8.jaanuar. Me oleme pääsenud! Lebame telgis, kuulame
vihma sabinat, jõe kohinat ja tuule tuustimisi. Ja oleme nii pagana õnnelikud
nelja ruutmeerti OMA pinna üle! Meil on selja taga terve päevatäis vahvaid
kohtumisi ja imeilusaid aedu – ja me mõtleme ikka ja jälle Hüatsindile. Kas see
kõik oli päriselt??
Ma arvan, et selle pärast UM-l nii sagedasti maa
värisebki. Jumal näeb ja ei mürista, küll aga
väristab! (Meie siinoleku ajal on ta üsna mitu korda vaikselt
väristanud).
* * *
Me tahame minema minna nii kähku kui võimalik. „Teil
on kotid pakitud?” küsib Hüatsint, kui me 7.30 hommikusöögile ilmume. Jah.
„Suurepärane!” kilkab Hüatsint ja plaksutab käsi.
* * *
Hüatsindi emotsionaalne intelligentsus on alla nulli.
Lisaks kohutav koonerdamine, kui asi puudutab teisi inimesi. (Endale „korralik”
kohv, meile lahustuv; endale kaks lihatükki, meile üks; endale „korralik” leib,
meile hallitanud...) Ühe autosõidu ajal küsib Hüatsint: „Kas te kohvi
tahaksite?” Jaa, tahaksime! Hüatsint keerab kohviku ette, jääb korraks mõttesse
ja ütleb siis: „Mul tuli midagi meelde. Me peame kohe koju minema.”
Igasugune autosõit Hüatsindiga oli nagu sitalaoturi
taga kõndimine. Me saime teada, kellel kui palju raha on ja et raha ja maitse
ei käi enamasti kokku. Need, kes on jõukamad kui Hüatsint, on endale kõik väga
koledad majad ehitanud. Awful! Me saime
teada, et hiinlased, tegelikult vist küll kõik värvilised, on lollakad. Me
saime teada, et keegi peale Hüatsindi ei oska autoga sõita – ei anna teed ja
sõidavad kas liiga kiiresti või liiga aeglaselt.
Hüatsint on
haritud inimene ja tal on väga rikkalik sõnavara (näiteks kuikli ja
lottohvmani) Tõenäoliselt ei kohta me enam UM-l nii rikkaliku sõnavaraga
inimesi. Peale selle on tal väga hea hääldus. Tõenäoliselt ei kohta me enam nii
hea hääldusega inimesi.
Kui Hüatsint sai teada, et kavatseme järgmiseks
külastada Hamiltoni aedu, oli ta väga hämmeldunud: „Ma ei teadnudki, et teile
aiad nii meeldivad!” Oli suur kiusatus susata: ”Sa ei tea meie nimesid
ka.” Kümne päevaga ei ole Hüatsint
suutnud meie nimesid ära õppida – need on nii rasked!
Igatahes sõidutas Hüatsint meid selle peale
suureliselt 5 km kaugusele kohta nimega Ayrlies Garden. Loomulikult oli
see tore tunnike!
Kaili rabarberipõõsas. Näljane, nagu näha.
Sooküpressi (taxodium
distichum) juured - väga äge disainielement!
Lihtsalt ilus.
Aia troopiline osa
Mägisibulapott
Me ei saanud ometi oma viimast hommikusööki tasuta
kätte! Selle eest tuli ikka üks tuba korda teha.
Aga lõpuks oli see kõik möödas. Hüatsint sõidutas
meid Aucklandi botaanikaaia juurde ja meist said jälle vabad inimesed! (Ehkki
pärast südamlikku hüvastijättu tuli ootamatu taaskohtumine. Kempsus. Krt!)
Aucklandi botaanikaaias (tasuta!) on lisaks taimedele
ka väga vahva skulptuuriring võimalik läbi jalutada. Ja siis lõpus võid
peahoones hääletada – et nad saaksid välja anda rahva lemmiku tiitli. Aga
toredaid skulptuure oli kohe täitsa mitu. Meie lemmikuks sai skulptor Bing Dave
töö Tipounamu (A Necklage With Lost Gems). Kui juhtumisi tahate ära osta, siis
20 tuhhi selle maa raha. (Näete, kuidas me oleme õppust võtnud! Ei ole Onu Tom ja Hüatsint mööda külgi maha jooksnud!)
Kadunud pärlitega kaelakee. Bing Dave. Taamal kõrge roosa lill on ka tegelikult skulptuur,...
Ja nii sai ahvist inimene… Tegelikult kannab Lucy
Buckhalli töö nime „Õppimine“. 55 tuhhi.
„Puudest puu“. Regan Gentry. 40 tuhhi.
Lõpetuseks üks väga maaliliselt murdunud õiekobar:
Edasi olime otsustanud vahelduseks liikuda
hääletamisega. Ma olin kunagi oma elus arvanud, et mul on hääletamisest siiber
ja enam ma seda ei tee, aga peale Onu Tomi (kes oli Hüatsindi kõrval poisike!)
ja Naispartnerit oli hädasti vaja kosutada ennast usuga inimeste headusesse.
„Siit te küll minema ei saa,“ peatus meie juures
vanemat sorti meesterahvas. Ja viis meid kiirtee otsa peale.
„Meie võtame alati hääletajaid peale,“ kinnitas
järgmise sõiduki rahvas. „See on omamoodi õppimisvõimalus!“ Kõrvalistmel ema,
roolis noor poiss. Emal on kaks last, tütar ülikoolis, poeg tehnikumis ja ema
ise asus nüüd ka kõrgharidust omandama. Ärinduses. Ema on oma lapsed koduõppel
hoidnud, sest talle ei meeldi see, mismoodi koolis asjadele lähenetakse. Ta tahtis,
et tema lastest saaksid haritud ja avara maailmavaatega inimesed. Ja arvab, et see on tal
õnnestunud. Poeg roolis on emaga nõus. UM-l on umbes 1 % lastest koduõppel,
arvab ema minu küsimise peale. Ja tõepoolest tuntakse autos huvi ka meie maa, keele
ja kultuuri vastu.
Peaaegu märkamatult oleme jõudnud Hamiltoni ja otse
loomulikult viiakse meid meie poolt soovitud sihtpunkti ukse ette.
Sihtpunktiks olid Hamiltoni aiad. Meie rõõmuks jälle
tasuta. 50 hektarit on täis tehtud aiakunsti igast ilma otsast ja
ajastust. Vinge!
Hamiltoni aiad: India, mini-Taj Mahal
Itaalia renessanss
Sissepääs maoori aeda
Maoori ait maguskartuli - kumara - põlluga
Tudori stiil
Korotše: olime nagu imedemaale sattunud. Kaili kiikab, ega Alicel midagi söödavat-joodavat tassis ei juhtu olema. Lõppeks tuleme me ikkagi Naispartneri paastulaagrist!
Seljakotid seljas, asutasime end
Hamiltoni linna serva poole teele. „Ma viin teid paremasse kohta,“ peatus
varsti blond naisterahvas. „Paremas kohas“ viipas veel käega: „Ma elan siin.
Kui te midagi peaksite tahtma – vett või kempsu või…“
Parem koht oli väga hea. Meil
õnnestus kinni püüda viie lapse isa, sääremarjad uhkeid ornamente täis tätoveeritud.
„Ma võtan alati hääletajaid peale. Ma saan niimoodi igasuguseid põnevaid asju
teada. Noh, rääkige, mille poolest Eesti kuulus on!“ – „Noh, Skype ja…“ – „Nalja
teete? Skype on teie oma? Ei ole! On ka või?!? Eelmisel nädalal olid mul kaks
soome poissi, need ütlesid, et Nokia on Soome oma, ma arvasin kogu aeg, et
mingi Jaapani värk…“
Sandy oli parasjagu tagasiteel
Aucklandist koju. Oli oma Austraalias elava poja lennujaama viinud. Poeg oli
jõuluks koju käima tulnud. Sandy ise töötab baaris, aga on ka pikemalt
Austraalias ja USAs elanud. Koju tagasi tuli ema pärast, kes vahepeal vanaks ja
viletsaks jäi. Aga Austraaliasse kavatseb Sandy ükspäev tagasi minna. Seal on
nii hea kliima!
Rallisõitja-onu – väga kindla
käega!, vanust ehk seitsmekümne kanti – on veidi aega tagasi naise matnud ja
kavatseb varsti Hamiltoni kolida. Sest seal on tal rohkem sõpru ja rohkem
tegemist. Räägib pikalt, kuidas viimati jõulude ajal kogu suguvõsa tema juures
oli ja mis nalja sai. Ongi väga naerulemb onkel. Ja kaks hobi on tal ka – kogub
vanu autosid ja mängib golfi.
Onu viskab meid meile sobivasse
kämpingusse. Ei, head inimesed ei ole ilmast otsa lõppenud!
No comments:
Post a Comment