Friday, December 30, 2016

Jõulud on üle elatud

Eesmärk oli jõuludeks viis kilo alla võtta.
Tulemus: seitse on veel puudu.

(Netist.) 

Gleðileg Jól algab Islandil sellega, et inimesed söövad 23. detsembril skatat. Meie jäime skatast puhtalt õnnetu juhuse läbi ilma - meil oli puhkepäev. Ausalt öelda me ei uskunud ka, et keegi siin skataga tegemist teeb. Kuid õhtul leidsime feisspukist kokk Mantase lakoonilise repliigi: "Ma vihkan 23. detsembri Islandit!"
Peremees oli köögis käinud, Mantasele  skata kätte visanud ja öelnud, et olgu tehtud. Mõned portsud. Tema perele. Mantase näkku kerkinud hirmuhigi. Mitte et ta skatat keeta ei oska, ta kujutanud endale hoopis ette, kuidas ülejäänud restoran reageerib. Mantas läks järgmisel päeval ka veel närvi, kui ta oma katsumusest rääkis.
Meie ohkasime õnnetult. Oleks ju ometigi ka tahtnud skatat proovida! Seepeale kinnitas kokk, et tal on sügavkülmas veel seda mädakala. Et kui me head lapsed oleme ja TÕESTI teisiti ei saa, siis olgu peale, ükskord, kui tuul lubab õue tule teha, siis ta võib meile seda jõulurooga keeta kah. Peaasi, et me nüüd ise nõuda ei unustaks! Ja et kunagi üks tuulevaikne öö ka ikka tuleks. Või päev.

 Nii et kui ülejäänud Euroopa veedab püha jõuluaja pipargoogi-ja manadiiniaroomide saatel, siis karmid viikingid Islandilt juhatavad pidustused sisse vägeva haisuga. Sellisega, mille peale nad ise ka nina kirtsutavad ja delikatessi kokkamise ajaks kummikindad kätte panevad. Läänefjordidest pärit sajandeid vana traditsioon, mis tänaseks üle terve saareriigi levinud: fermenteeritud rai.

Rai on tegelikult väga mürgine. Nagu haigi, ei eralda ta organismist kusihapet teps mitte neerude kaudu, vaid talletab selle ilusasti iseenda lihasse. (Miks öeldakse "sügaval sisemaal", Võrumaal, kui kellegi on pissihäda, kuid pole parasjagu kohta/võimalust, et "kasvata lihaks"??) See pidi olema keegi viimases näljahädas viiking, kes avastas, et kui rail piisavalt kaua laagerduda lasta, siis kõlbab süü küll. Vähemalt 4 nädalat kulub selleks, et mürgid raipest lahtuksid. Ja kannatamatus - või ka katse-eksituse meetod - on paljud raisööjad hauda viinud. Viimast on kinnitanud näiteks Austria valitsusnõunik Joseph Calasang Poestion oma 1885 ilmunud kirjatükis.

Raisid tegelikult ei püüta. Võrkujäänud raid visatakse enamasti merre tagasi – mürgised ju! Kuid enne jõule lähevad raid hinda.
Fermenteeritud rai valmistamine on ülilihtne: kalal lastakse vannis „loomulikku surma” surra ja siis säilitatakse konstantsel temperatuuril. Ei vahetata vett, ei segata, kassid ja lapsed tuleb kah eemal hoida. Viimane polegi kuigi keeruline, nagunii tuleb kogu protsess kuskile kaugema nurga taha kolida, et naine koos kasside, laste ja naabritega minema ei koliks. Nelja nädala pärast, nagu eespool öeldud,  on delikatess viimaseks vaatuseks valmis. 

Närtsinud railihalt kooritakse näpitsatega nahk maha ja pannakse soolavette keema. (Keetmine on nüüd see Mantase osa!) Kuumutamine vabastab sellisel määral ammoniaaki, et kokk, kes püsti jääb ja ära ei minesta, läheb pärast protseduuri internetti kontrollima, kas Island on ikka ratifitseerinud Haagi konventsiooni, mis keelustab gaasrünnakud tsiviilelanikkonnale.

Järgmiseks segatakse raipudrule sekka vedelat lambarasva. Ei mingeid vürtse, ainult pisut soola. Lõhn ei ole kuskile kadunud. Ja ei kao niipea.
 FB-s jagavad eestlased oma skata-muljeid. Mõned ütlevad, et "parem üksinda kodus kui skataga peol"", teised kavatsevad külmutusse väikese varu soetada... Me peame ikka ära proovima!

*   *   *
Rootsi delikatess on teadupärast hapendatud räim, surströmming. Räimed asetatakse koos vürtsidega puidust vaatidesse üheks-kaheks kuuks hapnema. Seejärel pannakse kalad konservikarpi ning lastakse enne müüki paiskamist veel mitu kuud seista.
Mõni aeg tagasi oli Rootsist leitud veerand sajandiks seisma jäänud "delikatess", millest kahtlustati, et avamisel võib plahvatada. Konservi avamist läinud vaatama ligi 80 ajkirjanikku Norrast, Rootsist ja Saksamaalt. Kõik jooksnud haisu pärast laiali.

Mina olen korra terve sünnipäeva ühe konserviga maha pidanud. Konserviks oli surströmming...

*   *   *

Meie püha jõuluõhtu sisustasid tänavu eesti jõululaud, tšehhi jõulutraditsioonid ja islandi jõulupuu.

Hapukoor oli küll  hapuks läinud, kuid kokk Kaili suutis ka skyri abil ehtsa kartulisalati kokku keerata. Pluss hapukapsas, verikäkk, tuhksuhkrus jõhvikad ja piparkoogid.
Kartulisalati üle olid ka Andrea ja Tomas väga rõõmsad ning kinnitasid, et maitseb täiesti tšehhipäraselt. Järgmisel päeval, kui salatit Petrile pakkusime, õhkas see tšehhi kinomees nagu vanas Rama reklaamis: "Lapsepõlv tuleb meelde...". Tšehhi jõululaual olevatki kaks kohustuslikku komponenti: karpkala ja kartulisalat. Nii et poole kodusest programmist said Andrea ja Tomas ka kätte. Ja karpkala ei armasta neist nagunii kumbki.

Tšehhi jõulutraditsioonid tähendavad seda, et kingitused toob kuuse alla titt-Jessuke,  Ježíšek.  Andrea oli meile kingituste juurde kena pildi ka joonstanud, et me ikka aru saaksime: see sell sõimest on kõiges süüdi. Andrea ise sai ühe kingi, mille peale oli  kirjutet: "Andreale Thoreylt, Bjössilt, Bjatnilt, Bairingilt ja Benediktilt". Vististi raasuke kohalikku trditsiooni  - justnagu postipakk, et kellele ja kellelt.

Minule oli Jessukese-titt imeilusa mütsi kudunud. Kõige ilusama, mis mul elus olnud on! Väga tubli titt!

Jõulukuuseks on meil mänd. Peremees ise tõi. Lisaks külalistemajale meie koju ka. Käskis kõigepealt keevasse vette panna, jättis puu ööks ajaks veepotti ning järgmisel päeval hakkas kõiki püsti ja paika sättima. Aga pidi poole pealt minema jooksma. Ütles Kailile, et teine kuusk on ka vaja üles panna ja ära ehtida. No mida Eesti ema siis teeb, kui peremehelt käsu saab?
Eesti ema uurib, et kuidas need püksid püsivad. Või noh, see esimene kuusk. See, mis tegelikult on mänd.  See, et ta on ämbri sees,  on silmaga näha. Aga edasi?
Selgub, et ämbris on laavaliiv. Peenike-peenike. Ja et see on täitsa märg. Ja kõik kokku nii raske, et hoiabki puu püsti.
Loomulikult korraldas Kaili kõik ära. Mõne aja pärast oli peremees tagasi, ise raske ämbri all lookas. "I need to go,..." ütles mees. 
"Ei, sa ei pea," kinnitas Kaili talle. 
"Yes, I need," jonnis Bjössi ja köökas oma koormaga järgmisesse majja, Kaili hiilis kannul. Bjössi jõudis puu juurde, katsus potti, katsus puud ja muigas. Kaili Bjössi selja taga muigas ka. Ja tegi putket. Niisugused kaks hea huumorimeelega inimest siis :).

Kuid kõige põnevamad jõulutarvikud, mida me siin maal tundma õppisime, on 
1) iminapad, millega on imehea jõulutulesid akna või seina külge sättida,
2) S-kujulised plastmassist konksukesed, millega jõuluehteid puu külge riputatakse. Ei mingit sõlmes niitidega jändamist!
3) viltmaterjalist väljalõigatud jõuluehted. Soojad ja lihtsad.
Igatahes me kavatseme need kasutusele võtta, kui me kunagi paikseks jääme.

*   *   *
Jõululaupäeval oli kokk Mantas töörahvale lõunasöögiks kuskilt sealiha hankinud. Sealiha maitseb oivaliselt, kui sa oled neli kuud lammaste peal elanud!

Lapsehoidja Andreale pakkus pererahvas  lambapead. Olnud väga õudne. Jälle puhas pärlite loopimine vales kohas, ma ütlen! Andreal olid pildid ka. Nägid välja nagu lambapead taldrikul.
Ametlik versioon ütleb, et hautatud lambapead serveeritakse tavaliselt kartulipüree ja punapeediga. Legend selle rahvustoidu taga on lihtne: vanal ajal, kui lihaga oli kitsas käes, tuli sellest kõik ära kasutada ja patt oleks olnud lambapead niisama minema visata. Vanemate islandlaste jaoks on lamba silmamunad veel eriline delikatess.

*   *   *
Isegi Islandi ilm  ei tõmmanud end pidustuste puhul kohe ja korraga pilve nagu tavaliselt. Oli püüdlik nagu kingitust ootav laps ja andis endast parima: päikeselise jõululaupäeva, virmalised ja siis otsa uhke lumetuisu. Sellise, et meie Kailiga hommikusöögivahetusse minnes (kella 6 paiku) pakkisime esimest korda kogu oma Lapimaa varustuse autosse kaasa: suusapüksid, mütsid, villased sokid-kindad... Õnneks pressis meie vapper džiibik Honda end Kaili turgutusel siiski kõigist lumevaaludest läbi. Õhtul koju minna ta küll enam ei jõudnud, jäi teine kodumäe alla puhkama. Hommikuks oli lumi läinud.
Mina aga sõitsin sel õhtul töölt koju hoopis uhkema masinaga, mille pealkirjaks oli SuperJeep. Nendega tehakse näiteks  liustikumatku. Peremehe poeg toimetab parasjagu liustikugiidina ja tema oli valmis mu koju viskama ning üksiti kõiki masina tulesid-vilesid näitama. Oli vinge küll. Kõik need hobused tagumku all olid täiesti tajutavad.

*   *   *
Värske Eesti Ema  sünnipäev sai ka maha peetud. Keelasime tal sel õhtul töötegemise, sundisime laua taha ja lasime tšehhidel-poolakatel Eesti Ema ja tema külalisi teenindada. Keegi ei vaielnud vastu ka. 

Sünnipäevast järelejäänud Vana Tallinna sai kokk endale. Selle peale ilmus FB-sse teade: "I like to work with Estonian Mafia..."
 
Kartulisalat, verikäkk ja hapukapsas.  Lisaks kahele Eesti Emale Tšehhi Poeg ja Islandi Mänd.


Islandi ilutulestik. Kaili ja Andrea


24. detsembril teel Höfni. Peremees saatis mu poodi. Poodi on 60 km.


SuperJeep 

 Viltlehest lõigatud jõuluehe.

Eesti Ema sünnipäev.

Head vana aasta lõppu kõigile!

Wednesday, December 28, 2016

Islandi imekampsun

Vat selline lugu ilmus detsembrikuises ajalehes nimega Aja Leht.
Lehekülgedel 15-17.
Ja tegelikult ilmus  novembrikuises Aja Lehes ka üks lugu, üks tükk maad eestimaisem lugu: "Rõugesse munetud muna." Lk 17.


Giid Gerdi külalistemaja kohvikannu kallal

Islandi ime: kriisikampsun

Islandi loodusesse on võimatu mitte armuda.
Islandi inimestesse samuti.

Ja kampsunitest, mida selle imelise maa imelised inimesed kannavad, on samuti võimatu mööda vaadata. Nad lihtsalt jäävad ette ja silma, ükskõik, kus sa liigud: maal või linnas, mägedes või rannas, kohvikus või kontserdil, talus või tallis, laeval või laudas..


Kuidas mitte armuda rahvasse, kelle talupojatarkus on osanud oma maavillasest, suhteliselt rohmakast ja jämedakoelisest kampsunist, kohalikus keeles lopapeysa'st, teha peaaegu et riikliku sümboli? Ja veel sellise sümboli, mida raha eest müüa sünnib ja mis tõepoolest müübki?

Islandil on igaühel lopapeysa. Või mitu. Ja igaühel on lopapeysaga mingi oma lugu. Näiteks mälestus oma esimesest kampsunist – et kes kudus ja kui uhke see oli. Või vägev pärandus - näiteks saja-aastane lopapeysa. Selline on Gerdi külalistemaja retseptsionistil Ellertil. Saja-aastast muidugi enam selga ei panda, see seisab hinnalise varandusena kuskil kirstunurgas, kuid 40-aastane kampsun võib veel täitsa vabalt asjaks olla.
„Mu isa oli kapten. Merel olid kõigil meestel lopapeysa'd, need kaitsesid nii märja kui külma eest. Isa kandis seda üle 25 aasta ja minu seljas on ka juba üle 10 aasta olnud. Nüüd ikka hakkab vaikselt viltuma,” räägib järgmine Islandi mees. „Islandil on tänagi veel küllalt palju mehi, kes koovad. Vanasti oli see täiesti normaalne, et mehed, eriti meremehed, ise endale kampsuneid kudusid.”
Otsekui mehe sõnade kinnituseks satun paar päeva hiljem youtube'is klippidele, kus Islandi mehed näitavad, mida nad koovad ja räägivad, miks nad koovad.
„Tema kudus,” viipab noor abielumees, silmad armastust täis, oma kaaslase poole. Ilmselgelt on ta nii oma naise kui tolle poolt kootud kampsuni üle uhke. Naisel endal on otse loomulikult samuti lopapeysa seljas.
Lood ja tunded. Islandi lopapeysa on midagi tükk maad rohkemat kui lihtsalt kampsun.

  * * *

Kõigepealt oli lammas.

Islandi asukateks on lisaks 320 000 inimesele talvel pool, suvel kuni miljon lammast. Kõik viikingiaega tagasiulatuva vastupidava tõu, norra lühisabaliste, järglased. Ligikaudu 1100 aastat on need lambad muust maailmast isoleerituina Islandi lähisarktilises kliimas elanud ja arenenud.

Kevadest sügiseni peavad lambad iseseisvalt mägedes ja kõrgmaal hakkama saama. Suhteliselt hiljutine vägev näide nende vastupidavusest: 9. septembril 2012 tabas Islandit ootamatu lumetorm. (Vahemärkusena: 22. novembril 2016 ei ole saare lõunaossa veel kordagi lund antud!) Kümned tuhanded lambad mattusid lume alla, ca 5000 looma hinnati hukkunuiks. Kuid veel 4 nädalat hiljem ilmusid mõned lambad elusaina lume alt lagedale. Nad olid toitunud omaenda villast!


Tänu eraldatusele muust maailmast on säilinud siinsete lammaste ammused omadused. Islandi lamba seljas on kahekordne kasukas: pikk vastupidav vetthülgav pealiskarv ja lühike ning pehme, väga heade isolatsiooniomadustega aluskarv. Lõnga valmistamiseks segatakse mõlemad villad ja kedratakse väga kerge keeruga kokku. Õigemini – keerdu justnagu polegi. Tulemuseks on heidelaadne lõng. Legend väidab, et 20ndatel elanud saare pääl üks eriti laisk naine, kes ei viitsinud ketramise-korrutamisega vaeva näha. Naise laiskusest saanudki uus trend alguse. Kuduja jaoks tähendab selline lõng asjaolu, et iga kord vardaid käest pannes näeb süli välja selline, nagu oleks viimaseks tööks olnud lammaste epileerimine.

Heidelaadne islandi lõng sisaldab meile tuttavast villasest lõngast rohkem õhku. Mida rohkem õhku, seda soojem. Ja ehkki kampsunid kootakse üsna suurte silmustega, on need tuulekindlad ja vetthülgavad ning hoiavad kandja soojas ka siis, kui taevaluugid vihmale valla või märg üle paadiveere pressib. Lopi-lõngal on ka antibakteriaalne toime. Veelgi enam: need, kes on lambavilla suhtes allergilised, ei ole seda sageli islandi lambavillast toodete puhul.

Vill muutub
lõngaks pealinn Reykjavikist umbes 17 km põhja pool asuvas ettevõttes Ístex. Islandi hetkel ainus lõngatootja on 1896 asutatud villavabriku Alafoss järeltulija. Austusest eelkäija vastu kannab Alafosslopi nime ka populaarseim lõng – see, millest enamasti traditsioonilisi õuekampsuneid kootakse. Eriti osavatele kudujatele pakutakse heidetaolist Plötulopi't. Õhemate kampsunite tarvis on Léttlopi. Eriti jäme, kuid väga kerge lõng on Bulkylopi.

Umbes
1000 tonni lõnga teevad islandi lambad koos Ístex'iga aastas. Lisaks looduslikele toonidele – islandi lammas võib olla must, pruun, hall, valge või kirju – ja nende segudele pakutakse ka siniseid-punaseid-roosasid jne värve. 


 Kooks õige... telgi?

Kootud on Islandil sajandeid. Kirjalik märgegi selle kohta on juba aastast 1584. 17-19. sajandil oli kudumine tähtsaim „kodutööstus”. Kõik kudusid: naised, mehed, lapsed. Kooti nii ekspordiks kui oma tarbeks. Lisaks sokkidele-kinnastele-kehakatetele on Islandil kootud isegi telke. Ja muuseumides võib näha kootud kirjusid ovaalseid villaseid lappe. Pajalapid, on esimene mõte. On hoopis... sisetallad! Kui teised rahvad on saabastesse soojahoidmiseks toppinud õlgi, heina või kasetohtu, siis islandlased on oma kalanahast saapaid seestpoolt vooderdanud kootud sisetaldadega! Sellist asja teised rahvad ei tunne. Ja nagu ikka, ei saa inimesed ilma iluta – mõned on kohe eriliselt kaunid pidupäevasisetallad! Ehkki tänapäeval kootud sisetaldu enam ei kasutata – vähemalt mitte massiliselt – on nähtus jätnud jälje islandi keelde: kui keegi tõeliselt närvidele käib, võib talle öelda „Sa oled minu jaoks nagu sisetald.”

Häda ajab härja kaevu ja islandlase kuduma 

Kus on islandi kampsuni juured, ei tea tänaseks enam keegi – ühed allikad viitavad Gröönimaale, teised Lõuna-Ameerikale, kolmandad Türgile, neljandad Kanada hõimudele, viiendad räägivad Skandinaaviast. Ilmselt on islandlaste näol tegemist nii kõvade meresõitjatega, et pikk tee lainetel on maailma mustrid segamini loksutanud.

Kuid
lopapeysa triumfilugu ei ulatugi teabkui kaugele minevikku. Alles 1920ndatel aastatel, I Maailmasõja järel, ilmusid käsitöö – ja moeajakirjadesse „islandi kampsuni” pildid ning selle kudumise õpetussõnad. Levinuim lopapeysa-legend väidab, et esimese seda tüüpi kampsuni kudus nobelist Halldór Laxnessi naine oma kõrgeaulisele abikaasale.


Lopapeysa j
ärgmine tõusulaine jääb II Maailmasõja lõppu, veel järgmine seitsmekümnendatesse aastatesse. Aastal 1977 loodi Islandi Käsitsi Kudujate Liit - mõned naised, kes olid harjunud kuduma pere sissetuleku toetamiseks, otsustasid oma kudumite turustamise lihtsustamiseks ja laiendamiseks seljad kokku panna.
2008. aasta majanduskriisist, mis Islandit raputas eriti põhjalikut, väljus kõige suurema võitjana lopapeysa. Enne kriisi valitses saareriiki fliis. Nüüd hakkasid tuhanded naised taas kuduma.

Rasked ajad toovad välja inimeste leidlikkuse. Finantskriisi kõrghetkel rajasid kaks naist, Ragnheiður Eiríksdóttir ja Hélene Magnusson, ettevõtte nimega „Knitting Iceland” - „Kuduv Island”, mis lisaks omakootud toodete turustamisele tuli aastal 2010 välja eriti ootamatu ideega: kudumsismatkad tule ja jää vahel. Kudumisfriike kogu maailmast juhendavad professionaalid kogu maailmast, kellest mõningaid võib pidada oma ala rokkstaarideks. Lisaks on programmis matkad, muuseumikülastused ja looduslikud termaalveevannid keskööpäikese all. Islandi kordumatu loodus on kudumise juures vägagi inspireeriv, kinntab ettevõtte koduleht. Väljavaade ühe maa loodust omaenda jalgade ja kultuuri omaenda kätega kogeda on inimesi võlunud sedavõrd, et aastal 2013 said „Kudumismatkad tule ja jää vahel” rahvusvahelise auhinna kõige loovama ja huvitavama idee eest turismitööstuses.

Kolme vooliku kampsun

Islandi kampsun tähendab voolikute kudumist: kummagi käe jaoks varrukavoolik ja keha jaoks natuke jämedam voolik. Kui kõik kolm voolikut on nii kaugel, et ulatuvad kenasti kaenla alla, korjatakse kõik silmused ringvardale ja kootakse efektne rinnapartii: dekoratiivne passe- ja kaeluseosa. Ei ühtegi õmblust. Olgu, kui te tahate eest lahtikäivat kampsunit saada, siis tuleb eelpoolkirjeldatud viisil kootud kampsunile käärid sisse lüüa, see eest lahti lõigata ja siis saab soovi korral natuke õmmelda – valida tuleb, kas õmblete ette luku või nööbid.

Kui kaua ühte lopapeysat kootakse? Loomulikult sõltub kõik kampsuni suurusest, mustri keerukusest, lõnga jämedusest ja muidugi kuduja osavusest. Keskmiseks ajakuluks pakutakse 40 töötundi. Kui rehkendada, et tööinimesel arvestatakse ühe kuu tööajaks 160 tundi, siis peaks 4 kampsuniga ehk miinimumpalga kätte saama? Tegelikkuses ei ela ainult käsitööst ära ka Islandil: kauplustes müügilolevad kampsunid (mis ostjale tunduvad loomulikult hirmkallid – hind algab 160 eurost) maksavad kümnendiku kohalikust miinimumpalgast. Kauplusehinna sees, teadagi on lisaks kuduja töövaevale ka materjal ning kaupluse üürikulud ja müüjate palgad.

Ettevaatust! Mitte pesta!

Islandi kampsunit ei pesta,” ütleb Lemme, eestlaste hea haldjas Reykjavikis, ja tõstab oma lopapeysa riidepuuga ukse taha tuulduma. „Ja kui peakski mõni plekk tekkima, siis see lihtsalt harjatakse välja.”

See kõlab ikka väga ootamatult. Küsin igaks juhuks kohaliku rahva käest üle.
No igaks juhuks. Kohe mitme käest.

Selgub, et Lopapeysa pikaealisuse saladuseks on tõepoolest asjaolu, et seda iialgi ei pesta. Ainult tuulutatakse. Noh, tuult Islandil muidugi jagub.
Pärispõhjuseks on aga
ikka see va islandi lammaste eriti eriline vill.
limine karv sisaldab looduslikku villarasva lanoliini, tänu millele lopapeysa ei ima endasse vett. Pesemisega uhutakse lanoliin välja ja kampsuni vetthülgavad omadused kaovad. Teine praktiline omadus: vill hingab. Ja suudab mitte ainult kuni 33 % oma kuivkaalust vett sisse võtta, ilma, et ta ise märjana tunduks, ta juhib ka niiskuse kiiresti pealispinnale. Tegemist on loodusliku enesepuhastamisfunktsiooniga, mis kannab selle eest hoolt, et mustus, higi ja ebameeldivad lõhnad värskes õhus kiiresti „lahustuvad”. Nii et tõepoolest kinnitab kogu rahvas: õhutamisest piisab!

* * *
„Ma nii väga tahaksin endale ka sellist,” kurdab natuke napsine hotellikülaline Kárile. Külalise vaateväljas, retseptsiooni tagaseinas, ripub kolm kampsunit. Ja silt: „Minu ema tehtud”. Need on tõespoolest Kári ema tehtud, ehkki isegi lopapeysa-saagasse on suutnud suurärimaalim sekkuda: väidetavalt olla isegi selles nišis pakkujate hulgas musti lambaid, kes islandi kampsuneid väikestel väledatel hiinlastel kududa lasevad.
„Aga mõtle ise, no mida ma sellega Mehhikos peale hakkan! Meil on liiga kuum, saad aru! Aga ma nii väga tahaksin... kuule, küsi oma ema käest, kas ta mulle käterätti ei tahaks kududa!”
Mõte kootud lambavillasest käterätist on suurepärane fantaasiaerguti. Ehk hoopis saunalina? Kes teab, võib-olla saab sellest ükskord islandlaste järgmine suur hitt...
*   *   *
Muide: k
es tahab kohalik välja näha, see + 10-ga lopapeysat selga ei pane. Siis on nimelt T-särgi-ilm.

Friday, December 23, 2016

Tuulest toodud

Eile hommikupoolikul toodi meile bussitäis asiaate jalga kõlgutma. Nende buss oli teelt välja sõitnud/libisenud vms. Kohalik politsei kuulas kõik üle ja andis selle käigus peaaegu et stand-up-comedy etenduse. Kõigil (peale turismifirma ilmselt) oli lõbus.

Eile õhtul kella nelja paiku helistasid turismigruppide juhid ja edastasid  õhtusöögitellimused. Tund aega hiljem tuli teade, et ükski grupp meile ööbima ega sööma ei tule, sest ilmaprognoosi arvestades ei saa nad siit järgmisel hommikul enam minema ja firma on otsustanud kõigi reiside bussininad tagasi Reykjaviki poole pöörata.

Täna lõuna ajal oli tõepoolest ca 70 km pikkune teelõik siinkandis kolmeks tunniks suletud. Enne seda oli tuul veel kolm bussi jõudnud teelt välja puhuda ja ühe päris ümber ajada. Meedia andmetel inimestel vigstusi ei ole. 

Tuul, millest me antud juhul räägime, iilib meil siin neti andmetel 35-40 m/sek. Wikipedia ütleb, et 17-20 m/sek on tormine tuul, mis murrab puuoksi, 20-24 m/sek on torm, mis võib purustada katuseid, 25-28 on tugev torm ja 28-32 m/sek klassifitseerub  maruks. Viimasega kaasnevad suured purustused. Pärast seda saab Wikipedia tarkus otsa.

Niisiis jäid perekonnad Suzuki ja Honda eile saabumata. Vanarahvas ütleb, et nimi ei riku meest jne, aga no täitsa iseenesest tuleb inimesele rõõmus nägu ette, kui jälle mõni Pai Hui või Hea Jun leti taha ilmub. Ellile meeldib tubade võtmeid jagada gruppidele nõndaviisi, et hüüab nimed valjult välja - tema nimetab seda "jää murdmiseks", ütleb, et sellest saavad kõik nalja, nii tema kui turistid. Kuid mõnikord jääb tallegi mõni nimi kurku kinni. Nagu juhtus näiteks Jang Fackiga. Nimi Lim on veider islandlasele ja Ras taanlasele. Nii et üheks töökoha boonuseks on ka pidev multikulti-keeleõpe. 

Kuid Islandi ilmal oli vahepeal veel üllatusi varuks.
 "See ei saa ometi äike olla?" küsis Kaili ühel õhtul.
Sai. Välku ei tehtud, küll aga pauku.
Selgus, et Islandil algab äikesehooaeg sügisel ja lõpeb kevadel ja suvel ei ole siin äikest peaaegu kunagi. No ega siiski sügis-talvel ka palju ei ole- see oli meie nelja kuu esimene äike. Või me siis ei ole neid märganud. Ka seda lubab tark internet: "vähemärgatavad äikesed ja välgud on pilvesisesed."

Tänasega said läbi siinsed 13 päkapikupäeva. 
Toredaid jõule kõigile!





Tuesday, December 20, 2016

Eesti Ema ja Poola Isa

Eesti Ema on nii kange moor, et netis jagatakse T-särke (ingliskeelse) pealkirjaga "Mina ei karda midagi. Ma olen abielus eesti naisega."
Mäletatavasti tõid päkapikud meile uue töölise. Nüüd on meid kokku kolm kanget Eesti Ema. Jumal tänatud, muidu see asutus siin küll jõule üle ei elaks! Sest ülejäänud töölisklass on kõik puha püha puhul kodumaadele laiali kihutanud. Ma ütleksin isegi, et kogu Lõuna-Islandi turism on nüüd Eesti Emade õlgadele-jalgadele langemas: vähe sellest, et meie oma majapidamine on kolmekuningapäevani viimse voodini võeraid inimesi täis, kõik teised Lehmasabaküla majutusasutused kavatsevad ka ise pidu pidada ning oma kliendid meile toita saata! 

Selle uue Eesti Ema üle on meil Kailiga tõesti hea meel. Inimesel on käed-jalad küljes ja keel suus, no mis sa veel oskad tahta! Kohe saabumisel pesime ta ilusasti puhtaks ka. Termaalpotis. Ja eile viisime kirikusse - pärast seda, kui uus Ema oli lõunalauas  tšehhi poisile põhjalikult seletanud, miks eestlased kirikus ei käi. 

Kirikus oli jõulukontsert. Esinesid kõik Höfni piirkondlikud kollektiivid ja tundub, et siinmaal on laulurahvas eelkõige mehed - igatahes oli meeskoor suurem kui naiskoor, mehi oli jagunud ka segakoori jaoks ja isegi pensionäride koori mehed olid täitsa elus! (Wikipedia annab Höfni piirkonna elanike arvuks ca 2100). Lisaks mitu peotäit erinevaid ansamblikoosseise, nii pillidega kui ilma. (Wikipedia annab Höfni piirkonna elanike arvuks ca 2100).

Kaugete külaliste auks ja üllatuseks olid koorid ära õppinud laulu "ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal". Vastab ju tõele küll. Aga selle koha peal, kus räägitakse kuuskedest ja kenadest kaskedest, ajasid nemad mingit jõulujuttu! Sa ütle nüüd! Ja meie olime kõikse aeg tões ja vaimus arvanud, et see on üks ilus Eesti isamaaline lugu...


Veel saime teada, et Islandi hümniks on "Püha öö." Sest selle ajal tõusid kõik püsti. Ja järjekordselt sai kinnitust fakt, et  laulurahva eestlaste kõikide laulude esimese salmi teine rida algab alati sõnadega "taruiraraa". See oli tõesti suur üllatus, ma arvasin nimelt, et vähemalt "Püha ööd" oskan ma ikka laulda. Nii umbes kaheksakümne seitsmendal aastal laulsin ma seda ometi terve heinaaja! Ja ma arvasin Kailist ja Riinast sama hästi, mis peaks neile muidugi suur au olema.


Järgmiseks üllatuseks olid surnuaiad. Sa mõtle, kuidas nad need on ära ehtinud!!!

Me olime kuulnud, et islandlased armastavad hullumoodi oma majasid jõulutuledega kaunistada, aga isiklikku kogemust veel ei olnud, Nüüd, kiriku juurde sõites, sattusime nn "individuaalelamute rajooni" ja see nägi tõepoolest värviline välja. Kui sakslase jaoks on oluline püha sõim toanurgas, siis islandlase jaoks, tundub, on olulised välised valgusinstallatsioonid - tuledes ristid surnuaedadel ja  vähemalt meetrikõrgused seest valgustatud jõulutegelased aedades.
Me olime Poola Isa ka endaga kirikusse kaasa võtt. Ja see oli ilmselt üks Jumalale meelepärane tegu, sest tänu sellele õpetas Poola Isa meid täna kohupiima tegema - sellist väga head ja mahedat kohupiima, piimast ja jogurtist. Võttis liitri piima, sortsas umbes pool klaasi koort ka sisse, ajas kuumaks, kuid mitte keema, siis kallas teise liitri, aga nüüd jogurtit, kuumutas veel natuke ja kui valge vedelik oli veeks muutunud, oligi väga hea valmis.
Pärast jogurtitegu läks Poola Isa kodumaale külmetama.

Meie siin ei tea talvest midagi. Detsembri keskmine temperatuur tänavusel Islandil on üle 7 plusskraadi ja viimati olnud nii soe aastal 1885. Sel suvel, mil me siin olime, pakkusime oma tunde pealt suve keskmiseks pluss 11. Kaili oleks võinud vabalt praegu ka oma päikesekleidid kaasa pakkida...
Pilti kuumast graafikust saab näha siit:  Icelandic Met Office

Peapõhjusks, miks nii soe, olla palju lõunatuult.  No kust iganes see tuul siin tuleb, tuleb tema täiega. Täna arvas perenaine näiteks, et ta ei lase lapsehoidjat autoga sõitma, viib lapsed ise lasteaeda, sest jälle on meid siin maru maruga ähvardatud.

Eesti emad ja poola isa termaalpotis. Häid jõule!



Wednesday, December 14, 2016

Meil on kama

Meil on kama, mida me sööme.

Soomlastelt laenatud nali, aga jumala tõsi.
Eestis olles söön ma kama ehk korra aastas. No võib-olla kaks. Nüüd olen mitme aasta normi nahka pannud. Küll maitseb hää! Või tuleb see islandi jogurtist :)?

Kama jõudis meie lauale koos Kaili sünnipäevaga. Sellest on varsti küll peaegu kuu aega möödas, aga alles nüüd jõudis kätte peo viimane vaatus.

Esimeses vaatuses ilmnesid inimeste multitasking skills:
Selle tordi tegi Kailile Magnus. Täitsa ise. Selgus, et Magnus on endine kondiiter.
Nees pontšikud tegi Kailile Jan. Täitsa ise. Moosi pani ka sisse. Täitsa ise. Jan ei ole varem ei kondiiter, ei kokk ega isegi mitte pagar olnud. Vist.

Pidustuste teine vaatus toimus õhtul paarikümne km kaugusel Smyrlabjorgis, külalistemajas, mille köögi kohta on palju imelisi lugusid liikvel.
Selle lauakese kaunistas Kailile Smyrlabjorgi külalistemaja perenaine. Meie perenaise sõnul olla see daam hull jõuludekoratsioonide fänn.

Teise vaatuse tegelased - lisaks Kailile kaks tšehhi ja üks rumeenlane.

Sünnipäevalapse praad.

Sünnipäevalapse õe pasta.
Smyrlaborgi õlu
See pidulik õhtusöök  - pasta, praad ja kaks õlut - läks maksma ca 100 euri. "Või jummal," imestas sünnipäevalaps, "koton olõssi ma tuu raha iist terve suguvõsa är toitnu!" 
Aga me ei ole kodus. Sõin sedapuhku ise kogu suguvõsa eest ja olin igatpidi üks ütlemata kallis külaline.

Kolmandasse, öisesse vaatusesse, mis algas korraliku virmaliste show'ga (ja lumi tuli ju Kaili sünnipäevaks maha - ainult sünnipäevaks, rohkem pole teda siin nähtud!), olid kaasatud vaid kõige tugevamad jõud. Ehk lisaks meile kahele ka lapsehoidja. Turvalisuse mõttes. Lapsed või vanurid, mis seal vahet...
Meie "elutoas".

Ja siis oli tükk aega  vaikust ja rahu maa peal. Kuni keegi kodustest enam vastu ei pidanud ja küsis, et kas Kaili mõne kingituse ka on saanud.
Ei olnud. Vähemalt mitte seda, mida küsija mõtles. 

Umbes nädala pärast hakkasime kingitust taga otsima. Sest Omniva arvates oli pakk juba ammu Islandile jõudnud. 
Palusime abi kohalikult eestlannast postitöötajalt Kristiinalt, kes pisukese nuhkimistöö järel teatas, et pakk on tollis kinni, sest tilgub, haiseb ja hallitab. Saatelehed olla ka läbi ligunenud ja mitteloetavad. 

Veel nädal-poolteist ja oligi Kailil pakk käes! Jumala abiga täiesti tarvitamiskõlbulik. Nagu me teame, on sisu tähtsam kui vorm ja välimus võib petlik olla.

Nii me nüüd söömegi kama ja muid hõrgutisi. Eesti leiba näiteks. Juustuvorsti. Ja kama... 

Kindel, et kamasutra ei tähenda vanade eestlaste kokakunsti??





Monday, December 12, 2016

Päkapikutused

Kui me täna hommikul tööle läksime, ei olnud päike veel tõusnud.

Islandil on päkapikulaadseid tegelasi 13 ja alates 11. detsembrist on kõikidel headel lastel sussid akna peal ootel.
 11. detsember Gerdi külalistemajas

Islandi päkapikud on pehmelt öeldes veidrad tegelased. Varasematel aegadel on siinsete laste elu jõulude kandis puhas põrgu olnud, sest kogu aeg hirmutati ja ähvardati lapsi nende jõuluõudkaakidega. Kohe nii hullusti, et mingil ajal pidi jõulujobude käitumist suisa seadusega reguleerima, et  lapsukesed jõulud ikka üle saaksid elatud. Seetõttu käituvad kaagid tänaseks samamoodi nagu harilikud päkapikud.
Islandi keele õpetaja, kes tegelikult oli lasteaiakasvataja, ütles, et lastel on keelatud päkapikkude toodud asju lasteaeda kaasa võtta - vältimaks olukorda, kus ühel on nutitelefon ja teisel kartul. Kartuli saab siis, kui laps on pahandust teinud. Kartulimälestus on vist ka igal islandlasel olemas - meie perenaine näiteks rääkis, kuidas tema kartul eraldi ära keedeti, sest "pahandusekartulit" ei sobinud ju muu rahva söögiga ühte potti panna. Eriti jõhker versioon on see, kui laps saab mädanenud kartuli.

Islandi päkapikkudega alustasime tutvumist  juba septembrikuus Myvatni ääres Dimmuborgiris.

Esimesel ööl tuleb Lambaehmataja. Stekkjarstaur. Vaatamata sellele, et kõik jõulujobud on sajandeid tagasi ühe korraga sündinud, on Stekkjastaur vendadest kõige vanem :). See kangete jalgadega kutt armastavat hirmsasti lambapiima ja seetõttu ta uttesid ründabki. No tõesti loll - detsembrikuus ei ole lammastel ju mingit piima!!! Vaatamata eelnevale olla Stekkjastaur vendadest kõige intelligentsem.
Teisel ööl tuleb Piimahabe. Giljagaur. Vennastest kõige suurem ja tugevam armastab üle kõige värskeltlüpstud piima vahtu, aga kui seda käepärast pole, lepib niisama piimaga ka. Sestap võib talle  ööseks piimaklaasi aknalauale panna. Giljagaur on jõulukuus ka Islandi piimapakkide peal. 
Õllesõbrad võivad väidetavalt maailma kõige kangema õlle, Giljagauri, kohta lugeda siit. 
Giljagaur nägi kaunistamisega ikka üksjagu vaeva...

Aga mitte kõik rahvad ei ole päkapikkudega kohaneda jõudnud! Meie naabrid näiteks varastasid oma sussid akna pealt ära. Muudkui imetlesid õhtu läbi oma sussikesi, et "nii nunnud, nii nunnud".  No aga kuhu see vaene Giljagaur pidi siis oma piparkoogid panema???

Aga meile tõid päkapikud veel eriti ägeda üllatuse - uue töökaaslase. Eestlase!!!




Saturday, December 10, 2016

Püksid ja peod

Aga koidikud on siin vaiksed. 
Sest koitma hakkab praegu umbes kella 10 paiku. Selleks ajaks on läbi ülakorruse kukununnutibulinnukeste nii igahommikused kopsuharjutused kui kabjaproov - juhul, kui me ei ole hommikuses toimkonnas, on meil õnnetus nendest osa saada - ja lahkunud viimane kui üks turist. Ainult paar giidi unelevad kuskil lauanurgas ja ootavad oma jääkoobastesse pagendatud turiste tagasi, et nendega kella 11 paiku põhituuri jätkata. Nii et päikesetõusu ajal on tõepoolest vaikne.

Iseasi on muidugi see, kas päikesel tõusta lastakse. Kui lastakse - ütlen nii umbes kaheksateistkümnendat korda, et me elame Islandi kõige märjema koha peal - teeb ta seda väga uhkelt ja efektselt.
Kõik järgmised pildid on pätsatud kolleeg Jani FB-st.



Elli käib igal nädalavahetusel pere juurde Reykjavikki. Seekord oli tal minekuga eriti kiire - laps oli jalaluu murdnud. Laavapõllul mängides. Laavapõllud olla kõige ägedamad mängukohad. 
Et natukenegi aimu saada, misasi on laavapõld, kujutage endale ette neid krõnkse, mis tekivad uusaastööl tina valamisel. Ja siis kujutage endale ette, et nende krõnksude pealispind on liivapaberist. Ja see kõik on muidugi hirmkõva. Ja krõnksud on ikka natuke suuremad kui need uusaastaöö omad. Ja siis kujutage ette lapsukesi seal jooksmas ja ronimas ja mängimas ja koopaid otsimas jne. Lühidalt: ma täitsa imestan, et nad  siin saare pääl enamaltjaolt siiski oma jala peal ringi liiguvad. Aga jalanõusid ja pükse kuluvat nende laste peale, kes laavapõllu ääres elavad, hullumoodi. Ka kõige uhkemad ja kvaliteetsemad matkasaapad ei pea Elli sõnul üle kuu-kahe vastu. Pükstest me ei räägigi.

Või siiski. Aga siis veidi hiljem.

Meil oli pilla-palla-pillerkaar. Sitsiilia korraldas. Sitsiilia on seda tüüpi nooruke nägus näiu hamletimaalt, kes oleks nii umbes sada viiskend aastat tagasi hästi kaubaks läinud - kõrralik kont, lopsakalt liha luudel ja õhetavad põsed. Aga no need tänapäeva noored mehed, kes oma taimetoidu peal ise hädavavevu püsti seisavad, need ei julge ju  Sitsiilia-sarnase poole piiludagi! Küll aga teavad vanemad mehed, mis hea on, ja nii õhetab piiga kõigi  kohalike plussmiinus kuuskend vanapoiste rõõmuks. "Kõik" tähendab siinkohal kolme.
Iseenda õnnetuseks, kuid kõigi ülejäänute õnneks on näiu pilk ühele neist aisländik kaidest pidama jäänud. Mistõttu me saime peo. Sest nõnda oli näiul viisakas põhjus külas käia. Pidu pidi presenteerima kahe maa jõulukombeid ja see nõudis ometigi röögatumalt kooskõlastusi ja läbirääkimisi.

Kui meie Kaili ja ülejäänud õhtuse vahetuse kambaga kohale jõudsime, oli pralle täpselt sellises seisus, nagu ta pärast kolm tundi kestnud erinevte vedelike manustamist olla saab - hulgaliselt säravaid silmi :).

Peoperenaine teatas, et algab Taani traditsiooniline pakijagamisemäng. Pakid olid kõigil ilusasti kaasas, need pandi nüüd keset lauda ja hakati järjekorras täringut veeretama. Kes kuue sai, võis endale hunnikust kingituse valida. Loomulikult läks kõige suurem pakk esimesena ära :)
Esimene voor lõppes niisiis sellega, et osadel olid kingitused ja osad pidid niisama armastusega leppima. Nagu kaardimängudeski.
Kuid mängul oli ka teine voor. Perenaine ütles, et tema paneb nüüd kellale alarmi peale, et keegi peale tema ei tea, millal see helisema hakkab, kuid helin lõpetab mängu ja igaühel on siis täpselt nii palju kingitusi, nagu tal neid sel hetkel on. Tunde pealt võib arvata, et helin tuli ehk 20 minuti pärast. Kuid kõik see 20 minutit käis hullem andmine!
Teise vooru süsteem oli selline, et jälle veeretasid kõik järgemööda täringut. Kui keegi sai ühe silma, pidid kõik ringisolijad ühe oma kingitustest paremal pool olevale naabrile andma. Kui keegi sai viie, siis andsid kõik vasakule. Ja kes kuue veeretas, see tohtis kellelt iganes endale ühe kingituse krabada.
Tegelikult oli see väga meeleolukas ja lõbus! Ja loomulikult oli kõige suurem pakk see, mida kõige rohkem krabati ja rabati :).
Igatahes oli see jumala äge mäng ja meie Kailiga kavatseme seda kungi kuskil mingitel põhjustel veel mängida. Ja eriti põlema minevat inimesed siis, kui teha veel kolmaski voor - selline, kus kõik kingitused on avatud :)

Ja siis me saime seda kuulsat jõuluriisiputru, millest on juttu olnud Lapimaal ja Taanis ja Islandil, ja mille kohta juba Lindgren kirjutas, et "mandel kukkus pudrus kaheks, Agda Oskari saab meheks", aga mida meie keelekesed veel mekkida polnud saanud. 
Nüüd siis taanimaine variant. Mandlid olid ilusasti olemas, aga Taani versioon käib hoopis sedapidi, et puder oli mandlitükikesi täis ja see, kelle kaussi terve mandel trehvas, sellega pidi miskit hääd juhtuma - no ilmselt ikka see pulmavärk, sest neid terveid mandleid pidi ilmatusuure pudrupoti kohta kaks olema.
Kaili sai ühe mandli endale.
Sitsiilia lutsutab mitmendatsetmendat päeva oma putru ja otsib teist taga.

Aga puder oli aus. Magus, rammuskoorene. Ja süüakse seda kirsimoosiga.
Elevil perenaine oli unustanud lusikaid varuda, kuid leidis ta nutika lahenduse, kinnitades, et Taani jõulukombe kohaselt tuleb puder taldriku pealt ära lakkuda. Plussmiinus kuuskend oli selleks hetkeks juba kõigega nõus, nii et me saime üksiti ka punavalgetes habemetes jõuludekoratsioonid peomeeleolu täienduseks. 

Aga et need püksid siis.
Noh, sõs ku selgest saie, et plussmiinus om uma püksü ni siist ku välläst kõrralikult är ehtnü, sõs mi lõpõti hindä jaost tuu prallõ är.

Tegelt oli jumala äge pidu.








Tuesday, November 29, 2016

Keelekas

Laua ääres istuvad tšehh, rumeenlane, hispaanlane, poolakas ja eestlane. 
"Piss-piss", ütleb eestlane. "Eesti keeles on see "piss-piss"."
"Midavärki!?" hüüatab rumeenlane. "Rumeenias kutsume me niimoodi kassi: piss-piss-piss..."
"Kassi?" karjatab hispaanlane. "Hispaanias kutsutakse niimoodi tibusid: piss-piss-piss..."
"Tibusid?" on tšehh üllatunud ning umbusklik korraga. "Ja tibud hakkavad selle peale pissile?"

Kõik algas sellest, et väljas sadas vihma ja keegi kasutas lõunalauas sõna umbrella. Vihmavari. Selle peale hakkas järgmine rääkima, kuidas tema keeles koosneb mõiste "vihmavari" kahest poolest - esimene on "peatama, stoppama" ja teine "vihm". Mispeale tšehh teatas, et tema keeles on tavaline vihmavari deštník, aga kasutatakse ka umbrella't. Viimane tähendavat pisikest elegantset daamivihmavrju. Ma ei suuda endale isegi ette kujutada, missugune on "pisike elegantne daamivihmavari"  aga see peab olema nii levinud, et selleks on vaja kohe eraldi sõna.

*   *   *
Islandi keele tunnid alapealkirjaga "ellujäämiskursus" said läbi.  Eelviimane tund sattus islandi keel päevale, mida  tähistatakse 16. novembril, islandi rahvusluuletaja Jónas Hallgrímsson (1807-1845) sünnipäeval. Alustati selle keelepeoga aastal 1995. 


 Islandi keele kursuselt. 
Islandlastel on reeglina kaks eesnime. Meie õpetaja (püsti) keskmine nimi on ósk - soov.

Päev on selleks, et inimesed ei unustaks: keele arendamist tuleb ettevaatlikult teha. Et keele kasutajana kannab igaüks ühiskonnas oma emakeele eest vastutust.
Probeemid on meil, väikerahvastel, sarnased. Hetkel on suurimaks ohuks see, et tehnika ja tehnoloogiate ülikiire arenguga tuleb igapäevaellu järjest rohkem sisse inglise keelt. Paralleelina meie kadakasakslusele  ja pajuvenelusele on islandi keelele suurimaks ohuks  varasematel aegadel olnud taani keel.  Jónas Hallgrímsson võitleski kõvasti islandi keele eest ajal, kui taani keel liig kõvasti peale pressis. Nii, nagu praegu inglis.

Sellesama Jónas Hallgrímssoni auks on ju Reykjavikki saareriigi kõige uhkem ja suurem kirik tehtud.

Islandi keel kuulub põhjagermaani keelte hulka ja on välja kasvanud vana-norra keelest. Norra keel on alates 14. sajandist  kõvasti muutunud, islandi keel jäi sinna eelmisesse aega pidama. Nii saavat islandlased veel tänagi vanade-vanade käsikirjade lugemisega hakkama. Nendesamade vanade-vanade eellaste kõnet nad ilmselt nii hästi ei mõistaks, sest 15.-16. sajandil toimus ka siin igasuguseid häälikunihkeid.
Aga vanu asju on neil lugeda küll ja veel - 12. sajandist on pärit siinsed esimesed raamatud... Kananahk tuleb peale!!!

Nii, nagu soome keeles, ei ole ka islandlastel võõrsõnu. Igasuguste tänapäevaste asjade jaoks on omamaised terminid. Elekter = rafmagn (raf - merevaik, magn - jõud. Meile tuttav "elekter" on ju ka tegelikult pärit vanakreeka keelest, kus 'elektron' tähistas merevaiku); telefon =  sima, politsei =  lögregla (seaduse reguleerija), arvuti = tölva, iPad - spjaldtölva.
1964 loodi spetsiaalne komitee, mis keele hoidmise, arendamise ja uute sõnade väljamõtlemisega tegeleb.

*   *   *
Lõpetuseks kopeerin jälle Krista Sildoja FB-st:

Ilusat islandi keele päeva!
Meie koolis algas täna päev ühislaulmisega - kõik vanusegrupid said valida oma lemmiklaule, mida koos laulsime. Pidin olema valmis mängima kõike, mida sooviti :). Põnev oli.
Samas lükati käima ka kahenädalane lugemismaraton. Iga laps pistab rinda omaenda suutlikkusega, lapsed ei võistle omavahel loetud lehtede arvus. Igal võimalikul vabal hetkel lapsed loevad, alates tänasest kaks nädalat järjest. Kõik said endale lehe kalendriga, kuhu iga päeva õhtul kannavad sisse loetud lehekülgede arvu. 30. novembril loetakse kõik leheküljed kokku. Ma ei teagi, kas siis saame ühiselt ülevaate, kes kui palju kahe nädala jooksul luges. Eks näis.

Keelekursusel. 
Alumisel pildil "lõpetajad" - umbes pooled alustajatest. Nagu keelekursustel ikka.

Lõpetuseks jagan ühte toredat linki. Tõsi, see käib küll soome keele kohta...



Friday, November 25, 2016

Ise tegi, ise tegi...

Nii ilusad asjad oleme Islandi auks ja kuulsuseks ning iseenda ja teiste rõõmuks nende ca kolme siinoldud kuuga valmis teinud.  Ise ka oleme üllatunud. Ja kõik teised võivad nüüd samuti imestada, imetleda, ohhetada, ahhetada ja ülistuslaule luua ning esitada :)!

(Islandi auks ja kuulsuseks -  meie eelmine retseptsioonitibi Jon lendas mäletatavasti talveks soojale maale. Ja just eile postitas Jon sealt pildi, kus palmi all on islandi kampsuniga kutt. Jon läinud kohe juttu tegema - polnudki pärisislandlane, olnud poolislandlane - mõned aastad Reykjaviki ülikoolis õppinud soomlane... :)
Ise tegi, ise tegi... Kaililt Kailile. Pildistet koos Kaili sünnipäevalumega. Tänaseks on lumi kadunud nagu aeg, aga kampsun ja rõõmud, need jäävad :)

 
Kaili tegi. Lapsed kombede, mütside ja sokkide sees on eestimaised.

 Kaili tegi. Õele. Aga mitte mulle.

 Ulvi tegi. Kolleegile. Sellele, kes lapsi hoiab.

Ulvi tegi. Kolleegile. Sellele, kes ei tee ega joo õlut.

 Ulvi tegi. Kolleegile. Eelmise abikaasale. 

 

Ulvi tegi. Kolleegile. Eelmiste kahe kaasmaalasele.
  
Kaili seljas on Kaili tehtu ja teisel pool lauda on Ulvi tehtu. Pidu ise on Kaili sünnipäev Smyrlabjörgis.
Ulvi tegi. Suuremad mullu, kõige tillema tänavu.
Aga suuremad ei saanud pükse, mütse ja traktoreid.

Islandi lammaste villast tehtud islandi kampsun ehk lopapeysa (lopa - vill; peysa - pusa, kampsun) ei ole mitte lihtsalt dekoratiivne ja ilus ja soe - ta on ka vetthülgav. Ja antibakteriaalne. Meie naabrimees, see supikeetja, väitis end villasele allergiline olema, aga siis kandis prooviks paar päeva oma naise kampsunit ja  kuna miskit halba ei juhtunud, tahtis endale ka.

Järjekordselt ei saa ma ilma islandlasi imetlemata - nad on osanud oma maavillasest asjast teha ülemaailmse hiti!!!

Islandi kampsunit ei pesta mitte kunagi - seda tuulutatakse! -  ja temaga on seotud nii palju põnevaid lugusid - aga neid saab lugeda detsembri alul ilmuvast "Aja Lehest."

Thursday, November 24, 2016

blóðmör ja lifrarpilsa

Ükspäev valis Kaili pererahvale mööblit. Paari päeva pärast paluti meid õhtusöögile. Kui sellises tempos edasi läheb, tuleb meil vist  Islandi järgmistel kohalikel valimistel kandideerida.

Võimalik aga, et me vaatasime perenaisele nii igatsust täis silmadega otsa, kui ta juhtus mainima, et nad emaga tegid slátur'eid. Mitte et me täpselt aru oleksime saanud, mida nad tegid. Kuid oli lambatapuhooaeg ja nii palju me aru saime, et tehti mingeid söödavaid asju,  mille jaoks on vaja verd ja kopsu ja maksa ja issand ise teab mis põrna või pankreast veel. Šoti haggis käis ka jutu seest läbi.

Naabrinaine, lapsehoidja, sai kohe järgmisel päeval slátur'eid (loe: slautür) maitsta. Ütles, et oli päris kole olnud, aga perelapsed söönud suure mõnuga. Meil oli tõsiselt kahju, et niimoodi pärleid sigade ette loobitakse.
Aga siis halastas perenaine meie peale. Küsis, et kas meil on järgmise päeva õhtuks plaane ja kui ei, siis me oleme teretulnud õhtusöögile blóðmör'i ja lifrarpilsa't sööma. Need kaks kokku ongi slátur'id (saksa schlachten!)   ehk lambavorstid, mida sügisesel tapahooajal kõik korralikud perenaised teevad. Meie perenaine on täitsa korralik.

Me olime ikka väga rõõmsad nii uhke pakkumise üle. Kuna me oleme nagunii Islandisse igakülgselt ära armunud, siis me tahame hirmasti seda suhet muudkui sügavamaks ja sügavamaks ajada ja no teadagi käib vähemalt osa armastusest kõhu kaudu. Aga meie külalistemajas on köögis puha poola poisid, nii et me nagunii igatseme taga möödundsuviste kokkade leiba ja lambapraade. Mitte et poolakate toitudel midagi viga oleks, aga islandlaste tehtu maitses täitsa teistmoodi. Tõenäoliselt islandipäraselt.

Perenaine õngitses pliidi pealt potist välja kahte värvi pätsikesed ja kooris neil naha maha. 


Rääkis juurde, kuidas tema meelest tulid tänavu väga head välja. Et nad olid emaga väga hea retsepti leidnud. Lapsi laua taga vaadates tundus, et olid küll head välja tulnud. Lapsehoidjat vaadates tundus jälle teistmoodi.
Meie oleme nagu lapsed. Meile maitses.

Blóðmör on verivorstiline. Või verikäkiline. Kuid Eestis me tavaliselt verivorsti ei keeda. Ja lammaste asemel on meil sead.
Vorsti sisse käivad rukkijahu ja kaerahelbed. Ja rosinad. Maitses tõesti hästi.
Järgmisel päeval tõi perenaine mõlemaid pätsikesi ka peamajja lõunasöögiks ja nüüd serveeriti neid viilutatuna ning ahjust läbikäinuna - sellisel moel meenutas blóðmör juba vägagi verikäkki.

Lifrarpilsa on maksavorstiline. Ka siia sisse käivad nii rukkijahu kui kaerahelbed. Kuid eesti maksavorstist selle maitse ettekujutamise juures palju abi ei ole. "Võib-olla maksapasteedi ja odrajahukäki segu?" pakkus Kaili, kui küsisin, mismoodi ta seda kirjeldaks.
Võib-olla. Kuid nii tekstuurilt ku maitselt oli see midagi uut. Kindlasti õhulisem kui maksavorst või -pasteet.
Vanasti pandi mõlemad segud lambamakku, tänapäeval minakse lihtsamat teed ja ostetakse kunstmaterjalist kotikesed poest. Ja loomulikult hoitakse täidetud kotikesi tänapäeval sügavkülmas. Slátur'i-isu korral võetakse ühe söögikorra ports välja ja keedetakse ära. Vanal ajal aga olla neid säilitatud vadakus, kus nad siis kenasti hapuks läksid. Ja vanal ajal, kui jahuga polnud ehk iga kord priisata, pandud slátur'ite sisse ka sammalt.

Äkki saame me seda vadaku-versiooni ka kunagi proovida - igatahes ootame me juba praegu põnevusega Þorrablót'i - jaanuari lõpus algavat periood, kus üle Islandi korraldatakse "hirmsate asjade söömise pidustusi".

Kartuleid koorivad kõik endale ise, ka lapsehoidja. Porgandeid ei koori keegi.

Ja kohe  ilmusid meie elamuste täienduseks Mooste Rahvamuusikakooli juhataja Krista Sildoja (kes ka hetkel Islandil) FB-lehele tema uued elamused slátur'itest:

"Õppisin täna sööma varem kirjeldatud toitu õigesti. Nimelt võtad kuuma riisiputru, segad sinna sisse maksakäkitükid, verikäkitükid, rosinad ja peale raputad kaneeli (siin küll kaneeliga suhkrut). Soovi korral kallad veel üle piimaga. Päris maitsev, proovige."

Eelmine versioon oli Kristal selline:
"Minu jaoks tundus eelmisel nädalal oma teises koolis söödud lõuna imelik, arvasin, et, noh, mis seal siis ikka, juhtub ka paremates peredes. Aga täna sain täpselt samasuguse menüü osaliseks linnakoolis. Niisiis. Võtad taldrikule kahte sorti hõrgutist, mis sarnanevad meie maksa- ja verivorstile. Lisad sinna juurde tükeldatud banaani. Siis võtad kausi ja paned sinna sisse kulbiga kõige ehtsamat riisiputru, mille sisse segad rosinaid ja peale raputad kaneeliga suhkrut (üks poiss minu ees jäigi seda suhkrut peale panema). Siis kallad selle pudrusegu piimaga üle. Siis lähed laua äärde, ampsad soolast slautürit ja lusikaga suhkrusegust riisiputru kõrvale. Siis mõni amps banaani ja nii edasi. Vot nii! Maitses hea. Ma tean, ma olin eelmises elus islandlane :) Korduvalt tõestatud."

 Kopeerin siia Krista loal veel paar tema toredat koolitoiduteemalist FB-postitust:

"Täna oli lõunasöögiks taas toit, mille söömiseks pidin õppust võtma islandlastelt. Kaussi tõsteti kohupiimalaadset toodet skyri, mis oli segatud tuhksuhkruga, nagu tahvlilt lugeda võis. Sellele võis peale valada kas siis piima või vahukoort. See oli (vist) põhitoit, selline toekam. Juurde võeti valget saia, millele laoti peale kas siis singisalat, juust, salami või puhas sink, valikus olid veel tomati- ja kurgiviil. Lõpetuseks sai võtta pirni ja apelsini."
Veel targemad on kommenteerinud, et "kui mitte iga nädal, siis üle nädala ja vist just reedeti selline menüü sealsetes koolides on jah."

Ja viimane koolitoidulugu Kristalt:
"Eile läksin sööma ja leidsin eest toidu, millega ei osanud kohe midagi peale hakata. Vaatasin paremale ja vasakule ja otsisin abinõusid kaassööjatelt. Tahvlilt lugesin, et söögiks on kakaosupp jm sinna kõrvale. Oli jah pruun supp, tuline. Päris hea, kui maitsesin. Aga selle kõrvale oli erinevas valikus kuivikuid, kõik enamasti nisujahust (jaa, juust oli ka). Võtsin ühe neist kõrvale ja larpisin kakaosuppi, mis meenutas õige pisut meie magustoitu, ent oli vähem magus. Hiljem avastasin, et islandlased pudistasid sinna supi sisse neid igat sorti kuivikuid, kallasid piima peale ja fännasid täiega. Ok, järgmisel korral proovin siis ka niimoodi, ehk on täitsa hea :)
Tegemist oli koolilõunaga. Mina jäin igatahes nälga :)
Ja täna. Kas te olete kohanud kunagi paneeritud lambaliha? Mina ei ole. Vaatasin, et näe, täna on söögiks kalapulgad. Lugesin tahvlilt, et tegemist on lambalihaga. Võtsin, maitsesin ja jäingi juurde võtma :)"

On teil juba kõht tühi? Minge tehke endale üks võileib - ja riputage kaneeliga suhkrut ka ikka peale :)
Head isu!

Wednesday, November 23, 2016

Enne oli muna

Ma olen tänaseks veendunud, et mistahes riigi majandusliku edukuse ja igakülgse arengu määravad munad. Täpsemalt: keedetud munad.

Kaks kuud minu väärtuslikust elust kulusid Saksamaal munakeedureeglitele, mida peremees iga tööpäeva sissejuhatuseks hommikupalvuse asemel ette luges. Ja Saksamaad me peame ju kõrgelt arenenud maaks.
Taani ja Island ei kuulu kah just kõige hädisemate riikide hulka.

Islandi külalistemajas keedetakse mune praeahjus.  (Keedupraemunad??)

"Mitu minutit ja kraadi te munadele panete?" küsis ühel päeval üks taani tüdrukutest meie käest. Ja kõigi teiste käest. Ja tõusis paar tundi hiljem töötajate koosolekul püsti ning pidas ettekande teemal "Meie munad".  Et kuidas hommikusöögimunad on liiga kuivad ja kuidas oleks vaja ikka täpselt välja katsetada, missuguste kraadide ja minutitega head munad saaks.
Nii sai alguse Gerdi külalistemaja uus traditsioon: munariitus. Igal hommikul vahetatakse nüüd vastastikku munaviiskausi ja kiidetakse üksteise mune. Aktsiooni algatanud taani tüdruk ise sõitis süüdimatult Taanimaale tagasi,  kohalejäänud targutavad  munade ümber edasi.  No tõesti, mõni Katla võiks ennast vahelduseks liigutama hakata...

Võib-olla te arvate nüüd, et peale munade midagi muud hommikulauas ei pakutagi. Tegelik pilt meie continental breakfast'ist on selline: 3-4 sorti leiba-saia + 2 sorti näkileivad (kõige minevam kaup selles loetelus on saialaadne toode, mida annab röstida ja mis mu meelest koosneb kolmest komponendist: jahuasendaja, maitsetugevdaja ja õhk), küpsised, 3 sorti määrdevõiet ja tavaline või, kaaviaripasta, marineeritud heeringas, 3-4 sorti lihalisi lõike (keedusink ja -vorst, salaami, suitsulammas jms), juust, tomat, kurk, paprika, müsli, kaerahelbed, 2 sorti hommikusöögikrõbinad, 3 sorti moos, mesi, apelsinid, õunad, banaanid, arbuus, piim, jogurt, 2 sorti mahl - noh ja siis need munad muidugi ikka ka...
Kitsaste silmadega inimestel, muide, on täitsa ükskõik, kui kaua on mune keedetud - nende munakollasepallid saab nõudepesija endiselt endale.

*   *   *
Kogu meeskonda tabanud munamure kõrval oli meil oma pisike probleem lahendada: ühel pärastlõunal töölt koju sõites ütles Honda Džiibik, et kontrollige rehvirõhku. Me ei jõudnud veel mingile otsusele tegutsemiskiiruse osas, kui koduõu oli käes.  Ja juhipoolne esimene ratas seisis velje peal. Ilm oli selline, et islandlane ei lase lastki välja, koerast rääkimata. Märg ja hirmhirmus tuul. (Üldjuhul on vähemalt meie pererahva lapsed kogu aeg õues.)

Loomulikult oli tegemist reede pärastlõunaga. Ja lähim autoremonditöökoda on 60 km kaugusel. Sealsamas, kus lähim pitsa, hamburger ja muud tõelise elu hüved. Nädalavahetus on aga nendes maades, kus elu põhiprobleemiks munakeeduminutite kokkulugemine, teatavasti püha. Nii et algusest peale oli selge, et tegemist saab olema pikaldasemat sorti tervenduskuuriga.

Kaili ei suutnud uskuda, et tagavararatast pole. Helistasime Märdile. Märt ütles, et tagavararattad on reliktid. Et otsige oma autost üles rehviparanduskomplekt. Rääkis ilusasti ja viisakalt nagu teenindajale kohane,  kuidas me peame leidma oma autost kompressori ja mingi ballooni ja nii edasi. Aga siis ütles, et täna ta rohkem ei räägi kah, sest ta läheb nüüd kontserdile.
Panin suusapüksid jalga - ma ju nimetasin, milline ilm õues oli! - ja läksin autost kompressoreid ja muid tarvikuid otsima.
Esimene pakk, mille me köögilaual lahti harutasime, osutus esmaabikotikeseks. Leidsime sealt seest igasuguseid põnevaid asju, näiteks tõkiskingad. No kes oleks võinud arvata, et tõkiskingad on apteegikotikeses! Aga kompressorit ei meenutanud ükski asi. Ega ka mitte ballooni.
Panin suusapüksid jalga -  ma ju kirjeldasin äsja õueilma! - ja läksin uuele katsele. Katse osutus edukaks.
Kui me olime kõik Märdi räägitu üle korranud ja  balloonide-kompressorite juures olevad paberid läbi lugenud, hakkasime tegutsema.
"Kuule, see sagu jookseb kõik otse maha, meil on rehv velje pealt maas!" teatas Kaili.
Jumal tänatud, saime tuppa sooja!

Paar järgmist päeva lootsime peremehe peale. Tal on lõppude lõpuks vihmariided olemas!
Esmaspäevaks oli selge, et kui me tahame vabadust oma elu üle ise otsustada, ei maksa kauem peremehe peale loota. Ilm oli korralikuks hakanud ja sel ajal kui mina usinasti keelekoolis tarkust taga ajasin, helistas Kaili uuesti Märdile ning küsis, kuidas ta tungraua autost kätte saab. Sest juba siis, kui me apteekide ja kompressoritega jamasime, olime me näinud ka tungrauda, aga see tundus olevat auto külge keevitatud.
Märt kinnitas, et meie autos ei ole tungrauda. Kaili kinnitas, et on. Tegi pildi, saatis Märdile ja küsis, misasi see tema arvates on. Märt arvanud, et tungraud: Ja teadnud kohe, kuidas selle pesast kätte saab.
Niimoodi Kaili ise kõik korda tegigi. Igaks juhuks veeretasime ratta lapsehoidja autosse - lapsed pidid järgmisel päeval lasteaeda minema - ja palusime tal see seal 60 km kaugusel mõnes töökojas üle kontrollida. Nii oli meil kolmapäevaks auto korras nagu niuhti.

*   *   *
Tegelikult on meil muret küllaga. See munade värk, eksole, siis autol võib kumm tühjaks minna ja no siis veel see mure jootrahaga ka.
Retseptsioonilaual on purk, kuhu külastajad tohivad raha panna. Seni on seda raha kasutatud - vist - väikeste õllede vms ostmiseks, kui töölisklass on otsustanud midagi tähistada.
Kuid tänapäeva töölisklass on väga virin - ühele ei sobi see, teisele teine. Luukas (see, kes õlut ei tee, küll aga ööpäevaringselt suppi keedab), nimelt alkoholi ei tarbi. Ja niimoodi ei saa tema ju sellest tohutust varandusest mingit kasu! Seega tõstatas ta miitingul küsimuse jootraha kasutamisest. Luukas ise arvas, et võiks koguda ja näiteks telgi osta, mida kõik saaksid laenutada-kasutada.
Keegi arvas, et talvised töötajad vaevalt telkima hakkavad.
Miitingu lõpuks jäi võitjaks heategevuslik-annetuslik variant. Me saadame selle raha Keenia lastele. Võib-olla.
Igatahes tundub, et Luukas ei saa endiselt oma supikeeduvaeva eest mingit lisatulu.
Elu on tõesti ebaõiglane.

*   *   *
Tavaliselt on  maja lõuna ajal külastajatest tühi - hommikused on lahkunud ja õhtused pole veel kohale tulnud. Ühel päeval tuli peremehelt teade, et mingi grupp tahab lõunat süüa. Võib-olla 7, aga võibolla 12 inimest.
Tulidki. Mingid töömehed. Lähemal suhtlemisel selgus, et ei ole lihtsalt töömurdjad, on jäämurdjad: võtavad liustikust jääd, pakivad selle masinatesse ja saadavad Saksamaale, kus seda baarides jookide sisse pannakse.
Maailm on ikka üks veider koht.

*   *   *
Kaili sünnipäevaks ehtis lõpuks ka Islandi lõunaserv ennast ära.
Päike, värske valge, mäed ja meri, mille madalamates laguunides  rohelised (!) jäätumata osad - lihtsalt imeilus!
Täna, kui tankima sõitsime - 60 km - jooksis korraga polaarrebane üle tee. Me olime temaga kohtumist ikka tükk aega juba oodanud, nüüd siis esitles end ja veel nii efektselt!
Ja tundub, et põhjapõdrad on on nüüd ka siiakanti ümber asunud. Tõenäoliselt on põhja pool liiga palju lund.

Selle pildi peal on polaarrebane, ausõna!
Umbes pildi keskel on üksteise taga kolm veesilmakest. Nende juures on rebane ka :)
 
Maailm on ikka üks ilus koht!