Sunday, January 31, 2016

Number neli


Kolmandal päeval pärast Jeffi ja Sherry juurde jõudmist - meie neljas vuhvingukoht - pälvib Kaili tšempionlüpsja aunimetuse – ükski vuhvija polevat veel nii osav olnud.

Talu, kuhu me sedapuhku sattusime, on „pooleldi talu“: asukohaga peaaegu linnas ja väga mugava talupidamisstiiliga: kaheksa lehma, keda lüpstakse üks kord päevas ja keda peetakse aastaringselt väljas. Nelja masinaga lüpsmine tähendab seda, et umbes tunni ajaga on päevatöö tehtud. Ei mingit sitarookimist ega laudalõhna. Piim müüakse kohalikule rahvale väga kavalalt: garaaži all on riiulid-külmikud, igamees ise sõidab õuele, võtab garaažist oma jao –lisaks piimale on võimalik saada veel jogurtit, võid ja juustu - paneb raha laualolevasse karpi või teeb ülekande… Pererahvas õue peal sebivatest autodest ennast segada ei lase ja kes pärast "ametliku tööaja lõppu" ehk peale kella 17 tuleb, helistab ja vabandab.

Päris esimesed hetked pererahvaga tundusid karmivõitu. Kas jälle Hüatsint, jõudsime mõelda. Samas oli meie eelnev kirjavahetus mõnusa humoorika tooni jõudnud võtta ja midagi sooja kumas siiski ka nüüd kuskilt läbi.
Igatahes saime kohe teada, et enne lahkumist peame esitama muusikanumbri ja kunstiliselt kujundama oma leheküljed vuhvijate raamatus. Näidisvideod ja poolteist täistehtud raamatut esitasid tõelise väljakutse.

Õnneks said esimesed hetked mööda. 
Jeff ja Sherry olid järjekordselt väga lahedad inimesed, kellelt elu õppida. Oma vanuseid hoidsid nad küll kiivalt salajas, kuid kui arvestada, et ühel neist oli tütar üle neljakümne ja ema 86, siis mingisugustest suurusjärkudest see ju räägib.
Jeff on igatpidi kakskend aastat vanem Kaarel (või siis vahepeal natuke Kaarli isa Jaak). Jeff lõpetas umbes poolteist aastat tagasi kokakooli ("Ma olin kõige vanem oma kursusel!") ja püüab ilmselt lähitulevikus selle tööga elatist teenima hakata. Praegu on peamiselt Jerry rida lehmapidamine ja seda on siin tehtud viimased kümmekond aastat. Enne seda on Jeff tegutsenud panganduses, kinnisvaras ("Seal ma ei olnud eriti edukas," muheleb Jeff), maamõõtjana, ajakirjanikuna, pidanud second-hand poodi,... Iga viie aasta takka on mees midagi täiesti uut ette võtnud. See viimane, talupidamine, on kõige pikem ühe-töö-periood tema elus.  Ja see meeldib talle. Ja pagana kahju on, et nüüd tuleb sellega vististi hüvasti jätta - ka UM-l hakkavad märtsikuust kehtima uued ja karmid nõuded, mis sellise pisitalupidamise seadusevastaseks tegevuseks kavatsevad kuulutada. "Me peaksime ehitama uue lüpsiplatsi - lüpsiplats ei tohi eluruumidele lähemal kui 100 m olla. Ja siis kõik need veed ja temperatuurid ja torustikud ja igapäevased piimaproovid ja..." ohkab Sherry ja tema olek muutub kurblikuks. 

Sherry on pikka aega olnud tervisliku toidu ja eriti toorpiima kasulikkuse eest võitleja, nüüd, kus nende äraelamisviisi ähvardab kokkukukkumine, on ta tõsisemalt keskenduma hakanud omaenda äri püstipannekule: toitumisspetsialist. Tegi ka paar aastat tagasi mingisuguse täiendava koolituse läbi, mille nimi on GAPS ja väidab, et toitumisega saab ravida nii skisofreeniat, astmaid, allergiaid ja autismi. 

Ameerikas olla toorpiima tootmise-turustamise joks leitud selline nipp, et kliendid, kes tahavad konkreetse taluniku piima, „ostavad“ ära jupi lehmast – talunik lihtsalt toidab-teenindab nende lehma, kliendid käivad ja võtavad oma piima. Austraalias olla selline piim müügil supermarketites nimega „Vannipiim“, samuti turustatakse seda kui lemmikloomatoitu. 

Sherryl on kõigest sellest kahju, sest tema kuulub sellesse sekti, kus usutakse toorpiima sisse. Eriti teatud toorpiima sisse. Sherry seletab meile põhjalikult, kui hea on A2 proteiin – see olla „vana“ proteiin, ja kuidas A1 pole pooltki nii hea. Et on tehtud teaduslikke uuringuid (tassib raamatud ka kohale – ja tõesti, seal kirjutatakse 20 riigis läbiviidud uuringust, ehkki lisatakse ettevaatlikult, et vaja oleks põhjalikumaid uuringuid, sest on veel väga palju kõrvaltegureid), mis kinnitavad, et maades, kus on palju skisofreeniat, diabeet I, südamepuudulikkuse häireid ja autismi - et nendes maades tarbitakse A1-proteiiniga lehmade piima. Näiteks mustavalgekirjud  annavad seda A1-piima. Ja friisi ja holsteini omad. Et nende lehmade piimas on suhe umbes  85 % A1-proteiini ja 15 % A2. Aga Sherry ja Jeffy lehmad (mingid pruunid) ja jersey ja genrnsey tõugu lehmade piimas on 80 % A2-proteiini ja 20% A1. Lammaste, jakkide, kitsedeja veel mõnede piimas on A2 tervelt 100 %. Ja et nemad, Jeff ja Sherry, on oma lehmade aretuses lähtunud just sellest A2-st, mitte niivõrd piima kogusest. Ja nüüd, kus neil on väga head lehmad, peavad nad piimandusega ilmselt hüvasti jätma. Sherry on kurb, kui ta sellest räägib, ehkki järgmisel hetkel hüppab püsti ja teeb reipa näo: „Aga ju siis nii peab olema!“ Tegelikult on ta ikkagi kurb.

Loomulikult me võtsime väljakutsed vastu! Kailil oli juba esimese õhtuga pool ukulelet selge ja pärast kolmandat trenni (sest ülejäänud õhtutel me ju bfuffisime vanainimestega või jalgrattamatkasime või...) esitasime nõutud loo  (Urbide"Imeline laas") Pererahvas võttis selle puha videosse, et järgmisi külalisi šokeerida.


"Toit oli maitsev ja küllaldane," ütleks siinkohal Kaarel ja meie nõustume temaga. Toitumisspetsialisti ja kokakooli läbiteinud mehe majas ei saanud söögi üle küll kurta - väga mitmekesine, väga maitsev, väga tervislik ja väga värviline. Pererahva eriliseks lemmikuks oli toores hapukapsas. Uut moodi kaerahelbeputru õppisime sööma-tegema (oluline nipp on selles, et õhtul pannakse helbed likku - nii läheb hommikune keetmine väga kiiresti!) Ja meie auks küpsetati leiba - kui oldi teada saadud, et eestlased on leivasööja rahvas! Vau!

"Sällä takast ei olõ ma viil ilman lehmi nüssnü," kommenteeris Kaili esimesel päeval. Ja veel oli tal endast hale seetõttu, et "ma ei ole raatsnu kookosesalvi hindälegi päälemäärmises osta, tan raisatas lehmi tisse pääle!"

Üheks vuhvimistööks oli karjamaade puhastamine sellisest kollasest lillest.

"Ragwort", ütles Sherry selle taime kohta. Nett ütleb ragworti kohta  Jacobaea vulgaris.

Lisaks niitsime nuru (jaanuaris!), kakkusime tapeeti, pesime diivaneid ja garaažiuksi. "Meil on kaks korda olnud vuhvijad Tšehhist ja mõlemal korral on need olnud väga asjalikud ja töökad inimesed. Nüüd on meil teine lemmikmaa veel - Eesti," ütleb Sherry, kui me minema hakkame. 

Sherry on osav organisaator ja Jeff on sellega leppinud. Nii et suures osas on selles majas püksid Sherry jalas, kuid samas ei jookse ka Jeff sugugi püksata ringi. Väga heas tasakaalus on need asjad siin, ehkki esimesel hetkel kohati veidi üllatavad. Näiteks on külmikuuksel tabel, mis ütleb, milliste tööde eest keegi siin majas vastutab (ehk siis kaheosaline tabel, ühel pool pealkirjaks Sheff, jeisel Sherry).  Kaks korda nädalas käib aga ka koduabiline (tahan ka!) Ja kaks korda nädalas käib Sherry mingisuguses trennis, mille nimi on crossfit ja mis tema sõnul on selline, et seal tehakse väga erinevatele lihastele väga erinevate meetoditega asju, näiteks seinal ja köitel ronimist. Kahel õhtul nädalas käiakse klubis bridži mängimas. "Kui ma saan tulemuse üle 50%, siis ma olen rahul," ütleb Sherry. Sel õhtul on Sherry tulemus 53 ja Jeffil 49.

"Nii. Ma panen selle seinale, siis universum saab sellega arvestada," sõnab Sherri, naelutades puhtakskraabitud seinale talu plaani, millel osade maatükkide kohal silt "Müüdud." Olen veidi üllatunud. "Kui kaua sa seda universumi-värki uskunud oled?" küsin siis. Sherry kehitab õlgu. "Ma ei tea. Võib-olla kümmekond aastat. Ma vist sisimas olen kogu aeg seda teadnud, aga varem vast ei teadvustanud. Tead, siin Invercargill's on selline värk, et siin elavad vanad hinged. Nagu need teie Alva ja John. Nelsoni kant on teine selline ja rohkem neid UM-l pole ka. Aga Christchurch on noorte hingede linn - sellised, nagu see teie Hüatsint, kes mõnes mõttes on 2-aastae lapse tasemel - mina ja minu ego. Aga jah, siin, lõunas, on väga palju väga häid inimesi. Ma sain sellest alles siis aru, kui me kümmekond aastat tagasi Aucklandist siia kolisime."

"Räägi mulle see vanainimeste linnaosa lugu ka ära," küsin edasi. "Kui me Alva ja Johniga ringi sõitsime, siis nägime üht vanadeküla."
"Sa võid endale seal maja osta. Vaata, viiekümnendatel, peale sõda, oli ju tohutu beebibuum. Ja nüüd on kõik need beebid vanaks saanud. Sellises külas on see eelis, et kõik sulle vajalikud teenused on käe-jala juures: arstid, massaažid jne. Ja ööseks pannakse väravad lukku. Ja muruniitja käib. Ja igasuguseid tegevusi pakutakse. Ja sa oled omaealistega koos. Minu ema elab Aucklandis ka sellises külas ja on väga rahul.  Kui sa oma maja eest enam ei jaksa hoolt kanda, võid ümber kolida korterisse. Ja viimaseks sammuks on siis hospidal."

"Kuhu ma selle panen?" vibutan nõudepesu käigus sõelaga Jeffi nina all. "Oota, ma näitan sulle," tõmbab Jeff ühe kapiukse lahti. See siin on "holy" (püha) kapp, siia käivad kõik asjad, millel on "hole" (augud)", nagu näiteks sõelad ja riivid ja..." muheleb Jeff. Ja seletab, et keski on teinud laulu köögisahtlitest - et kuidas esimene, lusikate sahtel, on veel enam-vähem, järgmine on juba natuke rohkem sassis ja mida allapoole, seda segasemaks läheb - ja avab demonstratiivselt järjest kõik sahtlid. Jumala eest, nii ongi, igal pool, olgu Eestis või Uus-Meremaal :)!
"Mulle meeldib, kuidas sa asju seletad," naerab Jeff, kui ma olen neile kõigepealt harfimängu imiteerinud ja selle pilli siis lauale külili keeranud. Et kannel saada.

 Rõõm ja mängulust jäävad selle maja märksõnadeks.

Meie järgmine kohtumine saab olema 2019 juulikuus Eestis. Laulupeol. Vähemalt lahkumishetkel usume me kõik seda.

No comments:

Post a Comment