Armas Taevas!

Armas taevas oli meie poolt.
"Me plaanisime Stewarti saarele minna, aga infopunktist öeldi, et seal on pikemat aega sadanud ja sadu jätkub ja seal pidi parasjagu mudane olema, nii et me hakkame nüüd uuesti põhja poole liikuma," teatas Leegi telefonis.
"No aga liikuge siis aeglaselt, liikuge mööda idarannikut ja korjake meid ka üles," tegime kohe suurepärase pakkumise.
Nii me Leegi ja Jassuga jälle kokku sattusimegi.

Õnneks oli Armas Taevas ka nende poolt. Mudase saare asemel pakkus  Lõunasaare kaguserv neile selliseid päikesetõuse, et blogipildid tahavad kadedusega ära tappa.

Küürakat parandab ainult haud. Me hakkasime Leegile-Jassule reisijuhtideks. Kõigepealt viisime nad maailma kõige järsema tänava juurde. Eks eelmine kord olnudki ilm pisu pilves...

Baldwin street, Dunedin.

Meil oli plaan meelitada Jassu ja Leegi pingviine passima - kääbuspingviinide-elamus oli meile naha vahele istutanud soovi ka need järgmised oma silmaga ära näha. Oamaru kandis olevat merilõvid nad nahka pannud ja Otago poolsaarel olid neile jälle rahaküsimisaed ümber tehtud. Kuid me olime ühel väljasõidul leidnud ranna, kus asi tundus selline kahtlane...

Väga palju Leegi ja Jassu vastu ei punninud. 

Teele jäi kirik, mille katus oli üleni päikesepaneelidega kaetud. Tundub, et selle kiriku eest kannab Armas Taevas hoolt.

Tavora reserve Palmerstoni lähedal oli see meie väljavalitud rand.

60-70 cm kõrgused kollasilm-pingviinid olla suuruselt kolmandal kohal maailmas. Ja ühed haruldasemad pingviinidest - neid olla alles ca 4000 isendi kanti. Erinevalt suuremast hulgast teistest - sh näiteks nendestsamadest nunnudest kääbuspingviinidest, kellega meil oli au kohtuda - ei ela nemad kolooniates, vaid ühekaupaa metsas. Vähemalt tihedas põõsastikus. Põõsastikke on hoolsalt püganud lambad pluss igasugused väikesed maismaakiskjad, kes armastavad pingviinimunarooga pluss merilõvid pluss...  Ja siis see "kambas on turvalisem" värk ka juurde. 

Ja veel pidid nad hirmus argliku loomuga olema.

Selles rannas, kus kõik pingviinid olid ära söödud, oli alles vaid silt, mis ütles, et inimesed tohivad rannas viibida vaid vahemikus 9-15. Järelikult tuleb muul ajal valves olla!

Viskasime luidete vahele heina sisse kõhuli. Passisime. Külm. Minul oli seljas sama varustus, mis Lapimaal, seega olid jope taskus isegi kindad olemas. Ütle nüid elutarkust! Passisime. Leegi ja Jassu ei pidanud vastu. Meie Kailiga külmetasime vapralt edasi. Passisime. Kell kiskus 19 kanti...

Ja siis ta tuli! Merest. Vaarudes ja tuterdades. Keeras meile selja ja hakkas mööda ranna liivariba astuma. Meie muidugi kannul. Aga mitte ainult meie! Eemal hakkas end ärevalt ringi lohistama ka üks seni täitsa surnud merilõvi!

Mul oli sellest pingviinikesest niiii kahju! Tuled sina töölt, väsinud, kõht laste jaoks sööki täis ja siis mingid ullud maakera teisest servast ja siis veel see merilõvi ka... No kuhu ta vaeseke nüüd läheb??? Pingviin hakkas mööda kaljut üles ronima...

No igatahes oli see kõik jälle üks väga emotsioonirohke õnneliku lõpuga spektaakel. Pingviin pääses, merilõvi loivas vette ja meie Kailiga olime paksu vaimustust täis.

Te ei näe pingviini? Nii. Keset pilti on roheline põõsas. Ja selle põõsa all paremal olev mustvalge asi on MEIE pingviin.

Ja need on tema jäljed...

Legi ja Jassu edust ajendatuina jäime pingviinniranna kohale järjekordset imelist päikesetõusu ootama. Jassu lubas äratusskella eest olla.
Isegi ilma täiendava valgustuseta oli telgiuksest avanev vjuu  suurepärane.

Päikesetõus polnud seekord küll teabmismaaliline, kuid see-eest sõnumiga: ükskõik, kuhu sina UM-l vaatad või millal sina vaatad - aed on ees!

Inimene õpib kogu elu. Niimoodi toovad profifotograafid  piltidesse elu ja liikuvust :)

Mouraki Boulders, need Suured Munad, pidime me ju ka ette näitama. Ja kuna päevakorral oli päikesetõusu temaatika, siis tuli ilmtingimata teha sellest plakatist pilt, mille juurde oli kirjutatud, et sellest ei tohi pilti teha. Et tule ja osta plakat. Armas taevas, mille jaoks mul siis telehvuun on! Selle ma juba ükskord  ostsin!

Siis me viisime Jassu ja Leegi Oamarru. Et las jooksevad kah oravrattajooksu ja vaatavad steampunki. Nad tegid kuulekalt kõike, mis kästud.

Edasine oli uus meie kõigi jaoks.

Vanished world trail - kadunud maailma rada - pidi täis olema kõikvõimalikke kivistisi. Aga nii paleontoloogidena me ennast hetkel ei tundnud, et põhjalikult jalutama minna. Pealegi ähvardas Armas Taevas musta pilvega.

Leegi ja Jassuga kokku elamisel on palju häid külgi. Näiteks pannkoogid.Võimalik, et neid pakutakse pühapäeva hommikul, kuid võimalik, et õhtul. Siis on nende nimeks Eesti pühapäevahommiku pannkoogid. Ja Leegi pannkoogivirnad - sa armas taevas! - vajavad suisa toestamist!

Varsti oli rollivahetus - Wanaka kandis olid Leegi ja Jassu tegijad ja teadsid täpselt juhatada, kus kusta, kus pesta. Ja kus pesu saab vahetada...

Selles pesuvahetuskohas olid nemad juba käinud - siis, kui nad endale viskituuri lubasid. Sestap teadsid nad täpselt, et rinnahoidjate taga on viskimõis, mis pole küll veel ühtegi pudelit viskit valmis saanud, kuid suure hulga juba maha müünud; et viskitootmise idee peale tuli miljonäritütar ja niikaua, kui viskid laagerduvad, otsustas preili roosiõli teha ja pani hunniku roose kasvama, mis aednik Leegi arvates on puhas priiskamine, sest tema ei taha uskuda, et sellise pinnase peal roosid kasvada võiksid - aga lõpuks, kui sa oled miljonäri tütar, siis võid teha, mida iganes...

Aga rinnahoidjad aia peal on ilmselgelt pilgupüüdjad. Marketingi see tibi jagab.

Mägede vahel asuv Queenstown on meie viimane sihtpunkt Uus-Meremaal.

Juba linnaservast hakkasid peale sildid, mis kinnitasid, et telkimine on keelatud. Väga ebamugav on niimoodi telkida, kui see on keelatud! Aga midagi pole parata - elu ongi karm, aga ebaõiglane, ütlevad klassikud. Surusime ebamugavustunde jõuga maha. Pealegi leidsime endale suurepärase telkimiskoha - otse kriketiklubi taga, privaatWC ja piknikulauaga. 

Ja siis tulid meile külalised. Austraaliast. Ja Balilt. Ja Taist. Ja... Me võtsime nad väärikalt vastu, pakkusime head-paremat - no mis saab olla parem kui hamburger!

Ilma naljata: kui me kõike muud, mis siin maal on "maailma parimaks" kuulutatud, oleme valmis kahtluse alla seadma, siis see hamburger oli oma kuulsust väärt. Esiteks - üks kahe peale oli tõesti paras ports, peaaegu liigagi paras, teiseks - see maitses suurepäraselt! Ja seda kinnitab hamburgeriskeptik!

Kuulsus aga tähendab seda, et Fergburgeris on tõepoolest kogu aeg järjekord uksest välja. Meil hommikul kell 11 läks burkside ssaamisega 45 minutit...

Ja siis oli käes aeg hakata valmistuma  vabariigi aastapäeva pidustusteks. Hoolt kanda külaliste,...

 

...kostüümide ja pidulaua  eest. Igatahes sai pidu korralikult käima tõmmatud (bussiga, muide!) ...

... ja kontsert oli ilmselt tükk maad lustakam kui kodumaal (netivihjed kodukontserdi morbiidse meeleolu kohta). Esindatud olid erinevad muusikainstrumendid, millest nimepidi suutsime tuvastada vaid ukulele. Mitmel tasandil üles astunud tantsutrupp. Ei puudunud ka pressifotograaf...

 Sellest kujunes üks ägedamaid EV sünnipäevi, millel meil on olnud au osaleda!

Pidustused päädisid Uus.Meremaa-poolse üllatusega: ööbimiseks pakuti meile Queenstowni lennujaama koos koristaja ja turvamehega! Sa armas taevas!  Privaatlennujaam - milline diil! (Selgituseks olgu veelkord rõhutatud, et see lennujaam ei ole ööpäevaringselt avatud). Ja mina arvasin, et sellised asjad on võimalikud vaid Venemaal...

Taibukamad on nüüdseks järeldanud, et me hakkame vaikselt kodu poole liikuma. Ja neil on õigus. Kuid suurusjärk 18 000 km - sa armas taevas, võtab see vast aega...

Postituse viimased fotod on pärit Leegi ja Jassu aparaatidest.

Teise inimesega koos

„Teise inimesega koos elamine on alati keeruline – on selleks teiseks su abikaasa, ema, täiskasvanud laps, vend  või õde,“ ütles kunagi üks mu tuttav, umbes viiekümnene pereema Austriast.

Meie viimase vuhvingukoha pererahvas, Pühapäev ja Peetrike, olid mõlemad igati kenad inimesed. Sõbralikud. Naerused. Lahked. Töökad. Oli tunda, kuidas nad teineteisest hoolivad. Ja oli näha, kuidas puhtast hoolimisest üks või teine aeg-ajalt keema läks ja kaane pealt viskas.

Pühapäev ja Peetrike on kokku elanud kolmkümmend viis aastat. Peetrikesel on seitse aastakümmet täis tehtud, Pühapäeval pool sajandit. Pühapäev on sündinud kiivi,  Peetrike tuli veidi rohkem kui 35 aastat tagasi Inglismaalt nüüdseks eksnaisega tolle õdedele külla. Tulid ja jäid. Selle 35 aastaga on Peetrikesest ka kiivi saanud - vähemalt ta ise väidab nii, kui küsime, kumb ta siis on, inglane või kiivi.

Mis on inglase ja kiivi vahe, küsime. Peetrike jääb mõtlema. „Inglismaal ei ole inimesed enam nii viisakad,“ ütleb ta siis. Me pole Inglismaal „kodus“ elanud, kuid ilmselt on Peetrikesel õigus. Nii tohutut pidevat tänamist ja vabandamist kui UM-l pole me elus kohanud. Võõrad inimesed teretavad tänaval ja Kaili kõõksatab juba mitmendat kuud iga haigutuse peale „Kskjuusmi!“ – täpselt nii, nagu Hüatsint õpetas.

Peetrike ei näe kuskilt otsast 70 välja: reipa olemise, rõõmsa oleku ja naeruse suuga. I glazaa u nevo doobrõje-dobrõje.

Peetrike meenutab oma käitumise ja olekuga natuke meie isa. Samasugune kiire astumine, samasugune valmisolek väikesteks vimkadeks. Näiteks võtab ta telefoni vastu sõnadega „Jaa, mu armas!“ Aga kõige suurem väärtus Peetrikese juures on näha, kui väga ta Pühapäevast hoolib.

„Kas me sulle ka kohvi teeme?“ küsime tee peale ette jäänud Peetrikeselt, kui kavatseme väikese pausi teha. „Tänan, ei. Aga kas te Pühapäeva käest küsisite?“ vastab Peetrike.

„Küsime Pühapäeva käest“, „Pühapäevale meeldib nii“, „Pühapäev teab seda paremini“… Point pole selles, kelle jalas on püksid. Peetrike tõesti hoolib.

„Ta väidab, et ma olen kontrollifriik,“ mainib Pühapäev mingil hetkel. „Jah, aga sa oled seda väga armsal moel,“ ütleb selle peale Peetrike.

 No ms sa oskad kosta?

„Sul on ikka mehega vedanud,“ ütleme kerge kadedusega ja väikese veini toel Pühapäevale. „Peetrike armastab sind nii väga, et see on kaugele näha ja kuulda!“

„Nii ta väidab,“ kehitab Pühapäev üsna ükskõikselt õlgu. (Liiga ükskõikselt, ma ütleksin!)  "Tegelikult ma arvan, et ta kardab minust ilma jääda. Tal ei ole peale minu kedagi – sõpru tal ei ole ja oma lastega ta ei suhtle.“

See tundub kuidagi ebaõiglane. Seda enam, et Pühapäev ise ei suhtle oma ema ja õdedaga ka. Aga mida meie ka teame – me oleme majas vaid paar päeva olnud!

Vahepeal satub meie ette pulma-album. 19-aastane Pühapäev näeb välja nagu modell. „See oli päris kreisi lugu,“ naeravad Pühapäev ja Peetrike rõemsasti ühes helistikus. „Raha meil pulmadeks praktiliselt ei olnud. Mina olin just kaotanud töö,“ ütleb Peetrike. „Ma töötasin pangas, aga siis olid veel sellised ajad, et abielu lahutamine oli suur patt ja niisuguse renomeega enam pangas töötada ei sobinud.“

„Meil oli 500 dollarit –see oli kogu meie vara. Üks sõbranna õmbles mulle kleidi ja teine tegi soengu,“ meenutab Pühapäev. Pulmapiltidest olematu eelarve igatahes välja ei paista.

"Mu vanemad jumaldasid Pühapäeva, eriti isa,“ jätkab Peetrike. Kui me neil Inglismaal külas käisime, siis isa ja Pühapäev võisid päevade kaupa kahekesi mingeid küsimusi arutada. Ja viimane kord – kui kaua nad üksteisele lehvitasid! Pühapäev ütles pärast, et me ei näe enam sinu isa. Kuus kuud hiljem saime isa surmateate. Tol päeval tulime kuskilt autoga, korraga pidas Pühapäev tee ääres auto kinni ja muudkui nuttis ja nuttis…“

Pühapäev näeb aurasid. „Miski siin ilmas ei juhtu niisama,“ usub Pühapäev. „Sellel, et teie siia sattusite, on mingi oma põhjus.“

Me tõesti „sattusime“. Kunagi küsisime nende käest vuhvingut, tookord nad vastasid eitavalt, kuid lisasid, et võib-olla jaanuari lõpus... Kui me nüüd Te Anau ääres peesitasime ja oma elu korraldada püüdsime, saime ainult ühe vastuse. Siit. „Olgu, 3-4 päevaks võite tulla.“ Kolmest-neljast kujunes sujuvalt kaks nädalat.

Väidetavalt vuhvib Uus-Meremaal ringi 17 000 inimest ja kõigi vuhvingupakkujate väitel saavad nad iga päev 5-6 päringut. 

„Ema saatis mu 16-aastaselt pordumajja tööle,“ teatab Pühapäev järgmisel veiniõhtul. Meil vajuvad alalõuad kolinaga vähemalt viis senti allapoole. Vaatame Pühapäevale juhmide nägudega otsa. „Sellepärast ma emaga ei suhtlegi. Ega ta ei tahagi – kui ma kunagi püüdsingi temaga telefonitsi kontakti võtta, siis ta tegi kogu aeg nägu, et ta ei tea, kes ma olen.“

Perekond nagu üllatusmuna. Järgmisena selgub, et paari päeva pärast läheb Pühapäev operatsioonile. Rinnavähk.

„Äkki me peaksime ära minema?“ küsime Peetrikeselt, kui operatsiooni-info meieni jõuab. Algselt kokku lepitud 3-4 päeva on selleks ajaks läbi ka. „Kui ma nüüd ausalt vastan, siis ma arvan, et Pühapäev ei tahaks jah pealtvaatajaid, kui ta ühe rinnaga koju tuleb,“ ütleb Peetrike.

„Mul oleks hea meel, kui te saaksite veel siia jääda ja Peetrile toeks ja abiks olla,“ ütleb Pühapäev. „Ja võib-olla mulle ka.“

Ei saagi täpselt aru, kes siin selle kõige pärast rohkem pabistab – Peetrike või Pühapäev. Komplitseeritumaks teeb loo asjaolu, et Pühapäeval on juba peaaegu kolmkümmend aastat sklerosis multipleks. „Seda on neli erinevat vormi,“ väidab Pühapäev, kui me järjekordselt talle juhmide nägudega otsa vaatame. "Minu oma väljendub liigestes - näiteks ukse avamine on mulle valulik. Ja oma jalgu ma suurt ei tunne. Autoga sõitmiseks olen õppinud pedaale vajutama keharaskusega."

Vähiteema on meil siin Uus-Meremaal korduvalt jutuks tulnud. UM olevat nahavähi esinemissageduselt maailmas esikohal. Võib-olla seepärast keegi siin ei päevitagi – peale turistide. Pühapäeva väitel on ka rinnavähki haigestumine viimaste aastatega tohutult kasvanud. Tema sõnul olla selle põhjuseks leivas sisaldunud foolhape – oli seda liiga palju või vales vormis või midagi taolist, igatahes on seda nüüdseks seadusega reguleeritud ja enam „leib“ ohtlik ei olevat.

Järgmiste päevade põhteemaks on Pühapäeva rinnanibu. Et kas jääb alles või ei. Kui palju on jutus tõsist nooti ja kui paju keerutamist lihtsalt hirmu varjamiseks, jääb meile sel hetkel veel mõistatuseks. Igatahes algavad ja lõpevad kõik meie järgmised päevad rinnanibuga - nagu imikutel.

Opi eelõhtul palub Pühapäev mul ühe tekstikese saksa keelde tõlkida – teda lõikama hakkav arst olla sakslane. Tekst on selline: „Tere! Mina olen Lucy. Palun kohelge minu kaaslast Fredi õrnalt – ta on väga eriline ja väga hirmunud.“  Tekst läheb opereeritava rinna peale – Pühapäev tahab, et opimeeskond oleks heas tujus...

Kui Pühapäev on haiglasse läinud, ei saa me aru, kas Peetrike on läbi närvipingest või kuumast ilmast või veel millestki muust. Aga otsas see mees omadega on.

„Pühapäev tahab homme koju tulla,“ kurdab Peetrike järgmisel päeval peale oppi. Me keegi ei arva, et see hea mõte oleks. "Kuhu tal kiiret!" mõtleme meie. "Lamagu rahus arstide vaateväljas ja kosugu!"

Ülejärgmisel hommikul on kindel: Pühapäev tuleb koju.

„On ikka kange moor,“ mõtleme meie. 

„Ta tahab taksoga tulla, aga ma ütlesin, et helistagu, kui valmis on, keegi meist saab ju järgi minna! Taksojuht on võõras inimene ja teeb lihtsalt oma tööd, aga oma inimene sõidaks ettevaatlikult, et haavad nii palju raputada ei saaks,“ räägib Peetrike.

Ühel hetkel on takso õue peal. Pühapäev ei ole hoopiski oma nägu. „Väga valus,“ oigab ta meile tervituseks ja liigub oma tuppa.

„On ikka kange moor,“ mõtleme meie. „Miks ta ometi nii jonnakas on?“

Peetrike jookseb ja kummardab ja ulatab ja võtab ja annab. Ja näeb üsna vaevatud välja.

Vahepeal on Pühapäeva akna alla ilmunud väike kopp ja mingid torumehed. Tubli viis tükki. „Me oleme neid oodanud kaks aastat ja jõuludest saati on nad kogu aeg lubanud,“ ahastab Peetrike, „ja nüüd nad tulevad täpselt täna siia müristama!“ Peetrike ei ole kohe üldse enam rõõmus Peetrike.

Peetrike kordab repliiki umbes paari tunni pärast, kui ta on järjekordselt Pühapäev toast väljunud. „Pühapäev ei saa üldse magada! Kõik vibreerib ja see raputab haava!“ Peetrike on veel madalamaks ja hallimaks vajunud. Lööb siis otsustavalt selja sirgu ja võtab suuna kopameeste poole.

„Kas ta tõesti ajab need mehed, keda ta on jõuludest saadik oodanud, minema?“ vahime meie talle järele. Teatud põnevusega, tuleb tunnistada.

Jah, ajab!

Veerand tunni pärast on Pühapäev aru saanud, et midagi on juhtunud. Tuleb oma toast välja ja vaarub Peetrikese juurde: „Kas sa saatsid nad minema? Me oleme neid kaks aastat oodanud, sa ei tohi niimoodi teha, mine ja ütle neile, et lasku edasi!“

„Sina ei saanud magada! Sinul oli valus! Ja see oli minu otsus! Ära sunni mind järjekordselt midagi niisugust tegema!“ Peetrike keeb vihast.

„Ma olen mõelnud, et võib-olla ma peaksin lahutama,“ arutles Pühapäev ühel varasemal veiniõhtul. „Peter on tihti väga vihane.“

 Kas see oli nüüd üks nendest sagedastest hetkedest???

"Ma ei tahtnud, et keegi mulle haiglasse järele tuleb," räägib Pühapäev meile paari päeva pärast. "Kestahes omainimestest oleks saanud süümekad - ta küll püüaks ettevaatlikult sõita, kuid minul oleks ikkagi valus.  Taksojuhi jaoks olen ma lihtsalt üks suvaline klient."

Mis koht meil paar päeva tagasi arusaamatuks jäi???

Pühapäev ja Peetrike tulid Põhjasaarelt Aucklandist Lõunasaarele Dunedini lähistele aastal 2008. Ostsid raasukese maad ja ehitasid selle peale majutusasutuse. Sest maa, nagu me juba korduvalt kuulnud oleme, on siinkandis odavam kui põhjas. Järjekordselt imestame, kuidas inimesed iga natukese aja tagant justkui mängeldes piirkonda või sissetulekuallikat vahetavad.

Majutusasutus toimib hästi. Meie sealoldud aja jooksul praktiliselt vabu kohti ei olnud. Kogu pesu pestakse koha peal. See tähendab lõputut pesu kuivmariputamist, kokkukorjamist, voltimist… Tundub, et suur osa sellest pealtnäha kergest, kuid lõppkokkuvõtteks tüütust tööst on Peetrikese õlul. „Ma tahaksin, et mul oleks rohkem aega enda ja meie jaoks,“ ütleb Peetrike ühel hetkel õhtusöögilauas. Tegelikult me oleme ammu mõelnud, millise tempoga see seitsmekümnene mees ringi laseb. „Ma ei ole enam aastaid ühtegi raamatut lugenud!“

"Aga mina olen mõelnud, et järgmiseks ma võiksin hakata sekspesu disainima," läheb elevile pool rinda kaotanud Pühapäev.

Nojah, rinnanibu jäi ju alles!

Torumeeste ja plekkseppadega pooleks

Me põlnd juba kaua aega kunstizaalis käinud. Peale maooride puunikerduste ja Hüatsindi kunstiliselt kujundatud kaerahelbekausikeste pole me siin Uus-Meremaal mingit kunsti saand. Kolm kuud kunstita! Täitsa piinlik kohe! No ei tulnd meelde! Aga nii, nagu tuli, nii kohe läksime ka – Dunedini Public Art Gallerysse.

Kunstizaalis oli tore nagu enamasti ikka. Mõned tööd olid veel lõpetamata, nende lõppviimistluse võtsime vastutulelikult enda peale. Täiendasime värvivalikut ja parandasime kompositsiooni. Kohe palju ilusam sai!

Näiteks Jae Hoon Lee fotoaparaat oli küll pihta saanud maastikule, kuid töö jäi kuidagi külmaks ja elutuks. Lisasime veidi reibast Roosat ja - voila! Te ju märkate hoogu, liikumist ja elu, mis nüüd pildis on!

Järgmises installatsioonis oli küll dünaamika olemas, kuid armastusest jäi puudu. Kõigil uhked ehted kaelas (raha, raha!), aga kolm lapsukest - nendest ei teinud keegi välja! Täiendasime kompositsiooni armastava Roosa emaga.
Nii et väike jälg UM kunstiajalukku on meil nüüd ka jäetud. 

Üks suuremat sorti õpetlane, kes muidu iga teose ees oma jüngritele tarka juttu rääkis, hakkas seepeale suisa  kukalt kratsima. Ta polnud ju kunagi varem  selles majas nii ilusaid installatsioone näinud!

Aga iseenesest meile tema lähenemisviis meeldis - et võtad tabureti kaasa ja istud ja naudid.

Meie oleme haritud inimesed ja oskame ka teiste tehtud taieseid ja nähtud vaeva hinnata. Kaili näiteks hindas väga madalalt allolevat tööd. Ütles, et vaata, selle jaapani mehe pärast ma olengi terve elu nagu orav rattas ringi jooksnud, oli tal vaja sihuke tünn teha! Ja siis veel see teine mees, kes tünnimehe üles joonistas, Katsushika Hokusai – no oli tal vaja see oravarattatünn tervele ilmale ette näidata! Jooksnud kahekesi seal Jaapanis oma Fuji taustal ja lasknud teistel rahus elada!
Kailil oli oma paari päeva tagune kogemus oravrattajooksust Oamarus veel liiga selgelt meeles.

Aga Neil Dawson näiteks meile meeldis. See plekissepp oli terve rea koonuseid kokku keeranud. Vähe sellest, et koonused ise olid toredad,  nad jätsid endast ka väga vahvad varjud  maha.

Ühes järgmises pisikeses galeriis elas keegi tore vigurvänt, kes oli terve toatäie selliseid rõõmsaid taieseid kokku saanud:

Ja tema oli need teinud – noh, kes oskab ära arvata? - läbipaistva plastvooliku  juppidest, need otsapidi pildi külge kinni kleepinud ja siis sinna torukeste sisse igasuguseid kavalaid värvilisi asju pannud. Näiteks erinevat värvi tikkimislõngapusasid.  Või šokolaadipaberit. Või mistahes muud rämpsu, mis tal kodus põrandal vedelema oli juhtunud...

 Väga leidlik torumees igatahes!
Aga noh, ega me ise kah just kehvasti ei ela...

Number viis

Sandy (54) ja Peter (70) tulid Aucklandist Lõunasaarele Dunedini lähistele aastal 2008. Ostsid jupikese maad ja ehitasid selle peale majutusasutuse. Sest maa, nagu me korduvalt kuulnud oleme, on siinkandis odavam kui põhjas.

Järjekordselt imestame, kuidas inimesed siin - east, vanusest ja soost sõltumata - iga natukese aja tagant justkui mängeldes elukohta,  sissetulekuallikat ja elukutset vahetavad. 

Äri läheb hästi. Kui esimesed kuus aastat majandati nelja majakesega, siis 2014 ehitati kuus tükki juurde.  Suvi on enam-vähem täielikult välja müüdud - seda näeme oma silmaga ka. Kui alguses oli ca 80 % külastajaid omalt maalt ja 20 % mujalt, siis nüüd on seis täpselt vastupidi. Kõige suurema osa väljamaistest külalistest moodustavad hiinlased.

Igal pool UM-l - onu Tomist peale - oleme aina kohanud vee problemaatikat: veega tuleb säästlikult ringi käia, ärge duši all palun pikalt lobistage... Siinse pererahva väitel on enamus majapidamisi üle käinud nn "oma veele", sest "ühisvees" olla ikka seda ja teist ja kolmandat paha asja sees. See tähendab, et iga majapidamise juurde kuuluvad süsteemid, mis vihmavett koguvad ja seda sada korda filtreerivad jne.
Kui oma vett ei jagu, tuleb juurde osta. Nägime, kuidas veeauto "meie" paake täitmas käis. Kui sageli siin, 10 majakesega majutusasutuses, kus iga päev pestakse päris suur hulk pesu (voodipesu pestakse, kuivatatakse ja triigitakse koha peal) vett ostma peab? Peetrikese sõnul eelmisel aastal ei pidanud kordagi ostma ja see praegune oli tänavuse suve esimene kord. 14 000 l vett maksab ca 320 euri.

 Tagaplaanil units 1-4. Paremal tiik, mille me vuhvingutööna ära puhastasime - kivid välja, uus kile alla, kivid peale.  Ja muidugi Lizi.

Kõigi sõber Lizi on kirglik pallur."Pallur" tähendab, et suhu tuleb võtta kollane tennisepall ja siis kollast jalgpalli enda ees ajama hakata - nagu päris jalgpallur. Miks samal ajal tennisepall suus peab olema, sellest me aru pole saanud. Aga peab. Vastasel juhul Lizi ei mängi. Ei jalgpalli ega midagi.

 Kaili laseb vabaks. Kalad. Pererahvas arvas, et me võiksime neile vabaduslaule laulda - midagi eestlaste laulva revolutsiooni ajast...

Lisaks tiigiteole oleme ohtralt ümbrikke teinud (UM majutusasutustes peavad inimesed ümbrikute sees magama - juba onu Tomi onnikeses oli nii! See tähendab, et kõik teki- ja linaservad topitakse nii kaugele madratsi alla kui veel vähegi annab), pesu nöörile ja nöörilt ära, kokku ja lahti pakkinud ja  üksjagu mõistatanud. Et kas see lina on nüüd double või queen või king või superking. Et kas see kattemadrats on nüüd dablju või... Et kas see kattemadratsi peale käiv kattemadrats on nüüd... jne jne. Ja kui te arvate, et see on mingi lihtne värk, siis klõpsake korraks siia!

Oleme rohinud, muru niitnud (sedapuhku raideri, mitte enam hekikääridega nagu valges majas) ja puid istutanud. Ja loomulikult suguvõsa suvesport, majade värvimine (või vähemalt värvist puhtaksnühkimine), seda ei tohi ometi ka unustada!

  Iga asi omal ajal - kui mitte õigel ajal, siis natuke hiljem. Nüid sai siis lõpuks traditsiooniline jõulupuding ka ära söödud! Ikka see Inglismaa-traditsiooniline...

 Nüüd on küll kindel, et see on meie viimane vuhving Uus-Meremaal. Järjekorranumbrilt viies (onu Tom, Hüatsint, Valge maja,  ukulelega toitumisspetsialistid ja praegune, jalgpallurist koeraga koht...)

Elu om iks põnnõv!