Tuesday, August 25, 2015

Elu peale pulma

Puhkusereis Islandi põhjaossa (16.-19.08.2015) algas pulmapeojärgsete vikerkaartega.

Kõigepealt oli Egilsstadiri teele jäävatesse mägedesse eriliselt laia pintsliga vikerkaar tõmmatud. Nii laia polnud kumbki meist näinud, nagu kolm-neli tavalist - ja teiseks oli Kaili Egilsstadiris autot pestes üleni vikerkaartesse mässitud. 
Autopesu on siin saarel üldjuhul tore tasuta üritus, mida võimaldab iga nats suurem tankla.

Seekord siis lõpuks lubati meil põhja minna. Ilmaennustajad lubasid.

Rahvahariduse mõttes postitan siia nüüd skeemi, mis näitab, kustkohast see Islandimaa ükskord pooleks läheb - tänu sellele, et Euraasia ja Põhja-Ameerika laamad kumbki oma suunda sikutavad. Selle katkiminemise lilla kriipsu peal on suures osas ka kõik need vulkaanid, mis siin alatasa purtskavad, punaste komnurkadega ära märgitud. Kõige lõunapoolsem kolmnurk tähistab 2010. aasta purskajat Eyjafjallajökulli.
Aga nad purskavad siin kogu aeg. Ainult et kuna nad enamasti ei põhjusta selliseid üleilmseid probleeme nagu 2010. aastal, siis üldjuhul maailm sellest midagi ei tea. Nagu meiegi avastasime alles selle tripi käigus, et viimane äge pursklemine on siin toimunud algusega august 2014 ja kestnud kuus kuud. Tulemuseks Islandi värskeim vaatamisväärsus - uhiuus 85 km2 suurune laavapõld. Suurim viimase 230 aasta jooksul.  Me kavatseme sinna igatahes ükspäev minna.

Kuid sedapuhku liikusime osas, kuhu on kirjutatud Krafla. Krafla purtskas viimati kümme aastat jutti, 1975-84. Kõik need maailma katkiminemise kohad, mida me seekord nägime, on pärit lilla kriipsu pealt - enamasti Kraflast põhja poolt, ühel juhul ka   Kraflast lõunas.

See üks juhtum oli üsna varsti pärast autopesu Egilsstadiris ja üsna põhimaantee ääres.  Selline ilusat värvi veega kanjon. Vesi, mis siin voolab, on pärit ühest meie esimestest Islandimaa-postitustest - sellest, kus me läbi jää ja lume rühkisime Karahnjukari veehoidla, tammi ja kanjoni poole (juunikuine postitus "Metsas käidud!" Seesama Jökulsa ehk Liustikujõgi.


"Kas te Dettifossi juures olete käinud?" küsis keegi hiljuti Kaili käest. Keegi eestimaine. Ei olnud veel. Nimekirjast "Islandi top10-kosed" kaheksa on meil ilusasti oma silmaga üle vaadatud, esimesel kohal oleva Dettifossini jõudsime siis nüüd. Nii et saame ka sellele küsijale nüüd ausa näoga otsa vaadata: tehtud!

Jökulsárgljúfuri Rahvuspargis asuv Dettifoss on veehulgalt Euroopa suurim kosk. 

 Kohin-mühin ja veepritsmed kostavad-paistavad juba kaugelt kätte.



 Dettifossil on jälle täiesti oma nägu - siin on küll nn "tavaline" suur ja võimas, tohutut veehulka läbilaskev kosk, kuid siin on jõesängi ühel küljel päris pikalt ka veerohked "külgkosed". 
 

Ja siis, kui mäsud on ära mässatud ja märatsetud, jätkab vesi rahulikult oma teekonda mere poole, nagu poleks vahepeal mitte midagi juhtunud...
 Mina olen ikka veel ja jätkuvalt elvil sellest, kui värviline võib Island olla.
 Ja siis - oh seda eestlase rõõmu!!! - jõudsime Islandimaa ainukesse kasemetsa! See oli nii südantsoojendav kohtumine ja koduselt turvaline, et me keerasime kohe magama.  Lõppeks oli meil siiski pulmaöö seljataga!
 


1 comment:

  1. Mul on hea meel, et teid ikka siia Euroopa poole nihutatakse, mitte vastupidi.
    K.

    ReplyDelete