Sunday, January 10, 2016

Pääsemine. Paradiisiaiad.



8.jaanuar. Me oleme pääsenud! Lebame telgis, kuulame vihma sabinat, jõe kohinat ja tuule tuustimisi. Ja oleme nii pagana õnnelikud nelja ruutmeerti OMA pinna üle! Meil on selja taga terve päevatäis vahvaid kohtumisi ja imeilusaid aedu – ja me mõtleme ikka ja jälle Hüatsindile. Kas see kõik oli päriselt??

Ma arvan, et selle pärast UM-l nii sagedasti maa värisebki. Jumal näeb ja ei mürista, küll aga  väristab! (Meie siinoleku ajal on ta üsna mitu korda vaikselt väristanud).
*   *   *
Me tahame minema minna nii kähku kui võimalik. „Teil on kotid pakitud?” küsib Hüatsint, kui me 7.30 hommikusöögile ilmume. Jah. „Suurepärane!” kilkab Hüatsint ja plaksutab käsi.
*   *   *
Hüatsindi emotsionaalne intelligentsus on alla nulli. Lisaks kohutav koonerdamine, kui asi puudutab teisi inimesi. (Endale „korralik” kohv, meile lahustuv; endale kaks lihatükki, meile üks; endale „korralik” leib, meile hallitanud...) Ühe autosõidu ajal küsib Hüatsint: „Kas te kohvi tahaksite?” Jaa, tahaksime! Hüatsint keerab kohviku ette, jääb korraks mõttesse ja ütleb siis: „Mul tuli midagi meelde. Me peame kohe koju minema.”

Igasugune autosõit Hüatsindiga oli nagu sitalaoturi taga kõndimine. Me saime teada, kellel kui palju raha on ja et raha ja maitse ei käi enamasti kokku. Need, kes on jõukamad kui Hüatsint, on endale kõik väga koledad majad ehitanud. Awful! Me saime teada, et hiinlased, tegelikult vist küll kõik värvilised, on lollakad. Me saime teada, et keegi peale Hüatsindi ei oska autoga sõita – ei anna teed ja sõidavad kas liiga kiiresti või liiga aeglaselt.

Hüatsint  on haritud inimene ja tal on väga rikkalik sõnavara (näiteks kuikli ja lottohvmani) Tõenäoliselt ei kohta me enam UM-l nii rikkaliku sõnavaraga inimesi. Peale selle on tal väga hea hääldus. Tõenäoliselt ei kohta me enam nii hea hääldusega inimesi.

Kui Hüatsint sai teada, et kavatseme järgmiseks külastada Hamiltoni aedu, oli ta väga hämmeldunud: „Ma ei teadnudki, et teile aiad nii meeldivad!” Oli suur kiusatus susata: ”Sa ei tea meie nimesid ka.”  Kümne päevaga ei ole Hüatsint suutnud meie nimesid ära õppida – need on nii rasked!

Igatahes sõidutas Hüatsint meid selle peale suureliselt 5 km kaugusele kohta nimega Ayrlies Garden. Loomulikult oli see tore tunnike!
 Kaili rabarberipõõsas. Näljane, nagu näha.
Sooküpressi (taxodium distichum) juured - väga äge disainielement!

Lihtsalt ilus.
 Aia troopiline osa


Mägisibulapott

Me ei saanud ometi oma viimast hommikusööki tasuta kätte! Selle eest tuli ikka üks tuba korda teha.
Aga lõpuks oli see kõik möödas. Hüatsint sõidutas meid Aucklandi botaanikaaia juurde ja meist said jälle vabad inimesed! (Ehkki pärast südamlikku hüvastijättu tuli ootamatu taaskohtumine. Kempsus. Krt!)

Aucklandi botaanikaaias (tasuta!) on lisaks taimedele ka väga vahva skulptuuriring võimalik läbi jalutada. Ja siis lõpus võid peahoones hääletada – et nad saaksid välja anda rahva lemmiku tiitli. Aga toredaid skulptuure oli kohe täitsa mitu. Meie lemmikuks sai skulptor Bing Dave töö Tipounamu (A Necklage With Lost Gems). Kui juhtumisi tahate ära osta, siis 20 tuhhi selle maa raha. (Näete, kuidas me oleme õppust võtnud! Ei ole Onu Tom ja Hüatsint mööda külgi maha jooksnud!)
 Kadunud pärlitega kaelakee. Bing Dave. Taamal kõrge roosa lill on ka tegelikult skulptuur,...
                                           ... John Fergusoni töö Khulu. 24 tuhhi.
Ja nii sai ahvist inimene… Tegelikult kannab Lucy Buckhalli töö nime „Õppimine“. 55 tuhhi.
„Puudest puu“. Regan Gentry. 40 tuhhi.
Lõpetuseks üks väga maaliliselt murdunud õiekobar:
Edasi olime otsustanud vahelduseks liikuda hääletamisega. Ma olin kunagi oma elus arvanud, et mul on hääletamisest siiber ja enam ma seda ei tee, aga peale Onu Tomi (kes oli Hüatsindi kõrval poisike!) ja Naispartnerit oli hädasti vaja kosutada ennast usuga inimeste headusesse.

„Siit te küll minema ei saa,“ peatus meie juures vanemat sorti meesterahvas. Ja viis meid kiirtee otsa peale.

„Meie võtame alati hääletajaid peale,“ kinnitas järgmise sõiduki rahvas. „See on omamoodi õppimisvõimalus!“ Kõrvalistmel ema, roolis noor poiss. Emal on kaks last, tütar ülikoolis, poeg tehnikumis ja ema ise asus nüüd ka kõrgharidust omandama. Ärinduses. Ema on oma lapsed koduõppel hoidnud, sest talle ei meeldi see, mismoodi koolis asjadele lähenetakse. Ta tahtis, et tema lastest saaksid haritud ja avara maailmavaatega inimesed. Ja arvab, et see on tal õnnestunud. Poeg roolis on emaga nõus. UM-l on umbes 1 % lastest koduõppel, arvab ema minu küsimise peale. Ja tõepoolest tuntakse autos huvi ka meie maa, keele ja kultuuri vastu.
Peaaegu märkamatult oleme jõudnud Hamiltoni ja otse loomulikult viiakse meid meie poolt soovitud sihtpunkti ukse ette.

Sihtpunktiks olid Hamiltoni aiad. Meie rõõmuks jälle tasuta. 50 hektarit on täis tehtud aiakunsti igast ilma otsast ja ajastust. Vinge!
 Hamiltoni aiad: India, mini-Taj Mahal
Itaalia renessanss
Sissepääs maoori aeda
Maoori ait maguskartuli - kumara - põlluga
Tudori stiil
Korotše: olime nagu imedemaale sattunud. Kaili kiikab, ega Alicel midagi söödavat-joodavat tassis ei juhtu olema. Lõppeks tuleme me ikkagi Naispartneri paastulaagrist!

Seljakotid seljas, asutasime end Hamiltoni linna serva poole teele. „Ma viin teid paremasse kohta,“ peatus varsti blond naisterahvas. „Paremas kohas“ viipas veel käega: „Ma elan siin. Kui te midagi peaksite tahtma – vett või kempsu või…“

Parem koht oli väga hea. Meil õnnestus kinni püüda viie lapse isa, sääremarjad uhkeid ornamente täis tätoveeritud. „Ma võtan alati hääletajaid peale. Ma saan niimoodi igasuguseid põnevaid asju teada. Noh, rääkige, mille poolest Eesti kuulus on!“ – „Noh, Skype ja…“ – „Nalja teete? Skype on teie oma? Ei ole! On ka või?!? Eelmisel nädalal olid mul kaks soome poissi, need ütlesid, et Nokia on Soome oma, ma arvasin kogu aeg, et mingi Jaapani värk…“

Sandy oli parasjagu tagasiteel Aucklandist koju. Oli oma Austraalias elava poja lennujaama viinud. Poeg oli jõuluks koju käima tulnud. Sandy ise töötab baaris, aga on ka pikemalt Austraalias ja USAs elanud. Koju tagasi tuli ema pärast, kes vahepeal vanaks ja viletsaks jäi. Aga Austraaliasse kavatseb Sandy ükspäev tagasi minna. Seal on nii hea kliima!

Rallisõitja-onu – väga kindla käega!, vanust ehk seitsmekümne kanti – on veidi aega tagasi naise matnud ja kavatseb varsti Hamiltoni kolida. Sest seal on tal rohkem sõpru ja rohkem tegemist. Räägib pikalt, kuidas viimati jõulude ajal kogu suguvõsa tema juures oli ja mis nalja sai. Ongi väga naerulemb onkel. Ja kaks hobi on tal ka – kogub vanu autosid ja mängib golfi.
Onu viskab meid meile sobivasse kämpingusse. Ei, head inimesed ei ole ilmast otsa lõppenud!

No comments:

Post a Comment