Wednesday, September 28, 2016

Suur, suurem, kõige suurem

"Ma ei ole seal ise käinud, aga räägitakse, et olla tore," ütles Jón, keda me esiotsa kenasti palataliseeritult Jonniks kutsusime. Natuke hiljem kuuleme, et kohalikud ütlevad Joun. Samamoodi kutsuvad nad Kárit hoopis Kauriks. (Spellime, ah?)
Jón lendab kahe päeva pärast soojale maale. Kohe mitmele ja terveks talveks. Järgmisel suvel kavatseb Jón neljaks kuuks Baltikumi ette võtta. 
Karamello – sa kujuta ette, millise nimega mõni mees ikka ilmas ringi peab liikuma! Ja samas, milline mõnu on seda nime öelda! Iga kord tuleb siiras naeratus näole! Šokoliito! Ei, vabandust, Karamello! - püüab Jóni veenda Hispaaniasse ümber kolima. Õigemini, Karamello tahaks talle hirmsasti oma maid ja majasid keset Hispaania kõige mõttetumat eimiskit maha müüa. Aga Jón ei võta vedu, mis siis, et Karamello on internetist pildid välja otsinud ja puha. Ja raha ka palju ei taha – nii umbes viisteist tuhat euri... Karamello on see taat, kellel keset Islandi trippi raha otsa sai ja kes siis pererahva haledast südamest siia tööle-sööma lubati ja kes meid esiti Rosalba juurde ei taht lasta. Ja mul on tunne, et kui Jón tema maid ja maju ära ei osta, siis ta siia võlaorjusesse jääbki.

Täitsa kahju on, et Jón minema läheb – meil ei ole siin üksikul saarel islandlastega eriti priisata ja Jón on alati hää olnud varnast võtta, kui tekib mõni kohalikku eluolu puudutav küsimus. Näiteks, et mis siis saab, kui purskama hakkab. Või et miks talv 22. oktoobril algab. (Sellepärast, et vanasti olnd siin saarel teistsugune ajaaarvamine. Mitte kuude, vaid kakskuude ehk 8 nädala kaupa. Niimoodi said nad endale 6 ajaühikut, millest pooled olid talve ja pooled suve omad ja rohkem aastaaegu kellelgi vaja polnudki. Üks suvekakskuudest kandnud nime „harpa”, nii et kontserdimajal on tegelikult kaks tähendust!) Või et kuhu me tingimata peaksime Reykjavikis minema.

"Räägitakse jah, et olla tore," kinnitas ka Lemme. "Aga ma pole ka veel sinna jõudnud."

Meil oli jõudu küllaga. Ja ka kiusatus ära näha, et kes ja missugune see küürselg ikkagi on, kes minevaasta meile ja meie Hildurile sabaga lehvitas.

Hoone välisseinad teatasid: suurim vaalanäitus Euroopas, 23 elusuuruses mudelit-mulaaži. Hoone sees teatati: kohv on piletihinna sees ja et loomulikult võib „refillida” ehk joo palju jaksad. No kas pole armas!!!
Pilt on näpatud siit.
 Esiplaanile pressib end sinivaal.
 
Esimesena vaatas meile vastu beluuga. Mina olin täielikus segaduses – ma olin enda meelest arvanud, et beluuga on miskinegi kala... No pärast internet ütles, et on kala ja valgevaal kah. Ja et valgevaal on oma beluuga-nime saanud vene keelest. Belõi. Valgevaalad olla mere kanaarilinnud – et laulavad palju ja meelsasti ja teavad peast mitut lugu ja puha. Muuseumis endas käis ka kõikse aeg üks laulupidu, aga ei meie aru saanud, kes parasjagu esineb...
 Neeger, beluuga, mõrtsukvaal ja paremast ülemisest nurgast jookseb üle mõrtsukvaala pea narvali nokk. Või nina. Või sarv...

 Mõrtsukal on iseenesest väga sümpaatne naeratus.

Narval. Kohutav, millise ninaga mõni peab elama! No ikka niiiiii pikk! Keskajal olevat narvali nokaga kõvasti kulda kokku aetud. Kuna suurem jagu inimkonnast polnud ei müütilist ükssarve ega narvalit näinud, siis öeldi, et näe, ükssarve sarv, hirmus haruldane, lao aga nüüd oma kuld lagedale...

Kašelot. Väga mõttetu näoga, mis siis, et tal on suurim aju maamuna pääl (keskmiselt 7,8 kg). Kašeloti mõttetu nägu tuleb sellest, et ta korjab endale ülalõualuu kohale kolju ette spermatseeti. Kõlab väga erutavalt, eksole! Kahjuks on tegemist lihtsalt vaalavaha või vaalavõidisega, lumivalge, peaaegu läbipaistva lehekestena kristalliseeruva ainega, mida kasutatakse meditsiinis ja parfümeerias. Ühelt loomalt saab 2-3 tonni spermatseeti. Kujuta nüüd endale ette, et kõik need tonnid on sulle sõna osteses mõttes nina peale visatud...
 Kašelot, Leia pildilt looma silm!

Grööni vaalad elavat hullkaua. Kakssada aastat kindlasti. Nende keredest olla leitud sajanditetaguseid harpuune jt sedalaadi püügiriistu. 

Hallvaaladele kuulub pikim rännutee imetajate hulgas - 20 000 km aastas.

Sinivaal: suurim eales Maal elanud elukas. Suurim teadaoleva sinivaala strateegilised andmed: 190 tonni ja 34 meetrit. 450 kilo südant peab ringi ajama 6400 kilo verd ja võib vabalt väiksemat kasvu inimese aordist läbi pumbata. Lapse sünnib 3tonnisena, saab 7 kuud jutti eriti rasvast ja toitaineterikast piima ja võtab iga päev juurde 100 kg. See teeb 4 kg tunnis...

Küürvaal - sõrmejäljed saba all. See tähendab, et iga isendi valged laigud saba allpoolel on unikaalsed. Oskab ka väga hästi laulda. Mehed suudavad paaritumisperioodil ette kanda kuni tund aega kestvaid keerulisi ja varieeruvaid heliteoseid.

Sa mõtle, kui ära haritud me nüüd järjekordselt oleme!
Ja igvesti vahva virtuaalseaalsuse kogemuse pakkus muuseum lõpetuseks ka veel - nii et oli tore küll.


Sunday, September 25, 2016

Poliitpostitus

Me ei olnud tänavu veel pealinnas käinudki.  Ja kuna meie vabadeks päevadeks oli kohale kutsutud isegi Eesti värske välisminister, tähistamaks 25 aasta möödumist diplomaatiliste suhtete sisseseadmist Islandiga, siis mõtlesime, et käitume ka diplomaaatiliselt ja läheme ka kohale ja Ligi ja juurde.

Enne nii pidulikke ja ametlikke üritusi  oli vaja - eriti ilusa ilma tõttu - linnas natuke ringi vaadata. 
 Reykjaviki enimpildistatud taies Sun Voyager (Sólfar), skulptor Jón Gunnar Árnasoni unistuste laev ja ood päikesele. Roostevbast terasest ja vaatab päikeseloojangu poole. Tehtud tähistamaks linna 200. sünnipäeva.
2011. aastal avatud kontserdimaja Harpa (harf) on igal kella- ja aastaajal põnev, peegeldes värve ja varjundeid, mida muidu ehk alati ei märkagi.Õhtulsel möödasõidul oli teine jälle täiesti uutes toonides.
Mätaskatusega retoran ROK kuulub päälinna top10-sse. .
Hallgrímskirkja - suurim Islandi 350-st kirikust.
Kapsad-kaalid-mineraalid...
Levinuim välisviimistlusmaterjal - laineplekk. Pole ka ime siinses kliimas.
Kohati leiab Reykjavikist väga rõõmsaid värve.
Ja kohati leiab sealt ka eluks tõesti kasulikke tähendussõnu...

Kohtumine Ligiga oli veidi veider. Veider, kuna jäi täiesti arusaamatuks selle ürituse eesmärk. Aga võimalik, et me pole piisavalt kõrge IQ-ga. Või siis vastupidi.
Kuid Ligi, kellele meie kaks varem ilma vahendava ekraanita ligi polnud pääsenud, jättis elusast peast tükk maad sümpaatsema mulje kui klaasi tagant. Inimliku. Oleks kohe tahtnud kuulata, mis mehel öelda on. Paar põnevat mõttetera PISA testidest Soome ja Eesti võrdluses jõudis ära poetada,  palju rohkem tal öelda ei lastud - mõnel mehel IQ lihtsalt sügeles  suus ja eks siis ministrihärra mängis oma nutiga samamoodi nagu teisedki. Mida mina talle antud situatsioonis teps mitte pahaks ei pane. Aga mul on kahju, et hea võimalus läks raisku - täpselt nagu Eesti presidendivalimistel... (ja natuke kahju on ju sellest ka, et jälle läks üks tore teravmeelsus kaotsi - hariduse lõpp on Ligi...)

Islandlastel on president olemas, kah täiesti värske. Suvel küpsetatud. 47-aastane ajaloolane Guðni Thorlacius Jóhannesson, maa ajaloo noorim president. Puhas poiss, parteitu, ilma poliitilise tausta ning taagata. Eelmine mees söönd kohe 20 aastat presidendileiba. Guðni sai ametisse suht juhuslikult, kuna ka siinsel rahval olnd poliitikute jamadest ja Panamatest kõrini. Ja kuna hea sõnaseadmisoskuse ja analüüsivõime tõttu oli Guðnit viimastel aegadel palju raadiosse kutsutud, siis sääl tema rahva jaoks armsaks saigi. Ja presidendiks ka. Ja rahvas on rahul. Rahvale meeldib näiteks, et president viib ise lapsi jalgrattaga lasteaeda.

Hveragerdi motiiv
Ahjaa. Kalendri järgi on sügis käes. See tähendab, et Eestis on varsti loota kadri-, mardi- ja antidepressante. Kuid meil siin algavat 22. oktoobril talv - sellise tarkuse saime kohtumiselt IQ-ga. Tasub ikka ringi liikuda!

Tuesday, September 20, 2016

Meil kadus auto ära...


 
 Koolimaja kämpingupats värskelt pestud pesu ja kahe muruniitjaga.

Ilm ja inimesed on ikka imelikud. 

ÜLEEILE tulid mulle šotlased külla. Loch Nessi äärest. Mees ja naine. Nii umbes minuvanused. Samumeie, kus neil oli šoti viskit ja tšiili veini ja mehhiko tekiilat ja ma ei tea mida kõike veel kaasas! Ja nad arvasid, et ma peaksin nendega koos jooma, sestet ma olen nii kena inimene. Kenal inimesel polnd kah selle vastu midagi, isegi kellaaeg tundus täiesti sobilik olema.

„Ma olen Šotimaal käinud. Mu poeg abiellus Gretna Greenis mu õe ämmaga. Mu poeg oli siis vist kümnene.”  Ma olen sel hetkel veel täiesti kaine muuseas.
„Jaah, muidugi, Gretna Green... Aga Island ei olegi nii eriline nagu me arvasime,” ütleb naine. Mina ei oska selle peale muud teha kui kurvastusest lonksu viskit võtta.
 „No näiteks Vik. See on minu meelest täiesti mõttetult üles haibitud.” 
„Kas te rannas käisite?” 
„Ei. Me ei hakanud minema.” 
Meie Kailiga keerasime Vikis kõikidest võimalikest teeotstest randa. Iga kord oli uutmoodi äge. See paarike on ühe päevaga Reykjavikist siia välja uhanud (ca 400 km), pole õieti ühtegi peatust teinud ja siis arvab, et... Selle peale pole muud teha kui veel natuke võtta.
 „Lona on üle Loch Nessi ujunud”, vaatab kõrivähiauguga mees uhkelt oma günekoloogiaosakonna õest kaaslase poole. 
 „Heategevuse korras,” ütleb naine. „Kas siin kummitab?” 
„Ma ei tea, ma ei ole siin öösiti olnud.” 
„Aga kas sa trolle oled näinud?” uurib naine edasi. Täiesti tõsiselt.
 „Jaa, loomulikult” lööb minus reisijuht ja Suur Islandi Kaitsja välja. Hakkan neile Dimmuborgirit kaela sokutama. Paarike läheb silmnähtavalt elevile... 
Õnneks on Islandil isegi Loch Nessi äärest tulnutele midagi pakkuda. 

 Ilm ja inimesed on ikka imelikud. 

EILE öösel jõudsid Lehmasabaküla külalistemajja kolm poolakat. Niimoodi sõnastatuna pole see mingi eriline imeasi. Aga need poolakad tulid keset ööd. Jalgsi. Läbi paraja paduka. Ja neil ei olnud ei seljakotte ega üldse mingeid kotte. Ega kohe üleüldse mitte midagi. Isegi mitte telefone. 
See kõik oli juba natuke imelik, eriti kui kohalikesse oludesse panna: lähima poe/tankla/tsivilisatsioonini on siit teatavasti 60 km. Niisiis pidi poolakatel mingi eriline põhjus olema pimedal Islandil ringi jalutamiseks. Ja selleks põhjuseks oli – õu-mai-gaad!!! - nad olid oma auto ära kaotanud!!! Mitte telefoni või raha või passi – nad olid AUTO ära kaotanud. Tegelikult küll kõik need ülejäänud asjad – rahad, passid, telefonid,  aruraasuke - ka, sest need olid neil kaotatud autos... 
Ma tsiteerin veelkord perenaine Thorey mullust repliiki: „Ma olen käinud küll nendes maades, kus mets on – jumalast õudne, midagi ei näe!” Islandil näeb. Mitmekümne kilomeetri taha. Ja siin oskab keegi oma auto ära kaotada! Ja see pole mingi üksildane hull, nad on kohe kambaga, kolmekesi!
 Selleks peab vist tõesti poolakas olema. Ja kindlasti päälinnast – see, et inimesed on päälinnast ja nemad maksavad, kehtib üle ilma, mitte ainult Tallinna puhul. Päälinna poolakatel oli õigust ja ülbust. Sellegipoolest andis peremees Bjössi neile idikatele öömaja ja sõidutas neid hommikul oma autoga mööda Islandimaad ringi, et need tobujopskid oma auto üles leiaksid... 

Ilm ja inimesed on ikka imelikud. 

TÄNA tulid koolimajja hiinlased. Kämpima. Kolm kena ja naeratavat keskealist hiinlannat. Täiesti ingliskeelsed. Guangzhoust. Ma sain uhkesti öelda, et ma olen nende pool kaks korda magamas käinud.
 Koolimaja köök ja söögisaal on kõikide kämpijate suur õnn ja rõõm – palju ruumi, köögis kõik potid-pannid-korgitserid-värgitserid puha olemas. Soe tuba ja lahke pererahvas lisaks. 
Hakkasid siis hiinlased teistega koos köögis asjatama. Tasapisi said kõikidel järjest peened matkaroad – enamasti mingid makaronilised – valmis. Järjest istuti lauda. Mõned olid oma lauad eriti pidulikuks katnud, sest meil on ju valged linad ja serviisid ja lauahõbe ja -kuld ja küünlaid võib panna ja... Ka hiinlaste spagetid olid valmis saanud. Ka nemad olid oma olemise ilusaks ja õdusaks teinud. Istuvad hiinlannad oma ilusa laua taha, kõik on nagu päris, ja siis... võtavad taskust välja... söögipulgad! 
Oli lihtsalt väga ootamatu. 

Meil algab ülehomme puhkus... Kas pole imelik :)?

Saturday, September 17, 2016

Poolel teel vanglasse

„Kas te teate, kui palju kive veavad turistid igal aastal Keflaviki lennujaama?”
Me ei teadnud, aga küsimus oli niikuinii retooriline. See, et me olime kolm korda „We are sorry” öelnud, hoogusattunud mäejutlustajat ei seganud.
„Tonne! Ja siis jäetakse need kõik sinna maha ja lennujaama töötajad peavad kõik need välja tassima.”
Kui me esialgu olimegi pisut piinlikkust tundnud, siis mehe lõppematu joru najal muutus piinlikkustunne sujuvalt ärrituseks.
Mida sa siis halad – sellisel juhul jääb ju enamus kive saare peale ja lõpuks saate veel maad juurdegi!, mõtlesin.

Mees peaaegu ei nuuksatas. Ilmselt kaastundest, kujutades endale ette õblukesi stujardessipiigasid laavavälju liigutamas.
„Aga meie ei ole lennukiga, me tulime autoga.”

Mitte et see teabmis nutikas repliik olnuks. Kuid ilmselt poleks ka ükski teine ääremärkus hoogusattunud kõnemehe etteaste sisu seganud. Ettesirutatud käsi pahalaste poole suunatud nagu nõukaaja Leninil, jätkas taat oma soigu häälel, nagu oleks ta viimased viisteist aastat igal ööl luupainajate käes vaevelnud. Ja nagu oleksime meie viimane piisk tema kannatuste karikas. Ja nagu ainult tänu temale püsikski Islandimaa veel ühes tükis, vaatamata sellele, et kõik teda endale tahavad – Põhja-Ameerika laama ja Euraasia oma ja siis veel need tuhanded turistid ka... Saateansambel, põlglike nägudega trio, kellele soiguv taat laavaväljal individuaalekskursiooni tegi, vangutas oma Lenini toetuseks põlastavalt päid.

„Ja teie palun astuge rajale!” Olin ühe jalaga rajast väljas, et sellises poolspagaadis värvilised kivid pildile saada. Ja selles asendis juba viimased kümme minutit. Kogu selle neetud epistli aja.
„Siin on märgistatud rajad ja väljaspool neid liikumine ei ole lubatud...”
„Ei ole lubatud,...” ümisesid taustalauljad saateansamblist refrääni kaasa ja vangutasid jätkuvalt põlglikul ilmel päid. Ma arvan, et nad oleksid hea meelega näppu ka vibutanud, aga ei saanud lihtsalt käsi taskutest kätte.
Käige te ka õige... Me ei liigu juba tükk aega, panite tähele? Me seisame siin juba pikemat aega nagu häbiposti naelutatud. Saate koju minnes kõikidele rääkida, milliseid hirmsaid inimesi ilmas on. Et ühed tahtsid Islandimaa auto pagasnikus minema viia, õnneks saite teie jaole...
„See ei ole ilus. See ei ole lihtsalt ilus.”
Sa juba ütlesid. Vähemalt kümme korda. Sul on mingi ettenähtud minutite arv, mille sa pead täis halama või?

„Väga inetu, väga,...” muutsid taustatantsijate pead liikumissuunda: vangutamisest sai noogutamine.

„Kui igaüks...”

Lõpeta see joig! Alles eelmisel aastal pursati sulle 230 ruutkilomeetrit uut laavapõldu ja praegu on ka kolm uut potti tulel...
„Ma võin maaomanikule helisada, ta kindlasti ei rõõmustaks...”

Mina ka ei rõõmustaks, kui sinusugune itkulaulja mulle helistaks. 

  Ja ma võin politseisse helistada...”
Sa mõtled, et ma ei või? Igaüks võib politseisse helistada.
„Kui te oleksite väikese võtnud, siis ma saaksin aru.”
Mis mõttes saaksid aru? Tohib siis või ei tohi? Kui väike on väike ja mis hetkest siis kivi suureks läheb – selliseks, mida enam ei tohi ära viia???
 
Leirhnjúkuri laavapõld Myvatni lähedal. Leirhnjúkuri mägi, mis vulkaanilise lõhe otsas istub, on 592 m kõrge ja osa Krafla kaldeerast. Veel oleme muretud ja rõemsad.
Niimoodi ta seal tossab, mis siis, et viimasest purskest on ligi 30 aastat möödas. Saripurskaja vahemikus 1975-1984.
Sinise jope ja tutimõtsiga Lenin (kõige parempoolne) ja tugigrupp.  Ees  paremal see, mille pärast ma poolspagaati laskusin ja sellega üldrahvaliku pahameele välja teenisin.

Nad peaksid oma kive natuke rohkem tuulutama. Üks auk täitsa hallitas :) !

Leirhnjúkuri termaalosa.

 Aga ega Islandi vanglasse sattuda polekski vist paha... Islandil olla 6 vanglat. Need, kes pole vägivalla eest kinni pandud, elavad trellide, müüride, valvetornide ja okastraadita maailmas - vähemalt maalib postimees sellest kõigest peaaegu et idüllilise pildi. Ja paneb fotopildid ka juurde. Siia.
See kogemus on meil ju eluloost täiesti puudu...

Aga muidu oli maailm jätkuvalt värviline - vaatamata (või tänu?) turistide poolt minemakantud tuhandetele laavakividele...


Wednesday, September 14, 2016

Dimmuborgir ja jõuluõudused

Dimmuborgir on tõenäoliselt tuttav bänd metali-meelsetele. Islandi kutid. Aga Dimmuborgir, tõlkes tumedad/pimedad/hämarad lossid, on ka loodusmälestis Islandil. Mývatni, selle Sääsevee, lähedal.
Dimmuborgir,  tumedad/pimedad/hämarad lossid
Värvidega ei ole koonerdatud.


Tegemist on kunagise laavajärvega. Ca 2300 aastat tagasi saatsid vulkaanid Þrengslaborgir und Lúdentsborgir ida suunas teele laavajõe, mis tekitas Dimmuborgiri kohal asunud sohu kõigepealt tammi, seejärel tammi ette laavajärve. Järve pealispind tardus, laava alla jäänud soovesi hakkas keema ja kobrutama. Aur hakkas välja pressima, murdis tardunud kihist läbi ja moodustas purtsatuste käigus laavasambaid: tekkisid vedelate kivimitega ümbritsetud korstnad ja kaminad. Kõrgemate „laavaehitiste” järgi otsustades pidi laavajärv vähemalt 10 m sügav olema. Teisisõnu, 3-korruselise maja jagu laavat... Siis korraga andis tamm järele, vedel osa voolas edasi, alles jäid mustad kaminad, korstnad, tornid – Dimmuborgir, pimeduse linn.
 
Islandlaste jaoks on Dimmuborgir mütoloogiast teada-tuntud koht. Seal elavad haldjad ja trollid.
Trollide suguvõssa kuuluvad ka 13  Jólasveinar'it, keda mina nüüd siin ja edaspidi kavatsen Jõulujobudeks tõlkida.  Jólasveinar'id on islandi jõuluvanad ja päkapikud korraga – 13 suht jõhkrat, alatasa näljas vennikest, kelle algupäraseks rolliks oli laste hirmutamine. Nii hirmsasti hirmutasid, et 1746. aastal keelati Islandil laste hirmutamine koletiste ja jõulutrollidega ära. Seega on 13 venda viimase paarisaja aastaga üksjagu leebemaks muutunud. 
13 venna meelistegevused tulevad völja nende nimedest. Pildil on suveniiriputkast pärit Lambaehmataja. Kuid Islandi jõulujobude seltskonda kuuluvad veel ka Vorstivaras, Potinoolija, Aknastpiiluja, Ukselnuhkija,...

 Jõulujobud on Islandi ühtede kõige hirmsamate koletiste, trollnaise Grýla ja Leppalúði pojad.

  Koletis Grýla elab Islandi mägedes. Lugusid temast räägitakse Islandi lastele juba siis, kui nad veel täitsa väikesed on. Grýla on hirmuäratav tegelane – pooleldi troll ja pooleldi loom, kes elab mägedes koos oma kolmanda mehe, kolmeteistkümne lapse ja musta kassiga. Jõulude ajal tuleb Grýla koos oma poegadega mägedest inimeste juurde, otsides üleannetuid lapsi, keda oma pajas keeta, samas kui tema kolmteist poega otsivad pahandusi. Grýla saab kinni püüda vaid lapsed, kes on halvasti käitunud. Need, kes oma tegu kahetsevad, peab ta lahti laskma. (Laenatud siit)

Selline südamlik jõulumuinsjutt siis Islandil...

Islandi jõulud on tegelikult veidi sünged. Kui mujal maailmas on üks jõuluvana, siis siin on neid kogunisti 13. Ja see ei tähenda kindlasti mitte seda, et siinsed lapsed saaksid 13 korda rohkem kinke. Tegelikult ei saa siinsed lapsed eriti üldse mingeid kinke. Vähemasti jõulude ajal mitte. Heal juhul ? ja ma rõhutan, et heal juhul ? saavad lapsed oma sussi sisse mandariini või kommi, aga see on ka kõik.
Siinsed jõuluvanad on õigupoolest nagu karistussalk. Ja neid on islandlaste arvates kasvatuslikuks otsatarbeks vägagi tarvis. Selge on see, et laps on aasta jooksul teinud kas sigaduse või kaks ja kui nüüd arvata, et ah, kes siin nüüd ikka nii väga näpuga järge ajab või meeles peab, siis eksitakse rängalt. Kui ka emal või vanaisal pole meeles, kuidas poisiklutt möödunud sügisel väikevenna vahvlid ära sõi või kuidas ta matemaatika tunnis ükskord spikerdas, siis… jõuluvanadel on sellised asjad ilusti meeles. Ja jõulud ongi teisisõnu justkui vastuste andmise aeg. (Laenatud siit)

Grýla ja Leppalúði kasvatasid oma 13 poega Myvatni ääres üles ja kui pojad olid piisavalt vanaks saanud, hakkasid nad endale oma kodu otsima. Dimmuborgir tundus täitsa vennastele täitsa naiss pleiss olema. See, et vennased kodunt minema tahtsid, on igati mõistetav – no kes tahaks sellise emaga elada!!! Hiiglase kasvu ja väga tugev, sööb lapsi, kes on pahasti käitunud – vaevalt, et ta oma poegadegagi eriti leebe oli. 

Ja siis veel see kass! Jõulukass. Jólaköttur. Must. Hiiglaslik.  Mitte mingi nunnu Facebooki-kiisu, Jólaköttur püüab laisku inimesi nagu teised kassid hiiri ja loomulikult sööb nad siis ära ka. Laisad on need, kes jõuluks pole suutnud kogu sügisest villa lõngaks kedrata. Ma ei ole enam kindel, et me need jõulud siin üle elame, Bjössil on 850 lammast ja me pole ketramisega veel algust teinudki! 
Kehv  ketramine pole ainus põhjus kassi küüsi langemiseks - Islandi folkloori kohaselt peab iga inimene jõuludeks saama uue riideeseme või muidu lasub neil surmaoht. Jólakötturinn luusib jõuluõhtul ringi ning sööb ära kõik, kes seda kohustust täitnud ei ole.


 Kuhu me oleme sattunud??? Inimsööjate maooride käest mingisuguste iginäljaste kasside juurde?

Täna väitsid ühed turistid, et mingi sisemaa-tee on juba lume tõttu suletud...

Tuesday, September 13, 2016

Kraatrid, haned ja horoskoobid

 Selle pildi peal oleme me veel sõbrad.


Taustaks on Mývatn, sääse- ja/või kärbsejärv. „Vatn” on lisaks sellele, et järv, veel ka vesi. Sääsevee järv seega. No ei saa üks normaalne sääsk sellise tuulega ringi lennata! Aga lendavad! Siin lendavad! Isegi praegu, peaaegu keset talve – mõni aasta tagasi olla neil siin septembri keskel talv peale hakanud – lendavad. Ma olen kindel, et kui korraldataks sääse-OM, siis Islandi omad võidaksid. Kärbeskaalu omad vähemalt. Sest sääsed on siin sellised kidurakesed, need pisemat sorti, kelle tulekut sa ei kuule. Eestis. Siin kuuleb, sest nad on ilmüüratutesse parvedesse kogunenud ja sellise kooritantsu tõttu täitsa kuuldavad. 

Sääsevee järv on järjekordne ornitoloogide peopaik. Kuna siin on nii palju sääski, siis on palju ka sääsesöödikuid. "Kusagil mujal maailmas pole võimalik näha nii palju erinevaid pardiliike ühes kohas ja seetõttu on järv eriti populaarne linnuvaatlejate hulgas," on kusagil öeldud. Meie vaatlesime parte plakati pealt. Minu vaieldamatuks lemmikuks sai sealt part nimega Odini hani. 

Vahepala: Just praegu käis üks prantsuse vanatädi mul siin retseptsioonis, astus sisse meestvetsu, siis naiste omasse – kumbki ei sobinud. Ma ei osanud ka rohkem variante välja pakkuda. Siis pani tädi käed põse alla ja silmad kinni. Ahhaa, ta vist otsib hoopis oma tuba taga! Nii olnudki. Tädi oli väga õnnelik, kui ma ta uksest välja viskasin (toad on teises tiivas). 

 Mývatn on ju ikka jälle üks kohustuslik turistiring. Me olime selle ringi juba korra ära teinud ja kohustused täitnud, kuid tookord oli varakevad ja üdini hall aeg. Ja kuna ta tookord meile niiväga muljet ei avaldanudki, siis lasime tal rahulikult õiget aega oodata. Näiteks kuldset sügist. 
Mývatni pindala on 37 km2, keskmine sügavus 2,5 m ning suurim sügavus 4,5 m.

 Prospektid lubasid igasuguseid kraatreid, päris ja mängu. Me siis ikka käisime pärise juures ka ära, ehkki, noh, tuul ja eks neid kraatreid ole juba nähtud ka ja nii edasi. Õnneks ei pidanud kuskile matkama, parkla oli ilusasti kraatri serva peale ehitatud.
Viti kraater ehk Põrgukraater ja järv selle sisse tekkisid 1724. aastal, kui Krafla 5 aastat jutti tuld andis. Läbimõõtu 320 m, sügavust 33 m.
(Viti nime kandis ka mullune soojaveeauk Askja kaldeeras).


Viti kraater
 
Aga pseudokraatritest ei teadnud me midagi, et kust need saadud ja kes nad teinud on. Pseudokraatreid on Sääsevee lõunaservas kohe hulgim. Kannavad nime Skútustaðir. Need olla tekkinud nõnda, et kui kuum laava voolab üle soise ala, siis allolev vesi aurustub, tekib ilmatusuur õhumull ja siis see mull läheb ühel hetkel lõhki nagu mullid ikka.

Pseudokraatrid Myvatni järves...
 ... ja järve ääres.

Ja me olime Kailiga ikka veel sõbrad. Sest päike paistis, tuuleke tõmbas ja maailm oli värviline.


See ainult tundub teile hall. Tegelikult on hallide laavalahmakate vahel uskumatult värviline.



Ja kui me siis ükskord koju jõudsime, oli ju kohe vaja netti minna ja järele vaadata, et kes kallil kodumaal kellele jälle vahepeal midagi öelnud on. Niimoodi Delfi uudiste pealkirju kerides jõudsin horoskoobini: „Lõvi peab ettevaatlik olema. Skorpion võib tema raha ära võtta.”. Ma ei hakanud edasi lugemagi, ütlesin Kailile kohe ja ausalt, et mina kardan, et nüüd on meie sõprusel ots peal ja sina oled kõiges süüdi. Kaili püüdis tagasi ajada, et võib-olla ta ei olegi skorpion, et ta mõnikord on ambur ka, aga mina ütlesin, et ära hakka siin midagi oda loopima, mina kavatsen nüüd ettevaatlik olla ja lähen igaks juhuks magama. Et ma juhuslikult midagi ettevaatamatut ei teeks. Ja üldse. 
Panin silmad kinni ja vajusin paugupealt sügavasse unne – nii, nagu puhta südametunnistusega inimene seda ikka teeb.

Kaili hiilib hommikul salaja tööle – tal on hommikusöögivahetus. Lõunapausi ajal kurdab, et tal ei tulnud öösel uni.

Aga mina seda kõike veel ei tea. Mina ärkan omal ajal, võtan neti lahti ja leian postkastist „Ametliku teadaande.” Süda hakkab kohe halba aimama. Elukogenud inimene, mis teha. Või tunnete teie kedagi, kes oleks saanud täiesti ootamatult mõne toreda ametliku teadaande? Teen kirja lahti. Pikk joru peenikest teksti, kuni: "21. augustil kell 14.24 on minule kuuluv Honda Civic ületanud Tallinn-Luhamaa maantee 127. kilomeetril kiirust ja sõitnud 50-alal 65-ga. Trahv..."
21. augustil me alustasime sõitu Islandile. 65 ei ole mingi kiirus, kui inimene Islandile läheb! Pealegi oli see minu sünnipäev. Krt, sünnipäeval trahvivad inimest! Ja muuseas, juba teist korda minu elus! Ja kuna kõik tahtsid mulle sel päeval kogu aeg midagi toredat öelda, siis oli Kaili roolis. KRT! Kaili oli roolis!

Ma hakkan nüüd iga päev horoskoope lugema.

Monday, September 12, 2016

Kõrilõikajad, lõhelüpsjad ja muud kenad inimesed

Heeringapealinn Siglufjörðurist sõidame vaalapealinn Húsavíkki, kus oleme audientsi palunud kahelt peaaegu-islandlaselt, Allanilt ja Kristalt. Muusikainime Krista on elanud Läänefjordides 5 aastat, siis 5 aastat Eestis ja nüüd taas aastaks Islandile tulnud, Allan saab saare pääl juba umbes kaheksaseks.

"Mina ei ole nõus. Mina tahan ikka pearuumi. Ma kohe ei kannata mingit sabassörkimist" teatab Kaili, kui Allan on julgenud arvata, et meie oma väikeste väledate näppudega sobiksime liini lõppu munapakkijaks. Jutt on alguse saanud sellest, et kõrvallauas võtavad tuure üles kõrilõikajad Tšehhist - Islandi tapamajades on kõrghooaeg. Kestab kaks sügiskuud. Värbamine käivat kevadel. Meie uurime hetkel lihtsalt põnevuse pärast - sa mõtle, kui uhke oleks rida CV-s: Islandi kõrilõikaja... Tapamajas olla liinitöö - esimesed võtavad loomal pea maha, kust need peaderuumi (pearuumi) veerevad, järgmine nüsib jalad küljest ja nii edasi. Viimased pakivad munad kokku.

Tšehhi killerid hakkavad  karaoket laulma. Kõlab täpselt nii, nagu töötaksid nad tapamajas. Isegi mittemuusikute kõrvad ei pea sellele vastu. Kolime ümber järgmisesse baari.
Muide, hetkel saab  kõikides Húsavíki baarides tellida puhtas eesti keeles. Mõnes isegi võru keeles.

Lambatapu juurest jõuame  sujuvalt Allani praeguse tegevuse juurde - lõhelüps. Tema peremees kasvatab lisaks lammastele ka lõhesid. Lõhelaste saamiseks lüpstakse kasvanduses nii isaskala niisk kui ema mari välja ja segatakse kokku. Ja et kogu protseduur kõikidele osapooltele lihtsam ning lõbusam oleks, joodetakse kalad enne viimast vaatust tööstusliku alkoholiga purju. Lüpstud lõhed lennutatakse prügikasti. Suhteliselt sarnaselt käivat ka hanejaht: lastakse 150 lindu, rebitakse rind puhtaks ja ülejääk prügikasti. Kõlab nii, et tahaks kohe ise ka sinna prügikasti minna... 

Aga me ei lähe. Läheme hoopis kohta nimega Tungulending - sest mitte midagi muud mõistlikku selle padukaga teha ei saa.

Tee peal näitab Allan vasakule: "Siia ehitavad sakslased mingit ilmatusuurt silikoonmetalli tehast.  PCC BakkiSilicon.  400 inimest pidi tööd saama. Tegelikult saavad islandlased endale ainult  reostuse -  sakslased tulevad siia ju ainult sellepärast, et taastuvenergia odavalt kätte saada. Tooraine tuuakse laevadega kohale ja toodang viiakse minema. Ja ma ei usu, et need on islandlased, kes selles tehases tööle hakkavad." Tee ääres on  näha ilmatupikki barakiridu. "Need on siin praegu ehitajatele. Need lõhutakse maha. Töölistele ehitatakse uued."
Allan on igasuguste asjadega kursis. Ja tundub, et saab igal pool hakkama.

Tungulending on kümmekond kilomeetrit Húsavíkist väljas mere ääres asuv sakslastele - mitte tehase ehitajatele, ühtedele teistele sakslastele - kuuluv väike majutus- ja söögikoht. Väga üksildases urkas. Nii üksildases ja nii mere ääres, et laine loksub treppi ja klimp kurku. Selja taga kalju ja ees meri. Sakslase jaoks ideaalne koht oma maailmavalu kannatamiseks.

Kuid sobib õdusaks koosistumiseks imehästi ka väikesele eestlaste pundile. Õues on õudne, kuid toas tore. Tellime lambasuppi. Islandi spetsialistid hindavad selle traditsioonilise islandi roa saksapäraseks. Tuvastavad, et supis puudub kaalikas. Õigemini on see asendatud makaronidega. Muidu olla nagu päris islandi lambalihasupp. Maitseb vaatamata eelnimetatud pisipuudustele väga hästi.
Islandi söögikohtades on  selline tore komme, et kui oled tassi teed või kohvi ostnud, võid oma tassi "taastäita" nii palju kui tahad. Reeglina keegi üle ühe korra nagunii ei jaksa. Krista ütleb, et need islandlased, kes Eestisse satuvad on alati hämmingus: mis mõttes ma ei või juurde kallata?  Niisiis me joome ka teed/kohvi ja loomulikult - üks väike kook las olla igas päevas!

Krista loeb üles, mis pille ta tänavu õpetama hakkab.  Kahe käe sõrmedest tuleb täpselt üks puudu.  11 pilli, trumm sealhulgas. "Ma juba võtsin skaibi teel etteaitamistunde," naerab ta. "Oma abikaasalt." Viimatinimetatud fakti teeb eriti toredaks see, et ka Raivo pole mingi trummar.
"Kuidas või miks sa siia tagasi sattusid?" küsime Kristalt. 
"Mitmete asjaolude kokkulangemine nagu ikka," ütleb Krista. "Ma olen endiselt Islandi muusikaõpetajate listis. Ja meil on majale katust vaja. Ja ma olin üle töötanud. Aga ega see kerge valik ka ei ole, ma igatsen juba praegu oma peret."

Väljas möllab, purtsub ja vahutab. Vett pritsib ülevalt ja alt. Hall on taevas ja nii edasi.
"Islandi matused on tükk maad toredamad kui Eesti omad," ütleb Krista äkisti. "Rõõmsad. Meil kistakse viimane pisar välja ja kraabitakse su hinge nii, et sa ikka viimase vaevani kõõksuksid. Siin tulevad inimesed kokku, kõik räägivad kadunukesest toredaid ja lõbusaid lugusid. Surnuaiale lähevad kadunuke ja kopp käsikäes, teistel sinna asja ei ole. Kirstu kirikus lahti ei tehta - no mis see sulle annab, kui näed, kui otsa too vaeseke on jäänud? Ja matuselaulud on neil ka hullult ilusad. Sellised... elusad laulud. Elusad ja ilusad."
Siis arutame tükk aega teemal, kas meid endid tuleks tuhastada või  matta või kuhu need maised jäänused sokutada või mis nendega ette võtta.  Ja arutame, kuidas kõik täiesti terve mõistusega islandlased usuvad haldjatesse ja kodukäijatesse. Surnust ülestõusmine kuulub samasse saagasse. 

Korraga hakkab mingi sagimine. Uus saaga: üks paat on lahti pääsenud ja vabatahtlikud tormavad päästeaktsioonile. Aga ei ole enam mehed rauast - ehkki paat sikutatakse peaaegu randa, lööb laine selle vett täis ja enam seda keegi peale Laine ei liiguta kah. Kui võib-olla ehk auto...
Paadi päästeaktsioon kestab tubli pool tundi ja tähendab selles osalejatele täispesu. Kuid Allan on oma värske õhu doosi kätte saanud ja endaga ülimalt rahul.
Paat on lahti!
Saksapärane islandi lamblihasupp Tungulendingis


"Ja minge tervitage Tulejõe Maxi kah," annavad Krista ja Allan meile lahkumisel ülesande. "Ta jääb teile nagunii täiesti tee peale."
Max istub ca 50 km eemal katusel ja lööb eestikeelse tervituse peale särama. Tegelikult tundub, et Max särab alati.  Aitäh, Maks, oli tore Sinu ja Su perega tuttavaks saada! Sedapuhku küll põgusalt, kuid ei me ette tea...
Ja aitäh, Allan ja Krista, vihmahalli värviliseks tegemise eest! Ikka head meile kõigile!







Sunday, September 11, 2016

See oli ennemuistsel aal...

Siglufjördur”, kinnitab Disa, „on imeilus linnake. Veri-veri naiss!”
Islandi välisministeeriumis töötav Disa, meie mullusuvine kokk, oli tulnud Reykjavikist kohale, et pererahva lambad mägedest kokku korjata.
Smala ja Réttirseilasime, teame!

Siglufjörduri ümbrus on meil ka peaaegu et ainuke läbikammimata piirkond Islandil. Ja talv on tulekul, mis väga tõenäoliselt tähendab seda, et me jääme lõunaserva vangideks

Tänaseks oleme Disaga täitsa nõus. Linnake on ilus ja värviline, kuid Siglufjörduris on midagi veel – säält aimdub hiilgust ja viletsust, virkust ja vaesust, õitsengut ja langust. Meenutust ja hoiatust, et loodusressursid ei ole lõplikud.
 Siglufjördur - Islandi põhjapoolseim linn. Ca 1300 elanikku.

Kuid enne, kui me nii kaugele põhja jõuame, tuleb meil läbida saare paduvihmas ägav lõunaserv. Vihm tähendab siin enamasti ka tuult. "Mul on gaas täitsa põhjas," näitab Kaili spidomeetri poole. 67 km/h täiesti tasasel maal. Autoakende taga kihutavad meile vastu vihmatriibukardinad? vihmasuitsusambad? -  ei oska seda nähtust nimetada, kuid küllap moodustub selline triibustik nii, et tuul harab ühe portsu vihma, pressib selle tihedamaks puntraks ja siis jääb vahele natuke läbipaistvam osa, enne, kui uus tihedam sammas või sein tuleb. Igatahes polnud me sellist asja varem trehvanud nägema.

Saare põhjaosa olid ilmaennustajad ilusaks kiitnud. Ennustusi, teadagi, on kahte sorti: täideminemisega ja ilma. Viimaseid nimetataksegi ilmaennustusteks. Vahepeal tundus küll, et nüüd on ilmaennustus käes, kuid täpselt siis, kui meil oli planeeritud distants läbitud ja aeg magama minna, oli õige ilm ka kohal. Ja tegelikult tuleb tunnistada, et ilma  ennustavad islandlased üldjuhul nagu selgeltnägijad.

Hommikul leiame ööbimiskohast  moonid. Mitte just pikad-pikad-pikad, kuid kollased. Ja mõned valged. Isegi üks moonioranž on olemas. Mäed meie ümber on kõik pastelse pintsliga triibuliseks tehtud.
Vahemikus 2006-2010 ehitati kaks - kokku 14 km - tunnelit. Selle ajani Siglufjördurisse talvisel ajal maismaad mööda ei pääsenud. Talv, muide, kestab seal tavaliselt oktoobrist aprillini... Väidetavalt peatas tunneli rajamine ka väljarände. Hädaabitelefoniputka tunneli sissepääsu juures.
Sissejuhatuse Siglufjördurisse teeme surnuaial. Leiame ohtralt linnukesi.

Ja paar eriti ägedat hauakivi. Ülemise puhul pole tegemist hauakivi, vaid hauaklaasiga.
Tänapäeval ei tea linnakest nimega Siglufjördur väljaspool Islandit keegi. Ja ometi oli see Reykjavikist ca 400 km põhja pool asuv linnake kunagi maailma tipptegija. Maailma heeringapealinn.
  
Siglufjörðuri fjordi elanikud rääkivat kahest siinse maa avastamisest: esimesest 10. sajandil, kui Norrast saabus esimene fjordi asustaja ja teisest 20. sajandi alguses, kui Norra kalurid tulid Islandi vetesse heeringat püüdma. Norralased ehitasid barakid, laevasillad ja sulatustöökojad, kuid saarerahvas ei vaadanud kah kuigi kaua pealt - no võib-olla ainult mõnikümmend aastat -  kuidas asi käib ja kuidas nende õue pealt raha minema veetakse. Sest heeringasajandit piiritletakse siin aastatega 1867-1968, selle ajavahemiku viimaseid 40 aastat võrreldakse kullapalavikuga.

Esimene heeringatööstus rajati Siglufjördurisse 1911, mõne aja pärast oli soolamiskohti 23 ja sulatustöökodasid 5. Sest heeringas, mida ei soolatud, läks sulatusse - sellest sai kalajahu ja õli. (Õli eraldaja nägi välja nagu koorelahutaja!) Kalajahu kasutati Euroopas loomasöödaks ja väetiseks, kalaõli seebitööstuses. Isegi tolle aja naftamajandus arveldas heeringates: barrelid on vanad heeringatünnid, seejuures väga täpse arvestusega: 158,99 l. 

 23 soolamiskohta tähendas seda, et igas soolamiskohas töötas 50-100 naist. Lageda taeva all, iga ilmaga ja tempokalt - kala ju ei seisa! Päikese käes veel eriti. No võib-olla keskööpäikese käes gramm kauem, aga ainult gramm. Kuid välenäpud teeninud hästi - palk ületanud kõikide teiste elualade tasusid ja seetõttu olnud heeringasoolamine ülimalt popp. Ja pole midagi uut siin päikese all - siia tuldi tööle ka Norrast, Saksamaalt, Prantsusmaalt...

Heeringas kasvatas Sigulfjörduri Islandi suuruselt 4. linnaks, kus hooajal toimetas kuni 13 000 töölist. Head heeringasuved 1940ndatel, kui mujal maailmas valitses kriis, kindlustasid islandlastele nende majandusliku iseseisvuse ja olid kenaks abiks täieliku iseseisvuse saamisel 1944. 
 
Ja nii õilmitseti 1969. aastani. Siis oli heeringas kadunud. Ehk ülepüüdmise tagajärjel Atlandi ookeanist otsa saanud.  
Kohas, kus inimmälu algusest peale oli olnud heeringas, teda järsku enam polnud!!! Ja ei tulnud ka! Merehõbe oli otsa saanud ja kuld kadunud. See oli tõeline majanduslik šokk. Pool kogu saareriigi eksporditulust oli olnud heeringa käes...

Sigulfjördur hakkas kokku kuivama ja kummituslinnaks muutuma. Linn oli alla andmas – kuid mitte kunstnik Örlygur Kristfinnsson. Tema korjas vabatahtlikke ja hakkas 1989. aastal üht vana norrakate heeringasoolamismaja aastast 1907 restaureerima. Ja siis järgmist ja siis järgmist...
Aastal 2000 sai Sigulfjörduri Heeringamuuseum Islandi riigilt autasu, aastal 2004 Micheletti preemia - Euroopa tunnustus innovaatilistele tehnikamuuseumidele.
Ja nüüd tuleb rahvas jälle - nii turist kui tema teenindaja...

Heeringas ise jõudis Islandile tagasi alles 27 aastat hiljem...
Heeringamuuseum koosneb tegelikult viiest majast, sellele pildile mahtus kolm.
Foto neljakümnendatest.
Meil pole õrna aimugi, mis junnidega siin tegemist on, aga nad kuuluvad heeringamuuseumile. Tagaplaanil on suur roheline maja ja sellest teame me tunduvalt rohkem - see on hotell ja me käisime seal kempsus. Väga kena kemps oli.
Isegi naftamajandus arveldas heeringates: barrelid on vanad heeringatünnid, väga täpse arvestusega: 158,99 l.
Sellist triibulist merd me põlnd  varem näinud.

Ja siis  me sattusime ju jälle kirikusse! No ütle nüüd, alles me augustikuus käisime! Aga minemata kah ei raatsinud jätta, sest mitte keegi meist kahest ei olnud elu sees turbakirikus käinud.
17. sajandist pärit imetilluke  Grafarkirkja on infotahvli andmetel mitte ainult üks vanemaid ehitisi Islandil, mitte ainult kõige vanem ristiusu kirik Islandil, vaid haruldane ka oma ornamentika poolest. Vahepeal olla teda küll kolikuurina kasutatud, kuid 1950ndatel renoveeriti ja võeti muinsuskaitse alla ja nüüd on jälle kõik hästi. 
Kirjutasime endid ka kirikuraamatusse sisse. Väga suur kogudus paistis olema, Austraaliast Ameerikani välja. Kaili, kes on ausalt leeritatud ja isegi laulatatud, võttis sõna ja lubas rahvale muuhulgas, et ma olen vahelduseks jälle patud andeks saanud. Kohe kergemaks läks.

... vaid haruldane ka oma ornamentika poolest. Guðmundur Guðmundsson olnd see sell, kes niisugused katuseviiluservad välja nikerdas. Keegi teine põlnd osanud selliseid teha, nii et Gudmundur on siiamaani kuulus mees. 

Issland on kirikuid täis. Kohati tundub, et kirikuid on rohkem kui külasid või et igal talumehel on oma kirik. Luterlikke kirikuid olla 350, nendest suurim Hallgrimskirkja Reykjavikis. Teistel kristlikel kogudustel on lisaks ca 50 maja, kuid need pole ükski maal. 
Kuna ringtee ümber Islandi valmis alles 1974, enne seda lõikasid sildadeta jõed ja mäed inimesed üksteisest ära, siis oligi igal looduslikul territooriumil oma kirikut vaja. 

Hólar Hjaltadaluri orus oli 12.sajandil üks kahest piiskopkonnast Islandil ja Põhja-Islandi keskus; piiskopi residents aastatel 1106-1798, ladinakool ja trükikoda aastatel 1550-1802. Siin tegid ajalugu mitmed Islandi tuntud piiskopid, nagu viimane katoliku preester Islandil Jón Arason (1484-1550)  ja Guðbrandur Þorláksson (1541-1627), viimaselt on pärit ka esimene islandikeelne piibel, mis kannabki tema nime. 
 
Toomkirik on ehitatud 1763.aastal kohalikust punasest liivakivist ja on vanim omataoline Islandil. 1950. aastal ehitati kiriku kõrvale Jón Arasoni mälestuseks torn.
 Pärast oma nii suurelist etteastet otsustas Kaili, et nüüd on paras aeg piiskopile külla minna. Uksed olidki kutsuvalt lahti, mitte nagu kõrvalasuvas hobuste muuseumis, kus nad olid lukku ja haaki ja põõna pandud. Meil jäigi arusaamatuks, mis issandama nädalapäev on siin külas "every day", sest siis pidi see püha üritus lahti olema.
  Pärast Kaili nii püha etteastet otsustasime piiskopile külla minna.

Kool, õigemini kolledž, oli ka lahti, ehkki suhteliselt inimtühi. Ühe inimese ikka leidsime, see teadis öelda, et selles koolis õpib ca 200 tudengit, (külas endas elab 78 inimest, ehkki meile jäi arusaamatuks, kus täpsemalt - kirikus või hobuste muuseumis) ja õpetetavateks erialadeks on n-ö loodusturismi erialad, eelkõige hobutemaatika.

Kõige suuremaks üllatuseks oli hoopistükkis aga see, et siin koolis on varjunime all õppinud ka Kaili  laulatatud paariline...