Sunday, August 23, 2015

Koogid Issanda loomaaialt

Sa võid ju mõelda, et sinu eas pole sünnipäevas enam mdagi toredat.

"Kuidas Su päev läinud on? Kas on midagi teistmoodi kui Eestis?" küsis üks Taani tüdruk minu käest sünnipäevapärastlõunal.
On.

Esiteks ei ole ma kunagi oma elus pidanud tõusma sünnipäeva hommikul kell 4 selleks, et tööle minna. Ei ole seni kunagi ka siinmaal pidanud nii vara alustama, aga nüüd teatas kamp kaabakaid Taist, et nemad tahavad kell 5 hommikusööki. Püha taevas, kesse sellisel kellaajal sööb!?! Ja üldse, kes ütles, et Taimaal elavad ainult naeratavad inimesed? Ma pole elus  nii palju tigedaid nägusid näinud! Vähemalt kakskümmend tükki ühe korraga! Ja kitsaste silmadega inimeste näod mõjuvad veel kuidagi eriti ähvardavate ja kurjadena.
Ei tea mina, mis kulda ja karda keegi kuskil neile kokku lubanud oli, aga meie hoole, armastuse ja südamesoojusega seatud voodid neile ei meeldinud. Seisid teised kohvritega kitsukeses koridoris üksteise otsas ja tegid oma tigedaid nägusid. Mul oli nende giidipoisist kohe kahju. Ma ju teadsin, et ükskõik, kui palju ja kuhu ta ka ei helistaks, sellisel kuupäeval ja kellaajal ei ole muud lahendust kui needsamad meie voodid, meeldivad need siis või mitte. (No tegelikult polnud asi mitte niivõrd voodites kui selles, et neile oli lubatud igaühele oma WC-vannituba. Meil on korruse peale üks.)
Giidipoiss, islandlane, ilmselt teadis seda ka. Aga et näidata, kuidas ta on endast kõik andnud, poiss muudkui helistas. Ja tigedad tainäod muudkui põrnitsesid. Õnneks ei pidanud sellest kambast keegi mind nende õnnetuses süüdlaseks, nii et mina seekord peksa ei saanud, aga mingit naeratajate juttu mulle enam ärge rääkima tulge.
Siuke kurjakuulutav oli see sünnipäeva eelõhtu. Ja kui nad siis teatasid, et tahavad hommikust süüa kell viis - just nagu kättemaksuks selle eest, et neil pole igaühel personaalset ööpotti - siis oligi selge, et sellest tuleb üks väga eriline sünnipäev.

Kui me kurjast kohast kesköö paiku koju läksime - nagu ikka, tuli Kaili 10 km kauguselt töölt ja üksiti minu juurest läbi - ja kui Kaili teada sai, et enam-vähem kohe on jälle hommik, otsustas ta peo püsti panna. Trampis koogi, sokkide ja lahke lauluga tuppa ja ütles, et sööme vähemalt koogi ära, enne, kui me töö kätte ära kooleme. 
Mina ei tea, kuidas see Kaili jaksab ja oskab. Näiteks meeles pidada, mis kellelegi eriti meeldib. Õde Pille tegi kunagi ühe koogi, mis mulle hullumoodi meeldis. Nüüd oli Kaili siis Pille kaugelt Lapimaa soost üles otsinud, retsepti välja nõudnud ja oma uneajast küpsetanud ja... Novott, seda imelist kooki me siis sööma hakkasimegi. Südaööl. Lapsehoidja Jana Saksamaalt võtsime  ka kampa, et ta vanuritel igaks juhuks silma peal hoiaks. 
Selline Püha Öösöömaaeg sai siis pärispäevale ette. Umbes nagu sünnipäevalaupäev või poissnaiste õhtu.

Kuna tööpäev algas eriliselt vara, siis tema ka lõppes eriliselt vara - kella 11-ks oli meil maja läikima löödud. Väsinud vaninimesed oleksid võinud kenasti lõunauinakule minna, kui Kaili poleks saanud peamajast korraldust meid sinna lõunasöögile lohistada. 
See oli üks eriliselt vaevaline tunnike minu elust.

Peamaja armsad lapsed Theodora (Island) ja Johanna (Rootsi) ja võib-olla keegi veel  olid  sünnipäevamuffinid küpsetanud. Küünlad külges ja puha. Pidulik üleandmine, kätlemine-kallistamine, ühismugimine. 
See kõik oli kena. Samas siiski mingil määral etteaimatav. 

Õhtune vahetus koolimajas läks kenatavaliselt. 

Oli tore paar Saksamaalt, naine samuti Islandil suvetööl, nüüd tuli mees appi hooaega lõpetama. Tegid ühist trippi mööda saart. 

Oli ridamisi vapraid vanderselle, kes kõik söögisaali kogunesid. Sest ilm oli rohkem kui Scheisse. Juba mitmendat päeva sajab ja tormab kohe südamest. Nüüd on suurepäraselt aru saada, miks arukad inimesed oma onnid merest kaugemale ehitavad. Meie 10-km-territooriumile on tekkinud ridamisi uusi jõgesid. Ja minu meelest ajab meri üle kallaste. Sellise ilmaga vastutuult ja -vihma vändata ja siis telki magama minna... tänan, ei! 

Ja oli Hugo. 
Hugo on hispaanlaste giid-kokk-autojuht ja me  kohtusime esimest korda umbes kümme päeva tagasi, kui ta eelmise rühmaga siin majutus. Juba tookord jäi Hugo oma tegutsemisega silma.
Hispaanlaste-prantslaste-itaallaste rühmad koosnevad reeglina 8-12 turistist ja siis ühest hullust, kes nende jaoks ööpäevaringselt kõike teeb, sealhulgas kolm korda päevas kokkab. Kõik need giidid on natuke erinevad. Üks itaalia naine on kokanduse sujuvalt reisijate kaela veeretanud. Üks prantsuse poiss küpsetab-grillib oma roogasid alati õues lahtise tule peal. Üks prantsuse papi tuleb alati oma tavaariga mulle selga elama - sest tema on meie bossiga 15 aastat koostööd teinud ja tal on enda meelest alati õigus millelegi natuke rohkemale. Õigus pesuruumi sisse astuda, õigus "meie" külmkappi ronida või mis iganes. Midagi natuke rohkem kui teised peab see prantsuse papi igatahes saama. 
Ja siis on Hugo. Vaatasin juba esimesel korral, kuidas Hugo toimetab. Kuidas ta on rahulik-rahulik, kuidas tal justnagu on igaühe jaoks aega - aga sellegipoolest saavad tal kõik asjad tehtud! - ja kuidas ta kokkab. Vau, millised hõrgutised Hugo nagu muuseas oma gruppidele lauale võlub! Ja nagu öeldud - nagu muuseas. Ei mingit tõmblemist ega sahmimist. Ja kuidas ta õhtusöögi lõpus korraks rahvale "kõnet" peab - et mis homme juhtuma hakkab, mida tehakse ja mida nähakse. Et millise tooniga ja kuidas ta seda teeb - noh, see professionaalse kretinismi värk :)...
Kui Hugo maksma tuli, küsisin uudishimulikult, et kui pikk tal üks ring on. 21 päeva. Siis küsis Hugo, et kas ma tean, mis nädalapäev on. Ütlesin, et pole õrna aimugi, aga kuupäev on 21. Et seda ma tean täpselt, sest see on mu sünnipäev. Ja et kuidas mu kodulinn küpsetab mulle igal aastal sünnipäevaks mitmemeetrise tordi...

Hommikul oli registratuurilaual kook. Martsipanikook. 

Sa võid ju mõelda, et sinu eas pole sünnipäevas enam midagi toredat...

Saage tuttavaks: saabub kolleeg Doddi.

 Sünnipäevamuffinid Made in Island.
Viimane raas Kaili imemaitsvast koogist. 
Hommikul pakkus Kaili koogi kõrvale ka sametsuppi. Supi juurde käib Peremehe saaga.
Mõelnud Kaili, et rõõmustab pererahva kolme poisipõnni ka sametsupiga. Sest kõik selle maja mehed on maiad kut mesilinnukesed.  Läinud Kaili pahaaimamatult oma supiga pererahva ukse taha. Koputanud korralikult ja puha. Ukse avanud peremees, kes sel kellaajal üldse kodus poleks pidanud olema. Kaili läinud meesterahva pilgust nii ähmi täis, et hädavaevu saanud taldriku peremehele pihku pista, enne, kui trepist alla veeres. 
Pärast ütles, et käis peremehele pugemas.
Peremehe saaga II: kui me peamajast paari järelejäänud muffiniga koju jõudsime, seisis Peremees meil jälle puhtjuhuslikult tee peal risti eest. "Vii lastele," pistsime talle taas taldriku pihku. "Aga Atlile ja Fiele?" küsis Peremees. (Atli ja Fie on Peremehe täiskasvanud lapsed eelmisest pereelust).

Üllatus respalaual. Ja see ei ole singikänts, see on martsipanikook. Maailma parim martsipanikook.

 Selline on Hugo. Tagapool sakslastest abielupaar.

Suur tänu kõigile, kes võtsid vaevaks postitada oma head soovid ühe, teise või kolmanda kanali kaudu! Mingu ja tulgu teil ka ainult hästi!

Ulvi,
tänuga


P.S. I tried to read my text in English with help from google translator. I got a lot of surprises, like "sister Pille never made a single cake..."; "Now was Pille far to Lapland looking for sex..." - Holy skit :) !



No comments:

Post a Comment