Peale pikka paastu

""Seda ma sinust küll ei oodanud!" ajas mu noorim poeg silmad suureks.

Midagi pole teha. Rasked ajad. Ja kehval ajal ei maksa takka üles loopida ega nina kirtsutada. Parem piirduda poole muna vöi peosoleva varblasega.
Varblasi pakuti meile Eestist 1800 km kaugusel. (Uus-Meremaale oli mäletatavasti ca 18 000 km). Pakutud varblased on, tuleb tunnistada, üsna rammusad. Enamasti on neil neli jalga. Mönikord koguni kärss.

Täna ehtisime munapuid. Esimest korda elus. Sidusime puudele lipse ja linte ja mune külge. Ja söime karpkala. Nagu köik ülejäänud kohalikud inimesed. Sestet pikk paast sai läbi. Karpkala on nn "üleminekuroog" - et vaest vatsa korraga ära ei rebestaks. Mis vöib kergesti juhtuda, kui sa tuled Hüatsindi ja toitumisnöustaja käest siia, sellisesse kohta.

Meil on jälle oma kodu - ilus avar kahetoaline katusekamber 4,5 voodikohaga. Kahes voodis on vesi. Aga see ei tule sellest, et juba teist päeva sajab. (Kauem pole me siin veel olnud ka. Esimesel päeval tähistasime 13-tunnise unega oma kohalejöudmist ja teisel perenaise sünnipäeva - no mida sa hing muud ikka halli vihmaga teed!)

Aga - köik külalised on taas teretulnud! Ruumi meil on!
Ootame teid Nürnbergi lähedal tapamajas!

Hüvasti, Uus-Meremaa!

Wanaka, Uus-Meremaa

Peaaegu viimasel hetkel enne Aotearoalt, Pika Valge Pilve Maalt lahkumist sain kätte hongi!
Hongi on maoori traditsiooniline "ninamusi" ehk ninad-kokku-tervitus ja turistina selle kogemine on üsna haruldane võimalus. Sest hongi on maooride jaoks selline natuke hinge-värk ja lugupidamise avaldamine.
Ja täpselt selline tunne oligi - et teine inimene lubab (või kutsub) sind oma intiimtsooni ja et tal on midagi väga tähtsast sinuga jagada.... Hongi ajal pannakse silmad kinni ja otsmikud-ninad kokku ning kestab see niisuguse paraja intiimse hetke - tüki maad kauem, kui euroopalik tervitus käepigistus, kuid mitte nii kaua, et piinlikuks või ebamugavaks läheks.

Selliseks kujunes meie UM geograafiliselt.

Kaardi punastel märkidel klõpsates avaneb ka vastava koha blogipostitus.



MEIE KÕIGE SUUREMAD ELAMUSED:

1. Termaalalad. Tüki maad värvilisemad kui Islandil.  Matk rajal nimega Tongariro Alpine Crossing punase vulkaanikraatri ja  ühte vaatesse mahtuvate erinevate erksavärviliste järvedega. Valge, kollase ja rohelise kujundusega Orakei Korako termaalala. Väävlitossu sees elav maoori küla Whakarewarewa. Wai-O-Tapu termaalala šampusevann ja järv nimega "Maalikunstniku plett"...
2. Kauripuud ja nendega seonduv. Kõige-kõiged,  kaurivaigu kaevandamise lood, puidu kasutamine. Veidi laiemalt metsad-puud üldse - juba seetõttu, et suuremale osale puudest ei oska nime anda. Enamgi veel - ei saa aru sellestki, kas tegemist on leht-või okaspuuga...
3. Linnuriik. Kohtumised kääbus- ja kollasilmpingviinidega. Uus-Meremaa suurtuvide koketeerimisetendus. Kõik need teele jäänud lennuvõimetud kanad (takahed, pukekod, wekad-varganäod - noh ja kiivid ikka ka). Kurgu alla seotud lumepallimarjadega laululinnud tuid.
4. Massiliselt hülgeid ja merilõvisid. Lähemale kui kaks meetrit ei julgenud viimastele ikka minna...
5. Maoori kultuuriga seonduv: tants (sh haka), laul (rahvamuusika), kanuud, keel.
6. Jõulud: palmi all punases kostüümis higistav jõuluvana lastele pai tegemas. Surfav jõuluvana. Jõulutulede ja -kulinatega kaunistatud telgid rannakämpingutes, grillitossu taustamusaks autost undav "Püha öö"...
7. Poolkohustuslik ukulele õpe.
8. Issanda loomaaed inimeksemplaride näol. Iseloomud. Elukestev õpe kui ellujäämismeetod.
9. Issanda loomaaed inimeksemplaride näol.
10. Issanda loomaaed inimeksemplaride näol.

SUURIMAD ÜLLATUSED:
Üldkultuurilises mõttes oleme nõus Gerald Durelliga: "Sõita nii kaugele ja leida end teiselt Inglismaalt oli masendav."
Samamoodi võib ümber sõnastada terve Lõunasaare: Norra fjordid on vägevamad ja Austria-|Šveitsi Alpid uhkemad.
Aga ega enne ei saa ju kindel olla, kui oma kuningasilm pole üle käinud..