Monday, November 7, 2016

Paradiis ja praemuna

Ükspäev teatas vanavahvakalender, et viinakuu on otsa saand. Jumal tänatud, oli ka aeg! Ära hakkas tüütama see lõputu hämarhall märgolek. Natuke rohkem hallitust kuluks ära küll.
Viina asemele lubati talve. 
Talvekuud.
Eestis tegi ilm kohe seda, mis kalender käskis. Meil siin alustasime tagasihoidlikumalt,  saime esialgu lihtsalt väikese vihmavaheaja. Ja kuna me nüüd jälle nägime, kui ilusas kohas me elame,  tegi Kaili olulise loodusteadusliku avastuse: kui elada sellises vöötmes, kus päike mõnikord hiljem tõuseb, saavad ka hommikuse unega inimesed aegajalt päikesetõusudest osa.
 Foto kolleeg Janilt

Kuna lehmad söövad endiselt külalistemaja õuekarjamaal, lambad ja porod ka,  otsustasime kalendrit kontrollida ja üksiti tervislikult puhata matkal "Tere, talv!"

Skaftafelli nimetatakse reklaammaterjalides matkjate paradiisiks. Me olime paradiisis juba mullu käinud, kuid  süües kasvab isu. Toona olime ühel lühemat sorti rajal, seekord plaanisime tera tõsisemat tuuri.

Kuna me oleme just need hommikuse unega inimesed, siis ülearu vara me kohale ei jõudnud. Matkaradade profiile, pikkusi, kella ja isiklikke sooritusvõimeid hinnates arvasime, et 17 km-ga peaksime 6 tunni jooksul ikka hakkama saama. 6 tunni pärast ähvardas nimelt päike lambakarjast loojakarja minna.

Reipal meelel - peaaegu võiks öelda, et laulud suul - asusime teele. Tee, teadagi, läks ülesmäge. 

Laulsime Kerstist, kes ei last ennast pühitseda, ja leidsime, et see oli üks ilus ja aus tegu ja peaks seega Jumalale meelepärane olema küll. Et siis, kui Meri selle traditsiooni lõi, olime me ju kogu kollektiiviga äsja pääsenud keelatud vilja maitsma ja kõik ristisid ja leeritasid ja tegid muid kiriklikke tükka. Aga et nüüd on see hooaeg läbi saanud ja suuremal osal rahvast pühalike toimingutega täpselt sama tihe suhe kui enne lauldud revolutsiooni..
Laulsime pensionieast ja -fondidest. Tõime teineteisele õpetlikke näiteid nii Uus-Meremaalt kui Saksast.
Laulsime iibest ja ema- ja isapalgast. Et kas rohkem raha paneb rohkem sünnitama.
Laulsime Edgarist ja Jürist. Aga see ei olnud kuigi pikk laul, sest sel hetkel me veel ei teadnud, kes lööb keda ja kas ikka lööb.

Lühidalt,  repertuaar oli rikkalik ja kaldus tõsisema poole pääle. Tuleb tunnistada, et võttis kohe higistama ja jalad nõrgks. 

Ca 3 tunni pärast olime paradiisis. Paradiisis, muide, EI OLNUD TUULT!!!
Paradiisis pakuti kohvi ja igasuguseid hõrgutisi. "Sa ütlesid, et iga kord, kui sa emaga reisile lähed, teeb ema neid kaasa ja et on hullult hea," kraamis Kaili seljakotist lagedale praemunavõileivad. Mmmm!

Kui pool aega oli otsas, teatas üks post, et meil on oma 17-st km-st täpselt 6,4 km läbitud. Eks see teade natuke erutavalt mõjus, kuigi silma järgi tundus, et oleme raja kõige kõrgemas punktis ja edasine peaks lihtsam olema.
Meil oli õigus magu alati :)
Paradiisiväljadel valitses suvi. Vähemalt rohi oli täiesti roheline, mis siis, et selle pildi peal on tehnika rohu sügisjaseks värvinud.
 Kuid paradiisiväljadel valitses ka kevad - selline kergelt kirmetanud ja kohati vulisev.
Ja siis hakkas päike tõepoolest öhtusse vajuma ja kogu paradiisi täiesti uueks värvima. Alloleval pildil on lumi mägedel roosa ja kollane ja roheline - ehk paistab, kui pilt suuremaks klõpsida?
Järgmisel pildil on näha, et sügis mis sügis.
 
Kaili püüab kuupaistel päikesekella lugeda. Kuu on pildil täiesti olemas. 
 Kõik on korras. Me oleme auto juures. Ja ilmateade lubab meile veel teistki päikesega puhkepäeva!

Toredat talvekuud kõigile!

No comments:

Post a Comment