha peal.

Zhang viib meid kõigepealt Banpo neoliitikumi-aegsesse külla. Selle matriarhaadi-ajastu väljakaevamiste kõige üllatavamad asjad on munakujulised laste „kirstud” ja kivikirve kõrval olev kiviaja labidas.

Muuseumi juurde kuulub ka suur saalitäis maalimislembeste farmerite kunstitöid.

Järgmiseks sõidutab Zhang meid pottery'sse. Kohe on kohal naisterahvas, kes meid kiirustades läbi tootmisprotsessi juhatab: ainult nendel on see õige terrakota-savi ja ainult nende terrakota-figuurid on need „päris” jne. Üks ahi on täis tillukesi, teine elusuuruses savisõdureid. Mõlemaid võib kaasa osta, isegi peaks ostma, sest see on ju see ainuke õige terrakota-savi ja kohe järgmises kohas maksavad needsamad asjad palju rohkem või on võltsingud…

Kõige enne kamandatakse pilti tegema.

"Väike" ahi, täis ca 10 cm pikkusi sõdureid.

"Suur" ahi elu- ehk originaalsuuruses sõdurite küpsetamiseks

Meie suureks üllatuseks ei ole see ainult savitöökoda – satume järjest uutesse ja uutesse müügisaalidesse: siid, portselan, mööbel…  Kõik kohutavalt käsitöö ja hirmus hinnaline ja muidugi tehakse meile eripakkumised ja soovi korral toimetatakse kõik mistahes ilma otsa kohale... Muidugi on seal hullilusaid asju, aga aitäh!

Zhang on üksjagu isane. Tema naine tahtis autojuhiload teha, Zhang ei lasknud. Sest naised ei oska nagunii autoga sõita.  60ndast eluaastast alates peab hiinlane igal aastal tervisekontrollis käima, kui tahab autot juhtida. Peale 70ndat eluaastat enam rooli ei lubata. Zhang ise teeb ühel hetkel sellise vasakpöörde kohta, kuhu hädavaevu ehk roller oleks mahtunud, ja korraldab korraliku ummiku. Asi tundub nii puntrasse kiskuvat, et mina küll ei usu, et see enne mitut tundi laheneb – üha uued ja uued masinad sõidavad ju peale – aga imekombel oskavad nad sentimeeter-haaval selle jama siiski ootamatult kiiresti laiali harutada. Sellegipoolest jätkab Zhang teiste juhtide kommenteerimist. Kui Mare ütleb, et meie maal on signaalitamine keelatud, teatab Zhang, et Hiinas ka, aga signaalitajaid politsei ometi taga ei hakka otsima-ajama. Muide, kui teel koperdaja juhtumisi polegi naine, siis on ta teisest provintsist mees, kes ei tunne kohalikke olusid.

Zhangi naine töötab kesklinna hotellis, saab 3000 jüääni (ca 450 eurot) kuus palka. Kehv palk, on Zhangi nägu hapu.  Pensioni saadakse Hiinas 2600-5000 jüääni kuus. Puhkepäevi ja pühasid Zhangi väitel Hiinas praktiliselt ette nähtud ei ole, puhkust saad ehk 10 päeva, kui hästi lunid.

Zhangi laps on 11-aastane ja käib koolis. Klassis on 65 last ja paralleele on 6.  Teise lapse võib pere endale lubada siis,  kui ei emal ega isal pole õde või venda. Või kui oled hullrikas. Ühelapsepoliitika jätkub endiselt.

Sõidame üle Pa jõest. Jõe ääres seisavad vihmavarjudega kalurid. Vihmavarjudega on Hiinas igal pool hästi.

Tee äärde kerkivate kõrghoonetest elamulinnakute kohta ütleb Zhang, et korterid on keskmiselt 50-150 ruutu suured ja ruutmeetri hind 6-7000 jüääni. Laenuprotsent ei ole kõrge, riik hoiab sellel teadlikult silma peal.

Meie ees sõidab masin, mida me seni oma elus veel näinud pole – õhuniisutaja. Meenutab veidi seguautot.

*   *   *

20. sajandi ühe suurema arheoloogilise leiu peale satuti täiesti juhuslikult. Talumees Yang Zhifa hakkas 1974. aastal kaevu kaevama, aga kaevust tulid välja sõdurid.  Praeguseks on leitud enam kui 8000 skulptuuri.

Talumees ise istus infopunktis, raamatuvirnad nina ees,  ja säras nagu päike. Raamat olla just äsja valmis saanud – võimalik, et lugu sellest, kuidas mehike kaevu kaevama hakkas – ja mees oli valmis kõigile sisse ja alla ja peale kirjutama. Natuke piinlik oli, et me ei tahtnudki särava ja naeratava härra Yangi hiinakeelset raamatut. Ja hirmsasti tahaks teada, kas hr. Yang särab seal niimoodi juba 74ndast aastast saati…

Savisõdurid, kellest jutt, on valmistatud aastatel 210-2019 eKr esimesele Qini dünastia despoodist valitsejale, mehele, kes põhimõtteliselt Hiina väikeriigid üheks liitis (ja ka Suue Hiina müüri ehitamisega alustas), Qin Shi Huangd'ile.  Keisri haud asub tõenäoliselt sealsamas lähedal ühe künka all, kuid seda ei taheta veel avada – kardetakse, et pole veel  piisavalt oskusi ja vahendeid säilitamaks kõike seda, mis sealt välja võib tulla.

Hiina restauraatoritele jagub nendesamade tuhandete kokkukleepimisegagi tööd-leiba aastakümneteks. Sealsamas on näha, millistest kildudest mehi kokku lapitakse! Leitud on neli erinevat maa-alust kaevendit, kõige suurem neist 230 m x 60 m. Selles suurimas kaevendis on 11 koridori, kus seisab 6000-pealine armee. Teine kaevend on ratsaväe oma ning kolmas ohvitseride päralt. Neljas kaevend on teadmata põhjustel ehitajatel lõpetamata jäänud.

Leitud sõdalased on 1,6-1,7 m pikad j igaüks ise nägu – tõenäoliselt on kujud tehtud keisri enda sõdurite savist koopiatena. Teadlased on neid uurinud-puurinud ja isegi kõrvalestad läbi lugenud. Sest inimese kõrvalest olla samaa unikaalne nagu tema näpujälg!

Algselt on figuurid olnud värvitud, kuid värvid on 2000 aastaga ära kulunud – nii, nagu on otsa saanud ka vibumeeste puust vibud jms.

Üks kool – aga võib-olla on see üks klass? Kaks paralleeli? - on muuseumi tulnud. Kõik ühtmoodi kollaselt riides ja punarätid kaelas. Siutsuvad ka nagu piilupardid.

Ja siis tabab meid ehmatus. Kuskohas on auto?!? Zhang ütles küll, et välja tulete teisest kohast, aga… Meie ees laiuvad ilmatumad parkimisplatsid ja üldse on kõik jumala teist nägu. Mingit viita, nagu „Sissepääs terrakotasõdalaste muuseumi“ või „piletikassad“ loomulikult ei ole. Võimalik, et on ka, aga mitte meile arusaadavas märgisüsteemis.

Kõnnime sinna-tänna, aga kuskilt ei hakka midagi tuttavat silma. Ühe suuna osas on meil küll kahtlus, aga sinna on aiad ette ehitatud. Parkla on täis igasuguseid vormiriides tegelasi, kes inglise keele peale lihtsalt selja keeravad. Üks umbkeelne hiinlanna siiski otsustab meile appi asuda ja helistab sõbrale. Ka sõbrale on üksjagu keeruline selgeks teha, mida me tahame (Te ei teagi oma parkla numbrit? Te ei teagi oma auto numbrit?? Te ei teagi oma autojuhi nime ega telefoninumbrit??? – no kui me neid asju teaksime, siis me poleks ju hädas!!), kuni ma lõpuks ütlen: „Ainus asi, mida me vajame: öelge naisele minu kõrval, et ta juhataks meid piletikassadeni!“

Nii lihtsalt saigi saaga otsa. Taevas, milline rõõm oli kohtuda Zhangiga – mehega, keda me tundsime nii umbes viis tundi…

 Ja siis me vaatasime ikka auto juba üle ka, et milline ta on... Oli ilus eestipärane auto :)

National Geographicu poolt YouTube'i laetud video terrakota-sõdalastest aastast 2008.