Sunday, October 30, 2016

Ilmast ja inimestest. Keelekastmes.

 Taani tüdrukute  foto: nemad käisid peremees Bjössiga viimaseid lambaid liustiku pealt kokku korjamas....
Nüüd tuulab ikka täiega. Ilm on viimastel päevadel pealtnäha kohe ilus olnud, päike ja puha, aga nii, nagu õue astud, on ilul ots. Sest siin sa ei oska ju aknast välja vaadates midagi kahtlustada! Puid-põõsaid, mis aupaklikult kummardudes märku annaksid, et jää parem tuppa, ju ei ole!
Kuid ilmateatelehel on hoiatus, et 20 meetrit sekundis või rohkemgi veel.

Meie peremees valmistus ka juba mitu päeva varem tormi vastu. Lasi taani tüdrukutel mingi suure lauda ära koristada, et järelhaagised - suvel elasid mõned töötajad karavanides - varju alla panna. Ja nii, nagu taani tüdrukud sellega valmis said, oli ka uudis kohal:
"Välismaalt pärit abielupaar renditud "koduautoga" otsis halva ilma eest kaitset Brekkufjallis Borgarfjörðuris. Nad ei julgenud matkaautosse ööbima jääda ja said ühelt perelt loa ööbida nende suvemajas. Auto pargiti suvila kõrvale. Hommikul leiti külili auto tükk maad eemalt - tuul (sada sõna!!!) oli selle kallal tugevasti toimetanud. Politsei on üllatunud, et rendifirmad ikka veel matkaautosid välja annavad - islandlased ise on oma autod juba ammu tormide eest talvekorterisse pannud."

No olgu. Sedasorti asju juhtub aegajalt Eestiski. Kuid järgmine lugu politserubriigist on tükk maad erutavam:
" Üks Jeep torkas liikluses silma erilise aegluse ja kandilise sõidumaneeriga. Kui politsei auto kinni pidas, olid selles istunud kaks aasia naist muidu igati ok, välja arvatud pisiasi, et nad polnud elus manuaaliga sõitnud. Politsei tegi naistele kiirkursuse ja sõitis natuke aega neil kannul, kuid oli siis sunnitud naised uuesti kinni pidama ja seletama, et auto ei sõida, kui gaasi ja pidurit korraga vajutada. Lõpuks eskorditi naised sinna, kust nad auto olid rentinud."

Asiaate - kitsaste silmadega inimesi, nagu Kaili neid tavatseb klassifitseerida - on järjest rohkem. Nemad need ongi, kes meile talveleiva lauale toovad. Ja munakollased. Ma ei tea, mis issandama kultuuriline, usuline või umbusuline põhjus see on, kuid kitsassilmad ei söö munakollast. Hommikusöögilaual on meil keedumunad (need ahjus keedetud keedumunad - mäletad, Marika :)?) nagu see sageli ju majutusasutustes kombeks on. Novott, ja kitsassilmad söövad ära munavalge, kuid need ilusad kollased pallikesed saab kõik nõudepesija endale.

Aga neegreid käib meil vähe. Neeger on islandi keeles "sinine inimene."  Blármaður. 

Selle eest on meil poolakaid. Kolleegidena. Poolakad on Islandi kõige suurem immigrantide kamp ehk 37,7% kõigist sisserännanuist. Järgmisel kohal on leedulased, kuid protsendinumber on siin oluliselt väiksem, kõigest 5,1%. Kolmanda kohal on 4,8 %-ga filipiinlased.

Just Tiina, pani, on igati krips ja kraps. (Vahepõige: kunagi olin reisil Tiit Kõrvitsaga, kes rääkis järgmise loo: käinud tema oma pillimeestega Poolas, jõudnud veidi vindisena ja keset ööd Tallinnas oma koduukse taha ja andnud kella. Naise küsimusele "Kes on?" vastanud uhkelt: "Pan Tiit!")
Just Tiina teinepool näitab meile aga iga päev, kuidas Luukas suppi teeb. Mitte õlut. Õlut see mees ei pruugi ega pruuli - nagu ta ei pruugi ka muid vägijooke ega -sööke. Ta on otsustanud kapsalehtede najal oma elu ära elada. Ja kuna ta sealt mingit suuremat väge ei paista saama, siis on ta alatasa köögis ja teeb endale süüa. Sest ega ta ometi neid kapsalehti närida ei jaksa, see võtaks liiga palju energiat! Kõik käib püreeks ja mees liigub  ainult vedelkütusel. Kailil on tõsine mure poisi lõualuude ja hammaste taandarengu pärast.
Ok, sellest kõigest poleks midagi, kui juurde ei tuleks järgmine nüanss: kõik teised teevad tööd, kuid luukas vajub iga päev poolteist tundi peale hommikusööki kööki endale suppi keetma. Keedab ta seda loomulikult peremehe varudest ja nii kaua, kuni kokk on kõigile teistele ka lõunasöögi valmis teinud, sh taimetoitlastele. Pane tähele seda peenikest skeemi: sa keedad peremehe varudest endale süüa ja peremees maksab sulle selle eest! Sest kõik läheb ju tööaja sisse. Ja samal ajal maksab peremees ka kokale palka...
Kui Luukas küsis peremehelt, kas tema noorem vend võiks ka siia tööle tulla, vastas too naeratades, et ei, aitab küll, ta rohkem poolakaid ei taha. 

 *   *   *

Üks Islandi kooliõpetaja olla kungi ilma kohta käivaid sõnu hakanud kokku korjama ja saanud neid 1500. Nii on  näiteks islandi keeles olemas sõnad "veðurfastur" ja "veðurtepptur", mis mõlemad tähendavad "halva ilma tõttu paigale jääma sunnitud". Või sõna, mis tähendab "ilma pärast muretsema." Lemme ütles kunagi, et islandlastel on olemas ka selline sõna, nagu "aknastväljavaatamiseilm" - ehk siis täpselt nagu meil siin praegu.

Veel on islandlastel tohutu hulk sõnu tuule kohta. Püüdsime Kailiga välja mõelda, et palju meil  ka on. Saime kokku tubli  18: tuulevaikus, puhanguline, tuuleiil, raju, maru, torm,  1-palline, 2-palline,... 12-palline. Briise ja fööne ja orkaane jne me ei arvestanud. Või kujutab keegi endale väljaspool vannituba ette repliiki "Issand, milline föön!"?

 "Kõige nõmedam asi Islandil on telkimine," ütles Elli ühel päeval lõunalauas, kui üks taani tüdruk oli hakanud rääkima oma järgmise suve plaanidest. "Ma vihkan seda! Kõigepealt pole sul mingit pinnast, mille peale oma telk panna - valida on teravate laavakivide ja lambasita vahel. Teiseks on õhtul magama minnes kindlasti külm ja sa ajad endale kõik asjad selga, mis sul vähegi kaasas on ja kisud ennast kerra ja katsud oma kondid kuidagi kividega kokku sobitada. Selle aja peale, kui sa kõik riided selga ja hea õnne korral isegi sõba silmale oled saanud, hakkab päike paistma ja sa hakkad ühekaupa kogu seda träna seljast ära võtma. Ja püüad ennast uuesti kivide vahele sobitada. Ja sel hetkel, kui sa hakkad magama jääma, hakkab naine või laps ennast riidesse panema või riidest lahti võtma. Ja ükskõik, millise ilmaga sa ka ei telgiks, telki kokku pannes on see alati märg ja igasuguseid rohuliblesid ja rämpsu täis kleepunud..."
Meie Kailiga olime rõõmuga nõus. Meie olime mullu suutnud Islandil telkida kaks ööd, pärst seda kujundasime oma auto koduautoks ümber.

*   *   *

Väidetavalt on islandi keeles väga sõna- ja nüansirikkad valdkonnad ka lambakasvatus ja kalandus.
Aga nendega läheb ilmselt veel aega, sest esialgu maadleme me kõik - tšehhid-poolakad-lätlane-ungarlane-brasiillane - lihtsalt sellega, et tähed ja nende juurde kuuluvad häälikud suus üles leida kokku sobitada.
Meie islandi keele kursus on minu kui filoloogi jaoks täielik õnne-emotsioon.

Esimese tunni lõpus olin ma jätkamise osas väga kahtleval seisukohal. Rahvast oli murdu ja õpetajanna - mis sest, et sümpaatne - tundus täiesti ebapädev.
Ma läksin kohale ainult selle pärast, et arvasin, et pärast niisugust sissejuhatust enam kuigi palju rahvast ei tule.
Mul oli õigus.

Nüüd, pärast kahte nädalat (käime koos 3 x nädalas) on alles jäänud täpselt paras ja väga äge punt. Ja lasteiakasvatajast õpetaja, kellele me oleme tema elu esimene kursus, on - vaatamata lingvistilisele ebapädevusele - pädev milleski muus. Võimalik, et selle muu nimi on andragoogika. Või intuitsioon. Igatahes on  keelekursusest kujunenud väga vahva vaheldus voodipesudele ja küürismisharjadele.

Ma olen kohe palju mõelnud, et miks meil seal nii äge on.
Üheks põhjuseks on ilmselt see, et ma pole elus sattunud keelekursusele, kus kõik inimesed oleksid ühesugused nullid. Ikka on keegi kunagi kuskil midagi õppinud ja siis pooleli jätnud vms. Ehk et inimeste stardipositsioon on alati erinev olnud.
Teine põhjus, mis esialgu tundus häiriv, kuid hiljem osutus üliõigeks:  me liigume edasi üliaeglaselt. (õppides iga kord siiski ca 20-30 sõna). Mis tähendab seda, et kõik saabki selgeks - jõuab talletuda ja meelest minna ja uuesti salvestuda. See tähendab ka seda, et kui sa kodus pole tükka ära õppinud, siis pole sellest midagi - sa ei tunne ennast halvasti või mahajäänuna või maeiteamisveel.
Samas töötame me 4-5-liikmelistes rühmades terve selle issandama aja väga intensiivselt. Me tõepoolest räägime terve selle aja. Kuna õpetaja tavaliselt meie küsimustest aru ei saa, siis me otsime ka vastused ise - targutame, arutame, oletame... Ja teadagi õpime seeläbi rohkem :)!

Ja siis me läheme innustunult laiali ja hakkame kõik näiteks Ellit piinama. Ükspäev pidi Elli iga tunni aja tagant vastma küsimustele, kas ta on abielus ja mitu last tal on. Sest kõik tahtsid ju kontrollida, kas pärismaalane ka aru saab, mida me räägime :).
Koos tšehhitar Andreaga, taustaks õhtune "diamond beach". 



Üheks esimeseks eripäraks islandi keeles, mis harjumist tahab, on  sõna "nemad". Kui "nemad" on mehed, siis kasutatakse ühte varianti, kui naised, siis teist ja kui näiteks paarike tantsu keerutab, siis on see kolmas "nemad". No tõesti, on siis nüüd sellist priiskamist vaja!!!

Saba tähistamiseks on islandlastel 10 sõna, niisugust üldnimetust "saba", nagu meie tunneme, nendel polegi. Meie töötame Lehmasaba (Hali) külas. Ehkki ma ei tea, mille põhjal kohalikud on otsustanud, et see just lehmasaba küla on. Sest "hali-d" on ka hiirtel, rottidel ja eeslitel.
Koertel ja kassidel on "ro'fa-d". Kassil või "sty'ri" ka olla.
Hobusel on "tagl". Ja kui hobuse saba on lühike, siis on see "stertur".
Rebasel on "skott".
Hülgel ja lambal on "dyndill".
 Linnul on "ste'l" või "vel".

Aga nüüd me läheme magama, sest meil on hommikul jälle kamp munakollasevastaseid toita...
Góða nótt!











Tuesday, October 25, 2016

Islandi kanged naised

 22. oktoobril algas Islandis kalendri järgi talv.
25. oktoobril tuli Eestis maha esimene lumi. 5 cm. Meil siin saare lõunaservas tuli ka samal päeval esimene lumi, ehkki see ei jõudnud päris põrandani - alumine serv jäi endiselt märjaks - nii, nagu ta siin juba pikemat aega olnud on. Aga pilt oli sellegipoolest meie jaoks uutmoodi ilus.


24. oktoobril 1975 läinud Islandi naised tänavatele. Tervelt 90 % naistest lahkunud töökohast ja ka kodudest. Mehed saanud hädavaevu hakkama.
Tookordse naiste streigi põhjuseks oli sooline ebavõrdsus. Järgmisel aastal võttis Islandi parlament vastu soolise võrdõiguslikkuse seaduse. Viis aastat hiljem (1980) valis Island endale maailma esimese naispresidendi.
Vaatamata eelnevale on Islandil sama mure, mis mujalgi: naiste töö on kehvemini tasustatud. Naiste keskmine palk on 70.3% meeste omast. Teisiti sõnastatuna-ümber arvutatuna: kui tööpäev algab kell 9 ja lõpeb kell 17, siis naistele makstakse nende töö eest kella 14.38-ni. Nii ongi ametiühingud ja naiste organisatsioonid naisi tagant torkinud, et 1975. aasta ettevõtmist korrata ja 24. oktoobril lõpetasid paljud naised üle Islandi tööpäeva kell 14.38, üle maa korraldati protestimiitinguid.
*   *   *
Islandi esindaja iludusvõistlustel Miss Grand International 2016, 21-aastane võimleja Arna Ýr Jónsdóttir, ei lähe finaalis lavale. "Mina ei lase endale öelda, et ma olen lava jaoks liiga paks," kirjutab ta oma FB-lehel.
Võistluste juhtkond olevat Arna Ýril soovitanud nädal aega enne finaali hommikusöögist loobuda, lõuna ajal ainult salatit süüa ja õhtul ainult vett juua. "Kui korraldajad tõesti tahavad, et ma alla võtaksin, siis ei ole nad seda ära teeninud, et ma top 10 hulgas olen - sellisena, nagu ma olen. Jah, mul on veidi laiemad õlad kui mõnel teisel tüdrukul siin, kuid see tuleb sellest, et ma kuulusin Islandi koondisesse kergejõustikus ja ma olen selle üle väga uhke!
Ja sõitiski Las Vegasest koju.
"Ma sõidan koju võitjana ja kõige uhkema islandlasena," kirjutab ta FB-s.
Artikkel koos ilusa ja uhke tüdruku piltidega on siin. 
Ja kõige selle poolt ja vastuarvajad on ka päris toredad :).  
*   *   *
 Mis te arvate, kus me veetsime need kaks vihmavaba tundi, mis meie puhkepäevadesse jäid? Õige, liustiku juures käisime! Ühe järgmise sabakese juures. Saba nimi oli Hoffelljökull.

Saba all on loomulikult jälle kraatrid ja kaldeerad jne - seda võib kahtlustada juba nende mustade jääpankade toel ja siis infotahvlitelt kinnitust saada. Ja kui kõik eelmised liustikud on kõik pikkuses kõvasti kokku tõmmanud, siis see ei laia enam niimoodi, nagu vanal heal ajal.
Pakk, mille me neljapäeval Islandilt Eesti poole teele panime, jõudis kohale teisipäeval. Kirjadel kulus minevaasta sama tee läbimiseks kaks nädalat...

Thursday, October 13, 2016

Hoiduge jäneste eest!

Jon läks minema. Lendas lõunasse. Terveks talveks. Minema on parvetanud ka kõik teeäärsed tohutud hane- ja pardikarjad. Mõni üksik luik on veel ennast lammaste vahele unustanud.

Joni asemele saime Elli. Meil on Elli üle hea meel, sest Elli on ka islandlane. Nagu kuskil eespool kord juba öeldud sai, ei ole siin saare pääl islandlastega priisata. 

Elli auks korraldati staffi miiting. Et kõik saaksid Ellit näha ja et Elli saaks öelda, kuidas tema on peremehe õe mees, eluaeg päälinna kandis eland ja nüüd nii vanaks saanud, et tahaks maale tagasi. Elli on senini elatist teeninud inglise keele ja keelest tõlkimisega ja natuke miskit linnavalitsuse juures toimetanud. 
Me siis ütlesime omalt poolt Ellile, et see, mis pererahvas talle räägib, sellest meil suva, aga et Jon tegi muuilmarahvale alati lõunalauas ülevaate Islandi aktuaalsetest sündmustest. Ja et meie arvates on see ühe retseptsionisti kõige esmasem ja püham ülesanne.
Elli tõotas pidulikult traditsiooni jätkata. 

Nüüd sobib praegune staff ka üles rivistada: paarike Leedust, paarike Poolast pluss veel kaks meest Poolast, kolm Taani tüdrukut, kinokutt ja tüdruk Tšehhist, Hispaania Karamello ja ükspeaaegu kohalik mees Islandi põhjarannikult. Ja meie kaks.

Järgmisel lõunal tuli Elli söögisaali ja ütles häbelikult, et mitte midagi pole juhtunud. Et tuli Katla all on vaibunud ja mitte midagi muud põnevat hetkel ei ole. Et  tulemas on parlamendi valimised ja et seetõttu on kõik kohad ja lehed poliitikat täis ja et see ei huvita kedagi peale poliitikute. Nojah, eks nad ole oma parlamenti juba üle 1000 aasta pidanud kah, võibki villandaks minna. Meie  olime hetkel poliitikahuvilised küll, sest meie olime ju justkoheõkvaäsja saanud endale Eesti esimese nice-presidendi.

Elli sellise avalduse peale hakkas vihma sadama ja meil tulid vabad päevad.

Esimest korda ei sõitnud me kuskile kaugele. Eelmine kord Reykjavikis olime käinud kinos - selles vinges kontserdimajas Harpas on niisugune stereokino, nagu omal ajal Moskva VDNH-s. Et igas seinas pilt ja laes päälekauba. Pooletunnine Islandit tutvustav film oli meie jaoks puhas äratundmisrõõm. Ei ühtegi üllatust. Ehkki ilus. Nagu Island.

Niisiis otsustasime kodus sukka kududa ja vaadata, et kui vihm peaks järele andma, siis ehk jalutame mõne liustikukeele juurde. Sest kõiki keeli me ei tunne. Lisaks oli Kailil kõrgendatud nohuolukord.

Vatnajökull,  mille lõunaservas me elame, on Islandi suurim liustik. Mahu poolest Euroopa suurim. Pindala mõttes tähendab Vatnajökulli 8100 km² seda, et jää alla mahuksid üheskoos ilusasti Valga-, Võru- ja  Põlvamaa ning pool Tartumaad veel takkaotsa. Islandi puhul tähendab see 8% maa pindalast.  Jääkihi keskmine paksus on 400 m, kuid ulatub keskosas 1000 meetrini.
Ja sellel lahmakal on 30 sabakest. Meie oleme käinud nelja juures pluss kõik need vaated autoaknast.
Vatnajökull olla ka Guinnessi rekordite raamatus - nimelt kui objekt, mida on kõige kaugemalt näha. 
Vatnajökulli kõrgeim tipp on Bardarbunga 2009 meetriga. Ja Guinness kinnitab, et sobivate ilmastikuoluda korral on Vatnajökulli võimalik näha Fääri saarte kõrgeimast tipust, Slættaratindurilt. Ja et vahemaa Slættaratinduri ja Vatnajökull vahel on 550 km.
Vatnajökull on ka kuulus muuvistaar - alates James Bondi võtetest (esimene kord 1985)  TV- sarjani "Troonide mäng" (2011). Kõige populaarsemaksfilmimise  kohaks on Breiðamerkurjökulli keelekese all asuv jäämägedega järv Jökulsárlón.

Puhkuse viimaseks päevaks sai vihm korraks otsa. Nii me Fláajökullile külla läksimegi. Ikka oma Honda Džiibikuga, mitte mingisuguse glacier-tour-masinaga:
All: kolm keelt korraga.

Kõige parempoolne on Fláajökull, keskmine Heinabergjökull ja vasak poolne Skalafelljökull. Viimase kahega oleme tuttavad.  Liustikeni on siitkohast 8 km. Infotahvel ütleb, et  viimase 100 aastaga on liustikukeeled 2 km taganenud.

 Tundub, et selle liustikukeele all ei olegi järve, et on hoopis "tavaline jõgi"...

 Tavalisele jõele oli keegi silla riputanud.

 Fláajökull

 Siin ta siis on, Vatnajökull oma täies hiilguses. Alumine punane täpp on meie "kodu", ülemine punane Fláajökull. Pilt on pärit siit.

 Ja siis oligi vabadus läbi. 

Esimese tööpäeva naelaks kujunes taaskohtumine tuttava tundmatuga.
"Mine vaata seda meest!" kamandas Kaili mu hommikusöögi ajal nõudepesu pokaal-instrumentaalansamblist minema. "Mine vaata, kas ta sulle tuleb tuttav ette!"
Ei tulnud. Aga ega ma väga vahtida ka ei tihanud. Inimene sööb hommikust, mida ma jõllitan!
 "Laavavälja itkulaulja!" oli Kaili elevil. "Ega ma poleks ka vast tähele pannud, aga ta hakkas rösteri kõrval joiguma, kuidas see nii aeglaselt küpsetab... Ja no seda inet ma ei unusta!"
Oligi. 
Uskumatu, milline rõõm oli temast  püstipäi mööda tuisata! Ja kohe mitu korda!!!

 "Ikka veel ei ole mdagi põnevat," ütles Elli, kui meid nägi. "Ainuke asi, millest täna meedia vahutab, on see, et... Noh, meil Reykjavikis on palju jäneseid. Ja siis üks 12-aastane poiss sõitis rattaga jänesele otsa ja kukkus ja sai rangluuvigastuse ja vist mingi roidemurru ja..."

Nii et olge siis ettevaatlikud seal Eestimaal ka!


Monday, October 3, 2016

Mu kallis Island!

Mu kallis Island, Sa ei väsi üllatamast!

Jon oli ähvardanud, et võib virmalisi tulla. Sama kinnitas ka Islandi meteoroloogia-koduleht,  kus lisaks ilmaennustustele ennustatakse ka virmalisi. (Äge ju!!)
Jooksin siis õue-tuppa-õue. Nagu trennis oleks käinud.

Sellist pilti ma ei olnud veel näinud -  mäe taga asuv liustik peegeldas mingit valgust, ehkki päike oli minu meelest juba ammu ära läinud. Igatahes oli see veider ja müstiline.
Jooksuvaev sai ausasti tasutud. Nii agaraid virmalisi ei olnud meie rännuteedele veel varem jäänud. Pool tundi soojendust ja siis pool tundi ägedat andmist. Isegi Roosa oli kohal. Vägev!!!
Foto autoriks on kolleeg Jan.
Järgmisel hommikul teatas meedia, et saabuval ööl on veel uhkemaid virmalisi oodata ja et selle auks kustutatakse pealinnas virmaliste vehklemise ajaks tänavavalgustus. Oo, kuidas ma islandlasi imetlen! Järjekordselt!
Ma imetlen islandlasi alatasa. Nad on nii... mõistlikud. Ausad. Sõbralikud nagunii.

 Pikka aega olid minu lemmikmaadeks olnud Norra ja Kreeka. Komplektis loodus+inimesed. Nüüd on Island neile kahele pika puuga ära teinud. Komplektis loodus+inimesed. Ma olen Islandisse lootusetult armunud.

Ja niimoodi ja seetõttu ja veel sajal põhjusel on valmis saanud reisiprogramm, mille leiab peagi Võrumaa aasta 2016 parima mikroettevõtte - ABZ Reiside - kodulehelt. Olen nende 10 päeva sisse pannud kõik oma suuremad elamused, sealhulgas kaks päeva "sisemaal" - piirkonnad, kuhu grupireisid sageli ei lähe, kuid mis minu jaoks on olnud ühed suuremad elamused. Seega saab10 päevaga saarele ring peale, veelgi enam - läheme ka Vestmanna saarele.

Reisi kuupäevadeks on 17.-27. august 2017.
Sest siis on ehk mõned piirkonnad ennast sügisvärviliseks jõudnud ehtida.
Ja siis on juba lootust virmalisi kohata.
Ja siis on lootust peale trehvata mõnele "smala"-le või "rettir"-ile - esimene tähendab lammaste kokkukogumist, teine nende laialijagamist omanikele.
Ja jõuab veel napilt-napilt kooli alguseks koju.

Island on kallis.

Alles eile jõudis mulle majutuskohta 21-aastane prantsuse tüdruk, kellel - me olime jupp aega juttu puhunud -  ühel hetkel silmad märjaks läksid: "Mul on lennukini veel 5 päeva ja mul on järgi ainult umbes 20 eurot."
"See on ikka väga kallis maa," oigavad ühtviisi nii sakslased kui ameeriklased.

Issland on meile ka kallis," ütleb perenaine Thorey. "Ühe voodipesukomplekti (lina, tekikott, padjapüür, käterätt) pesemine pesulas maksab 1500 ISK".
See teeb umbes 11 eurot. Ja seletab, miks "magamiskotimajutus" (majutusasutuse poolt on voodi koos alumise linaga) Islandi väisajate hulgas nii populaarne on.
Kämpimine "meie" ettevõttes maksab ca 15 EUR inimese kohta. Mujal maailmas saab selle eest hostelikoha, siin pead omaenda telgis kügelema. Olgu, pesta ja pissida lubatakse ka selle raha eest.

Kohv või tee maksb tavaliselt 5-600 ISK / 4-5 eurot, tore on see, et igal pool lubatakse juurde võtta. Tore on ka see, et looduslikud vaatamisväärsused on Islandil enamasti tasuta. (Uus-Meremaal oli igale ilusale asjale sein ette ja aed ümber ehitatud!) 
Päevasupp maksab ca 1500-1900 ISK / 12-15 eurot, praad hinnaga 2800 ISK / 22 eurot on kohaliku rahva meelest juba soodsalt saadud.

Veel mõned hinnanäited:
 Kõige odavam sai - 270 ISK / 2.15 EUR
 1,5 l piima - 200 ISK / 1.56 EUR
1 kg kartulit - 4-500 ISK / 3-4 EUR
100 g singi/vorstilipse - 3-700 ISK / 3- 5.50 EUR
1 kg juustu - 1800 ISK / 14 EUR


Reisivarustus (sõltumata aastaajast!) peaks arvesse võtma Islandi vanasõna „Tahad teistsugust ilma, oota veerand tundi!”
  • „Iga-ilma-riided” - arvestusega, et enamasti on külmem kui temperatuuri järgi arvata võiks.
  • TUULE- ja vihmakindlad riided
  • Kihilise riietumise võimalus
  • sall, kindad, müts 
  • ujumisriided
  • nn plätud ehk toajalatsid – paljudes majutuskohtades on nõue (nagu eestlase kodus), et välisjalatsitega ei siseneta.
  • Ratastega kohver võib osutuda ebapraktiliseks juhtudel, kui seda tuleb parklast majutuskohta tassida üle muru, läbi laavaliiva või -tuha, mööda kruusateed või treppe. Selliseid juhtumeid on päris palju, kuid samas - distants ei ole kunagi hirmpikk. 
Sellelt lingilt avaneb blogipostitus, millel on "minu Islandi" kaart. Kaardi markereid klõpsides jõuab vstavat kohani blogis -  teisisõnu, ka siitkaudu saab reisiprogrammile (suures osas) pilgu peale visata.

*   *   *

„Mis selle maa siis nii eriliseks teeb?”, küsivad minult sõbrad, kui olen järjekordselt ülivõrrete puistamisega hoogu läinud.
Üritan oma miljonit ahhetust kuidagi kokku võtta. Näiteks sõnapaari „looduse vaheldusrikkus”.
Ühel hetkel võib rannaliiv olla must ja mereäärne kalju punane. Järgmisel hekel võib olla vastupidi – liiv punane ja kalju must. Aga kalju võib vabalt olla ka triibuline nagu meie rahvariideseelik. Triibud võivad olla ühel hetkel püsti, järgmisel risti.
Mulksuvad mudaaugud, mille servad on kaunistatud neoonvärvilaikudega. Purskavad geisrid. Keevad looduslikud mullivannid. Soojad jõed ja kosed.
Külmad liustikud. Valged. Või sinisinised. Või siis tuhandete aastate tuhast mustad liustikud. Kusagil mujal pole võimalik liustikele nii lihtsalt nii lähedale saada.
Aastavanused laavapõllud. Värskemustad ja tossavad. Tuhandeaastased laavapõllud. Kümnetuhandesed. Pehmesamblased. Pastelsed. Või siis hoopis sellised, nagu oleks keegi kilomeetrite viisi asfalti pannud.
Vulkaanid. Kraatrid. Kaldeerad. Fjordid. Kosed. Lunnid. Lambad. Hobused.
Virmalised. Vikerkaared. Näiteks neli tükki ühe mäe otsast välja kasvamas.
Ainult metsa, vaat metsa küll ei ole...

Island on imeline. Islandi kirjanik, nobelist Halldor Laxness on öelnud: „Kui liustikku piisavalt kaua vaadata, kaotavad sõnad lõpuks oma vähimagi tähenduse.” Tegelikult käib see kogu maa kohta – Islandi puhul jäävad sõnad mannetuks.