Kaks kuud minu väärtuslikust elust kulusid Saksamaal munakeedureeglitele, mida peremees iga tööpäeva sissejuhatuseks hommikupalvuse asemel ette luges. Ja Saksamaad me peame ju kõrgelt arenenud maaks.
Taani ja Island ei kuulu kah just kõige hädisemate riikide hulka.
Islandi külalistemajas keedetakse mune praeahjus. (Keedupraemunad??)
"Mitu minutit ja kraadi te munadele panete?" küsis ühel päeval üks taani tüdrukutest meie käest. Ja kõigi teiste käest. Ja tõusis paar tundi hiljem töötajate koosolekul püsti ning pidas ettekande teemal "Meie munad". Et kuidas hommikusöögimunad on liiga kuivad ja kuidas oleks vaja ikka täpselt välja katsetada, missuguste kraadide ja minutitega head munad saaks.
Nii sai alguse Gerdi külalistemaja uus traditsioon: munariitus. Igal hommikul vahetatakse nüüd vastastikku munaviiskausi ja kiidetakse üksteise mune. Aktsiooni algatanud taani tüdruk ise sõitis süüdimatult Taanimaale tagasi, kohalejäänud targutavad munade ümber edasi. No tõesti, mõni Katla võiks ennast vahelduseks liigutama hakata...
Võib-olla te arvate nüüd, et peale munade midagi muud hommikulauas ei pakutagi. Tegelik pilt meie continental breakfast'ist on selline: 3-4 sorti leiba-saia + 2 sorti näkileivad (kõige minevam kaup selles loetelus on saialaadne toode, mida annab röstida ja mis mu meelest koosneb kolmest komponendist: jahuasendaja, maitsetugevdaja ja õhk), küpsised, 3 sorti määrdevõiet ja tavaline või, kaaviaripasta, marineeritud heeringas, 3-4 sorti lihalisi lõike (keedusink ja -vorst, salaami, suitsulammas jms), juust, tomat, kurk, paprika, müsli, kaerahelbed, 2 sorti hommikusöögikrõbinad, 3 sorti moos, mesi, apelsinid, õunad, banaanid, arbuus, piim, jogurt, 2 sorti mahl - noh ja siis need munad muidugi ikka ka...
Kitsaste silmadega inimestel, muide, on täitsa ükskõik, kui kaua on mune keedetud - nende munakollasepallid saab nõudepesija endiselt endale.
* * *
Kogu meeskonda tabanud munamure kõrval oli meil oma pisike probleem lahendada: ühel pärastlõunal töölt koju sõites ütles Honda Džiibik, et kontrollige rehvirõhku. Me ei jõudnud veel mingile otsusele tegutsemiskiiruse osas, kui koduõu oli käes. Ja juhipoolne esimene ratas seisis velje peal. Ilm oli selline, et islandlane ei lase lastki välja, koerast rääkimata. Märg ja hirmhirmus tuul. (Üldjuhul on vähemalt meie pererahva lapsed kogu aeg õues.)
Loomulikult oli tegemist reede pärastlõunaga. Ja lähim autoremonditöökoda on 60 km kaugusel. Sealsamas, kus lähim pitsa, hamburger ja muud tõelise elu hüved. Nädalavahetus on aga nendes maades, kus elu põhiprobleemiks munakeeduminutite kokkulugemine, teatavasti püha. Nii et algusest peale oli selge, et tegemist saab olema pikaldasemat sorti tervenduskuuriga.
Kaili ei suutnud uskuda, et tagavararatast pole. Helistasime Märdile. Märt ütles, et tagavararattad on reliktid. Et otsige oma autost üles rehviparanduskomplekt. Rääkis ilusasti ja viisakalt nagu teenindajale kohane, kuidas me peame leidma oma autost kompressori ja mingi ballooni ja nii edasi. Aga siis ütles, et täna ta rohkem ei räägi kah, sest ta läheb nüüd kontserdile.
Panin suusapüksid jalga - ma ju nimetasin, milline ilm õues oli! - ja läksin autost kompressoreid ja muid tarvikuid otsima.
Esimene pakk, mille me köögilaual lahti harutasime, osutus esmaabikotikeseks. Leidsime sealt seest igasuguseid põnevaid asju, näiteks tõkiskingad. No kes oleks võinud arvata, et tõkiskingad on apteegikotikeses! Aga kompressorit ei meenutanud ükski asi. Ega ka mitte ballooni.
Panin suusapüksid jalga - ma ju kirjeldasin äsja õueilma! - ja läksin uuele katsele. Katse osutus edukaks.
Kui me olime kõik Märdi räägitu üle korranud ja balloonide-kompressorite juures olevad paberid läbi lugenud, hakkasime tegutsema.
"Kuule, see sagu jookseb kõik otse maha, meil on rehv velje pealt maas!" teatas Kaili.
Jumal tänatud, saime tuppa sooja!
Paar järgmist päeva lootsime peremehe peale. Tal on lõppude lõpuks vihmariided olemas!
Esmaspäevaks oli selge, et kui me tahame vabadust oma elu üle ise otsustada, ei maksa kauem peremehe peale loota. Ilm oli korralikuks hakanud ja sel ajal kui mina usinasti keelekoolis tarkust taga ajasin, helistas Kaili uuesti Märdile ning küsis, kuidas ta tungraua autost kätte saab. Sest juba siis, kui me apteekide ja kompressoritega jamasime, olime me näinud ka tungrauda, aga see tundus olevat auto külge keevitatud.
Märt kinnitas, et meie autos ei ole tungrauda. Kaili kinnitas, et on. Tegi pildi, saatis Märdile ja küsis, misasi see tema arvates on. Märt arvanud, et tungraud: Ja teadnud kohe, kuidas selle pesast kätte saab.
Niimoodi Kaili ise kõik korda tegigi. Igaks juhuks veeretasime ratta lapsehoidja autosse - lapsed pidid järgmisel päeval lasteaeda minema - ja palusime tal see seal 60 km kaugusel mõnes töökojas üle kontrollida. Nii oli meil kolmapäevaks auto korras nagu niuhti.
* * *
Tegelikult on meil muret küllaga. See munade värk, eksole, siis autol võib kumm tühjaks minna ja no siis veel see mure jootrahaga ka.
Retseptsioonilaual on purk, kuhu külastajad tohivad raha panna. Seni on seda raha kasutatud - vist - väikeste õllede vms ostmiseks, kui töölisklass on otsustanud midagi tähistada.
Kuid tänapäeva töölisklass on väga virin - ühele ei sobi see, teisele teine. Luukas (see, kes õlut ei tee, küll aga ööpäevaringselt suppi keedab), nimelt alkoholi ei tarbi. Ja niimoodi ei saa tema ju sellest tohutust varandusest mingit kasu! Seega tõstatas ta miitingul küsimuse jootraha kasutamisest. Luukas ise arvas, et võiks koguda ja näiteks telgi osta, mida kõik saaksid laenutada-kasutada.
Keegi arvas, et talvised töötajad vaevalt telkima hakkavad.
Miitingu lõpuks jäi võitjaks heategevuslik-annetuslik variant. Me saadame selle raha Keenia lastele. Võib-olla.
Igatahes tundub, et Luukas ei saa endiselt oma supikeeduvaeva eest mingit lisatulu.
Elu on tõesti ebaõiglane.
* * *
Tavaliselt on maja lõuna ajal külastajatest tühi - hommikused on lahkunud ja õhtused pole veel kohale tulnud. Ühel päeval tuli peremehelt teade, et mingi grupp tahab lõunat süüa. Võib-olla 7, aga võibolla 12 inimest.
Tulidki. Mingid töömehed. Lähemal suhtlemisel selgus, et ei ole lihtsalt töömurdjad, on jäämurdjad: võtavad liustikust jääd, pakivad selle masinatesse ja saadavad Saksamaale, kus seda baarides jookide sisse pannakse.
Maailm on ikka üks veider koht.
* * *
Kaili sünnipäevaks ehtis lõpuks ka Islandi lõunaserv ennast ära.
Päike, värske valge, mäed ja meri, mille madalamates laguunides rohelised (!) jäätumata osad - lihtsalt imeilus!
Täna, kui tankima sõitsime - 60 km - jooksis korraga polaarrebane üle tee. Me olime temaga kohtumist ikka tükk aega juba oodanud, nüüd siis esitles end ja veel nii efektselt!
Ja tundub, et põhjapõdrad on on nüüd ka siiakanti ümber asunud. Tõenäoliselt on põhja pool liiga palju lund.
Selle pildi peal on polaarrebane, ausõna!
Umbes pildi keskel on üksteise taga kolm veesilmakest. Nende juures on rebane ka :)
No comments:
Post a Comment