Monday, November 30, 2015

Teekond teisele poole

Pärast seda, kui duubeljuubel, mille käigus Kaidi oli omistanud endale Rajaleidja austava nimetuse põhjendusega, et tema kui esmassündinu avas Kailile tee siia imelisse maailma ning mille eest Kaili lubas talle oma surmatunnini aastal 2100 tänulik olla, sest maailm on tõepoolest imeline – enam-vähem pärast seda asusimegi teele.

Tee oli sedapuhku ikka eriti pikk. Tervelt kolm korda pidime õhku lendama. Neist kaks korda 11 tunniks. Rääkimata laevadest, mini- ja mitteminibussidest, autodest, eskalaatoritest ja travelaatoritest (horisontaalne eskalaator). 

China Southerni kodukas oli lubanud, et kui kahe lennu vahe on pikem kui 8 tundi, panevad nad su magama. Meil tuli 18 tundi. Rida täiendavaid tingimusi oli ka kirjas, kuid nii kaunis segases juriidilises keeles, et kõike võis kõigiti tõlgendada. Isegi see jäi segaseks, kellele ja kus oma magamissoovist märku peaks andma. Me siis hakkasime Helsingist peale igale vastutulejale seletama, kuidas me tahame Hiinas magada. Kedagi ei kottinud.

Guangzhous teatas esimene kontroll, et neil on meile eriti tore pakkumine. Hotell. Me olime parasjagu umbes 36 tundi jutti teel olnud, nii et silmad ei hakanud selle teate peale mitte särama, vaid sealsamas kinni vajuma. Õnneks jõudsime ennast järgmise lauani lohistada.

Laua juures istus imearmas naine LA-st, kellel kahe lennu vahe 8 tundi. 3 oli tal juba otsa saanud. Naine püüdis hiinlastele selgeks teha, et tema enam magada ei tahagi, sest 3 tunni pärast peaks ta hakkama hotellist lennujaama tagasi tulema ja tema nende vahepealse 2 tunni pärast seigelda ei taha. Hiinlased jälle tahtsid teda hirmsasti magama panna ja niimoodi nad seal armsasti kauplesid. Tegid üksteisele pai ja kummardasid. Meie tundsime selle loo taustal lihtsalt rõõmu, et meil nii pikk lendude vahe on...

Ootajale aeg on pikk. Kaili jõudis kaks korda homeeriliselt naerma hakata. Kartsin, et läheb teine ulluks kätte ära ja mis ma vaeseke siis peale hakkan. Ühel korral oli põhjuseks hiinlaste turismigrupp, kes surnud kala kannul kõndis ja teisel korral järjekordne kleepsutaja – kõigile miljarditele on ju tööd vaja ja nii meid talutati ühest kohast teise, anti järgmisele hiinlasele üle ja iga hiinlane kleepis meile oma värvilise ratta rinda. 

Hotellini oli 10 minutit minibussi.
Wow!!!
Reklaam ukse kohal ütles, et Lõuna-Hiina suurim konverentsihotell, et tärne on 5 ja 700 luksuslikku tuba. Fuajees valmistuti miskikski ürituseks, ehitati loosungeid ja ehiti laudu. Loosungite peale oli kirjutatud, et kohe hakkab pihta FBI pidu. Tõsi, veidi vigaselt. B asemel oli P.
Kuna jõudsime kohale hommikul kell 9, saime ka hommikusöögist osa. Luksuslikust hiinapärasest buffeest. Väga äge. Väga maitsev. Kahju, et me ise nii neetult lössis olime.

Hiina inime on imeline. Ühest küljest kena ja graatsiline (teenindav naispersonal), teises kohas aga selline revolutsionäär-võitleja, et lase olla. Lennuki peale minnes pidid stjuardessid hääled kähedaks karjuma ja veriselt võitlema, et inimesed rahulikult ühekaupa trepist üles läheksid. Sihuke trügimine käis trepiotsa peal, et lase olla. Hiljem selgus, et ei olnud rohkem pileteid müüdud. Kõigile jagus koht ja maha ei jäänud keegi.
Ekvaatori ületamise auks võtsime hommikusöögi kõrvale veini. China Southerni pardal pakutavad söögid-joogid on parimad, mida meie seni lennates saanud oleme.

Aotearoal maandudes näitasime biokontrollidele ette kõik oma papud. Sobisid.

Meie rendiauto seisis parklas. Võti pardatšokis. Linnakaart ja rendifirma kontaktid ka, ei muud. Paak enam-vähem tühi. Oletasime tanklas, et sõidab ikka bensiiniga. Kogusime endale toetusgrupi, et vastutust jagada. Lennujaamast linna igatahes sõitis. Auto on old time Toyota, rool loomulikult paremal. Automaat. Käiguvahetaja vasakul rooli küljes. Kaili peseb pidevalt suunatule näitamise asemel aknaid. Kuidas ta selle kollase ime hotelli ette ära parkis, on minu jaoks reisi suurim üllatus. Parkla on nimelt mõõtudes 4 x5 m ja umbes 85-kraadise kaldega. Näis, kas meie tibu on hommikuks ikka veel alles või on alla pudenenud...

Me oleme ausalt kõik ettenähtud tunnid oma tagumiku peal ära istunud.
Start 26. novembril kell 11.oo Võrust.
Marsruut: Võru-Urvaste-Tartu-Tallinn-Helsingi-Vantaa-Amsterdam-Guangzhou-Auckland.
Finiš 29. novembril kell 18.
Kuupäevalises arvestuses 24+24+24+7=79 tundi.
Teeloldud tunde arvestades 24+11+18+11+2 = 66 tundi.
13 tundi on kas puudu või üle. 

Kõrgem matemaatika.

Aotearoa on maoori keeles Pika Valge Pilve maa. Eesti keeles on see Uus-Meremaa.
  


 Hommikusöökla

 Madonna padjaga

 
Õhtune fuajee. Sinise sildi all registreeritakse FBI peolisi, taga punase loosungi all on hotelli registratuuri töötajad - nii umbes 10 tükki.











 



 

Wednesday, November 25, 2015

Maailma küla Hali

Tagasivaade Islandile - ajakirja "Maale" 2015 talvenumbris rubriigis "Maailma küla" ilmunud lugu. Postitatud siia pool aastat hiljem, et meie endi jaoks säiliks mingi kronoloogia :)

Puud on kõrgemad kui mina!

70 kilomeetrit pitsani

„See ei ole võimalik! Te teete nalja!“ läheb vormikas viiekümnendates aastates indiapärase välimusega naine järjest rohkem närvi. Naise abikaasa püüab vestlusesse rahulikumaid toone tuua, kuid proua ei lase end oma emotsioonis segada ja peaaegu etringutab teatraalselt käsi: „Impossible!“

Tegevuspaik: Gerði külalistemaja restoran Islandi lõunarannikul Euroopa suurima liustiku Vatnajökulli külje all. Suvi 2015. Kell on umbes õhtune seitse.
Administraatorineiu tutvustab naeratades ja kannatlikult külalistemaja restorani menüüd. Tomatisupp. Kahte sorti kala. Lammas. Kana. Homaarid.
See kõik ei huvita külalist Indiast. Teda ei huvita ka jutud kohalikust toorainest ega rahvuslikust magusroast skyr. Tema tahab hamburgerit. Või pitsat. Või vähemalt pastat.
Ta ei suuda uskuda, et maailmas võib olla kohti, kus lähima hamburgeri, pitsa või pastani on... 70 kilomeetrit. „Võimatu! Impossible! “

Jahmunud näod on Lehmasaba­küla rahva jaoks sama tavaline ja igapäevane nähtus nagu hambaarstile paistes põsega patsient. Lähim pood? 70 kilomeetrit. Lähim tankla?70 kilomeetrit. Mingi koht, kust saaks suitsugi osta? 70 kilomeetrit.
„Aga te ise? Kust te ise kütust saate?“ kokutavad kliendid, kellel bensiininäidik juba mitukümmend kilomeetrit punast plinkinud. „Sealtsamast 70 km kauguselt. Süüa toome ka sealt. Ja meie lapsed käivad 70 kilomeetri kaugusele kooli. Ja lasteaeda.“

See kõlabki uskumatult. Isegi eestlasele, saati siis eluaeg Mumbais või Shanghais elanud inimesele. Enam kui 20 miljoni elanikuga Mumbai või Shanghai elanik, kellel kodus 2000 inimest ruutkilomeetril, on sattunud maale, kus terve riigi rahvaarvuks öeldakse olevat 324 000. Ehk üks inimene kolme ruutkilomeetri peale.
Aga selle eest sõidab kaks korda kuus kolmapäeviti iga majapidamise õuele jäätiseauto!!! Nagu mingisuguses vanaaegses lasteraamatus! Till­till­till! Ja kirja – kui keegi peaks tahtma tänapäeval veel tiguposti kasutada – kirja võib panna omaeenda postkasti. Tõstad postkasti lipukese postimehele märguandeks üles ja tehtud see ongi. Postkaarte saatvad turistid on sellise võimaluse üle ka rõõmsad. Ei mingit otsimist­-sahmimist ­ paned oma postkaardi lihtsalt esimesse ettejuhtuvasse postkasti...

Lehmasaba küla...

Mumbailased ja kogu muu maailm on Lehmasaba­küla üles leidnud. Tegelikult võiks öelda, et maailm on Islandi avastanud. Turistide arv kasvab sellise hooga, et panebkohaliku rahva juba kukalt kratsima: ühest küljest on ju tore turistide pealt teenida, teisestküljest põhjustavad turistihordid ka parasjagu peavalu: kuidas toimetada nii, et säiliks looduse see nägu, mille pärast Islandile tullakse. Kakskümmend bussitäit turiste vetsujärjekorras on näiteks üks osa sellest probleemistikust. „See on uskumatu, kuidas Island on muutunud,“ kinnitab sakslanna, keslle eelmisest visiiididt Islandile on möödunud kaheksa aastat. „Tookord oli kõik palju puutumatuma näoga!“

Kui eskimotel on sadu sõnu lume ja saamidel sadu põhjapõdra kirjeldamiseks, siis islandlased üllatavad sellega, et iga looma saba jaoks on omette sõna. Hobuse saba – tagl. Lamba saba – dindill. Lehma saba – hali. Hali küla asub 13 kilomeetri kaugusel Islandi kümne kuulsama vaatamisväärsuse hulka kuuluvast maaliliste jäämägedega liustikulaguunist Jökulsárlónist. Küla elab turismist ­ nagu kogu lõunarannik täna. Majutus, liustikugiidid, hobumatkad... Sõna „küla“ kasutamine on tegelikult veidi tinglik, sest Islandi lõunarannikul on haja­asustus veel rohkem hajali kui Eestimaal ja pigem tähistavad kohanimed üksikuid talusid. Aga Halis on vähemalt visuaalselt veidi suurem kobar hooneid koos: Gerði külalistemaja, Hali külalistemaja, Hali Country Hotell, Hali Apartements, muuseum... Ja lõpuks on Hali ka kaartidele märgitud.

... mis tegelikult ei olegi Lehmasaba­küla.

„Sa ei tohi kirjutada Hali külast!“ paneb Þórey (Thorey) mulle südamele. Koos abikaasa Björniga peab Þórey Halis Gerði külalistemaja. Külalistemaja koosneb uuest ja vanast majast ning reast kämpinguputkadest. Lisaks pakutakse kraad odavamat majutust kümne kilomeetri kaugusel asuvas endises koolimajas. Kõik kokku tähendab umbes 150 voodikohta, restorani ning sõltuvalt hooajast 10­18 töötajat. Külas, mille-­nime­-ei­-tohi-nimetada, elab täna aastaringselt 14 kohalikku inimest ning 30­35 töölist – enamasti noored Euroopa erinevatest maadest. Islandlasi endid turistide teenindamiseks lihtsalt ei jätku.

„See ei loe, et kaartide peal on Hali,“ selgitab Þórey . „Küla nimi on tegelikult Breiðabólsstaður, maa asustamisest peale! Hali on lihtsalt üks Breiðabólsstaðuri küla kahest talust. Nii, nagu Gerðigi. Talude õiged nimed on Breiðabólsstaður 2, Gerði ja Breiðabólsstaður 3, Hali. Kunagi oli veel üks talu, aga seda enam ei ole. Kõik räägivad Hali külast, kuna seda on selliselt promotud. Niisugust asja ei ole olemas! Ma lähen alati jumala tigedaks, kui ma sellist asja loen! Minu esivanemad elasid Breiðabólsstaðuris ja Breiðabólsstaður Halis! Ja Breiðabólsstaðuri asutajaks oli Hrollaugur Rögnvaldsson, mees, kes tuli Norrast. Väikesed saarekesed rannas on Hrollaugi saared. Ja koolimaja nimi on ka Hrollaugsstaðir. “

Maa asustamisest peale... Esimene Islandile ümberasuja, norrakas Ingólfr Arnarson rajas aastal 874 Reykjavíkki talu. Seda loetakse Islandi asustamise alguseks. Järgmise 60 aastaga asustasid sisserändajad Norrast, Iiri­ ja Šotimaalt ülejäänud maa elamiskõblikud piirkonnad. Saare asustamisest räägib "Landnámabók" ehk "Maa asustamise raamat", kus on kirjas umbes 430 ümberasuja nimed, samuti nende esiisade ja järeltulijate nimed ning kirjeldatud, millise piirkonna keegi hõivas. See tähendab, et enamus islandlastest omab uhket, tublilt tuhandeaastast sugupuud. „Hali nimi sai tuntuks alles pärast seda, kui Þórbergur Þórðarsson sai kirjanikuna kuulsaks,“ jätkab Þórey. Ehk siis mõnikümmend aastat tagasi. Kirjanikuhärra auks on Halisse ehitatud vahva, välisilmelt ramaturiiulit meenutav muuseum. „Þórbergur Þórðarsson on mu abikaasa Bjössi ja minu vanavanaisa vend. Neid oli kolm venda: Þórbergur, kes kolis Reykjavíkki ja kellest sai kirjanik; Steinþór, kes elas Halis ja Benedikt, kes kolis Kálfafelli“. Kálfafell asub Halist – või siis Breiðabólsstaðurist ­ 10 km kaugusel ja seal elavad täna Þórey ja Bjössi.

Sugulaste värk

See on järgmine Islandi omapära: kõik on kõigiga kuskiltkaudu sugulased. Kui Eestis on kellega tahes kohtudes võimalik esimese kümne minuti jooksul ühised tuttavad välja selgitada, siis neli korda väiksema rahvaarvuga Islandil ollakse üksteisega veel rohkem seotud. Ja see tehakse sulle ka kohe selgeks: iga issandama islandlane, keda ma kohtan, seletab mulle kohe, mismoodi tema Þórey või Bjössiga sugulane on. Võimalik, et seetõttu on islandlased ka nii tolerantsed ja leplikud – ei saa ju üksteisele suurt käru keerata maal, kus nagunii on kõik omad. Ja omad tuleb kõik välja kannatada, sest nii või naa peabb nendega siinsamas saare peal ühiselt hakkama saama.
Kord juhtun pealt kuulma, kuidas Þórey ja Bjössi arutavad ühe noore nolgi töölevõtmist: poiss on küll laisk ja lohe ja ega temast õiget tööinimest ei ole, aga ehk õnnestub teiste noorte abiga ta midagigi tegema panna. Kui paljud eestlastest tööandjaid oleks valmis endale lihtsalt niisama, asja eest, teist taga, tipphooajal mingit tüüpi tööle võtma, kelle peale kohe üldseloota ei saa?

Vaatamata üleriiklikele sugulussidemetele pole kuulda olnud, et islandlastel suuremaid pärilikke hädasid oleks. Ilmselt on sajandite jooksul saarest alatasa üle käinud röövlid ja võõramaised võimumehed vere värskuse eest hoolt kandnud. Viimati andis oma panuse II Maailmasõda: 1940 saabusid Islandile Briti väed, järgmisel aastal vahetasid ameeriklased nad välja. 130 000 elanikuga saarel oli 50 000 sõjaväelast...

Þórey ja Bjössi


Argielus Þórey ja Bjössi, veidi ametlikumalt Þórey Bjarnadóttir (37) ja Björn Borgþór þorbergsson (53). Ehk Þórey Bjarnatütar ja Björn Borgþór þorbergipoeg. Lapsed saavad sündides eesnimele täienduseks isa nime ja lähevad selle komplektiga läbi terve elu. Ka abielludes jäävad mõlemad osapooled oma nime juurde. Lihtne ja arusaadav. Ainukesed, kes aru ei saa, on väljamaade hotelliametnikud – nemad olla islandlastest abielupaaride suhtes väga umbusklikud.

Þórey ja Bjössi peres kasvab kolm poisipõnni: Bjarni Veigar (4), Bæring Logi (2) ja Benedikt Bui (1). Kaks korda nädalas sõidutatakse kaht suuremat lasteaeda. Ikka sinna 70 km kaugusele. Et lapsed õpiksid omasuguste seltsis olema ja omandaksid sotsiaalseid oskusi.

„Asjaolude kokkulangemise tõttu“, ütleb peremees Bjössi vastuseks küsimusele, miks ta turismiga tegelema hakkas. Tegelikult on nii Þórey kui Bjössi maainimese tõugu: neile meeldivad loomad, neile meeldib taluelu.

„Ma lähen nüüd „hei“ tegema“, teatab Bjössi rõõmsalt ja tõstab kaks vanemat poissi traktorikabiini. Kõik kolm meest on silmnähtavalt rõõmsad. „Hei“ tähendab heina. „Püksar“ on püksid ja „kartulimoos“ on kartulipuder. Iga sedasorti keeleline äratundmisrõõm tuleb omas hetkes ja omas situatsioonis ning on tõeline üllatus. Mõlemale osapoolele – nii eestlasele kui islandlasele.

Hea meelega elatuksid Þórey ja Bjössi põllumajandusest, kuid nagu Eestiski, on ainult sellest raske ära elada. Sellegipoolest on paaril turismi­tegemiste kõrvale mitusada lammast ning äsja alustas Þórey minkide ja rebaste kasvatamisega. „Loomapidamine on see osa elust, mis meie hinge toidab,“ kinnitab Þórey . Þóreyl on loomakasvatusalane magistrikraad Maaülikoolist, lammaste toitmise ja karjatamise teemat on ta lisaks tudeerinud aastakese ka Kanadas. Enne laste sündi oli Þórey Lõuna­Islandi Põllumeeste Liidu lambakasvatusala nõunik ja piirkonna talunike liidu esinaine, lisaks aktiivne kogukonna­ ja keskkonnaaktivist. Kogukonna asjades lööb Þórey tänagi hoogsalt kaasa. Muretseb jäätmekäitluse ja prügi sorteerimise pärast. Võtab sõna lasteaedade ja koolide liitmise teemal. Korraldab töölistele islandi keele õpet.

„Asjaolud“ hakkasid „kokku langema“ 1987. aastal, kui Hrollaugsstaðiri koolimaja laste vähesuse tõttu piirkonnas suleti. Seesama, milles nii Þórey kui Bjössi on õppinud ja mille rajajaks oli 1945, aasta pärast Islandi iseseisvumist, Bjössi vanaisa Torfi Steinþórsson. Bjössi ajal olnud lapsi koolis 30 ringis, Þórey ajal 20. Et tühjaksjäänud majal mitte ära laguneda lasta, hakkas Bjössi otsima võimalusi sellele mingilgi moel uue sisu andmiseks. Uueks sisuks said turistid. Majutuse pakkumist alustati 15 voodikohaga juuli keskelt augusti lõpuni. Kundedeks oli peamiselt oma maa rahvas.

„See oli tore aeg,“ ütleb Bjössi. „Inimesed olid sõbralikumad. Ei tahetud muud, kui et oleks koht, kus magada. Mõnikord oli koolimaja saalis 40 inimest üksteise kõrval mattide peal reas. Täna tahavad kõik omaette vannituba. Ja kliendil on palju lihtsam oma nördimust avaldada, kui ta mingil issandama põhjusel õnnetu on. Sageli me ei teagi enne, et inimesel oli mingi probleem, kui loeme online‘ist. Kõige toredamad kliendid on Fääri saartelt ja Hollandist. Need on alati positiivsed olnud ja on siiamaani. Aga selles meie maailma üleüldises üksteisele lähenemises lähevad ka erinevad rahvad oma tahtmistesja nõudmistes järjest sarnasemaks,“ ütleb Bjössi.

Parim reklaam on see, kui suudad olla alati positiivne


„Kuidas sa oma külalistemajale reklaami teed?“, küsin. Külalistemaja on pidevalt äärest ääreni välja müüdud. Peremehe kinnitusel on natuke nõrgemad kuud vaid märts­aprill. Talvel tullakse Islandile peamiselt lõunapoolkeralt ja peamiselt virmaliste pärast. Virmalistega on siin tõepoolest toredasti – tänavu hakkasid teised juba augusti teises pooles vehklema.
„Ega ma tegelikult palju reklaami ei teegi. Ma olen üks organisatsiooni Icelandic Farmholiday (Islandi Talupuhkus) asutajatest, selle kaudu sain esimesed reklaamid. Oleme olnud mõnedes turismiteatmikes nagu näiteks South Iceland jt. Tänavu võtsime kasutusele booking.com'i. Läbi aastate on reklaam liikunud pigem klientide kaudu. Väga oluline on esmamulje, et kuidas inimesi tervitatakse ja vastu võetakse. Üheks väga heaks reklaamitegijaks on olnud fotograafide grupid, kes on meiepüsikliendid aastast 2009. Parim reklaam on see, kui suudad olla alati positiivne ­ükskõik kuidas! - ­ juhtugu mistahes!“

90ndatest aastatest peale on Island pikkade sammudega turismisihtmaa kuulsusrikast teed astunud. Islandi Turismiameti andmetel külastas riiki 1995 aastal umbes 180 000 külalist. Tänaseks on neid ligi poolteist miljonit. Aastaks 2020 prognoositakse 3 miljonit külastajat.

Samamoodi on kasvanud ka Bjössi äri. Algsest 15 suvisest voodikohast on saanud aastaringsed 150 ja külalisteks pole ammu enam islandlased. 1992 hakkas Bjössi välja üürima mõnda tuba oma kodus Gerðis, 2003 ehitas kodule juurde ühe korruse ja alustas väikeses pereköögis restoraniga, 2010 laiendati restorani osa – kööki ja söögisaali, 2014 ehitati lisaks juurde paarikümne voodikohaga päris uus maja. Kui parasjagu suuremaid ehitusi pole käsil olnud, on ikka ja jälle mõni kämpingumajake valmis nokitsetud. Tõsi, esimese kämpingumaja viis kaheksa aastat hiljem tuul minema.

Tuul on üks Islandi põhitunnuseid. Igasuguste reisumeeste imelisi Islandi­pilte vaadates ei pane tavaliselt tähelegi, et inimesed võimsa päikselise loodusvaate nurgas on silmini mütsides, kinninööritud kapuutsides ja kinnastes. Ka keset suve. Islandlastel on selle nähtuse kohta olemas eraldi sõna: gluggaveður ehk „akna­ilm“. Ilm, mis aknast vaadates on kena, soe ja päikseline, kuid õue astudes sunnib kõiki trippe­lukke­haake­nööpe­nööre kokku kiskuma.

Teine eestlase jaoks ootamatu moment on mets. Täpsemalt see, et metsa ei ole. Islandlased on võimelised põlvekõrguste vaevakaskedega ala metsaks nimetama.

Vähemalt Þórey on. „Täna oli nii ilus ilm, käisime lastega metsas marju korjamas,“ teatab ta ühel päeval pesu kuivama riputades säravisilmi. „Metsas?“ küsin üllatunult. Lähim metsalaadne asi asub minu teada 300 km kaugusel. „Þórey, kas sa ikka tead, mis asi mets on?“ – „Tean. Metsas kasvavad puud.“ – „Ja kas sa tead, misasi puu on?“ – „Puud on kõrgemad kui mina. Ja üldse, ma olen käinud nendes maades, kus kõik kohad on metsa täis – jumalast õudne, mitte midagi ei näe!“

Pesu kuivatamine väljas on Þórey jaoks sama oluline nagu mistahes Eesti maainimese jaoks. See värske lõhn, mille pesu väljas nööri peal laperdades saab! Turistid suurlinnadest, mobiilid õieli, jooksevad pesu kuivama riputava naise peale kohale nagu kassid palderjani peale. Milline romantiline kaader!

Peale selle on Þórey hoolas prügi sorteerija. Kõik, mis kompostiks sobib, komposteeritakse – mis siis, et komposti endaga midagi uhket ette ei võeta. Igasuguseks iluaianduseks on Islandi kliima kehvavõitu ja ega enamus tarbetaimigi valmida jõua. Rabarberid maja nurga taga on ainukesed aiandusteema esindajad. Põhipõhjus, mikskogu sorteerimine käib, on keskkonnateadlikkus ja soov hoida Islandi õrnukest loodust.

Kui juhtub olemma akna­ilm, pole Lehmasaba­külal häda midagi. Paraku on Lehmasaba-
küla kõige sademeterohkem piirkond Islandil. See tähendab seda, et aegajalt on heinamaade asemel jõed ning sellel hetkel ei küsi ükski turist, miks islandlased heinamaadele sildu ehitavad. Tänavuse suve tippkõrguseks temperatuuri vallas jäi Lehmasaba­külas pluss 16. (Pluss kahekümne puhul räägitakse tervel Islandil juba kuumalainest.) Kuid nii Þórey kui Bjössi igast toimetamisest on aru saada, et nad armastavad oma kodukanti. „Ma armastan seda kõike siin,“ kinnitab Þórey. Mägesid. Avarust. Neid vahemaid, mis paljudele arusaamatud on. Ja ma ei kavatse siit kunagi kuskile päriselt ära minna!“

Monday, November 23, 2015

Köngäs

Lohutuseks kõigile kannatamatutele - kohe-kohe-kohe stardime vastu uuele seiklusele. Seniks aga tagasivaade Lapimaale - ajakirja "Maale" 2015 suvenumbris rubriigis "Maailma küla" ilmunud lugu.

Islandi külaelust saab lugeda ajakirja peatselt ilmuvast talvenumbrist!

*   *   *   *   *

Köngäs – Lapimaa hästi hoitud saladus

Sõnapaari  „Lapi küla“ kohal oli minu ees õhus küsimärk. Sest kui sa oled sõitnud näiteks 200 kilomeetrit ja selle aja sees kohanud kahte külasilti, kummagi sildi taga üks maja, siis ei teagi täpselt, mida asjast arvata. Arvad seda, mida kinnitab ka ametlik statistika:  samamoodi nagu Eesti kaugemates nurkades, tikuvad ka Lapimaal külad rahvast tühjaks tilkuma.

„Köngäs,“ ütles Jõuluvana. „See küla, mida sa otsid, on Kittilä valla Köngäs.“ Ja hakkab mulle kohtamisi kokku leppima.

Kittilä omavalitsus on pindala poolest sama suur nagu Pärnumaa ja Saaremaa kokku. Selle pinna peal on 31 küla umbes 6500 elanikuga. See tähendab, et iga inimese jaoks on maad rohkem kui ruutkilomeeter.

Küla nimega Köngas asub 10 km kaugusel Soome suurimast suusakeskusest Levist. Õigluse mõttes olgu öeldud, et Levi on mäe nimi, mäge teenindav küla, tegelik suusakeskus, kannab nime Sirkka.
Helsingini jääb Köngäselt 1000 km.

Küla nimi „Köngäs“ ei tähendagi küngast, vaid hoopis kärestikku. Nimi reedab, et küla asub jõe ääres. Kuid asub ka teede ristumispaigas. Viimane on omamoodi tähelepanuväärne fakt: veel II Maailmasõja ajal ei viinud Köngäsele ühtegi maad-mööda-teed. Tänu sellele jäi salaküla kahe silma vahele nii sakslastel kui venelastel. Ja maha põletamata, nagu seda tehti praktiliselt kõikide Lapimaa küladega.  Seetõttu leiab Köngäselt hooneid ja elumaju, mis on vanemad kui 70 aastat. Ja selle üle ollakse uhked.

Köngäse puhul on raske öelda, mis tüüpi külaga tegemist on. Natuke tänavküla, natuke hajaküla, natuke sumbküla – sõltub, millisest nurgast vaadata. Konkreetset külakeskust  pole, isegi koolimaja on suvalisse külaserva metsa sisse peidetud. Majapidamised on pillutatud piki jõeveeri ja mööda maanteeservi ja siis veel maanteedelt metsa viivate teede äärde. Ikka nii, et igaühel oleks ruumi hingata. Et naaber ei vaataks oma magamistoast teise majapidamise kööki. Samas ollakse üksteisele piisavalt lähedal. Nagu ka loodusele - nii mõnigi võib sügisel õue pealt pohli korjata.

Köngäs on nagu üllatusmuna. Nii nagu II Maailmasõja ajal, on ka nüüd väljasttulnul üsna raske tema kohta mingit erutavat informatsiooni leida. Isegi juhuslikul läbisõidul külast ei oska veel midagi kahtlustada.

RIISIPUDRUGA JÕULUD

Elanikke on Köngäsel üle 200 ja neid tuleb järjest juurde – mitte nii, nagu teistes Lapi külades, mis ähvardavad kaardilt kogunisti kaduda. Jenni Jokela (33), külaühistu eestseisuse liige, ütleb: „Mina olen Köngäsel sündinud ja kogu elu  – õppimiseaeg välja arvata – siin elanud. Ja ma ei kavatsegi siit kuskile ära minna! Kui ma olin laps, oli Köngäsel umbes 50 majapidamist. Paarikümne aastaga on see arv kahekordistunud.“
Külaühistusse kuuluvad kõik küla elanikud. 8-liikmeline eestseisus tegeleb eelkõige külarahva ühisürituste korraldamisega. Lisaks ehitati külla paar aastat tagasi Euroopa projektirahadega linnuvaatlustorn ja jõe kaldale laavu. Laavu on Lapimaal sama arusaadav mõiste nagu Eestis suitsusaun - kerge roigastest varjualune metsas ööbimiseks. Tänapäeva laavu on muidugi mõnevõrra kapitaalsem ehitis, kuid ülesanne jääb samaks – kaitsta looduses olijat tuule, vajadusel ka vihma eest. „Meil on aktiivsed mehed,“ ütleb Jenni. „Torn ja laavu on nende eestvedamisel tehtud. Minule jäi ainult paberitöö. Tegelikult meil ongi aktiivne rahvas. Küla ühisüritustel on alati vähemalt sada inimest kohal, või ütleme nii, et kõik majapidamised on esindatud.“
Mida siis külarahvas ühiselt ette võtab?
„Talvised kalapüügivõistlused on väga populaarsed. Lastele oleme suve hakul reisi korraldanud, eelmisel aastal näiteks viisime nad Saariselkä lähedale Angry Birds’i teemaparki. Esimesel advendil on külarahva ühine jõulupidu, kingituste ja Jõuluvanaga, nagu jõulud ikka. Sööme koos riisiputru ja...“
Riisiputru? Jõulupeol?
„Jah, see on Soomes traditsiooniline jõulu-hommikusöök! Riisipuder, mille sees on õnnetooja-mandel. Putru süüakse kisselliga, mille sees on kuivatatud õunad ja mustad ploomid ja...“
Kust nendeks ettevõtmisteks raha saadakse?
„Liikmemaksu meil ei ole. Midagi teenime ise – näiteks kalapüügivõistlustel sööki-jooki müües, ja – raha tuleb osata õigest kohast küsida! Eelmise aasta jõulupakid – seal sees olid piparkoogid, apelsinid, õunad, karamellkommid – saime näiteks Levi supermarketilt kingiks.“
Jenni on ametilt klassiõpetaja, kelle lisaerialaks on lastele klaverimängu õpetamine.

„Uute külaelanikega saimegi pudrupeol tuttavaks,“ kinnitavad Kari ja Sari Korva. „Köngäsel on väga sõbralik rahvas, hoolitakse üksteisest.“ Kari (61) on Köngäsel sündinud-kasvanud-elav taluperemees. Piimatootmisega tegelesid juba tema vanemad. „See on neljas laut selle koha peal,“ näitab Kari. Lüpsiehmi on laudas 27, lisaks 30 mullikat. Maa, 62 ha, on peamiselt heina all. „Vilja me ei kasvata. Heina teeme kaks niidet, sellest jagub endale ja jääb üle ka, nii et osa läheb müügiks. Meil on mõned masinad – kaks suurt traktorit, veoauto, kopp, höövel - nendest tuleb lisateenistus, umbes 20 % talu tuludest. Laudas toimetame Sariga kahekesi. Masinate peal on poeg, tema on kohe ametlikult tööle vormistatud, ta ongi vist rohkem nendes masinates elanud kui toas,“ muigab Kari.
„Päris mitmed külainimesed käivad meie juurest endale piima viimas,“  lisab Sari. „Ametlik osa läheb küll Valiosse, auto käib ülepäeviti, aga osadele inimestele vist lihtsalt meeldib see mõte, et on koduküla piim.“


HASKIMEES KOOLITAB FILMISTAARE

Kui Reijo Jääskeläinen 1970ndatel haskidesse armus, ei osanud ta uneski arvata, et tema harrastusest saab leivateenimisala ja et kelgukoerad viivad teda sellistesse maailma nurkadesse, mille olemasolust tal aimugi pole olnud. Kilomeetritesse arvestatuna on Reijo haskidega maamunale kaks tiiru maamunale peale teinud,“ loen internetist.
Koha peal selgub, et lisaks haskidele elavad Reijo hoole all veel huntkoerad ja polaarrebased. Viimased kasvatab Reijo niiöelda heategevuslikul eesmärgil: polaarrebaseid on Lapimaal väga väheks jäänud.
Köngäsele jõudis Reijo aastal 1990 ja Levin Huskypuisto nime all korraldatavad koerasafarid olid esimesed kogu Soomes. 25 tegutsemisaasta jooksul on koerapark võõrustanud tuhandeid kodu- ja välismaiseid külalisi.  Mitme ööbimisega safareid Reijo täna enam ei paku, sest lühemad koerarakendisõidud on rohkem nõutud, eriti perede poolt. „Haskid on selleks kõige sobivamad koerad. Nad on sotsiaalsed, kuid rahulikud, neil ei ole tugevat ihukaitsja-instinkti. Neid võib vabalt lasta ka kõige väiksemate laste juurde.  Nad võivad kurjad välja paista - kui nad saavad aru, et läheb kelgutamiseks, siis hauguvad hullumoodi, kõik tahavad väga kelgu ette pääseda. Aga see ei ole agressiivsusest,“ räägib Soome parim haskitundja.
Reijo on oma loomadega aastaid olnud partneriks erinevatele filmitootjatele, nii Soome kui väljamaa omadele. Filmiteema algas ca 30 aastat tagasi, kui rootslased otsisid „Gösta Berlingi saaga“ jaoks hundikarja, kuid Rootsist sobivaid loomi ei leidnud. „Meilt leiti. Suvi läbi treenisin üheksat koera  hundikarjaks. Loomade dresseerimises olen olnud iseõppija. Kui tahtsin õppida mõistma huntide keelt ja käitumist, jooksin kahekümne hundiga mööda metsi, loopisin neile tennisepalle ja uurisin, kuidas kari käitub“.
Üks filmitootja teise järel üle kogu maailma on Reijo üles leidnud. Kokku on Reijo oma koertega osalenud 12 filmis. „Filmiteema läheb tõesti hästi kaubaks, ehkki me peame koertele veidi meiki peale panema, et nad rohkem metsikute huntide moodi välja näeksid“, naerab ta. See, et mees kaameratega harjunud on, paistab kaugele. Reijo oskab nii ennast kui loomi sättida nii, et kaamerasilmad teisel pool võrkaeda võivad rahulolevalt naeratada.
Mida Sa oma töös kõige rohkem naudid?
„Kogemust, mida saan pakkuda peredele. Me näeme siin lapsi, kes pole elus loomadega päriselt, ilma ekraani vahenduseta, iialgi kokku puutunud! Ja mulle meeldib näidata inimestele maailma igast nurgast, kui ilus on Soome loodus. Ja veel - ma saan päev läbi olla väljas!“
„Lisaks Reijole on Köngäsel veel kaks haskitalu“, ütleb Jõuluvana. „Köngäsel elab umbes 100 lehma, 200 inimest, 300 koera ja mõned tuhanded porod.“

LEEDU AUKONSUL JA HULL PORO
On üsna juhm tunne komistada keset Lapimaa metsa maja otsa, mille peal on täiesti ametlik tähis: „Leedu vabariigi aukonsul“.
Maja omanikuks on  Lapimaa kuningatariks tituleeritud Päivikki Palosaari, kelle Köngäsel asuvat  800 m² maja tutvustati märtsikuus Soome TV sarjas „Kaisa ja luksuskodud“. Soojendusega välibassein terrassil teisel pool maja on Lapi tingimustes kindlasti luksuskaup. Eriti kui arvestada, et Köngäse naaberküla Pokka hoiab enda käes kogu Soome külmarekordit: jaanuaris 1999 mõõdeti seal -51,6°. Ülikäre külm kestis ligi nädal aega ja sellest on igal kohalikul omad mälestused. Kuid tänavugi käis kraadiklaas siinkandis 40-st madalamal.
Päivikki Palosaari (58) on ärinaine, kellele kuulub 15 hotelli ja restorani Põhja-Soomes. Nimi „hull poro“ on kasvanud korralikuks kaubamärgiks. Päivikki on kahel korral pälvinud Soome presidendi poolt antava tiitli „Aasta ettevõtja“ ning OÜ Hullu Poro kuulub Soome tugevamate ettevõtete nimistusse.
„Tead, mõnikord mõned asjad lihtsalt juhtuvad,“ ütleb Päivikki, kui küsin Leedu aukonsuliks saamise kohta. Ja tõstab minu ette paksu bisnisplaani, mis täna ja praegusel hetkel tema silmad hoopis rohkem särama lööb kui kümne aasta vanune aukonsuli tiitel ja amet. „Visioon aastaks 2020“, loen esilehelt. Päiviki lappab visioon-äriplaani, esitleb lehekülgede kaupa ägedaid ideid ja on ise ilmselges õhinas ning vaimustuses.
Äriplaan puudutab Päivikki ühe ettevõtmise, kodukülla Köngäsele rajatud majutus- ja toitlustusasutuse Taivaanvalkeat (taevavalgus, virmalised), täiendamist ja laiendamist.
Taivaanvalkeat pakub „maal vanaema juures“ tüüpi majutust – ja see maa-vanaema on ikka üks ütlemata usin näputööline ning kunstimeelega memm olnud!
Päivikki eesmärgiks on pakkuda elamusi. Need võivad olla maitseelamused, kuid võivad olla ka  midagi uut kas silmale, kõrvale, ihule või hingele. No näiteks on võimalik selline äkiline start Lapi oludesse nagu transfeer Kittilä lennuväljalt majutuspaika mootorsaaniga. Sa oled lõunamaine turist, sa pole võib-olla elu sees lund näinud, su lennuk maandub ja ilma igasuguse sissejuhatuseta kihutad sa Lapimaa imelisse talve... Oma pagasiga kohtud hotellis.
Bussiga saabujad tõstetakse bussist umbes 300 meetri kaugusel välja. Nendel tuleb nimetatud meetrid läbida tõukekelgul – mäest alla, mööda vanaema-aegsete laternatega valgustatud teed...
Taivaanvalkeat pakub ka kokanduskursusi, kus on võimalik õppida valmistama Lapimaa roogasid. Vastavalt aastaajale võivad toidu komponentideks olla noored kase- või kuusepungad, metsamarjad, seened, äsjapüütud kala kõrvalasuvast Ounasjokist või naabertalust toodud värske piim.
Taivaanvalkeat pakub vaimseid kursusi, Põhjala eksootikat, rahu, vaikust ja vajadusel isegi peidupaika – nii ei räägi pererahvas konkreetselt, kes maailma suurtest ja vägevatest siin kõik peidus käinud on. Sest suured ja vägevad tahavad anonüümsust. Sinna, kus saladust osatakse hoida, on nad valmis tagasi tulema. Voodi, kus Mika Häkkinen maganud on, saab ainukesena konkreetse nime külge  – aga voodi asunud tookord hoopis teises kohas ja Mika Häkkinen on lõppude lõpuks soomlane, seega peaaegu omainimene...

 „Nüüd lähme porokasvataja juurde,“ ütleb Jõuluvana. „Soome Lapimaal on ca 200 000  põhjapõtra. Ja umbes 200 porofarmi. Kõik põhjapõdrad Soomes kuuluvad kellelegi, nn „metsikuid“ porosid ei ole olemas. Terve suve vabalt ringi rändav poro ei ole ei kodu- ega metsloom. Sobiv nimetus võiks olla „osaliselt metsloom“,“ arutleb ta.

MM-i AUHINNAD KASVAVAD KÖNGÄSEL

Ounaskievari OÜ on pereettevõte, kus hetkel on juhtohjad 4 põlve esindaja Johanna Hietanen (41) käes. Ohjade teises otsas on põhjapõdrad.
Ma ei ole kuidagi aru saanud, kuidas see põhjapõdrateema päriselt käib. Et kuidas need poolmetsikud loomad, kes suvi läbi iseseisvalt mööda mägesid kondavad, sügisel ikkagi üles leitakse.
„Neil on suhteliselt oma liikumistrajektoor,“ ütleb Johanna. „Umbes nagu rändlinnud, kes lendavad ju ka enam-vähem ühte kindlat marsruuti mööda. Sügisel hakkavad porokasvatajad ühiselt neid kokku ajama ja kõrvamärkide järgi laiali jagama.“ Johanna klõbistab kiirelt lahti ühe youtube-video porode kokkukogumisest ja näitab juurde paberit enda ja lähemate sugulaste kõrvamärkidega. Paremal ja vasakul kõrval on erinevad sälgud. Tegelikult tundub see ikkagi ilmvõimatu, liikuvate loomade karvaste kõrvade küljes nendest sälkudest sotti saada. „Ega ma ka siis kõiki märke ei tunne, enda ja sugulaste ja lähemate naabrimeeste omad eristan ära,“ tunnistab Johanna. „Hiljuti ostsin kolmekümnele loomale  GPS-saatjad, nende abil saab nüüd ka näha, kuskohas loom parasjagu on,“ näitab Johanna oma mobiiltelefoni.
„Miks selline number, 30, kari on ju oluliselt suurem,“ küsin.
 „30 looma on mul turistide sõidutamiseks välja dresseeritud,“ ütleb Johanna. „Poro on pooleldi metsloom ja sellepärast võtab tema dresseerimine päris palju aega – 3-5 aastat. Need on minu jaoks kõige väärtuslikumad loomad.“ Tänavu käis Johanna porodega sõitmas umbes 4-5000 turisti. Kõige populaarsem olevat 3-kilomeetrine ring.
Mida porokasvatajad suvel teevad, küsin.
„Sääski söödavad,“ naerab Johanna. Siis hakkab loendama: „Kõigepealt tuleb poroaiad talvisest saastast puhtaks teha. Enne jaani peab saama hein tehtud – 5-600 palli kulub mul, lisaks ostan tonnide viisi porotoitu, seal sees on rukis, kaer, vitamiinid, ja naaberkülas üks inimene korjab mulle põdrasammalt.Ja treenin neid talviseid kelguvedajaid.“
„Kui palju sul porosid on, küsin, ehkki tean väga hästi, et see on Lapimaal ebaviisakas küsimus ja tähendab siin, et palju sul raha on. “ Johanna kehitab õlgu. „Mõnisada. Ma arvan, et küla peale kokku on meil 1000-2000 looma.“
Muide, juba aastaid saavad mäesuusatamise MM-i võitjad kingituseks Johanna poro. Loom jääb küll Johanna juurde elama, kuid omanik võib teda igal ajal vaatama tulla.


„MIS KOHALIK NÜÜD MINA!“

hüüatab postkastide juures toimetav Eila, kui Jõuluvana temaga juttu teeb. „Mina olen Köngäsel ainult 60 aastat elanud!“
„Kui keegi üldse on läbinisti hea inimene, siis on see Eila Korva,“ ütleb Jõuluvana. Sa pead temaga kohtuma!“
Eila Korva (80) tähistas paar päeva tagasi oma juubelit. Toas on reas kingitused – peamiselt padjad. Külaelanike ühine peakingitus – uus diivan – ei ole veel kohale jõudnud.
„Eks ma ole seda küla muutumist näinud küll“, tunnistab ta hetk hiljem. „Kui mina 60 aastat tagasi Oulu kandist siia tulin, ei olnud külas veel elektrit. Puuraidurite ja talumeeste küla oli. Ega ei oleks osanud ikka tookord ette kujutada küll... 50 aastat tagasi avati Levil esimene suusalift ja siis hakkas kõik vähehaaval kasvama. Nüüd on nii, et ei ole ööl ega päeval rahu, üks kihutamine käib akna taga,“ naerab mitukümmend aastat taksojuhina leiba teeninud naine. Tundub, et eelnev ongi rohkem naljaks öeldud.  Eila sõitnuks hea meelega veel tänagi taksot, aga Soome seadused ei lase vanematel kui 70 enam kutselise juhina töötada. „Need kullakaevanduse töölised ja rallikeskuse külastajad lähevad ju kõik minu majast mööda.“ Eila kodu asub nii küla keskel, kui veel vähegi saab – teede ristis jõe kaldal. Nimetatud kaks on järjekordsed Köngäse üllatused: küla taga asub Euroopa suurim talvesõidukeskus, 280 hektarit jää- ja lumeradasid. Aastast 2013 on Levi Rally Center’i nime all tegutseva ettevõtte talviseks peapartneriks Porsche, kes toob siia talvesõidukogemusi omandama inimesi kogu maailmast. Ja veidi veel kaugemal – sest Lapimaa tühermaade mõistes on 30 kilomeetsit tõesti lähedal – tegutsev kullakaevandus, mille juurde kõik rääkijad alati natuke salapärase näo teevad ning seda kordamööda küll maailma, küll Euroopa suurimaks kullakaevanduseks nimetavad. Kaevandus alustas tööd aastal 2008, küllap seetõttu ei olegi veel jõutud kokku leppida, kui suur see kaevandus siis ikka on. Sest kes seda kulla-asja nüüd lihtinimestest nii täpselt ikka teab.
Eila viiest lapsest kaks on Köngäsel ja kolm veidi kaugemal, kuid ka Lapis. Üks poegadest astub uksest sisse hetkel, kui olen Eila käest tema lemmiktoidu järele pärinud. „Porokäristus!“ jüüab mees vahele. „Võb-olla tõesti poro- või põdrakäristus,“ on Eila pakkumisega peaaegu nõus.

EILA PÕDRAKÄRISTUS
on taluperenaise retsept – ilma täpsete kogusteta. Eila paistab olema eriliselt traditsioonilise vormi pooldaja. (Käristustest rääkides lähevad lapi naised põlema – ühe arvates tuleb lisada porgandit, teise arvates midagi muud, ...)
„Kintsulihast saab kõige parem käristus. Liha peab olema külmunud, siis lõigud ristikiudu hästi peenikeseks. Paned raudpotti rasva ja pruunistad liha. Siis kallad vett peale ja hautad niikaua, kuni liha pehme ja vesi ära auranud. Mina ei pane ei sibulat ega pipart, ainult soola. Ja siis sööd – kartulipudru, soola-või marineeritud kurgi ja pohlamoosiga. Imehea!

„Ma ütlesin sulle, et Köngäsel on huvitavad, ühtehoidvad ja koostööd tegevad inimesed,“ on sadat keelt kõnelev mehemürakas  Esa Liukka endaga rahul.

Ulvi Mustmaa, 27.04.2015

 Köngäse küla Ounasjoki kaldal
Piimatalu pidajad Kari ja Sari
Polaarrebaseid kasvatab Reijo niiöelda heategevuslikul eesmärgil: polaarrebaseid on Lapimaal väga väheks jäänud.
Kokku on Reijo oma koertega osalenud 12 filmis.
 
Leedu aukonsuli...
...maja metsa sees. Meil oli see au kogu luksus oma silmaga üle kaeda.
Päivikki. Laual on Taivaanvalkea visioon-arendusprojekt aastaks 2020. 
Päivikki ema on sensitiiv ja sellest tulenevalt korraldatakse Taivaanvalkea majutuskohas sageli ka erinevaid sensitiivide kooskäimisi. Kuid see oli lihtsalt põnev fakt,  mitte arendusprojekti sisu :).
Bussiga saabujad tõstetakse bussist umbes 300 meetri kaugusel välja. Nendel tuleb nimetatud meetrid läbida tõukekelgul – mäest alla, mööda vanaema-aegsete laternatega valgustatud teed...
Majutusasutus Taivaanvalkeat väljast...
... ja seest ...
... ja seest.
Porokasvataja Johanna oma koduuksel. Tegemist on piirkonnale eriti tüüpilise hoonega: rootsipunasega üle käidud palkhoone, millele hiljem kollane trepikoda juurde tehtud. Trepikoda peab olema kollane, muidu köngäslane ei mängi!
 Selle värava taga algab Johanna poroaedik.
Johanna poroga
Johanna klõbistab kiirelt lahti ühe youtube-video porode kokkukogumisest ja näitab juurde paberit enda ja lähemate sugulaste kõrvamärkidega. Paremal ja vasakul kõrval on erinevad sälgud. Telefonis on laahti kaardirakendus, mis näitab GPS-seadmetega varustatud porode asukohti.
 Eila  tähistas paar päeva tagasi (aprill 2015) oma 80. juubelit. Toas on reas kingitused – peamiselt padjad. Külaelanike ühine peakingitus – uus diivan – ei ole veel kohale jõudnud.