Wednesday, December 30, 2015

Laksuga uude aastasse

ehk

merepõhjas kappavad hobused


 Detail Naispartneri köögist. Detailid on väga olulised!

Waihekselt suurele maale, Aucklandi kaguosas asuvasse Poole Kuu lahte (Half Moon Bay) tõi meid jõulupaadike.  Aga võib-olla oli see hoopis tuletõrjujate oma. Täpselt ei tea.
Sadamas oli vastas meie uus vuhvingupartner. Sedapuhku naissoost. Jälle 67. Jälle miljonär. Jälle šoti juurtega. Nagu Onu Tom. Te ju teate, mis on – vähemalt anekdootide põhjal – šotlaste põhiline iseloomujoon?

Ma arvan, et kõiges on süüdi Kaili. Tema on korduvalt kinnitanud, et meil tuleb Uus-Meremaal tore ja luksuslik ja külluslik ja miskõikveel elu. Mina, kergeusklik sinisilm, olen sellega muidugi rõõmsasti nõus olnud. Aga ma arvan, et Kaili tegi soovimisel mingit sorti sõnastusvea. Sest luksust ja küllust on, aga meie tohime seda ainult pealt vaadata. Meie osatäitmine selles reality-šõus seisneb peamiselt selles, et pererahva rõõmuks ja auks kogu aeg „Vau!” hüüda. „Vau, kui osav sa oled! Vau, kui ilus! Vau, kui...” Et nad ennast hästi tunneksid ja meile ikka süüa annaksid.

Esimesel pärastlõunal tutvusime territooriumiga. Oleme sattunud jälle viie tärni sisse, ainult selle vahega, et sedapuhku pole me mitte kliendid (nagu Hiinas), vaid matsirahvast töölised. Ja see on väga suur vahe. See on selline vahe, et turskel Naispartneril läheb viietärnikülalist nähes hääl õrnaks nagu paabuliblikal ning temast saab malbe, õrn ja habras kikivarvul tippiv baleriinvõõrustaja. Meiega räägib ta aga nagu... noh, nagu inimesed tavaliselt räägivad. Või siis nii, nagu võib-olla mitte kõik tavaliselt ei räägi. Meie esimesele õhtusöögile pidi Kaili noad-kahvlid panema. Kust ta vaene hing oskas aimata, et perenaisel on eri sahtlites seitset mõõtu söögiriistu! Igatahes pani ta vale pikkusega noad. Naispartneril oli väga piinlik. Kailil ka. Mina ei pand märkust tähele ja minul ei olnd. Rohkem meid söömas polnud ka, kui Naispartneri kaks koera välja arvata.
 
Aga territoorium siis. Taas vaatega merele, krunti piirab kahelt poolt sälkorg. Ühte on uhke aed rajatud. Ujumisbasseiniga. Kui arvestada, et aed rajati nullist ca 10 a tagasi, siis saab aru, mis tempoga siin asjad kasvavad. Teine sälkorg on „osaliselt kasutuses”, st ilutaimed ees, et tagune rämps välja ei paistaks. Ei saa ühtki paha sõna öelda, silma Naispartneril on. Naispartner peab krundil viietärni majutusasutust. Kolm ruumi või majakest, mille najal ta endal hinge sees hoiab. Igas kaks voodikohta. Suured, maitsekad ja luksuslikud ruumid, pole midagi öelda. „Detailid on tähtsad,” kinnitab Naispartner. „Detailid loovad meeleolu!” Detailide tähtsusest pidas esimese loengu meile Onu Tom. Kordamine on tarkuse ema.

 Vaade aiast majale


Kuna miinimumaeg majutumiseks on kolm ööd, siis ei saa väita, et Naispartner end oma kolme kambriga just ära katkestaks. Ehkki Naispartneri sahmimist vaadates jääb mulje, et külalisi, kelle ees ja jaoks paabuliblikat teha, on vähemalt kolmsada. Sest alatasa oleme me Naispartneril ees või jalus. Ja ei saa aru, mida ta tahab. Küll mõned võivad ikka taipamatud olla!
„Salatikauss,” kamandab Naispartner mind esimest korda. Vaatan kahte suuremat sahtlit ja mõtlen, kummas ma kausse nägin. „Salatikauss!” kamandab naispartner natuke teravamal toonil. Ok, kausisahtel on käes. Sahtlis erinevas suuruses metalsed, plastmass- ja klaaskausid. Tõstan lähima, metalse portsu välja. Mul pole aimugi, millist salatit, kellele ja kui palju Naispartner teha kavatseb. „Ei, salatikauss, palun!” Raban järgmise, plastmassihunniku. Selge. Oleks pidanud klaaskausi võtma. Salatikausi.
Järgmiseks saab Kaili kümneminutilise  õppetunni, kuidas nuga kasutada. Et nuga on terav ja missuguseid vigastusi see võib põhjustada. Et never ever ära tee nii. Koolituse teine osa puudutab nugade pesemist. Seejärel õpetatakse teda sibulat koorima. „Ei, mitte seemneid!” karjatab Naispartner järgmisel hetkel minu suunas. Paprika tükeldamisel on ühe riba külge üks seeme jäänud. „Ei-ei, ma näitan sulle,” saab Kaili teada kapsa viilutamise põhitõed. Mingeid frukte tuleb lõigata ühe nurga all, mingeid teise. Sest nii jääb ilusam. (Pärast sai neist fruktidest püreetaoline plöga.) „Kas sa tead, kuidas kartuleid kooritakse?” küsib Naispartner järgmisel hetkel Kaililt. Uskumatu, ta jääb Kaili töövõtetega rahule! Aga see õnnetunne on üürike. Järgmised peapesud tulevad selle eest, et kapist on vale tass võetud (nendest joovad külalised), vale kauss (nendest söövad külalised)...
Naispartner on nooruses toidudisaini õppinud. Niisugune näeb välja kallite külaliste viietärniline hommikusöögilaud.
Naispartneri jõulupuu. Vasakul klaasvitriinis on juveliiritööd - naispartneri talvine hobi.

Nõudepesu saime enam-vähem selgeks kolmandal päeval. Seda, millised asjad lähevad komposti ja millised mitte, me veel ei jaga. Näiteks maisitõlviku sisu ei lähe, aga banaanikoored lähevad. Kapsalehed ei lähe, aga salatilehed lähevad. Ka prügi sorteerimine on väga keeruline kunst. Ükskord lähevad paberid ühte prügikasti, teinekord teise. Sama on kilekottidega. Ja alati jõuab Naispartner kohale ja südantlõhestavalt karjatada: „Ei! Ei-ei-ei!”

Aia jaoks kasutatakse vuhvijaid. Ja seal me vuhvime rõõmuga – Naispartner on silma- ja kõrvaulatusest väljas, me toimetame omaenda tarkust mööda, lõpuks on silmaga näha, mis ära tehtud ja kõik, ka Naispartner, on õnnelikud.

Kuna me oleme üksjagu vaeva näinud, et siinmaal mingi tööots leida, millega raha teenida – eelkõige oleme mõelnud mingite fruktide korjamise peale - siis selle teemaga oleme täpselt poolel teel: korjata juba saame. Koerasitta. Hommikul ja õhtul tuleb krundile tiir peale teha. Aga me ei tohi seda teha hommikul enne kaheksat. Tööpäeva alustame 7.30. Meie loogika soovitaks koreasitatiiru kohe esimese asjana, Naispartneri arvates peaksime me enne pool tundi aias olema ja siis sitale minema. Täna saabusid 7.45 ühed lovely-lovely viietärnikülalised – nii varasest saabumisest polnud nad teada andnud - ja paabuliblikas õilmitses ja õrnutses oma koerajunni kõrval nagu võilill Kivirähki loos „Kaka ja kevad”. Võimalik, et ta oli veel osaliselt unesegane, sest sedapuhku tutvustati isegi meid kallitele külalistele. Suisa kättpidi. Muidu on meile karm käsk antud ennast tagaplaanil hoida. Ja siis läksime kõik koos tuba vaatama, mis iseenesest oli külaliste vastuvõtuks korras, aga Naispartner arvas, et me peaksime veel tolmulapi ja harjaga üle käima... ja siis me käisime, viietärnikülaliste nina all...
Umbes pool tundi hiljem küsis Naispartner, et kas seal vetsupaberit ikka oli. Ja saatis mind igaks juhuks kahe rulliga teeele. Enne seda sain põhjaliku instruktaaži, kuidas ja mitu korda koputada, ja et kui seal on kaks rulli, siis toogu ma mõlemad tagasi, sest mingi virn pole ka jälle ilus ja... Lovely paari naispool seisis oma majakese uksel. Kuhu ma koputan? Uksele tema kõrval? Vabandasin ja ütlesin, et kõik tuli nii äkki ja me pole kindlad, kas teie apartemendis tualettpaberit ikka on... Naine tänas naeratades ja võttis rullid. „Kuidas läks?” nõudis Naispartner aru. Minu loo peale pidi ta otsad andma. „Kuidas! Sa andsid tualettpaberi kliendi kätte! See on viietärni majutus, see ei ole mingi motell, klient ei pea siin mitte midagi tegema!”
Mine sa kah õige tead kuhu, mõtlesin. Noh, tegelikult ma mõtlesin ikka tükk maad vängemalt.

Ühel hommikul palub Naispartner mind endale kööki appi. See on kõige kohutavam asi, mis siin majapidamises juhtuda saab. Süda hakkab paugupealt puperdama, käed värisema ja lõug vajub ripakile, kui selline palve esitatakse.
Kõigepealt tuleb külaliste söögituba tolmulapiga üle käia. „Ettevaatlikult! Väga ettevaatlikult! Need on väga hinnalised asjad!” manitseb Naispartner. Jumala abiga pääsen sealt toast nii,et ma pole midagi maha pillanud ega ära lõhkunud. Naispartnerit pole parasjagu näha. Tolmulapp – kas see liigitub nüüd puhtaks või mustaks? Voldin lapi kokku ja panen kraanikausi kõrvale. Pärast küsin või pangu siis ise õigele kohale. 
Ei tea, mida ma järgmiseks peaksin tegema? Juba on Naispartner kohal ja teatab: „Sa ei pea seisma, kui mind ei ole. Vaata ise ringi, mis tegemist tahab! Näiteks põrand on vaja üle pühkida.” Ok. Lihtsalt senine kogemus on näidanud, et mida iganes sa tegema hakkad, teed sa seda valel ajal või valede vahenditega. Võtan harja. „Ei-ei-ei! Mitte see! Selle harjaga me pühime vaiba pealt koerakarvu!” Võtan järgmise. „Ei, mitte sellega! See on minu magamistoa oma!” Jumala abiga kolmas hari sobib. Kapis ripub veel neli ja garaažis on kah kolm tükki...
Olen pühkimist lõpetamas, kui saan Naispartnerilt... karistava laksu vastu tagumikku!!! „Kuhu sa tolmulapi panid! Ma ütlesin sulle, et pane tagasi sahtlisse!” Ma olen ikka sajaga jahmunud, mis siis, et see pidi ilmselt olema väike nali. „Järelikult ei saanud ma sellst sellest lauseosast aru. I am sorry.” Ma ei saagi aru, kas Naispartner ka korraks kohmetub või tahan ma seda lihtsalt loota. „Ok, siis ma tean, miks,” on temapoolne lühike vastukommentaar. Ma olen viiskend pluss ja saan karistuslaksu vastu tagumikku! Ma arvan, et see jääb üheks minu aasta 2015 tipphetkeks.

Kokkuhoiuteema ja säästlik eluviis on meil taas igapäevased teemad. Vesi on väga kallis, sellepärast on ka nõudepesu nii keeruline protseduur. Miks aga nõusid sellisel juhul kaks korda tuleb pesta – enne käsitsi ja siis masinas – sellest matsirahva mõistus üle ei käi. Samamoodi peseb Naispartner voodipesu enne pesumajja saatmist ära ja laseb kuivatist läbi. Ka sellele kokkuhoiusüsteemile pole me päriselt pihta saanud. Köögipaberi rull – ka selle kohta saime teada, et see on väga kallis. Homme saab meil oma vetsus tualettpaber otsa. Täitsa põnev, kas saame külaliste kapist või on meile mingi eripaber ette nähtud.

Kõige selle õuduse pääle on Naispartneril ometigi ka peris kenad küljed olemas. Nii et kui ennast kõvasti taltsutada, siis paari tunni pärast on Naispartner peaaegu normaalne ja vabandab, kuidas ta on vahepeal nii stressis ja siis ta võib halvasti öelda ja... Sellest, kuidas inimene nelja inimese majutamisest – rohkem pole neid siin korraga praeguseks olnud (kes pealegi päev läbi kuskil ringi reisivad) – kuidas inimene selles nii tohutus stressis saab olla, see on üks maailma müsteeriume ja jääb meie jaoks ilmselt lahendamata mõistatuseks.

Nii et tegelikult on meil siin ikka tore ka. Ujume oma helesinises basseinis, päevitame ja iluleme. Ja oleme Naispartnerile pere eest. Sest Naispartner on küll mõned korrad abielus olnd, aga mitte kunagi õnnelikult. Lapsi tal ei ole ja vennaga ta läbi ei käi. Vend on hädapätakas. Muudkui laenab kõigile sõpradele raha ja teeb neile tasuta tööd. Aga meie oleme niiiii kenad inimesed!
Muidugi oleme. Me kuulame igal õhtul kannatlikult ära kõik Naispartneri mured ja rõõmud. Et kust ta midagi odavamalt sai ja millise hea diili tegi. Tunneme kaasa, lohutame ja rõõmustame koos temaga. Me võiksime siia alatiseks jääda. Naispartner sõidutaks meid korra aastas oma kulu ja kirjadega koju.
Meie toa uksest kolme meetri kaugusel on mets. Bambusemets. Sa armas aeg, kuidas see naksub ja nagiseb! Nagu vana regi. Väga äge.

Ja merepõhjas – meri oli parasjagu kodunt ära läinud – kappasid ükspäev hobused. Väga äge.

Ja iluaias on meil üleni erepunane puu. Pole kohalik liik, Austraaliast pärit. Väga äge.
Ja ilmad on puha päikest täis. See ei ole tavaline, kinnitab Naistartner. Noh, ega meie ka ei ole tavalised. Meil on ikka üliäge aasta olnud.

Head uut aastat meile kõigile!  

 P.S. Kui keegi tahab majutuma tulla, siis palun.

Monday, December 28, 2015

Õnnis jõuluaeg


 No sa vaata nüüd ise, mis üks korralik puhkus inmesega teeb! Vähemalt poolteist aastat noorem, kas pole! (Rubriigist õde - õelus).

Pühaks jõuluajaks viis Onu Tom meid niisiis taas paksu metsa palmi alla. Ehk samasse kämpingusse, kus me juba eelmise nädalavahetuse veetsime. Meie naiivne ettekujutus (mida toetas ühe daame tige kiri, kelle käest vuhvimist olime küsinud – kas me ei peaks kallil jõuluajal kodus oma perekonna juures olema), et veedame jõulud kahekesi pimedas metsas teineteisele mõistatusi öeldes ja vastastikku luuletusi lugedes, ei osutunud tõeks. 
Kämping oli paksult rahvast täis ja aina juurde vooris. Igat tõugu ja nahavärvi. Meietaolisi rändureid praktiliselt polnud. Kõik tulid toooohutusuurte kolme-, nelja- ja viietoaliste telkide (mille nad uhkesti jõulutulede ja kuusetilinatega ära ehtisid), kaasaskantavate pliitide, söögilaudade, tugitoolide, muusikakeskuste ja muu eluks hädavajaliku tränaga kohale. Ja olid muidugi kõik oma lapsed kaasa võtt. Mõned neist täisimikud. Teate küll, mis häält need teevad, ei hooli nad pühast jõulurahust ega miskit. 

 Nii umbes neljatoaline.

 Jõuluehteis.
Esimesel õhtul, 24. detsembril, oli asi suht rahulik. Kuna saabusime peaaegu hommikul - onu Tom ei suutnud ära oodata, millal ta meist ometi lahti saab – õnnestus meil endale valida kõige kaugem ja vaguram nurgake, kus oli veel ainult üks saksakeelse vadinaga telgike. Kaili jõudis napilt merest jõulupuu ära tuua, kui vihma hakkas kallama. 
 Jõulupuu Pavlovaga.

Ette rutates olgu öeldud, et kallas järgmise hommikuni. Kas me selliseid jõule tahtsimegi??? Molutasime telgis. Peale esimest veinitassi hakkasime pühademeeleollu jõudma. „Söö, vissike, söö” oli soojenduslugu. Ilma selle loota ei möödu meie suguvõsas ükski jõul. „Püha ööd” hakkas naabertelk juba kaasa laulma. Eriti lõbusaks läks asi „Leise rieselt der Schnee” juures. Kui aus olla, siis sellest reast kaugemale kumbki telk ei jõudnudki. Aga mõlemad telgid üritasid. Korduvalt. Ma pole varem kunagi aru saand, et see siuke naljalugu on! 

Siinse rahva jaoks on pärispüha 25. detsember. No ja siis tuli neid muudkui juurde ja juurde. Igast ilmakaarest. Isegi Hiinast. Hiinlased korjasid merest karpe. Söögiks. Kohalik rahvas tegi selle peale haput nägu. Kohalik rahvas nimelt korjab karpe kaljude küljest, mitte ei noki neid mõõnamuda seest. 

Esimese jõulupüha auks korraldasime endale matka „wiew pointi”. Whakarewha Regionaalpargis. 

 Whakarewha Regionaalpargi skulptuuriparkla. Meie pakume, et tuidega.

 Enne matkamist olime ilusasti üles lauldud. Peamiselt imikute ja tuide poolt. Tui (Prosthemadera novaeseelandiae) on Uus-Meremaa rahvuslind, kellel on kuke loti koha peal kaks lumemarja. Ja oskab hääli imiteerida. Maoorid olla neid vanasti lusti pärast pidanud ja rääkima õpetanud. Aastal 2005 valiti UM-l esimest korda aasta lindu ja selleks esimeseks tulndki tui. 

 See ei ole meie pildistatud tui. Pilt on pärit siit

Lisaks tuidele jalutavad siin igal sammul korraliku paarirahvana ringi pukekod (Porphyrio porphyrio). Looduses paistavad tumedamad kui sellel pildil, aga läigivad uhkelt küll. Pukekod olla omnivoorid, ütleb nett. Ja väga kaebliku häälega, ütleb neyt. Võibolla, meiega nad rääkima ei tulnud.

 See ei ole meie pildistatud pukeko. Pilt on pärit siit.

Noja kuna me Islandil nii irmsasti metsa taga igatsesime, siis nüüd pidimegi jõulud metsades veetma. Ühe osa veetsime palmimetsas,
 teise sõnajalametsas...
 ... ja kuna meil polnd kuskile kiiret, siis vaatasime hoolega, kuidas see metsaelu käib. Näiteks, et kes teeb palmidele triipe. Selgus, et need on oksakesed!
Ja mõnikord võib see oksake kohe mitmes olekus seal olla - noore nolgi, kenas õitsvas ja viljakas eas ning ka vana ja viletsana:
Sõnajalametsast jõudsime...
... ( ilmselt tänu maooride märgistusele - metsas liikudes murra tee märkimiseks hõbesõnajala lehed teistpidi)...
...veinimägedele. Selgus, et see oligi "wiew point". Naljatilgad, kesse siis veini juures vahib! Panime jooksuga telgi poole tagasi...
wiew point

Teist jõulupüha tähistasime päevitamise ja ujumisega. Kui enam sugugi ei jaksanud, läksime taas matkama.
Jõulude lõpuks ei jäänud Whakanewha Regional Parki ühtegi rada, millel meie jalg poleks astunud.


Veel paar toredat leidu.
 Postkast Waihekesel
 Lambad jõulupuu all
 Piduehtes: igatahes silmad on värvitud, isegi kui sarvi pole.
 llatas, et puudele oli nii suur eluruum jäetud (vaata aedu puude ümber).

 Piiretud kiirus või siis mitte... Kui mulle ei sobi, keeran märgi kinni??

Aga need öised jõulutuledes telgid – no on veider, miskit pole teha!

Ilusat ja head meile kõigile!

Wednesday, December 23, 2015

Onu Tomi onnike

..ehk kiä taht saia miljunäärist 

Onu Tomi teab lähem sugulastering väga hästi. Puusast põdur Ämeerikamaa taadu, kes meile Urvaste-koju elu õpetama, näpuga näitama ja sõrme vibutama tuli. Ja kelle Kaili – maailma kõige lahkem ja südamlikum ja empaatilisem jne inime - ennetähtaegselt majast välja viskas. Sõna kõige otsesemas mõttes. 

 Eluspiraalid, eksole. Siinsel onu Tomil on kohe kaks onnikest, mille najal meile, juhmikestele, õpetussõnu jagada. Ja need sõnad tulevad onu Tomil kergesti üle huulte! Endise terektori värk ikkagi. Ja ega's onnikesed sellisel saarel ometi mingid odavad asjad pole! Ühe näiteks sai terektor endale oksjonilt, seega igati õiglane hind. 3,2 kohalikku milli. Teine onnike on veel peenem. Tolle hinda pole meile kas avaldatud või oleme oma tühisuses selle väärtusliku info kõrvust mööda lasknud. Iga bronni peale laksutab terektor keelt ja teatab, mitu tuhhi nüüd kohe jälle kaukasse kukub. Majandada peab oskama! Terektori arvates vaesed ongi sellepärast vaesed, et nad ei oska majandada. Terektor loeb üles kõik issandama toetused, mida sellel riigil oma kodanikele sotsiaalvallas pakkuda on ja kinnitab, et seda on maa ja ilm. Aga mida nood lollkesed teevad – lähevad fish and chipsi sööma! Samal ajal teeb tema meile kolmele siin viieteistku kohaliku eest korraliku õhtusöögi! Täna pärast tööd pakkus terektor meile õltsi. Kulus ära küll, sest ilmad on siin tubli 30-ga plussis. Aga me saime ka teada, et see on üks kallis õlu, mida me siin endale naha vahele libistame. 

Raha on terektori jaoks kõige kõvem asi mailmas. Terektoril pidi süda rinnust välja kargama, kui ta kuulis, et sattusime oma nädalavahetuse-retkel hääletades eraranda. Et see on biljunääri rand, see on NZ üks rikkamaid inimesi, kes pani oma varandusele aluse vetsupaberi tootmisega, mida ta tervele iilmale müüma hakkas ja kas ta tõesti ise võttis teid peale ja... Sel hetkel oleks terektor taht vist küll meiega olla. Teist korda pidi terektor meelemärkuse ära kaotama siis, kui ta kuulis, et kunstnik Ingrid Berzins lubas meil oma pisikese ostu eest maksta hiljem, pangaülekandega. Meil nimelt polnd tol hetkel rahakotti kaasas. „Kas te saate aru, milline usaldus see on!” küsis terektor kokutades. 

 Laristada ei maksa, selle õppetunni oleme sajaga kätte saanud. Tolmu- jms lappe pole vaja: köögikäterätiga käid kõigepealt peeglid, siis kraanikausid ja lõpuks vetsupotid üle. Seejärel läheb rätik koos linadega pesumajja. 
Kui sa viljapuid kastad, siis suurematele tohib vett anda max minuti jagu, väiksematele kolgend sekundit. Dushi all käies tuleb pesemise ajaks vesi kinni panna. Me käime igaks juhuks Kailiga vetsus ka korraga, et siis üks tõmbamine. Muidu teed siin teisele ilmaasjata kulusid. Niigi peab terektor pimedal ajal kahekümneste plastkardadega supelranna vetsust vett toomas käima – sealt saab jumala tasuta! Aga sa mõtle, milline koormus vanainimesele! 
 Kui sa värvima hakkad, siis pintslit tohib värvi sisse kasta maksimaalselt 35 prossa ulatuses. Horisontaalset pinda tuleb värvida „küljelt küljele”, et sa ennast ära ei mäkerdaks. Rulliga saab kiiremini ja ühtlasemalt kui pintsliga. 
 Nõud tuleb nõudemasinasse panna nii ja mitte teisiti. Ja kuna meil on kahekordne nõudepesumasin, siis ühel korral kasutame ülemist sahtlit, järgmisel alumist. Terektor ise vaatab üle, kas on õigesti. Ja kui sa juhtumisi mingit asja peaksid teise käega või moega tegema, tormab terektor tulistjalu kohale, rabab su käest riista ja näitab, KUIDAS seda tehakse.
Eelmises postituses sai  mainitud, et terektor  teab ilmaelust päris palju. See pole päris õige. Tegelikult teab terektor kõike. "Meie oma kodus jõulude ajal..." saame vaevu alustada, kui terektor teatab: "I know." Ja jutustab ise, mida meie oma kodus jõulude ajal teeme. Sest terektor on korra oma elus lumega jõule näinud. Siis, kui tema vend Lõunasaarel mägedes elas.

 Ediotsa oll kõik illos. Esimesel õhtul kenitas isaslind kaela, soputas sabasulgi ja tegi põlvetõstejooksu. Pani peale romantilise muusika, valas veini (endale!) ja üürgas kaasa laulda. 
 Veel teiselgi päeval lasi isaslind end igatpidi imetleda. Rassis ja rühmas. Rääkis, kuidas tuleb ennast vormis hoida ja et kaks korda päevas söömist on küll ja veel. 

 Kuid siis andis liha märku, et tema on nõder. Et „ei ole enam need ajad”. Vaim püüdis küll veel edasi eputada, aga liha ei last. Onu Tom muutus kuidagi rahulolematuks. Justkui olnut häbenedes hakksid ka toiduportsud koomale tõmbama. Lisaks selgus, et „kaks korda päevas” on ette nähtud härgadele, mitte Jupiterile. Et nalja tohib selles majas teha ainult terektor ja et viimati eksis terektor aastal seitsekend kaheksa, aga siis ta vabandas. 

Õnneks tulid vahele vabad päevad. Ja telgis veini abil paremaks tehtud maailm oligi nädalavahetusega paremaks saanud! 

Täna hommikul magas terektor sisse. Vahtisime tühja söögilaua juures Kailiga teineteisele nõutult otsa ja kuulatasime, kas kuskilt ehk mingit kobinat ei kosta. Õnneks hakkas kostma. Kaili hingas kergendatult: ”Jummal tennätü, om iks elun! Ma olõssi muidu hinda pääle surmatunnini pahanõ ollu, et ma tälle joba edimesel õdagul, kui tä nii hallõlõ pallõl, naisõs es lää'!”

 * * * 
Sellega on meie vuhving rannamajakeses lõppenud. Kui keegi tahab ülalkirjeldet kutti endale, siis palun, meie poolest on ta vaba. Onu Tomi onnikeste pilte, kus me kaks unustamtut nädalat veetsime, saate näha siin ja siin.

Sunday, December 20, 2015

Otium reficit vires

"Lonely Planet has named Waiheke Island as the fifth best region to visit in the world."

Kaili kirjutab, Ulvi segab vahele (aga vähe).

Reede pärastlõunal algasid meil vabad päevad. Olime viisakalt enda tagant oma toa ja kogu häärberi ära koristanud, käinud teises majas katusealust võõpamas, valmistanud peremehele hulgaliselt meelehärmi ja pahameelt, kuna peremehe puuduliku diktsiooni tõttu (mitte meie puuduliku keeleoskuse pärast!!) jäid meil osad käsud täitmata täpselt nii, nagu peremees soovis. Täidetud said kõik ülesanded ühe asjaliku eesti naisterahva kombel ja tegelt polnud häda mitte kõigevähematki, nagu ütleb ka laulusalm. Ühesõnaga olime me peale 20-tunnist vuhvimisnädalat puhkepäevad auga ära teeninud. 

Peremehel oli au meid tuua Rocky Baysse, kämpimiskohta, mille olime endale puhkuseks välja valinud. Selline vaikne kena kohakene, kuhu küll nädalavahetuse puhuks oli palju kohalikku rahvast enne suurt jõulumöllu suvitama tulnud, aga plats on siin telkimiseks suur ja sopiline, nii et ega keegi kedagi ei häiri. Täpselt õige koht pisukeseks puhkuseks. Lisaks hulganisti matkaradu, millega oma päikselisi päevi lisaks päevitamisele ja ujumisele täita.
Esimesel õhtal võtsime ette matka Trig Hilli otsa. Lubatud oli, et kauem kõndima ei pea kui poolteist tundi ja see tundus meile täiesti sobilik. Alustasime paksust sõnajala-teepuu-meepuu-metsast. Edasi oli selline lahe lai metsatee, kus ka autoga oleks saanud sõita.  Vahepeal saime jälle oma papusid pesta, et jumala eest ükski kauripuu kannatada ei saaks. Ulvi küll protestis korralikult, et tema pole vahepeal Austraalias käinud ja et tegelikult ta pole üldse Austraalias käinud,  aga lõpuks said ikka tema papud ka pestud. 

Matkarada lookles ojakse kaldal, mäest üles ja alla ja vahepeal oli väsinud vanuritele pandud pingikene istumiseks vaatega kruusahunnikule, mis on kaetud sinise koormakattega. Just sinine oligi see, millest me selles muidu nii harmoonilises värvigammas puudust tundsime. 

Teekond oli väga korrlikult tähistatud. Kakadega.
Ja väga ohtlik. See oli juba metsa äärde kirjutatud, et väga ohtlik saab olema. Ja seda ohtu seal jagus tõsti. Aga meie oleme ju julged tüdrukud.
Tegelt oli see ikka ilus õhtune jalutuskäik meil. Selline kodune. Nagu meie armsa Lõuna-Eesti kuppelmaastik, ainult pisut kõrgemate kuplitega. Raja lõpus lubati meile kohe kahes kohas veini anda, aga selleks ajaks, kui tööinimesed nende juurde jõudsid olid nad juba oma poe kinni pakkinud. Uhes kohas oli isegi peakokk  juba taevasse läind. Ei mingit veini suupistetega enam. Täielik ebaõiglus.
  Lisaks ei suutnud Ulvi kuidagi ka sellega leppida, et selle aja inimesed ei tea ikka üldse, kuidas matkatakse. Et vaata, kui ikka tema noor oli, siis võeti kaart ja kompass ja mindi julgelt teele avastama uusi teid ja radasid, teadmata, kas kunagi veel koju jõuab või mitte. Rinnaga raiuti teed. Aga nüüd on metsadesse höövliga laiad teed sisse lükatud, natuke suuremas võpsis teerajad nii sügavalt sisse trambitud, et raja ääred kummis - see polevat matk ega miskit. Küsin siis mina arglikult oma vanemalt õelt, et kas tahab minuga 90 km pikkust matka Lõunasaarel ette võtta. Huuled pruntis teatab ta kindlalt, et ei taha. Tema on seda kõike juba teinud ja tema ei taha. 

Mägi ise, mille otsa me siis lõpuks jõudsime, pakkus meile küll ilusaid avaraid vaateid nii ühele kui teisele poole, aga ega  me veel ikka päris aru ei saanud, miks see Waihekese saar NII ilmatu ilusaks on räägitud ja kirjutatud. Otsustasime öö ära magada. Et ehk siis saame sellele mõistatusele ka vastuse, õhtu olevat ju hommikust targem. 

Hommikul värske ja puhanuna ei leidnud me samuti vastust meid painavale küsimusele saare erakordsuse kohta. Vähe sellest, küsimusi oli juurdegi tekkinud. Näiteks, et kas kõik inimesed on ilusad ja head. 
Tõde otsima läksime sedapuhku kuue km kaugusele Ostendi linnakese supermarketisse. Astunud kilomeetri või veidi enam päikeselõõmas peatus meie man üks auto, kena vanapaar pardal. Tahtsid kangesti meid poodi viia. Neil olevat küll endal ka sinnapoole asja, aga eelkõige olid nad ikka meie pärast ennast kodust välja ajanud, tundus meile. (Ulvi segab vahele: Vanaproua tahtis kohvikusse hommikukohvi jooma minna. Kas keegi teab Eestis mõnda taluprouat, kes käib hommikul linna kohvikus kohvi joomas?)
Lisaks muule vajalikule ostsime endale ise veini, sest polnud mingitki lootust, et need veinitalunikud õhtul kämpingusse oma veini armsale turistile kohale kannaks. Ikka peab ise kõige eest hoolt kandma!

Nu ja siis hakkasime tagasi tulema. Seekord arvas üks kena naisterahvas, et pärast rasket töönädalat pole ikka sobilik nii palju kõndida ja tõi meid kenasti koju tagasi. Ise tundsime samuti, et oleme ühe päeva kohta juba liialt palju teinud ja oleks lausa kuritegelik midagi peale päevitamise veel ette  võtta. Nii me siis ajasimegi oma koivad sirgu ja vaatasime hoolega kella, et me ülearuse küljekeeramisega ennast liialt ei kulutaks. (Ulvi segab vahele: Mis on  eestlase elu põhieesmärk? Saada pruuniks teiseks jaanuariks. Jumal, kui raske see on! Lebad. Keski putukas jalutab mööda su diafragmat. Krt, mere ääres ei peaks ju putukaid olema! Mingi kõrs kriibib kintsu. Pilv. Külm. Selg jääb kangeks. Pilv läheb ära. Kuum. Sügeleb. Külm. Kraabib. Kuum. Torgib. Kuum. Lisaks pidev hirm, et enne jõuad halliks minna, kui pruun kätte tuleb.)

Päev jõudis õhtusse nigu niuhti. Kätte oli jõudnud sobilik kellaaeg, et veinivõtmise kõrvalsaadusena maailm ära parandada. Kas tunnete,  kuidas maailm on tüki maad kaunim koht?
Uni oli magus. Hommikul enne kukke ehk kell üheksa asusime uuele avastusretkele. Loomaks selgust meid painanud küsimusele selle saare kuulsusrikka ilu kohta. Selleks pidime ennast miskitpidi saama saare idaküljele Stony Batter'i manu. Meie loomulikule ilule, mida täiustas nüüd veel päevitamisest saadud kena jume, ei suutnud keegi vastu panna. Juba esimene auto peatus, krapsakas  vanem daam väljus autost, avas meile uksed ja juba olimegi otsapidi esimesel teelahkmel, kus vanapaar meiega südamlikult hüvasti jättis.
Edasi said meid sõidutada kaks maooripoissi. Siis üks kiivi. 
Juba kell kümme olime kruusasel teelahkmel, kus arvasime, et sellele teelõigule on võimalik  mingigi transpordivahend meelitada ainult väiksemat sorti nõiduse abil. Polnd me veel nõidumisega alustand ega miskit, kui tuli selle maa Meeme ehk kohalik vaatamisväärsuste ja looduse kaitsja. Oli selline kole tähtsa olemisega turske vanadaam, võibolla isegi kaua aega tagasi väga halvasti ümberlõigatu. Igatahes ei jõudnud talle sugugi kohale inimkeeli esitatud palve meid sihtkohale Stony Batterile kasvõi kilomeetri jagugi edasi viia. Teatas oma karmil moel tõsiasja, mida me isegi teadsime - oleme õigel teel. 

Üks mis kindel: olime tõesti tulnud selle saare kõige kenamasse kanti. Ilm oli erakordselt kaunis ja loodusvaated meeliülendavad ja seega pisuke jalutuskäik igati tore. Pisike jalutuskäik sel hetkel oleks tähendanud veel ca 8 km lõõskavat päikest lagipähe, seega me ikka hääletasime ka. Peatus üks tolmune-tolmune must mazdaauto, roolis eakam daam, kaasas kolm maoorimoega inimlast. Kuuldes meie rännaku sihtkohta teatas ta asjalikul moel, et see on liialt "long way" jalgsi minna, kamandas kaks murjamit tagapingil üksteisele sülle ja kutsus kallid külalised kaugelt Eestimaalt autosse, et nende jalavaeva vähendada. Vestlesime sõbralikult, vahelduseks teatas ta, et sõidab korraks kodust läbi, ajab mõned asjad joonde ja viskab meid siis ära. 
Tädi elas superilusas kohas. Ilusa liivarannaga maalilises lahesopis. Kahel pool mäed ja jõekene merre voolamas ja.... Seal oli kõik, mida üks hing ihaldada võib. Ja alles nüüd, kui kell oli 11, tulid mängu kuked, kelle tädike muudele asjatoimetustele lisaks ära toitis. 
Ja juba me vurasimegi edasi sellel maalilisel maastikul, mäest üles ja alla, mäenõlvadel suured viinamarjaistandused, pisut kaugemal valged liivarannad ja meri sinamas. Kogu selle ilu oli üks vulkaan 7 miljonit aastat tagasi meie jaoks loonud. Olime talle siiralt tänulikud.
Stony Batter meenutas pisut meie Saaremaad. Ja Võrumaad. Meri, kadakad (ok, teepuud) ja kivid kõik pandud kenasti meie mägisele Lõuna-Eesti màastikule. Ainult kõik veidi suuremates ja avaramates mõõtmetes. Selline imeilus tripp.
 Muidu olid seal veel ka maa-alused tunnelid, kus teise ilmasõja ajal salaja igast tööd tehti, a selle nad olid lukku pannud ja luku võtme katki murdnud. Me ei hakanud ka neil seda võtit parandama, hakkasime hoopis kodu poole tagasi liikuma. 
Igastahes oli see nõidusevärk meil väga hästi toimima hakanud, sest kohe, kui me saime enda taguotsad ühe kauni vaate imetlemiseks pingi.peale säädida, sõitis üks tore poiss, kes oli Tallinnas käinud ja puha, meist mööda ja tahtis meid sõidutada. Ega me ei lasknud tal väga palju lunida. Võtsime aga lahkesti pakkumise vastu ja SUUR tükk jumalast hüljatud teest oli jälle läbitud.
Kohviga ennast ja elektriga oma surnud telefone turgutanud, saime i-le täpi peale. Inimesed siin UM-l on ilusad ja head. Enamjaolt. Veel kaks pisikest sutsakat argentiinlanna ja sakslasega ja meie väsinud ihud olid valmis ennast kodurannas päikesepaistel ja mere soolases vees taastama.

Ja siis oli järele jäänud veel vaid pool päeva vabadust.

"Labdien!",  hüüame autost värjaronivale naisele prooviks. Naine tardub korraks autoukse külge: "Nii ammu pole keegi enam sedasi öelnud!"
Ingrid Berzinsi galerii olime välja valinud kunstniku nime pärast. Et mida üks lätlane siis siinmaal kah teeb ja miks ta siin on. 
Ingrid on tõeliselt üllatunud. Ja soe ja südamlik. Ja tema tööd sellised, mis meid kõnetavad ja meile meeldivad. "Mida Sa tunned, kui mu töid vaatad," küsis Ingrid. "Kergust. Lendlevust, " vastan. Minu jaoks on kõikides töödes mingi lendlevuse teema - on seal liuglevad suled, puulehed, paberlennukid,... "Väga hea. Just seda ma tahangi inimestele pakkuda. Elu on ju nii stressirohke, ükskõik, kus maal sa ka ei oleks." 
Ingrid on lätlastest skulptoripaari, kes teise Maailmasõja käigus Uus-Meremaale sattus, järeltulija. Vend Ivars Berzins elab samuti Uus-Meremaal ja on dokumentaalfilmide tegija. Läti keelt mõistavad mõlemad, kuid kuna kellegagi rääkida pole, siis eriti ei räägi. Viimati käis Ingrid Lätis 7 aastat tagasi. 
Ingridi pilte saab vaadata siin:

 Olid väga tegusad päevad. Peaaegu nagu kõigil koduperenaistel. Kellele siinmaal tuleb küll ainult kaasa tunda: detsembri keskel igasugused koolide lõpupeod, siis jõulupeod, siis aastavahetuse peod, siis töö juures kalendriaasta lõpp... Ainuke hea asi, et nad ei pea iga peo järelt tube kraamima, sest peod toimuvad reeglina rannas grillides...

Merry Christmas!
Kaili ja Ulvi

Tuesday, December 15, 2015

Woofing Waihekesel

Kui peremees üle mu õla meie viimast, maooriteemalist postitust kiikas, oli tal kohe oma täiendus välja käia. Nimelt on 6. veebruar tähtis püha (see aastapäev, kus maoorid ja valged erineva sisuga lepingud allkirjastasid), seda tähistatakse Waitangis ja tegelikult olime meiegi mõelnud, et äkki peaks ennast kohale kobistama, saaks kohe palju maoore korraga. Ja ehkki ametlikult saavad kiivid (kohalik valge rahvas) ja maoorid omavahel tänapäeval kenasti läbi, siis on sõdalasrahva esindajate hulgas ikka teatud hulk erilisi ekstremiste, kes tahaks kakelda ja kõik valged maalt minema kihutada jne. Ja need tulla ka alati 6. veebruaril korralikult kohale. Nagu ka peaminister, kelle jaoks see üritus on peaaegu et töölepingusse sisse kirjutatud. Aga peaminister teab, et see pole miski pidu ega pillerkaar, sest ekstremistid loobivad teda mädamunade ja tomatite ja muu hea-paremaga. Vahepeal old neil siin 
keski naine peaministriks, see korra käis, sai pihta ja siis enam järgmisel aastal ei taht minna. Ei läinudki. Sellest tulnd hulk paksu pahandust. Praegune peaminister käivat üritusel stoilise rahuga, et las see 0,0 protsenti rahvast siis saab kah oma lõbu kätte...

Aga peremeheks on meil Mike. 67 aastane. Endine Uus-Meremaa Loomade Viljastamise Keskuse direktor. Keskus oli AS ja pidi paralleelselt võistlema analoogilise riiklikuasutusega. Mike sõnul nemad võitsid, sest näiteks esimese katseklaasilehma tegid nemad. (Mike sõnul maksis ühe tõuveise Ameerikasse transport 20 000 UM raha, aga 1000 embrüo transport 1000 raha). Sellise peene ametikoha tõttu on Mike enam-vähem kõik mandrid läbi rännanud ja jagab maailma päris hästi. Praegu on tal keegi partner, kellega koos siinset suvitusmajade äri aetakse. Partner on natuke salajane tegelane, kes vahepeal korraks vilksatab jutust läbi ja siis kohe jälle kaob. Kui ma Mike'i käest ühel hetkel küsisin, et „kes „meie”, siis ütles ta ruttu, et ei-ei, ainult mina. Ja siis järgmisel tegi majast mingi pildi, et see nõu pidamiseks partnerile saata... Siin saare peal aga tegutseb Mike küll üksinda, st koristab turistide tagant oma kahte maja, ehitab ühele tube juurde ja kannab mõlema aia eest hoolt. Nii umbes koormusega 4-6 tundi tööd päevas. Ja selle juures me teda siis aitamegi. Tundub, et woofijad on tema jaoks rohkem seltskonna pärast. Meil jälle on suht raske harjuda sellega, et me teeme vähe-vähe. Suures osas seisneb töötegemine selles, et oleme Mike'ile riiuli eest. Nagu mistahes töö juures, on Kaili palju parem. Nii on Kaili ka palju parem riiul ja Mike´i käest hulgaliselt kiidusõnu ära teeninud. Riiuliks-olemise käigus oleme jälle omandanud hulgaliselt väärtuslikku sõnavara, nagu näiteks „klämps” (pitskruvi), „nailgan” (naelapüss), ”teip” (mõõdulint) ja „level” (vesilood). 

 Vaat sellist uut tuba ehitame...

Täna juhtus selline lugu, et Mike jagas tööriistu. Ühe haamri võttis endale, teise andis Kailile. Üks mõõdulint endale, teine Kailile. Jne. Nu ja aja möödudes oli ta osanud oma riistad kuhugi ära kaotada. Sirutas aga käe välja ja nõudis oma haamrit, a seda polnud enam kusagil. Kaili vaeseke pidi kõik omast andma. Ega ta hästi ei tahtnud anda küll. Luges aga sõnad peale, et see on mul viimane ja oma asju tuleb paremini hoida. Pisut hiljem, kui Kailil kah enam ühtegi riista polnud, leidsime peremehe peidukoha lae pealt üles. 
Hommikul palus Mike, et me oma majas ühe voodi korda teeks. Nendele, kelle pärast me peame endale nädalavahetusel puhkepäevad võtma. Eelmine päev olime juba kaks voodit üles teinud, aga see linade, tekkide, päevatekkide süsteem on siin jälle omamoodi. See vajab eraldi peatükki. Ühesõnaga, ega me hästi enam ei mäletanud, kuidas peab tegema. Andsime endast parima. Peremees vaatas üle ja kiitis heaks. Olevat küll veidi „different”, aga kaunis ja las olla pealegi. Tema nägi seda voodit ju ainult pealtpoolt. Paar tundi hiljem teises majas voodeid tehes, meenusid meile õiged töövõtted. Vaesed külalised, kes selles hommikul tehtud ümbrikus magma peavad! Hea seegi, et me voodisoojenduse lülitit kinni ei pakkinud. 
Sellest te saite ju nüüd ometigi ka aru, et me magame voodites, mis ise külje all soojaks lähevad? Saite ju? 
 *   *   *
Mike on olnud õpetaja, talupidaja, tegelenud embrüote impordi-ekspordiga ja jahtide müümisega. Nüüd toimetab rahulikult siin Waihekese saare peal. Ütleb, et enam-vähem pooltel öödel aastas on majad välja müüdud ja see on täitsa ok. 
 * * * 
Täna jäi päevitusperiood lühikeseks. Pilv tuli ette. Mike'ile otsustasime öelda, et päike läks ootamatult looja. Mina moodustsin oma peas lauset ja mõtlesin, et huvitav, mida võiks tähendada „unexepted” - tuli kusagilt sihuke sõna - et kas see võiks olla ootamatu. Küsisin Kaililt. Kaili vastas, et tema jaoks on see vägagi ootamatu sõna, et ehk sobib siis Mike'ile ka... 
 * * *
Iseenesest on Mike ja tema elustiil parasjagu kadestamist väärt: teen täpselt nii palju kui tahan ja viitsin ja elan sellega ilusasti ära! Rõõmustab oma peenarde üle, loeb ja vaatab iga päev üle oma saagi: kaks punast maasikat, esimene kurk, kannatuselille seitse vilja... Teeb endale (ja meile) 2 x päevas korralikult süüa – ilus inglise hommikusöök ja õhtuks miski praeline. Hästi kokkab ja ilusasti serveerib. Peale tööd on kõik välja teeninud väikese karastava joogi ja vahepeal toob „toateenindus” meile veel väiksed vahesnäkid ka. Küpsiseid juustuga ja marineeritud merekarpe näiteks.
Nendestsamadest Uus-Meremaa rohekarpidest ('Perna canaliculus', green lipped mussel) pidas peremees meile ka otse loomulikult pika loengu. Põhiline, et kuidas neid kasvatavakse ja kuidas neist tehakse meditsiinitööstusele pulbrit. Et kuidas UM omad on ikka ullult ead. Ega me enam ei jaksanud. Aga me saime teada, mis mil selle pildi peal oli:
Rohekarpide kasvandus
Toredaid silte kohtab ju ka ilmas rännates :)...

Ikka ilusat meile kõigile!
Ulvi ja Kaili

Monday, December 14, 2015

Normaalsed maoorid

Mäletan lapsepõlvest mingit rahvast, kes pidid teretama nii, et panevad ninad kokku. Palun väga, siin nad on - Uus-Meremaa maoorid. Maoorikeelne sõna "maori" tähendab lihtsalt "normaalset" - vastandina igasugustele vaimudele ja jumalustele.  (Seega meie ei ole maoorid. Oleme lihtsalt ullud.)

Silmade pööritamine, pikalt suust väljaaetud keeled ja selle kõige juurde möiratused - harjumatu ja nats naljakas, kuid mitte ohtlik. Uus-Meremaa esimesed asukad pole ammu enam kannibalid ja nende vahepeal tahaplaanile surutud kultuur on läbimas taassündi.
 Aucklandi muuseumis

Alustame kaugemalt: Havail on müütiline tegelane Maui. Sõdalane. Suur, tugev, hirmuäratav. Kui Maui jahile läheb, teatab ta: "Püüan kala. Nii suure, et me seda korraga ära süüa ei jõua." Nikerdab surnud vanaema lõualuust õngekonksu, tupsutab seda verega ja viskab konksu merre. Veidi hiljem märkab Maui, kuidas keegi on konksu külge jäänud. Kogu jõudu kokku võttes sikutab Maui saagi veepinnale. Välja ilmub "Aotearoa", UM põhjasaar.

Maooridel on rikkalik rahvapärand ja oma loomismüüdid. Lisaks Mauile esinevad maoori mütoloogias Isa Taevas ja Ema Maa (Ranginui ja Papatuanuku), kes teineteisest sugugi lahti ei taha lasta, kelle vabadusse ihkavad lapsed lahutavad ja kes pele lahutust aiva õhates teineteise poole vaatavad.  Maoori pärimustes näib olevat rohkem jumalusi ja tegelaskujusid kui Vana-Kreekas ja Rooma panteonis kokku.
Järgmise legendi kohaselt jõudsid Uus-Meremaale umbes 800. aastal polüneeslastest meremehed, ( enam-vähem samal ajal algas ka Islandi asustamine!)  kelle juhi Kupe naine ristis saared nimega Aotearoa – ‘pika valge pilve maa’. (Sellest vaevalisest meresõidust on tore lugu Aime Hanseni raamatus "Uus-Meremaa sõnas ja pildis". Raamatus on teisigi vahvaid lugusid, mida me siin enam ümber jutustama ei hakka). Ja tulid need meremehed müütiliselt "Hawaiikilt" - ehk siis ikka Havailt?? Maooride täpne päritolu on tänini teadmata, kuid keel ja kultuur on sarnased polüneesia rahvastele. Väljenditest "Kia ora!" (tähendab nii tervitust kui hüvastijättu kui lihtsalt hea soovimist) ja "Haere mai!" (tere tulemast!) saadakse aru ka Havail ja Tahhiitis. Raskemaks läheb ilmselt sõnaga "Taumata-whakatatangihangakoauaotamateapokaiwhenuakitana-tahu". See on ühe künka nimi Hawkes Bay's (Põhjasaare idaosa) ja tähendab  "Koht, kus Tamtea, suurte põlvedega mees, mägesid silus, ronis ja alla neelas, tuntud ka kui maasööja, kes oma armastatule flööti mängis".
Kupe järel jõudsid 8-14 sajandi vahel saartele veel nii mitmedki wakad ehk kanuud, mis panid aluse tänastele hõimudele. Enamus tänaseid maoore teadvat, missugune waka nende esivanemad UM-le tõi ja enda identifitseerimiseks läheb ikka veel vaja hõime, allhõime ja suurperesid, mis kõik ühest wakast alguse saanud.
 Ühe pisikese waka nina kaunistus. Kõige suurematesse, kauripuust tehtud wakadesse (vt postitust "Puud olid, puud olid...")  mahtus kuni 150 meest.

UM-l elab ca 4 miljonit inmest, 10 % neist maoorid. Aastani 1974 tohtisid end maoorideks nimetada vaid need, kelle esivanemad olid maoorid, hiljem kõik, kes ennast maooridena tajuvad-tunnevad. Maooriks-olemine selgitatakse välja rahvaküsitluse teel.

Kapten James Cookile, kes UM aastal 1796 Inglise kuninga Georgi omandiks sebis, olid maoorid kindlasti omamoodi üllatuseks: nood olid kasvult suuremad ja lihaselisemad kui tolleagsed eurooplased, lisaks kandsid nad üle kogu keha tätoveeringuid. Ka näos. Lisaks muljetavaldav (ja hirmusisendav) sõjatants haka, mille käigus karjutakse "Surm! Surm! Elu!"

Aime Hansen, "Maoorid - jõumehed, kannibalid ja kontoriametnikud": Üks maooridele omane kunstivorm on tätoveeringud, mis nende kultuuri arengu jooksul saavutas ülima rafineerituse taseme. Maooride lõuendiks olid nende endi kehad ning need kasutati ära viimse võimaluseni. Vägev näotätoveering oli maoori mehe uhkus, sama mis eurooplasele uhke kaabu või efektne lips.
Klassikalist maoori tätoveeringut kutsutakse moko’ks. Seda teostati kolme töövahendi abil: esimese lõikeriistaga kanti nahale muster, teisega süvendati lõiget ning kolmandaga viidi sisse värvaine. Moko tegemine oli väga valuline, selle ärakannatamine auasjaks.
Traditsioonilise maoori mehe puhul tätoveeriti kogu nägu. Ornament oli iga indiviidi puhul unikaalne, sama mis isikukood meie passis. Mustrisse peidetud koodi abil väljendati inimese seisust, kuuluvust suguvõsasse ja muud informatsiooni. Naistel tätoveeriti lõug ja huuled. Traditsiooniline lõuatätoveering muutis maoori kaunitarid Dracula pruutide sarnaseks, tekitades mulje, et neil voolab üle lõua äsjase ohvri veri. Maooride ühiskond koosnes erineva seisusega inimestest; tätoveerimine oli ainult ülemklassi eesõigus.
20. sajandil hakkasid maoorid tätoveeringuid tegema kaasaegsete vahenditega, kuid viimasel ajal on alanud traditsioonilise moko taassünd. Maooridele ei meeldi, kui valged inimesed kopeerivad moko’t. Nende meelest võrdub see passi ja isikukoodi vargusega. Moko ei ole maoori jaoks ainult ornament, see on tema identiteedi väljendus.

Tätoveering Waitangi muuseumist


Pärast Kapten Cooki külaskäike hakkas traditsiooniline maoori ühiskond lagunema - maoore tabas tüüpiline väikerahvaste saatus, kus suurem kultuur hakkas nende keelt ja meelt välja suretama. Oli aeg, kus maooridel oli keelatud oma keeles rääkida. 1960ndatel toimus midagi maoori renessansi sarnast.

Aime Hansen: Mitmesugused maoori ühiskonna struktuurid on aga säilinud läbi aegade, näiteks hõimuline jaotus. Maoori sootsiumi kõige suurem ühik on iwi, n-ö superhõim, mis omakorda jaguneb hapu’deks, alahõimudeks. Hapu koosneb whanau’dest ehk meie mõistes suguvõsadest.
Enamik maoorisid kuulub ka tänapäeval mingisugusesse iwi’sse ja hapu’sse. Ning maakohtades elavad whanau liikmed ka füüsiliselt lähestikku, nagu vanasti.
Ka kuulumine jõe või mäe juurde on tähtis. Vanasti, kui maoorid tutvusid uue inimesega, tahtsid nad kohe teada, milline on tollele kõige lähem mägi, jõgi või järv.
Kuulumine on maooridele väga oluline. Suurlinnades, Wellingtonis ja Aucklandis, kus maoorid on kaotanud sideme oma algse iwi ja hapu’ga, moodustatakse kunstlikke, urbaniseerunud maooride hõime.
 
Samuti on maooridel siiamaani oma kogunemispaigad, kus hõimu asju otsustatakse. Sellise maa-ala kaks olulist komponenti on whare ruranga, kogunemismaja ja selle ees olev väljak, marae, kus rahvas koguneb, nagu vanasti Rooma foorumil. Kõnekeeles tähistab marae sageli mõlemat, nii kogunemiskoha territooriumi kui sellel asuvaid ehitisi.
Marae territooriumil tuleb käituda teataval viisil, tavadest üleastumist peavad maoorid suureks solvanguks. Seda isegi siis, kui tegemist on turistidele mõeldud show’ga. Et whare ruranga’sse siseneda, peavad ka turistid läbi tegema teatava tseremoonia, mille käigus tuleb maooridega suhelda rituaalsel viisil. Näiteks valitakse turistide esindaja, kes peab maoori pealiku suunas astuma kindlaksmääratud arvu samme, nina maoori mehe ninaga vastakuti panema jne.


 Waitangi kogunemismaja ees saime meiegi sellest suurest ja pidulikust sisselubamisest osa. Võttis ikka tükk aega, enne, kui iga viimanegi viisakus vahetatud sai.

Sissepääs kogunemismajja
Waitangi kogunemismaja
 Waitangi kogunemismaja mustrid...

...ja Aucklandi muuseumis oleva omad.


Eelpoolnimetatud Waitangi on hirmkuulus koht seetõttu, et seal kirjutati aastal 1840 alla leping maooride ja valgete vahel, miis pidi reguleerima igasuguseid maaküsimusi ja üheskoos elamist. Piinlik moment asja juures on, et lepingute tekstid inglise ja maoori keeles erinesid...

Aime Hansen: Osa saareriigi maavaldusest kuulub siiamaani maooridele, kaasa arvatud mitmed pühad järved ja mäed. Kui pakeha’d (valged) tahavad midagi ehitada maatükile, mis on kuidagi oluline maoori hõimude vaatevinklist, peavad nad viimastelt luba küsima ning ehitise valmides õnnistavad maoori vanemad selle sisse.
Näiteks kui Tauranga linna teedehooldusfirma uue silla ehitas, käisid maoori vanemad kõiki silla harusid sisse õnnistamas ja vaimudega kõnelemas, et nood rajatise suhtes sõbraliku hoiaku võtaksid.
Kuigi osad maoorid tegutsevad läänelikus ühiskonnas, nagu mistahes moodsa ajastu inimesed, on maooridel selle kõrval selgelt tajutav oma maailm, mis on nagu omaette saar Uus-Meremaa ühiskonnas. Maooride mõtteviis ja maailmavaade erineb tänaseni valgete omast. Nad on isiklikul tasandil üsna kinnised ja tõrjuvad ega lase pakeha’sid oma maailmale väga kergesti ligi. 

Suurem osa maoorisid liigub nii valgete kui maoori maailmas. Kuid osa maoorisid elavad vaid oma kogukonna territooriumil. Need asulad sarnanevad mitmeti indiaanlaste reservaatidega Ameerikas. Maoorid on üldjoontes vaesemad kui valged inimesed. Selle põhjuseks on ühest küljest nende endi hoiakud, teisest küljest aga ka see, et osal selle rahvuse esindajatel on tõepoolest raske kohaneda valgete elu- ja mõtteviisiga.

Kuigi ma maooridele kui väikerahvale kaasa tunnen, seda enam, et nende saatuses on palju ühisjooni meie endi ajalooga, pean tõele au andes tunnistama, et ega maoorid ise ka päris puhtad poisid ei ole.
Vanasti oli klannide omavaheline sõda tavaline. Ka maoorid ise tunnistavad, et hõimud on alati sõdinud maa pärast. Miks, see jääb mulle ausalt öeldes arusaamatuks. Isegi nüüd, neljamiljonilise elanikkonna juures tundub Uus-Meremaal ülearu tühja ruumi olevat, sealhulgas hulganisti ilusaid elamiskõlblikke alasid. Saareriigis on rohkesti metsa ja mageveekogusid, silma järgi jätkuks lahedasti ruumi kümnele miljonile. Valgete sissetungi ajal polnud maoorisid isegi mitte miljon – Uus-Meremaa avarused olid tollal veelgi otsatumad.


Sõjas oli kõik lubatud, kaasa arvatud pettus, alatus ja reetmine. Näiteks pidusöögile kutsutud külalised naaberhõimust võtsid ootamatult välja tapariistad ja nottisid pererahva maha.
Auhaavamist ja solvamist, kui ei õnnestunud kätte maksta, peeti meeles mitu sugupõlve ja järeltulijad maksid kätte solvajate lastelastelastele, et suguvõsa au taastada. Mana (au, fassaad, “nägu”) ja utu (tasumine, kättemaks) olid olulised mõisted klassikalises maoori ühiskonnas. Mana hulgaga mõõdeti inimese positsiooni maoori sootsiumis.

Vangi võetud vaenlashõimuliikmed, näiteks naised ja lapsed jäeti ellu, aga ainult selleks, et neid hiljem pintslisse pista. Maoorid olevat ka vaimselt alaarenenud inimesi, näiteks Downi sündroomiga isikuid nuumanud spetsiaalses paigas, nagu sigu ja lambaid – eks ikka selleks, et patta panna.
Muuseas olgu öeldud, et inimsöömine oli tavaline praktika paljude Vaikse ookeani saarte rahvaste juures ning vägevad inimsööjad (mida rohkem ligimesi alla neelatud, seda uhkem) olid ühiskonnas lugupeetud inimesed.

Kolelugusid räägib ajalugu ka maoori peadest. Nimelt oli maooridel kombeks säilitada pealike ja muude tähtsate isikute tätoveeritud peasid ning kui Uus-Meremaale hakkas voolama välismaalasi, muutusid need populaarseteks eksootilisteks suveniirideks. Peade jaoks viidi isegi sisse omaette tolliseadus. Nagu iga kaubandusliik, nii arenes ka küpsetatud peade äri.
Samamoodi, nagu Egiptuses hakati 19. sajandil juurde tootma muumiaid, leidsid nupukad maoori äriinimesed vahendeid, kuidas peade hulka suurendada. Ning nende meetodid polnud just … hm, väga õilsad.
Kui siiani oli vägev tätoveering olnud iga maoori uhkuseks, siis nüüd muutus liiga atraktiivne näomuster omaniku nuhtluseks, sest tema pea muutus seeläbi ihaldusväärseks kaubaartikliks. Leidus piisavalt maoori kaupmehi, kes ei pidanud paljuks kaasinimest maha kopsata, et tema toredat pead müüki panna.
Orjadel traditsiooniliselt tätoveeringuid ei olnud. Kuid nüüd hakati kaunistama ka orjade nägusid, muidugi selleks, et hiljem pea otsast kaksata ja maha ärida.
Kord olla juhtunud selline lugu: valge ostja vaatas väljapandud päid, kuid ükski neist ei olnud talle meeltmööda. Seepeale kaupmees, kõrgemast seisusest maoori osutas eemalseisvale inimsalgale, mis koosnes tema hõimu liikmetest.
“Kas mõni neist peadest meeldib sulle?” küsis ta. “Vali üks välja ja ma garanteerin, et kui sa tagasi tuled, on see sinu jaoks valmis – kuivatatud ja pakitud.”
Vaat sellised lood juhtusid kunagi Uus-Meremaal! 

Ja muidugi ei saa me jagamata jätta sellist suurepärast leidu:
Keskmine sõna on maoori keeles ja tähendab kohtumist. Juhuks, kui teie ei-tea-mida mõtlesite. Ja kokku said Waitangis sellel aastal tuhanded uusmeremaalased, nii valged kui maoorid, ja Ühinenud Hõimude Liit hakkas valima endale lippu ning kõik see päädis Uus-Meremaa iseseisvusdeklaratsiooniga.

Maooride näod on looja enamasti joonistanud mahlakate pintslitõmmetega:  laiad näod, ümmargused silmad, suured ninad, lopsakad huuled. Tõmmu nahk ja mustad juuksed.


 
Tänapäevane Kapa Haka kujutab endast segu sõjatantsust haka, massdeklamatsioonist, rühmateatrist ja koorilaulust. Lavakunstivorm, mille viljelemine on maooridele rahvusliku identiteedi seisukohast väga oluline.

Aime Hansen: Kui keegi Euroopas maooridest üldse midagi teab, siis ilmselt esimene asi, mis meelde tuleb, on haka, mida aeg-ajalt näidatakse ka BBC videoklippides. Terve rügement triibulistesse tunkedesse riietatud turskeid meeskodanikke pööritab silmi, trambib jalgu ja viibutab keelt. Nad näevad välja nagu kamp vihaseks aetud herilasi.
Haka on Uus-Meremaal endiselt populaarne. Seda esitatakse nii maoori laulude ja tantsude kontsertidel kui tegeliku elu situatsioonides: spordivõistlustel, koolides, hõimukogunemistel, niisama lusti pärast.
Kontsertidel on haka galanumber. Oma olemuselt on see sõjatants, mille eesmärgiks oli vaenlane moraalselt rivist välja lüüa. Ning ma usun täiesti, et haka seda eesmärki täitis, sest kui vaenlane ei surnud hirmu kätte, kukkus ta pikali naeru pärast.
Haka’t vaadates olen pidanud iga kord toolist kinni hoidma, et mitte naeru pärast põrandale variseda. Ma ei taha mingil juhul maoori traditsioone solvata! Ent kuidas on võimalik tõsiseks jääda, kui kamp lihavaid, poolpaljaid, mustreid täisjoonistatud tagapoolega, hõredas niineseelikus maoori onukesi silmi pööritab ja keelt viibutab!
Samas on haka ka fantastiline ja kaasahaarav, sest maoorid esitavad seda alati südamest. See koosneb dünaamilistest, rütmilisest, hõigete saatel toimuvatest liikumistest ja nendevahelistest pausidest, kus poosidesse tardunud tantsijad seisavad täielikus vaikuses.


Rahvuslikul ragbimeeskonnal All Blacks  on kõvasti toetajaid.  Ühelt poolt kinnitavad seda lipud, mis siin-seal ühe või teise fänni maja ehivad, teiseks on kõik mehed, kellega meie seni kohtunud oleme, oma elus kõvad ragbimängijad olnud. Kõik mängud algavad maoori sõjatantsu hakaga. "Jah, me kõik teeme hakat ja see meeldib meile," kinnitas meid termaalalale sõidutanud paadijuhist maoor.
Maa tuntuim ooperidiiva on Kiri Te Kanawa. Maoor.

Just sel hetkel, kui olime oma maooriteemalist postitust lõpetamas, ilmus netti Leegi ja Jassu lugu nende kohtumisest maooriga:
http://www.leegi.jassu.ee/2015/12/14/autoost-ja-kohtumine-maooriga/

Ikka ilusat ja head kõigile!