Keelekas

Laua ääres istuvad tšehh, rumeenlane, hispaanlane, poolakas ja eestlane. 

"Piss-piss", ütleb eestlane. "Eesti keeles on see "piss-piss"."

"Midavärki!?" hüüatab rumeenlane. "Rumeenias kutsume me niimoodi kassi: piss-piss-piss..."

"Kassi?" karjatab hispaanlane. "Hispaanias kutsutakse niimoodi tibusid: piss-piss-piss..."

"Tibusid?" on tšehh üllatunud ning umbusklik korraga. "Ja tibud hakkavad selle peale pissile?"

Kõik algas sellest, et väljas sadas vihma ja keegi kasutas lõunalauas sõna umbrella. Vihmavari. Selle peale hakkas järgmine rääkima, kuidas tema keeles koosneb mõiste "vihmavari" kahest poolest - esimene on "peatama, stoppama" ja teine "vihm". Mispeale tšehh teatas, et tema keeles on tavaline vihmavari deštník, aga kasutatakse ka umbrella't. Viimane tähendavat pisikest elegantset daamivihmavrju. Ma ei suuda endale isegi ette kujutada, missugune on "pisike elegantne daamivihmavari"  aga see peab olema nii levinud, et selleks on vaja kohe eraldi sõna.

*   *   *

Islandi keele tunnid alapealkirjaga "ellujäämiskursus" said läbi.  Eelviimane tund sattus islandi keel päevale, mida  tähistatakse 16. novembril, islandi rahvusluuletaja Jónas Hallgrímsson (1807-1845) sünnipäeval. Alustati selle keelepeoga aastal 1995. 

 Islandi keele kursuselt. 

Islandlastel on reeglina kaks eesnime. Meie õpetaja (püsti) keskmine nimi on ósk - soov.

Päev on selleks, et inimesed ei unustaks: keele arendamist tuleb ettevaatlikult teha. Et keele kasutajana kannab igaüks ühiskonnas oma emakeele eest vastutust.
Probeemid on meil, väikerahvastel, sarnased. Hetkel on suurimaks ohuks see, et tehnika ja tehnoloogiate ülikiire arenguga tuleb igapäevaellu järjest rohkem sisse inglise keelt. Paralleelina meie kadakasakslusele  ja pajuvenelusele on islandi keelele suurimaks ohuks  varasematel aegadel olnud taani keel.  Jónas Hallgrímsson võitleski kõvasti islandi keele eest ajal, kui taani keel liig kõvasti peale pressis. Nii, nagu praegu inglis.

Sellesama Jónas Hallgrímssoni auks on ju Reykjavikki saareriigi kõige uhkem ja suurem kirik tehtud.

Islandi keel kuulub põhjagermaani keelte hulka ja on välja kasvanud vana-norra keelest. Norra keel on alates 14. sajandist  kõvasti muutunud, islandi keel jäi sinna eelmisesse aega pidama. Nii saavat islandlased veel tänagi vanade-vanade käsikirjade lugemisega hakkama. Nendesamade vanade-vanade eellaste kõnet nad ilmselt nii hästi ei mõistaks, sest 15.-16. sajandil toimus ka siin igasuguseid häälikunihkeid.
Aga vanu asju on neil lugeda küll ja veel - 12. sajandist on pärit siinsed esimesed raamatud... Kananahk tuleb peale!!!

Nii, nagu soome keeles, ei ole ka islandlastel võõrsõnu. Igasuguste tänapäevaste asjade jaoks on omamaised terminid. Elekter = rafmagn (raf - merevaik, magn - jõud. Meile tuttav "elekter" on ju ka tegelikult pärit vanakreeka keelest, kus 'elektron' tähistas merevaiku); telefon =  sima, politsei =  lögregla (seaduse reguleerija), arvuti = tölva, iPad - spjaldtölva.
1964 loodi spetsiaalne komitee, mis keele hoidmise, arendamise ja uute sõnade väljamõtlemisega tegeleb.

*   *   *
Lõpetuseks kopeerin jälle Krista Sildoja FB-st:

Ilusat islandi keele päeva!
Meie koolis algas täna päev ühislaulmisega - kõik vanusegrupid said valida oma lemmiklaule, mida koos laulsime. Pidin olema valmis mängima kõike, mida sooviti :). Põnev oli.
Samas lükati käima ka kahenädalane lugemismaraton. Iga laps pistab rinda omaenda suutlikkusega, lapsed ei võistle omavahel loetud lehtede arvus. Igal võimalikul vabal hetkel lapsed loevad, alates tänasest kaks nädalat järjest. Kõik said endale lehe kalendriga, kuhu iga päeva õhtul kannavad sisse loetud lehekülgede arvu. 30. novembril loetakse kõik leheküljed kokku. Ma ei teagi, kas siis saame ühiselt ülevaate, kes kui palju kahe nädala jooksul luges. Eks näis.

Keelekursusel. 

Alumisel pildil "lõpetajad" - umbes pooled alustajatest. Nagu keelekursustel ikka.

Lõpetuseks jagan ühte toredat linki. Tõsi, see käib küll soome keele kohta...

Ise tegi, ise tegi...

Nii ilusad asjad oleme Islandi auks ja kuulsuseks ning iseenda ja teiste rõõmuks nende ca kolme siinoldud kuuga valmis teinud.  Ise ka oleme üllatunud. Ja kõik teised võivad nüüd samuti imestada, imetleda, ohhetada, ahhetada ja ülistuslaule luua ning esitada :)!

(Islandi auks ja kuulsuseks -  meie eelmine retseptsioonitibi Jon lendas mäletatavasti talveks soojale maale. Ja just eile postitas Jon sealt pildi, kus palmi all on islandi kampsuniga kutt. Jon läinud kohe juttu tegema - polnudki pärisislandlane, olnud poolislandlane - mõned aastad Reykjaviki ülikoolis õppinud soomlane... :)

Ise tegi, ise tegi... Kaililt Kailile. Pildistet koos Kaili sünnipäevalumega. Tänaseks on lumi kadunud nagu aeg, aga kampsun ja rõõmud, need jäävad :)

 

Kaili tegi. Lapsed kombede, mütside ja sokkide sees on eestimaised.

 Kaili tegi. Õele. Aga mitte mulle.

 Ulvi tegi. Kolleegile. Sellele, kes lapsi hoiab.

Ulvi tegi. Kolleegile. Sellele, kes ei tee ega joo õlut.

 Ulvi tegi. Kolleegile. Eelmise abikaasale. 

 

Ulvi tegi. Kolleegile. Eelmiste kahe kaasmaalasele.

  

Kaili seljas on Kaili tehtu ja teisel pool lauda on Ulvi tehtu. Pidu ise on Kaili sünnipäev Smyrlabjörgis.

Ulvi tegi. Suuremad mullu, kõige tillema tänavu.

Aga suuremad ei saanud pükse, mütse ja traktoreid.

Islandi lammaste villast tehtud islandi kampsun ehk lopapeysa (lopa - vill; peysa - pusa, kampsun) ei ole mitte lihtsalt dekoratiivne ja ilus ja soe - ta on ka vetthülgav. Ja antibakteriaalne. Meie naabrimees, see supikeetja, väitis end villasele allergiline olema, aga siis kandis prooviks paar päeva oma naise kampsunit ja  kuna miskit halba ei juhtunud, tahtis endale ka.

Järjekordselt ei saa ma ilma islandlasi imetlemata - nad on osanud oma maavillasest asjast teha ülemaailmse hiti!!!

Islandi kampsunit ei pesta mitte kunagi - seda tuulutatakse! -  ja temaga on seotud nii palju põnevaid lugusid - aga neid saab lugeda detsembri alul ilmuvast "Aja Lehest."

blóðmör ja lifrarpilsa

Ükspäev valis Kaili pererahvale mööblit. Paari päeva pärast paluti meid õhtusöögile. Kui sellises tempos edasi läheb, tuleb meil vist  Islandi järgmistel kohalikel valimistel kandideerida.

Võimalik aga, et me vaatasime perenaisele nii igatsust täis silmadega otsa, kui ta juhtus mainima, et nad emaga tegid slátur'eid. Mitte et me täpselt aru oleksime saanud, mida nad tegid. Kuid oli lambatapuhooaeg ja nii palju me aru saime, et tehti mingeid söödavaid asju,  mille jaoks on vaja verd ja kopsu ja maksa ja issand ise teab mis põrna või pankreast veel. Šoti haggis käis ka jutu seest läbi.

Naabrinaine, lapsehoidja, sai kohe järgmisel päeval slátur'eid (loe: slautür) maitsta. Ütles, et oli päris kole olnud, aga perelapsed söönud suure mõnuga. Meil oli tõsiselt kahju, et niimoodi pärleid sigade ette loobitakse.

Aga siis halastas perenaine meie peale. Küsis, et kas meil on järgmise päeva õhtuks plaane ja kui ei, siis me oleme teretulnud õhtusöögile blóðmör'i ja lifrarpilsa't sööma. Need kaks kokku ongi slátur'id (saksa schlachten!)   ehk lambavorstid, mida sügisesel tapahooajal kõik korralikud perenaised teevad. Meie perenaine on täitsa korralik.

Me olime ikka väga rõõmsad nii uhke pakkumise üle. Kuna me oleme nagunii Islandisse igakülgselt ära armunud, siis me tahame hirmasti seda suhet muudkui sügavamaks ja sügavamaks ajada ja no teadagi käib vähemalt osa armastusest kõhu kaudu. Aga meie külalistemajas on köögis puha poola poisid, nii et me nagunii igatseme taga möödundsuviste kokkade leiba ja lambapraade. Mitte et poolakate toitudel midagi viga oleks, aga islandlaste tehtu maitses täitsa teistmoodi. Tõenäoliselt islandipäraselt.

Perenaine õngitses pliidi pealt potist välja kahte värvi pätsikesed ja kooris neil naha maha. 

Rääkis juurde, kuidas tema meelest tulid tänavu väga head välja. Et nad olid emaga väga hea retsepti leidnud. Lapsi laua taga vaadates tundus, et olid küll head välja tulnud. Lapsehoidjat vaadates tundus jälle teistmoodi.

Meie oleme nagu lapsed. Meile maitses.

Blóðmör on verivorstiline. Või verikäkiline. Kuid Eestis me tavaliselt verivorsti ei keeda. Ja lammaste asemel on meil sead.

Vorsti sisse käivad rukkijahu ja kaerahelbed. Ja rosinad. Maitses tõesti hästi.

Järgmisel päeval tõi perenaine mõlemaid pätsikesi ka peamajja lõunasöögiks ja nüüd serveeriti neid viilutatuna ning ahjust läbikäinuna - sellisel moel meenutas blóðmör juba vägagi verikäkki.

Lifrarpilsa on maksavorstiline. Ka siia sisse käivad nii rukkijahu kui kaerahelbed. Kuid eesti maksavorstist selle maitse ettekujutamise juures palju abi ei ole. "Võib-olla maksapasteedi ja odrajahukäki segu?" pakkus Kaili, kui küsisin, mismoodi ta seda kirjeldaks.

Võib-olla. Kuid nii tekstuurilt ku maitselt oli see midagi uut. Kindlasti õhulisem kui maksavorst või -pasteet.

Vanasti pandi mõlemad segud lambamakku, tänapäeval minakse lihtsamat teed ja ostetakse kunstmaterjalist kotikesed poest. Ja loomulikult hoitakse täidetud kotikesi tänapäeval sügavkülmas. Slátur'i-isu korral võetakse ühe söögikorra ports välja ja keedetakse ära. Vanal ajal aga olla neid säilitatud vadakus, kus nad siis kenasti hapuks läksid. Ja vanal ajal, kui jahuga polnud ehk iga kord priisata, pandud slátur'ite sisse ka sammalt.

Äkki saame me seda vadaku-versiooni ka kunagi proovida - igatahes ootame me juba praegu põnevusega Þorrablót'i - jaanuari lõpus algavat periood, kus üle Islandi korraldatakse "hirmsate asjade söömise pidustusi".

Kartuleid koorivad kõik endale ise, ka lapsehoidja. Porgandeid ei koori keegi.

Ja kohe  ilmusid meie elamuste täienduseks Mooste Rahvamuusikakooli juhataja Krista Sildoja (kes ka hetkel Islandil) FB-lehele tema uued elamused slátur'itest:

"Õppisin täna sööma varem kirjeldatud toitu õigesti. Nimelt võtad kuuma riisiputru, segad sinna sisse maksakäkitükid, verikäkitükid, rosinad ja peale raputad kaneeli (siin küll kaneeliga suhkrut). Soovi korral kallad veel üle piimaga. Päris maitsev, proovige."

Eelmine versioon oli Kristal selline:
"Minu jaoks tundus eelmisel nädalal oma teises koolis söödud lõuna imelik, arvasin, et, noh, mis seal siis ikka, juhtub ka paremates peredes. Aga täna sain täpselt samasuguse menüü osaliseks linnakoolis. Niisiis. Võtad taldrikule kahte sorti hõrgutist, mis sarnanevad meie maksa- ja verivorstile. Lisad sinna juurde tükeldatud banaani. Siis võtad kausi ja paned sinna sisse kulbiga kõige ehtsamat riisiputru, mille sisse segad rosinaid ja peale raputad kaneeliga suhkrut (üks poiss minu ees jäigi seda suhkrut peale panema). Siis kallad selle pudrusegu piimaga üle. Siis lähed laua äärde, ampsad soolast slautürit ja lusikaga suhkrusegust riisiputru kõrvale. Siis mõni amps banaani ja nii edasi. Vot nii! Maitses hea. Ma tean, ma olin eelmises elus islandlane :) Korduvalt tõestatud."

 Kopeerin siia Krista loal veel paar tema toredat koolitoiduteemalist FB-postitust:

"Täna oli lõunasöögiks taas toit, mille söömiseks pidin õppust võtma islandlastelt. Kaussi tõsteti kohupiimalaadset toodet skyri, mis oli segatud tuhksuhkruga, nagu tahvlilt lugeda võis. Sellele võis peale valada kas siis piima või vahukoort. See oli (vist) põhitoit, selline toekam. Juurde võeti valget saia, millele laoti peale kas siis singisalat, juust, salami või puhas sink, valikus olid veel tomati- ja kurgiviil. Lõpetuseks sai võtta pirni ja apelsini."

Veel targemad on kommenteerinud, et "kui mitte iga nädal, siis üle nädala ja vist just reedeti selline menüü sealsetes koolides on jah."

Ja viimane koolitoidulugu Kristalt:
"Eile läksin sööma ja leidsin eest toidu, millega ei osanud kohe midagi peale hakata. Vaatasin paremale ja vasakule ja otsisin abinõusid kaassööjatelt. Tahvlilt lugesin, et söögiks on kakaosupp jm sinna kõrvale. Oli jah pruun supp, tuline. Päris hea, kui maitsesin. Aga selle kõrvale oli erinevas valikus kuivikuid, kõik enamasti nisujahust (jaa, juust oli ka). Võtsin ühe neist kõrvale ja larpisin kakaosuppi, mis meenutas õige pisut meie magustoitu, ent oli vähem magus. Hiljem avastasin, et islandlased pudistasid sinna supi sisse neid igat sorti kuivikuid, kallasid piima peale ja fännasid täiega. Ok, järgmisel korral proovin siis ka niimoodi, ehk on täitsa hea :)
Tegemist oli koolilõunaga. Mina jäin igatahes nälga :)
Ja täna. Kas te olete kohanud kunagi paneeritud lambaliha? Mina ei ole. Vaatasin, et näe, täna on söögiks kalapulgad. Lugesin tahvlilt, et tegemist on lambalihaga. Võtsin, maitsesin ja jäingi juurde võtma :)"

On teil juba kõht tühi? Minge tehke endale üks võileib - ja riputage kaneeliga suhkrut ka ikka peale :)

Head isu!

Enne oli muna

Ma olen tänaseks veendunud, et mistahes riigi majandusliku edukuse ja igakülgse arengu määravad munad. Täpsemalt: keedetud munad.

Kaks kuud minu väärtuslikust elust kulusid Saksamaal munakeedureeglitele, mida peremees iga tööpäeva sissejuhatuseks hommikupalvuse asemel ette luges. Ja Saksamaad me peame ju kõrgelt arenenud maaks.
Taani ja Island ei kuulu kah just kõige hädisemate riikide hulka.

Islandi külalistemajas keedetakse mune praeahjus.  (Keedupraemunad??)

"Mitu minutit ja kraadi te munadele panete?" küsis ühel päeval üks taani tüdrukutest meie käest. Ja kõigi teiste käest. Ja tõusis paar tundi hiljem töötajate koosolekul püsti ning pidas ettekande teemal "Meie munad".  Et kuidas hommikusöögimunad on liiga kuivad ja kuidas oleks vaja ikka täpselt välja katsetada, missuguste kraadide ja minutitega head munad saaks.
Nii sai alguse Gerdi külalistemaja uus traditsioon: munariitus. Igal hommikul vahetatakse nüüd vastastikku munaviiskausi ja kiidetakse üksteise mune. Aktsiooni algatanud taani tüdruk ise sõitis süüdimatult Taanimaale tagasi,  kohalejäänud targutavad  munade ümber edasi.  No tõesti, mõni Katla võiks ennast vahelduseks liigutama hakata...

Võib-olla te arvate nüüd, et peale munade midagi muud hommikulauas ei pakutagi. Tegelik pilt meie continental breakfast'ist on selline: 3-4 sorti leiba-saia + 2 sorti näkileivad (kõige minevam kaup selles loetelus on saialaadne toode, mida annab röstida ja mis mu meelest koosneb kolmest komponendist: jahuasendaja, maitsetugevdaja ja õhk), küpsised, 3 sorti määrdevõiet ja tavaline või, kaaviaripasta, marineeritud heeringas, 3-4 sorti lihalisi lõike (keedusink ja -vorst, salaami, suitsulammas jms), juust, tomat, kurk, paprika, müsli, kaerahelbed, 2 sorti hommikusöögikrõbinad, 3 sorti moos, mesi, apelsinid, õunad, banaanid, arbuus, piim, jogurt, 2 sorti mahl - noh ja siis need munad muidugi ikka ka...
Kitsaste silmadega inimestel, muide, on täitsa ükskõik, kui kaua on mune keedetud - nende munakollasepallid saab nõudepesija endiselt endale.

*   *   *
Kogu meeskonda tabanud munamure kõrval oli meil oma pisike probleem lahendada: ühel pärastlõunal töölt koju sõites ütles Honda Džiibik, et kontrollige rehvirõhku. Me ei jõudnud veel mingile otsusele tegutsemiskiiruse osas, kui koduõu oli käes.  Ja juhipoolne esimene ratas seisis velje peal. Ilm oli selline, et islandlane ei lase lastki välja, koerast rääkimata. Märg ja hirmhirmus tuul. (Üldjuhul on vähemalt meie pererahva lapsed kogu aeg õues.)

Loomulikult oli tegemist reede pärastlõunaga. Ja lähim autoremonditöökoda on 60 km kaugusel. Sealsamas, kus lähim pitsa, hamburger ja muud tõelise elu hüved. Nädalavahetus on aga nendes maades, kus elu põhiprobleemiks munakeeduminutite kokkulugemine, teatavasti püha. Nii et algusest peale oli selge, et tegemist saab olema pikaldasemat sorti tervenduskuuriga.

Kaili ei suutnud uskuda, et tagavararatast pole. Helistasime Märdile. Märt ütles, et tagavararattad on reliktid. Et otsige oma autost üles rehviparanduskomplekt. Rääkis ilusasti ja viisakalt nagu teenindajale kohane,  kuidas me peame leidma oma autost kompressori ja mingi ballooni ja nii edasi. Aga siis ütles, et täna ta rohkem ei räägi kah, sest ta läheb nüüd kontserdile.
Panin suusapüksid jalga - ma ju nimetasin, milline ilm õues oli! - ja läksin autost kompressoreid ja muid tarvikuid otsima.
Esimene pakk, mille me köögilaual lahti harutasime, osutus esmaabikotikeseks. Leidsime sealt seest igasuguseid põnevaid asju, näiteks tõkiskingad. No kes oleks võinud arvata, et tõkiskingad on apteegikotikeses! Aga kompressorit ei meenutanud ükski asi. Ega ka mitte ballooni.
Panin suusapüksid jalga -  ma ju kirjeldasin äsja õueilma! - ja läksin uuele katsele. Katse osutus edukaks.
Kui me olime kõik Märdi räägitu üle korranud ja  balloonide-kompressorite juures olevad paberid läbi lugenud, hakkasime tegutsema.
"Kuule, see sagu jookseb kõik otse maha, meil on rehv velje pealt maas!" teatas Kaili.
Jumal tänatud, saime tuppa sooja!

Paar järgmist päeva lootsime peremehe peale. Tal on lõppude lõpuks vihmariided olemas!
Esmaspäevaks oli selge, et kui me tahame vabadust oma elu üle ise otsustada, ei maksa kauem peremehe peale loota. Ilm oli korralikuks hakanud ja sel ajal kui mina usinasti keelekoolis tarkust taga ajasin, helistas Kaili uuesti Märdile ning küsis, kuidas ta tungraua autost kätte saab. Sest juba siis, kui me apteekide ja kompressoritega jamasime, olime me näinud ka tungrauda, aga see tundus olevat auto külge keevitatud.
Märt kinnitas, et meie autos ei ole tungrauda. Kaili kinnitas, et on. Tegi pildi, saatis Märdile ja küsis, misasi see tema arvates on. Märt arvanud, et tungraud: Ja teadnud kohe, kuidas selle pesast kätte saab.
Niimoodi Kaili ise kõik korda tegigi. Igaks juhuks veeretasime ratta lapsehoidja autosse - lapsed pidid järgmisel päeval lasteaeda minema - ja palusime tal see seal 60 km kaugusel mõnes töökojas üle kontrollida. Nii oli meil kolmapäevaks auto korras nagu niuhti.

*   *   *
Tegelikult on meil muret küllaga. See munade värk, eksole, siis autol võib kumm tühjaks minna ja no siis veel see mure jootrahaga ka.
Retseptsioonilaual on purk, kuhu külastajad tohivad raha panna. Seni on seda raha kasutatud - vist - väikeste õllede vms ostmiseks, kui töölisklass on otsustanud midagi tähistada.
Kuid tänapäeva töölisklass on väga virin - ühele ei sobi see, teisele teine. Luukas (see, kes õlut ei tee, küll aga ööpäevaringselt suppi keedab), nimelt alkoholi ei tarbi. Ja niimoodi ei saa tema ju sellest tohutust varandusest mingit kasu! Seega tõstatas ta miitingul küsimuse jootraha kasutamisest. Luukas ise arvas, et võiks koguda ja näiteks telgi osta, mida kõik saaksid laenutada-kasutada.
Keegi arvas, et talvised töötajad vaevalt telkima hakkavad.
Miitingu lõpuks jäi võitjaks heategevuslik-annetuslik variant. Me saadame selle raha Keenia lastele. Võib-olla.
Igatahes tundub, et Luukas ei saa endiselt oma supikeeduvaeva eest mingit lisatulu.
Elu on tõesti ebaõiglane.

*   *   *
Tavaliselt on  maja lõuna ajal külastajatest tühi - hommikused on lahkunud ja õhtused pole veel kohale tulnud. Ühel päeval tuli peremehelt teade, et mingi grupp tahab lõunat süüa. Võib-olla 7, aga võibolla 12 inimest.
Tulidki. Mingid töömehed. Lähemal suhtlemisel selgus, et ei ole lihtsalt töömurdjad, on jäämurdjad: võtavad liustikust jääd, pakivad selle masinatesse ja saadavad Saksamaale, kus seda baarides jookide sisse pannakse.
Maailm on ikka üks veider koht.

*   *   *
Kaili sünnipäevaks ehtis lõpuks ka Islandi lõunaserv ennast ära.
Päike, värske valge, mäed ja meri, mille madalamates laguunides  rohelised (!) jäätumata osad - lihtsalt imeilus!
Täna, kui tankima sõitsime - 60 km - jooksis korraga polaarrebane üle tee. Me olime temaga kohtumist ikka tükk aega juba oodanud, nüüd siis esitles end ja veel nii efektselt!
Ja tundub, et põhjapõdrad on on nüüd ka siiakanti ümber asunud. Tõenäoliselt on põhja pool liiga palju lund.

Selle pildi peal on polaarrebane, ausõna!

Umbes pildi keskel on üksteise taga kolm veesilmakest. Nende juures on rebane ka :)

 

Maailm on ikka üks ilus koht!

Võibolla ma oleksin pidanud...

Krista jagas oma FB-lehel (aitäh!!!) ja mina kuulan juba mitmendat päeva, silm märg ja karvad turris.
Niiiiiii ilus on!
Sõnad. Meloodia. Ja taustainfo teeb kuidagi veel südamlikumaks selle loo...

Laul on pärit 2010. aastal tehtud filmi "Võibolla ma oleksin pidanud" (Maybe I Should Have) lõpustseenist. Gunnar Sigurðssoni dokfilm käsitleb Islandi 2008. aasta finatskriisi põhjusi ja tagajärgi, puudutades erinevaid teemasid, sh korruptsiooni, ringkäendust ja onupojapoliitikat.

Laulus palutakse andeks Freyjalt - olemata kindel, kas andestust vääritakse, kui ollakse maha müünud kõik, tõesti kõik: kalad meres, mäed ja järved, teokarbid, omaenda mehelikkus ja pisarad - kõik on müüdud... Mille eest? Mis ma sellest sain? Jätsin maha Fjallkonani - mille eest?...

Fjallkona, Mägede Kuninganna, on Islandi rahvuslik sümbol-naine. Umbes nagu Emake Venemaa või sakslaste Germania või prantslaste Marianne, ainult et elusam - islandlaste Fjallkonan osaleb ka rahvuslikel üritustel nagu näiteks 17. juuni iseseisvuspäev. Riides on Fjallkonan nagu videoklipi viiulipiiga - islandi naiste rahvariided ongi mustad (nagu ka meeste omad), Fjallkonani uhkuseks ja tunnuseks on tema eriline peakate - see Siima Škopi "Lumivalgekese raamatust :). Sellest, et mehel on seljas rahavariided, saab aru selle järgi, et pintsaku küljes on palju läikivaid nööpe :).
Ja siis kannavad ju kõik viimseni Islandil islandi kampsunit. Siin klipis on islandi kampsun ehk lopapeysa seljas nii süntesaatori-poisil kui vilksamisi näidataval viiulitüdrukul.

Filmitud on Þingvelliris - tingi väljadel, kus aastal 930 tuli kokku maailma esimene parlament ja kust jookseb Islandi katkiminemise pragu. (Ja augustikuine ABZ Reiside reis läheb sinna loomulikult ka :).
Ja siit see nüüd tuleb.

Surm suu juures koopasuu juures

 Vaade liustiku seest ülespoole

Marju Kõivupuu rääkis Plekktrummis surmast. Itkulaulja tahtis meid seepeale kohe ära tappa.

Kui Eestis on kõik inimesed üksteisega lähemalt.või kaugemalt seotud, siis Islandil, kus on 4 korda vähem rahvast, on nad 4 korda rohkem seotud. Laavapõllu itkulauljast on täiesti ootamatult saanud peremehe õe mees ja meie hommikusöögilaua igapäevane külaline. Nagu pekitüki leidnud tihane. Peremees on tal ühte kabiini (kämpingumajake = cabin) pesa teha lubanud.

Laululind on praegu veel ettevõtte Extreme Iceland giid, aga kavatseb oma firma teha. Esialgu aga laseb ta õemehel ennast toita ja katta.

Tšehhi tüdruk Eliska tegi mehele selgeks, et ta võiks söögi est midagi teha ka, näiteks töölisklassi jääkoopasse viia. 

Jääkoopa külastus on üks talviseid atraktrioone, mida siin maal turistidele müüakse. "Once in life time experiens", kinnitavad reklaamid. 

Jääkoobas Islandil tähendab seda, et vesi uuristab liustiku sees endale teed ja võib niimoodi suhteliselt pikki-laiu koopaid tekitada. Koopad on igal aastal uued: liustikugiidid otsivad nad üles ja hakkavad turiste kohale tassima. 

Itkulaulja parkis meid oma mürisevasse-tossavasse veneaegset Kirovitši meenutavasse traktorbussi,  sõitis paarsada meetrit, pidas korraks kinni ja teatas siis, et meil on väga vedanud, kuna Kristallkoobas on avatud. Et eile olla liiga palju vett olnud ja kedagi koopasse ei lastud, aga täna, näe, saame. Me saimegi kohe kuulekalt väga rõõmsaks, ehkki me polnud osanud kahtlustadagi, et sõit ainult 200 meetriga võiks piirduda. Nagu me ei osanud sel hetkel kahtlustada ka seda, et kõiki siinseid liustikukoopaid kutsutakse luuleliselt Kristallkoobasteks. Meile tundus, et me oleme väljavalitud ja õnn on otsustanud meile näkku naeratada.

Tohutult informatiivne pilt meie töökoha siseõuelt. Pildi peal on Hispaaniast pärit Karamell, islandi lambakoer, paar kabiini ja laulumehe massin, millega me kohe liustikule sõitma hakkame.

Ohoo! Kohe täitsapäris liustiku peale sõidame selle masinaga! Äge! Natuke enne jää peale sõitmist näeme, et tegelikult oleme me juba tükk aega jää peal olnud - ca 30-40-sentimeetrise laavatuha all on vähemalt poolemeetrine jääkiht.

Väga kaugele jää peale me ei sõida. Itkulaulja peab kinni ja annab kõigile kassid-kiivrid. Kassid on täitsa uut nägu!

Täitsa uut nägu kassid

  Veider tunne - kassidega on turvaline, kuid pika elu jooksul omandatud kogemus, mis ütleb, et jää on libe, sunnib ikkagi ettevaatlikult astuma!

Sellises mudaaugus on siis Kristallkoobas???

Sissepääs Kristallkoopasse...

... ja järjest edasi...

Koopas muliseb ja vuliseb - mitte koopas endas, kuid kusagil koopaseinte taga. Jää meie kohal on ühe giidi arvates 900 aastat vana. Liustikukeel - Breiðamerkurjökull - ca 2500 aastat. Koopal on pikkust vähemalt sadakond meetrit ja itkulaulja väidab, et see on viimaste aastate üks suuremaid koopaid.

Jääkoopas ei ole mingit tehisvalgustust. Kogu disain ja valgustus on looduse enda poolt. Foto naabrinaine Andrealt.

Kõik see meie mees - foto naabrinaine Andrealt.

Bussijuht ja giid ja peremehe õemees.

Igatahes oli äge. Ja kui veel mõelda, mis raha kõik sai kokku hoitud - 2,5-tunnine  jääkoopatuur (algusega ca 5-7 km kauguselt koopast) maksab iceguide.is lehel  18 900 kohalikku raha per naase ehk ca 150 öirot...
Ilm oli ilus, kiiret polnud ja kohe kiskus liustiku pääle jalutama.

Pööratagu tähelepanu kaldenurgale ja augu suurusele.

 Ja siis otsustati, et me läheme veel ühte koobast vaatama. No mis sai meil selle vastu olla! Meeskond ronis traktorbussi, itkulaulja rooli ja läks!

Ja vat siis hakkaski libisemine pihta.  

Issand ise teab, kuidas ja miks see kõik juhtuma hakkas, igatahes ühel hetkel sõitis traktorbuss külg ees lihtsalt ühe augu suunas. Meie olime juhtumisi selles bussis sees ja see ei olnud üldse - vähemalt mitte sel hetkel - tore tunne. Isegi teadmisest, et kukkumise sügavust ei hakata arvutama mitte sadade, vaid võib-olla nii 3-4-5 meetriga, ei olnud sel hetkel abi. Itkulaulja keerutas rooli, aga ka sellest ei paistnud abi olema - traktorbuss tegi täpselt seda, mida tema ja liustik olid otsustanud.

Nad olid otsustanud, et seekord nad meid ei võta. Et las see õnn naeratab meile aga edasi. Millist rõõmu võib tunda poolest meetrist!

Aga tuleb tunnistada, et reklaamprospektil oli õigus - oli küll kogemus "once in life time"! :)

See pole küll päris see auk, millesse me teel olime, kuid pilt annab ehk aimu mõõtudest. Liustiku allservas on meie traktorbuss

Koduteel väike vahepeatus liustikulaguuni juures...

Ja kohe ka värske uudis: paar päeva tagasi oli laguuni sisse sõitnud auto. "Kas see on meie auto?" oli üks pildistamisega ametis turistipaar ühel hetkel teineteisele hämmeldunult otsa vaadanud.
Nii olnudki.

"Kas see on meie auto?" - foto on pärit siit. 

Niisiis, me oleme elus ja õnnelikud. Sedasama soovime teilegi!

Jäine paradiis peegeldustega

Nagu öeldud, oli meil teine päikesega päev veel. Ilmateate sõnul küll mitte enam nii särav, pilvega pooleks. 

See on kohe kindel värk, ütleme, et reegel: Kui sa kõnnid Aafrikas, vastu tuleb neeger. (Alar Siku lemmikluuletus). Ja kui sa elad Euroopa suurima liustiku serva all, siis...

Meil oli veel üks kodulähedane saba hinge peal. Fjalljökull ja Fjallsárlón. "Fjall" on mägi, "jökull" liustik ja "sárlón" laguun.

Samumeie!!! Seda oli meie hing juba tükimat aega ihaldanud. See oli peaaegu et veel parem kui paradiis! Päike oli ja ei olnud, täpselt nagu lubatud, aga see just andiski ilmailule ohtralt nüansse juurde.

Esiotsa oli kõik jääs. Jäämäed olid jääjärve kinni jäätunud ja jääjärve äärde oli moodustunud jäämunatee.

 Mõned jäämunakivid olid jääniitidega jäätee külge õmmeldud.

Kaili pidi muidugi proovima, et kas jää juba kannab kah. Õnneks läks.

Siis sai jää otsa ja tuli vaba vesi. Peegeldustega. Üliägedatega.

Ja siis oli selge, et sellele liustikule saab tõesti-tõesti-tõesti kohe väga lähedale minna!

Kohe nii lähedale, et ei jäägi vett vahele!

Ja siis pidi ju ikka liustiku peale ka minema... noh, natukenegi, sest kasse meil ju polnud...
Ja siis koged järjekordselt, kui võimas värk on loodus...

Alumine pilt kujutab tagasivaadet tehtule: ees jäätukkidega ja jäätunud laguuniosa, tagapool lahtine vesi, selle taga liustik, mille vasakut nurgakest me siis õige natuke näppisime.

Lapsehoidja olime ka endale kaasa võtnud. Selle pildi tarvis palusime tal lahti riietuda, et kõik saaksid näha, mis ilus kampsun tal seljas on :). 

Aga pääs selle vägeva koha juurde oli trikiga.

Ja siis oli jälle sobilik mõelda, et heldene aeg, kuidas nad siin ikka vanasti elasid - ringtee ümber saare sai ju valmis alles 1974...

Ilusat talvekuud meile kõigile!