Jõulud on üle elatud

Eesmärk oli jõuludeks viis kilo alla võtta.
Tulemus: seitse on veel puudu.
(Netist.) 

Gleðileg Jól algab Islandil sellega, et inimesed söövad 23. detsembril skatat. Meie jäime skatast puhtalt õnnetu juhuse läbi ilma - meil oli puhkepäev. Ausalt öelda me ei uskunud ka, et keegi siin skataga tegemist teeb. Kuid õhtul leidsime feisspukist kokk Mantase lakoonilise repliigi: "Ma vihkan 23. detsembri Islandit!"

Peremees oli köögis käinud, Mantasele  skata kätte visanud ja öelnud, et olgu tehtud. Mõned portsud. Tema perele. Mantase näkku kerkinud hirmuhigi. Mitte et ta skatat keeta ei oska, ta kujutanud endale hoopis ette, kuidas ülejäänud restoran reageerib. Mantas läks järgmisel päeval ka veel närvi, kui ta oma katsumusest rääkis.

Meie ohkasime õnnetult. Oleks ju ometigi ka tahtnud skatat proovida! Seepeale kinnitas kokk, et tal on sügavkülmas veel seda mädakala. Et kui me head lapsed oleme ja TÕESTI teisiti ei saa, siis olgu peale, ükskord, kui tuul lubab õue tule teha, siis ta võib meile seda jõulurooga keeta kah. Peaasi, et me nüüd ise nõuda ei unustaks! Ja et kunagi üks tuulevaikne öö ka ikka tuleks. Või päev.

 Nii et kui ülejäänud Euroopa veedab püha jõuluaja pipargoogi-ja manadiiniaroomide saatel, siis karmid viikingid Islandilt juhatavad pidustused sisse vägeva haisuga. Sellisega, mille peale nad ise ka nina kirtsutavad ja delikatessi kokkamise ajaks kummikindad kätte panevad. Läänefjordidest pärit sajandeid vana traditsioon, mis tänaseks üle terve saareriigi levinud: fermenteeritud rai.

Rai on tegelikult väga mürgine. Nagu haigi, ei eralda ta organismist kusihapet teps mitte neerude kaudu, vaid talletab selle ilusasti iseenda lihasse. (Miks öeldakse "sügaval sisemaal", Võrumaal, kui kellegi on pissihäda, kuid pole parasjagu kohta/võimalust, et "kasvata lihaks"??) See pidi olema keegi viimases näljahädas viiking, kes avastas, et kui rail piisavalt kaua laagerduda lasta, siis kõlbab süü küll. Vähemalt 4 nädalat kulub selleks, et mürgid raipest lahtuksid. Ja kannatamatus - või ka katse-eksituse meetod - on paljud raisööjad hauda viinud. Viimast on kinnitanud näiteks Austria valitsusnõunik Joseph Calasang Poestion oma 1885 ilmunud kirjatükis.

Raisid tegelikult ei püüta. Võrkujäänud raid visatakse enamasti merre tagasi – mürgised ju! Kuid enne jõule lähevad raid hinda.
Fermenteeritud rai valmistamine on ülilihtne: kalal lastakse vannis „loomulikku surma” surra ja siis säilitatakse konstantsel temperatuuril. Ei vahetata vett, ei segata, kassid ja lapsed tuleb kah eemal hoida. Viimane polegi kuigi keeruline, nagunii tuleb kogu protsess kuskile kaugema nurga taha kolida, et naine koos kasside, laste ja naabritega minema ei koliks. Nelja nädala pärast, nagu eespool öeldud,  on delikatess viimaseks vaatuseks valmis. 

Närtsinud railihalt kooritakse näpitsatega nahk maha ja pannakse soolavette keema. (Keetmine on nüüd see Mantase osa!) Kuumutamine vabastab sellisel määral ammoniaaki, et kokk, kes püsti jääb ja ära ei minesta, läheb pärast protseduuri internetti kontrollima, kas Island on ikka ratifitseerinud Haagi konventsiooni, mis keelustab gaasrünnakud tsiviilelanikkonnale.

Järgmiseks segatakse raipudrule sekka vedelat lambarasva. Ei mingeid vürtse, ainult pisut soola. Lõhn ei ole kuskile kadunud. Ja ei kao niipea.

 FB-s jagavad eestlased oma skata-muljeid. Mõned ütlevad, et "parem üksinda kodus kui skataga peol"", teised kavatsevad külmutusse väikese varu soetada... Me peame ikka ära proovima!

*   *   *
Rootsi delikatess on teadupärast hapendatud räim, surströmming. Räimed asetatakse koos vürtsidega puidust vaatidesse üheks-kaheks kuuks hapnema. Seejärel pannakse kalad konservikarpi ning lastakse enne müüki paiskamist veel mitu kuud seista.
Mõni aeg tagasi oli Rootsist leitud veerand sajandiks seisma jäänud "delikatess", millest kahtlustati, et avamisel võib plahvatada. Konservi avamist läinud vaatama ligi 80 ajkirjanikku Norrast, Rootsist ja Saksamaalt. Kõik jooksnud haisu pärast laiali.

Mina olen korra terve sünnipäeva ühe konserviga maha pidanud. Konserviks oli surströmming...

*   *   *

Meie püha jõuluõhtu sisustasid tänavu eesti jõululaud, tšehhi jõulutraditsioonid ja islandi jõulupuu.

Hapukoor oli küll  hapuks läinud, kuid kokk Kaili suutis ka skyri abil ehtsa kartulisalati kokku keerata. Pluss hapukapsas, verikäkk, tuhksuhkrus jõhvikad ja piparkoogid.

Kartulisalati üle olid ka Andrea ja Tomas väga rõõmsad ning kinnitasid, et maitseb täiesti tšehhipäraselt. Järgmisel päeval, kui salatit Petrile pakkusime, õhkas see tšehhi kinomees nagu vanas Rama reklaamis: "Lapsepõlv tuleb meelde...". Tšehhi jõululaual olevatki kaks kohustuslikku komponenti: karpkala ja kartulisalat. Nii et poole kodusest programmist said Andrea ja Tomas ka kätte. Ja karpkala ei armasta neist nagunii kumbki.

Tšehhi jõulutraditsioonid tähendavad seda, et kingitused toob kuuse alla titt-Jessuke,  Ježíšek.  Andrea oli meile kingituste juurde kena pildi ka joonstanud, et me ikka aru saaksime: see sell sõimest on kõiges süüdi. Andrea ise sai ühe kingi, mille peale oli  kirjutet: "Andreale Thoreylt, Bjössilt, Bjatnilt, Bairingilt ja Benediktilt". Vististi raasuke kohalikku trditsiooni  - justnagu postipakk, et kellele ja kellelt.

Minule oli Jessukese-titt imeilusa mütsi kudunud. Kõige ilusama, mis mul elus olnud on! Väga tubli titt!

Jõulukuuseks on meil mänd. Peremees ise tõi. Lisaks külalistemajale meie koju ka. Käskis kõigepealt keevasse vette panna, jättis puu ööks ajaks veepotti ning järgmisel päeval hakkas kõiki püsti ja paika sättima. Aga pidi poole pealt minema jooksma. Ütles Kailile, et teine kuusk on ka vaja üles panna ja ära ehtida. No mida Eesti ema siis teeb, kui peremehelt käsu saab?

Eesti ema uurib, et kuidas need püksid püsivad. Või noh, see esimene kuusk. See, mis tegelikult on mänd.  See, et ta on ämbri sees,  on silmaga näha. Aga edasi?

Selgub, et ämbris on laavaliiv. Peenike-peenike. Ja et see on täitsa märg. Ja kõik kokku nii raske, et hoiabki puu püsti.

Loomulikult korraldas Kaili kõik ära. Mõne aja pärast oli peremees tagasi, ise raske ämbri all lookas. "I need to go,..." ütles mees. 

"Ei, sa ei pea," kinnitas Kaili talle. 

"Yes, I need," jonnis Bjössi ja köökas oma koormaga järgmisesse majja, Kaili hiilis kannul. Bjössi jõudis puu juurde, katsus potti, katsus puud ja muigas. Kaili Bjössi selja taga muigas ka. Ja tegi putket. Niisugused kaks hea huumorimeelega inimest siis :).

Kuid kõige põnevamad jõulutarvikud, mida me siin maal tundma õppisime, on 

1) iminapad, millega on imehea jõulutulesid akna või seina külge sättida,

2) S-kujulised plastmassist konksukesed, millega jõuluehteid puu külge riputatakse. Ei mingit sõlmes niitidega jändamist!

3) viltmaterjalist väljalõigatud jõuluehted. Soojad ja lihtsad.

Igatahes me kavatseme need kasutusele võtta, kui me kunagi paikseks jääme.

*   *   *

Jõululaupäeval oli kokk Mantas töörahvale lõunasöögiks kuskilt sealiha hankinud. Sealiha maitseb oivaliselt, kui sa oled neli kuud lammaste peal elanud!

Lapsehoidja Andreale pakkus pererahvas  lambapead. Olnud väga õudne. Jälle puhas pärlite loopimine vales kohas, ma ütlen! Andreal olid pildid ka. Nägid välja nagu lambapead taldrikul.

Ametlik versioon ütleb, et hautatud lambapead serveeritakse tavaliselt kartulipüree ja punapeediga. Legend selle rahvustoidu taga on lihtne: vanal ajal, kui lihaga oli kitsas käes, tuli sellest kõik ära kasutada ja patt oleks olnud lambapead niisama minema visata. Vanemate islandlaste jaoks on lamba silmamunad veel eriline delikatess.

*   *   *

Isegi Islandi ilm  ei tõmmanud end pidustuste puhul kohe ja korraga pilve nagu tavaliselt. Oli püüdlik nagu kingitust ootav laps ja andis endast parima: päikeselise jõululaupäeva, virmalised ja siis otsa uhke lumetuisu. Sellise, et meie Kailiga hommikusöögivahetusse minnes (kella 6 paiku) pakkisime esimest korda kogu oma Lapimaa varustuse autosse kaasa: suusapüksid, mütsid, villased sokid-kindad... Õnneks pressis meie vapper džiibik Honda end Kaili turgutusel siiski kõigist lumevaaludest läbi. Õhtul koju minna ta küll enam ei jõudnud, jäi teine kodumäe alla puhkama. Hommikuks oli lumi läinud.

Mina aga sõitsin sel õhtul töölt koju hoopis uhkema masinaga, mille pealkirjaks oli SuperJeep. Nendega tehakse näiteks  liustikumatku. Peremehe poeg toimetab parasjagu liustikugiidina ja tema oli valmis mu koju viskama ning üksiti kõiki masina tulesid-vilesid näitama. Oli vinge küll. Kõik need hobused tagumku all olid täiesti tajutavad.

*   *   *

Värske Eesti Ema  sünnipäev sai ka maha peetud. Keelasime tal sel õhtul töötegemise, sundisime laua taha ja lasime tšehhidel-poolakatel Eesti Ema ja tema külalisi teenindada. Keegi ei vaielnud vastu ka. 

Sünnipäevast järelejäänud Vana Tallinna sai kokk endale. Selle peale ilmus FB-sse teade: "I like to work with Estonian Mafia..."

 

Kartulisalat, verikäkk ja hapukapsas.  Lisaks kahele Eesti Emale Tšehhi Poeg ja Islandi Mänd.

Islandi ilutulestik. Kaili ja Andrea

24. detsembril teel Höfni. Peremees saatis mu poodi. Poodi on 60 km.

SuperJeep 

 Viltlehest lõigatud jõuluehe.

Eesti Ema sünnipäev.

Head vana aasta lõppu kõigile!

Islandi imekampsun

Vat selline lugu ilmus detsembrikuises ajalehes nimega Aja Leht.
Lehekülgedel 15-17.
Ja tegelikult ilmus  novembrikuises Aja Lehes ka üks lugu, üks tükk maad eestimaisem lugu: "Rõugesse munetud muna." Lk 17.

Giid Gerdi külalistemaja kohvikannu kallal

Islandi ime: kriisikampsun

Islandi loodusesse on võimatu mitte armuda.
Islandi inimestesse samuti.
Ja kampsunitest, mida selle imelise maa imelised inimesed kannavad, on samuti võimatu mööda vaadata. Nad lihtsalt jäävad ette ja silma, ükskõik, kus sa liigud: maal või linnas, mägedes või rannas, kohvikus või kontserdil, talus või tallis, laeval või laudas..

Kuidas mitte armuda rahvasse, kelle talupojatarkus on osanud oma maavillasest, suhteliselt rohmakast ja jämedakoelisest kampsunist, kohalikus keeles lopapeysa'st, teha peaaegu et riikliku sümboli? Ja veel sellise sümboli, mida raha eest müüa sünnib ja mis tõepoolest müübki?

Islandil on igaühel lopapeysa. Või mitu. Ja igaühel on lopapeysaga mingi oma lugu. Näiteks mälestus oma esimesest kampsunist – et kes kudus ja kui uhke see oli. Või vägev pärandus - näiteks saja-aastane lopapeysa. Selline on Gerdi külalistemaja retseptsionistil Ellertil. Saja-aastast muidugi enam selga ei panda, see seisab hinnalise varandusena kuskil kirstunurgas, kuid 40-aastane kampsun võib veel täitsa vabalt asjaks olla.
„Mu isa oli kapten. Merel olid kõigil meestel lopapeysa'd, need kaitsesid nii märja kui külma eest. Isa kandis seda üle 25 aasta ja minu seljas on ka juba üle 10 aasta olnud. Nüüd ikka hakkab vaikselt viltuma,” räägib järgmine Islandi mees. „Islandil on tänagi veel küllalt palju mehi, kes koovad. Vanasti oli see täiesti normaalne, et mehed, eriti meremehed, ise endale kampsuneid kudusid.” Otsekui mehe sõnade kinnituseks satun paar päeva hiljem youtube'is klippidele, kus Islandi mehed näitavad, mida nad koovad ja räägivad, miks nad koovad.
„Tema kudus,” viipab noor abielumees, silmad armastust täis, oma kaaslase poole. Ilmselgelt on ta nii oma naise kui tolle poolt kootud kampsuni üle uhke. Naisel endal on otse loomulikult samuti lopapeysa seljas.
Lood ja tunded. Islandi lopapeysa on midagi tükk maad rohkemat kui lihtsalt kampsun.

  * * *

Kõigepealt oli lammas.

Islandi asukateks on lisaks 320 000 inimesele talvel pool, suvel kuni miljon lammast. Kõik viikingiaega tagasiulatuva vastupidava tõu, norra lühisabaliste, järglased. Ligikaudu 1100 aastat on need lambad muust maailmast isoleerituina Islandi lähisarktilises kliimas elanud ja arenenud.

Kevadest sügiseni peavad lambad iseseisvalt mägedes ja kõrgmaal hakkama saama. Suhteliselt hiljutine vägev näide nende vastupidavusest: 9. septembril 2012 tabas Islandit ootamatu lumetorm. (Vahemärkusena: 22. novembril 2016 ei ole saare lõunaossa veel kordagi lund antud!) Kümned tuhanded lambad mattusid lume alla, ca 5000 looma hinnati hukkunuiks. Kuid veel 4 nädalat hiljem ilmusid mõned lambad elusaina lume alt lagedale. Nad olid toitunud omaenda villast!

Tänu eraldatusele muust maailmast on säilinud siinsete lammaste ammused omadused. Islandi lamba seljas on kahekordne kasukas: pikk vastupidav vetthülgav pealiskarv ja lühike ning pehme, väga heade isolatsiooniomadustega aluskarv. Lõnga valmistamiseks segatakse mõlemad villad ja kedratakse väga kerge keeruga kokku. Õigemini – keerdu justnagu polegi. Tulemuseks on heidelaadne lõng. Legend väidab, et 20ndatel elanud saare pääl üks eriti laisk naine, kes ei viitsinud ketramise-korrutamisega vaeva näha. Naise laiskusest saanudki uus trend alguse. Kuduja jaoks tähendab selline lõng asjaolu, et iga kord vardaid käest pannes näeb süli välja selline, nagu oleks viimaseks tööks olnud lammaste epileerimine.

Heidelaadne islandi lõng sisaldab meile tuttavast villasest lõngast rohkem õhku. Mida rohkem õhku, seda soojem. Ja ehkki kampsunid kootakse üsna suurte silmustega, on need tuulekindlad ja vetthülgavad ning hoiavad kandja soojas ka siis, kui taevaluugid vihmale valla või märg üle paadiveere pressib. Lopi-lõngal on ka antibakteriaalne toime. Veelgi enam: need, kes on lambavilla suhtes allergilised, ei ole seda sageli islandi lambavillast toodete puhul.

Vill muutub lõngaks pealinn Reykjavikist umbes 17 km põhja pool asuvas ettevõttes Ístex. Islandi hetkel ainus lõngatootja on 1896 asutatud villavabriku Alafoss järeltulija. Austusest eelkäija vastu kannab Alafosslopi nime ka populaarseim lõng – see, millest enamasti traditsioonilisi õuekampsuneid kootakse. Eriti osavatele kudujatele pakutakse heidetaolist Plötulopi't. Õhemate kampsunite tarvis on Léttlopi. Eriti jäme, kuid väga kerge lõng on Bulkylopi.
Umbes 1000 tonni lõnga teevad islandi lambad koos Ístex'iga aastas. Lisaks looduslikele toonidele – islandi lammas võib olla must, pruun, hall, valge või kirju – ja nende segudele pakutakse ka siniseid-punaseid-roosasid jne värve. 

 Kooks õige... telgi?

Kootud on Islandil sajandeid. Kirjalik märgegi selle kohta on juba aastast 1584. 17-19. sajandil oli kudumine tähtsaim „kodutööstus”. Kõik kudusid: naised, mehed, lapsed. Kooti nii ekspordiks kui oma tarbeks. Lisaks sokkidele-kinnastele-kehakatetele on Islandil kootud isegi telke. Ja muuseumides võib näha kootud kirjusid ovaalseid villaseid lappe. Pajalapid, on esimene mõte. On hoopis... sisetallad! Kui teised rahvad on saabastesse soojahoidmiseks toppinud õlgi, heina või kasetohtu, siis islandlased on oma kalanahast saapaid seestpoolt vooderdanud kootud sisetaldadega! Sellist asja teised rahvad ei tunne. Ja nagu ikka, ei saa inimesed ilma iluta – mõned on kohe eriliselt kaunid pidupäevasisetallad! Ehkki tänapäeval kootud sisetaldu enam ei kasutata – vähemalt mitte massiliselt – on nähtus jätnud jälje islandi keelde: kui keegi tõeliselt närvidele käib, võib talle öelda „Sa oled minu jaoks nagu sisetald.”

Häda ajab härja kaevu ja islandlase kuduma 

Kus on islandi kampsuni juured, ei tea tänaseks enam keegi – ühed allikad viitavad Gröönimaale, teised Lõuna-Ameerikale, kolmandad Türgile, neljandad Kanada hõimudele, viiendad räägivad Skandinaaviast. Ilmselt on islandlaste näol tegemist nii kõvade meresõitjatega, et pikk tee lainetel on maailma mustrid segamini loksutanud.

Kuid lopapeysa triumfilugu ei ulatugi teabkui kaugele minevikku. Alles 1920ndatel aastatel, I Maailmasõja järel, ilmusid käsitöö – ja moeajakirjadesse „islandi kampsuni” pildid ning selle kudumise õpetussõnad. Levinuim lopapeysa-legend väidab, et esimese seda tüüpi kampsuni kudus nobelist Halldór Laxnessi naine oma kõrgeaulisele abikaasale.

Lopapeysa järgmine tõusulaine jääb II Maailmasõja lõppu, veel järgmine seitsmekümnendatesse aastatesse. Aastal 1977 loodi Islandi Käsitsi Kudujate Liit - mõned naised, kes olid harjunud kuduma pere sissetuleku toetamiseks, otsustasid oma kudumite turustamise lihtsustamiseks ja laiendamiseks seljad kokku panna. 2008. aasta majanduskriisist, mis Islandit raputas eriti põhjalikut, väljus kõige suurema võitjana lopapeysa. Enne kriisi valitses saareriiki fliis. Nüüd hakkasid tuhanded naised taas kuduma.

Rasked ajad toovad välja inimeste leidlikkuse. Finantskriisi kõrghetkel rajasid kaks naist, Ragnheiður Eiríksdóttir ja Hélene Magnusson, ettevõtte nimega „Knitting Iceland” - „Kuduv Island”, mis lisaks omakootud toodete turustamisele tuli aastal 2010 välja eriti ootamatu ideega: kudumsismatkad tule ja jää vahel. Kudumisfriike kogu maailmast juhendavad professionaalid kogu maailmast, kellest mõningaid võib pidada oma ala rokkstaarideks. Lisaks on programmis matkad, muuseumikülastused ja looduslikud termaalveevannid keskööpäikese all. Islandi kordumatu loodus on kudumise juures vägagi inspireeriv, kinntab ettevõtte koduleht. Väljavaade ühe maa loodust omaenda jalgade ja kultuuri omaenda kätega kogeda on inimesi võlunud sedavõrd, et aastal 2013 said „Kudumismatkad tule ja jää vahel” rahvusvahelise auhinna kõige loovama ja huvitavama idee eest turismitööstuses.

Kolme vooliku kampsun

Islandi kampsun tähendab voolikute kudumist: kummagi käe jaoks varrukavoolik ja keha jaoks natuke jämedam voolik. Kui kõik kolm voolikut on nii kaugel, et ulatuvad kenasti kaenla alla, korjatakse kõik silmused ringvardale ja kootakse efektne rinnapartii: dekoratiivne passe- ja kaeluseosa. Ei ühtegi õmblust. Olgu, kui te tahate eest lahtikäivat kampsunit saada, siis tuleb eelpoolkirjeldatud viisil kootud kampsunile käärid sisse lüüa, see eest lahti lõigata ja siis saab soovi korral natuke õmmelda – valida tuleb, kas õmblete ette luku või nööbid.

Kui kaua ühte lopapeysat kootakse? Loomulikult sõltub kõik kampsuni suurusest, mustri keerukusest, lõnga jämedusest ja muidugi kuduja osavusest. Keskmiseks ajakuluks pakutakse 40 töötundi. Kui rehkendada, et tööinimesel arvestatakse ühe kuu tööajaks 160 tundi, siis peaks 4 kampsuniga ehk miinimumpalga kätte saama? Tegelikkuses ei ela ainult käsitööst ära ka Islandil: kauplustes müügilolevad kampsunid (mis ostjale tunduvad loomulikult hirmkallid – hind algab 160 eurost) maksavad kümnendiku kohalikust miinimumpalgast. Kauplusehinna sees, teadagi on lisaks kuduja töövaevale ka materjal ning kaupluse üürikulud ja müüjate palgad.

Ettevaatust! Mitte pesta!

„Islandi kampsunit ei pesta,” ütleb Lemme, eestlaste hea haldjas Reykjavikis, ja tõstab oma lopapeysa riidepuuga ukse taha tuulduma. „Ja kui peakski mõni plekk tekkima, siis see lihtsalt harjatakse välja.”

See kõlab ikka väga ootamatult. Küsin igaks juhuks kohaliku rahva käest üle. No igaks juhuks. Kohe mitme käest.
Selgub, et Lopapeysa pikaealisuse saladuseks on tõepoolest asjaolu, et seda iialgi ei pesta. Ainult tuulutatakse. Noh, tuult Islandil muidugi jagub.
Pärispõhjuseks on aga ikka see va islandi lammaste eriti eriline vill. Välimine karv sisaldab looduslikku villarasva lanoliini, tänu millele lopapeysa ei ima endasse vett. Pesemisega uhutakse lanoliin välja ja kampsuni vetthülgavad omadused kaovad. Teine praktiline omadus: vill hingab. Ja suudab mitte ainult kuni 33 % oma kuivkaalust vett sisse võtta, ilma, et ta ise märjana tunduks, ta juhib ka niiskuse kiiresti pealispinnale. Tegemist on loodusliku enesepuhastamisfunktsiooniga, mis kannab selle eest hoolt, et mustus, higi ja ebameeldivad lõhnad värskes õhus kiiresti „lahustuvad”. Nii et tõepoolest kinnitab kogu rahvas: õhutamisest piisab!

* * *
„Ma nii väga tahaksin endale ka sellist,” kurdab natuke napsine hotellikülaline Kárile. Külalise vaateväljas, retseptsiooni tagaseinas, ripub kolm kampsunit. Ja silt: „Minu ema tehtud”. Need on tõespoolest Kári ema tehtud, ehkki isegi lopapeysa-saagasse on suutnud suurärimaalim sekkuda: väidetavalt olla isegi selles nišis pakkujate hulgas musti lambaid, kes islandi kampsuneid väikestel väledatel hiinlastel kududa lasevad.
„Aga mõtle ise, no mida ma sellega Mehhikos peale hakkan! Meil on liiga kuum, saad aru! Aga ma nii väga tahaksin... kuule, küsi oma ema käest, kas ta mulle käterätti ei tahaks kududa!”
Mõte kootud lambavillasest käterätist on suurepärane fantaasiaerguti. Ehk hoopis saunalina? Kes teab, võib-olla saab sellest ükskord islandlaste järgmine suur hitt...
*   *   *
Muide: kes tahab kohalik välja näha, see + 10-ga lopapeysat selga ei pane. Siis on nimelt T-särgi-ilm.

Tuulest toodud

Eile hommikupoolikul toodi meile bussitäis asiaate jalga kõlgutma. Nende buss oli teelt välja sõitnud/libisenud vms. Kohalik politsei kuulas kõik üle ja andis selle käigus peaaegu et stand-up-comedy etenduse. Kõigil (peale turismifirma ilmselt) oli lõbus.

Eile õhtul kella nelja paiku helistasid turismigruppide juhid ja edastasid  õhtusöögitellimused. Tund aega hiljem tuli teade, et ükski grupp meile ööbima ega sööma ei tule, sest ilmaprognoosi arvestades ei saa nad siit järgmisel hommikul enam minema ja firma on otsustanud kõigi reiside bussininad tagasi Reykjaviki poole pöörata.

Täna lõuna ajal oli tõepoolest ca 70 km pikkune teelõik siinkandis kolmeks tunniks suletud. Enne seda oli tuul veel kolm bussi jõudnud teelt välja puhuda ja ühe päris ümber ajada. Meedia andmetel inimestel vigstusi ei ole. 

Tuul, millest me antud juhul räägime, iilib meil siin neti andmetel 35-40 m/sek. Wikipedia ütleb, et 17-20 m/sek on tormine tuul, mis murrab puuoksi, 20-24 m/sek on torm, mis võib purustada katuseid, 25-28 on tugev torm ja 28-32 m/sek klassifitseerub  maruks. Viimasega kaasnevad suured purustused. Pärast seda saab Wikipedia tarkus otsa.

Niisiis jäid perekonnad Suzuki ja Honda eile saabumata. Vanarahvas ütleb, et nimi ei riku meest jne, aga no täitsa iseenesest tuleb inimesele rõõmus nägu ette, kui jälle mõni Pai Hui või Hea Jun leti taha ilmub. Ellile meeldib tubade võtmeid jagada gruppidele nõndaviisi, et hüüab nimed valjult välja - tema nimetab seda "jää murdmiseks", ütleb, et sellest saavad kõik nalja, nii tema kui turistid. Kuid mõnikord jääb tallegi mõni nimi kurku kinni. Nagu juhtus näiteks Jang Fackiga. Nimi Lim on veider islandlasele ja Ras taanlasele. Nii et üheks töökoha boonuseks on ka pidev multikulti-keeleõpe. 

Kuid Islandi ilmal oli vahepeal veel üllatusi varuks.

 "See ei saa ometi äike olla?" küsis Kaili ühel õhtul.

Sai. Välku ei tehtud, küll aga pauku.

Selgus, et Islandil algab äikesehooaeg sügisel ja lõpeb kevadel ja suvel ei ole siin äikest peaaegu kunagi. No ega siiski sügis-talvel ka palju ei ole- see oli meie nelja kuu esimene äike. Või me siis ei ole neid märganud. Ka seda lubab tark internet: "vähemärgatavad äikesed ja välgud on pilvesisesed."

Tänasega said läbi siinsed 13 päkapikupäeva. 

Toredaid jõule kõigile!

Eesti Ema ja Poola Isa

Eesti Ema on nii kange moor, et netis jagatakse T-särke (ingliskeelse) pealkirjaga "Mina ei karda midagi. Ma olen abielus eesti naisega."

Mäletatavasti tõid päkapikud meile uue töölise. Nüüd on meid kokku kolm kanget Eesti Ema. Jumal tänatud, muidu see asutus siin küll jõule üle ei elaks! Sest ülejäänud töölisklass on kõik puha püha puhul kodumaadele laiali kihutanud. Ma ütleksin isegi, et kogu Lõuna-Islandi turism on nüüd Eesti Emade õlgadele-jalgadele langemas: vähe sellest, et meie oma majapidamine on kolmekuningapäevani viimse voodini võeraid inimesi täis, kõik teised Lehmasabaküla majutusasutused kavatsevad ka ise pidu pidada ning oma kliendid meile toita saata! 

Selle uue Eesti Ema üle on meil Kailiga tõesti hea meel. Inimesel on käed-jalad küljes ja keel suus, no mis sa veel oskad tahta! Kohe saabumisel pesime ta ilusasti puhtaks ka. Termaalpotis. Ja eile viisime kirikusse - pärast seda, kui uus Ema oli lõunalauas  tšehhi poisile põhjalikult seletanud, miks eestlased kirikus ei käi. 

Kirikus oli jõulukontsert. Esinesid kõik Höfni piirkondlikud kollektiivid ja tundub, et siinmaal on laulurahvas eelkõige mehed - igatahes oli meeskoor suurem kui naiskoor, mehi oli jagunud ka segakoori jaoks ja isegi pensionäride koori mehed olid täitsa elus! (Wikipedia annab Höfni piirkonna elanike arvuks ca 2100). Lisaks mitu peotäit erinevaid ansamblikoosseise, nii pillidega kui ilma. (Wikipedia annab Höfni piirkonna elanike arvuks ca 2100).

Kaugete külaliste auks ja üllatuseks olid koorid ära õppinud laulu "ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal". Vastab ju tõele küll. Aga selle koha peal, kus räägitakse kuuskedest ja kenadest kaskedest, ajasid nemad mingit jõulujuttu! Sa ütle nüüd! Ja meie olime kõikse aeg tões ja vaimus arvanud, et see on üks ilus Eesti isamaaline lugu...

Veel saime teada, et Islandi hümniks on "Püha öö." Sest selle ajal tõusid kõik püsti. Ja järjekordselt sai kinnitust fakt, et  laulurahva eestlaste kõikide laulude esimese salmi teine rida algab alati sõnadega "taruiraraa". See oli tõesti suur üllatus, ma arvasin nimelt, et vähemalt "Püha ööd" oskan ma ikka laulda. Nii umbes kaheksakümne seitsmendal aastal laulsin ma seda ometi terve heinaaja! Ja ma arvasin Kailist ja Riinast sama hästi, mis peaks neile muidugi suur au olema.

Järgmiseks üllatuseks olid surnuaiad. Sa mõtle, kuidas nad need on ära ehtinud!!!

Me olime kuulnud, et islandlased armastavad hullumoodi oma majasid jõulutuledega kaunistada, aga isiklikku kogemust veel ei olnud, Nüüd, kiriku juurde sõites, sattusime nn "individuaalelamute rajooni" ja see nägi tõepoolest värviline välja. Kui sakslase jaoks on oluline püha sõim toanurgas, siis islandlase jaoks, tundub, on olulised välised valgusinstallatsioonid - tuledes ristid surnuaedadel ja  vähemalt meetrikõrgused seest valgustatud jõulutegelased aedades.

Me olime Poola Isa ka endaga kirikusse kaasa võtt. Ja see oli ilmselt üks Jumalale meelepärane tegu, sest tänu sellele õpetas Poola Isa meid täna kohupiima tegema - sellist väga head ja mahedat kohupiima, piimast ja jogurtist. Võttis liitri piima, sortsas umbes pool klaasi koort ka sisse, ajas kuumaks, kuid mitte keema, siis kallas teise liitri, aga nüüd jogurtit, kuumutas veel natuke ja kui valge vedelik oli veeks muutunud, oligi väga hea valmis.

Pärast jogurtitegu läks Poola Isa kodumaale külmetama.

Meie siin ei tea talvest midagi. Detsembri keskmine temperatuur tänavusel Islandil on üle 7 plusskraadi ja viimati olnud nii soe aastal 1885. Sel suvel, mil me siin olime, pakkusime oma tunde pealt suve keskmiseks pluss 11. Kaili oleks võinud vabalt praegu ka oma päikesekleidid kaasa pakkida...
Pilti kuumast graafikust saab näha siit:  Icelandic Met Office

Peapõhjusks, miks nii soe, olla palju lõunatuult.  No kust iganes see tuul siin tuleb, tuleb tema täiega. Täna arvas perenaine näiteks, et ta ei lase lapsehoidjat autoga sõitma, viib lapsed ise lasteaeda, sest jälle on meid siin maru maruga ähvardatud.

Eesti emad ja poola isa termaalpotis. Häid jõule!

Meil on kama

Meil on kama, mida me sööme.

Soomlastelt laenatud nali, aga jumala tõsi.
Eestis olles söön ma kama ehk korra aastas. No võib-olla kaks. Nüüd olen mitme aasta normi nahka pannud. Küll maitseb hää! Või tuleb see islandi jogurtist :)?

Kama jõudis meie lauale koos Kaili sünnipäevaga. Sellest on varsti küll peaegu kuu aega möödas, aga alles nüüd jõudis kätte peo viimane vaatus.

Esimeses vaatuses ilmnesid inimeste multitasking skills:

Selle tordi tegi Kailile Magnus. Täitsa ise. Selgus, et Magnus on endine kondiiter.

Nees pontšikud tegi Kailile Jan. Täitsa ise. Moosi pani ka sisse. Täitsa ise. Jan ei ole varem ei kondiiter, ei kokk ega isegi mitte pagar olnud. Vist.

Pidustuste teine vaatus toimus õhtul paarikümne km kaugusel Smyrlabjorgis, külalistemajas, mille köögi kohta on palju imelisi lugusid liikvel.

Selle lauakese kaunistas Kailile Smyrlabjorgi külalistemaja perenaine. Meie perenaise sõnul olla see daam hull jõuludekoratsioonide fänn.

Teise vaatuse tegelased - lisaks Kailile kaks tšehhi ja üks rumeenlane.

Sünnipäevalapse praad.

Sünnipäevalapse õe pasta.

Smyrlaborgi õlu

See pidulik õhtusöök  - pasta, praad ja kaks õlut - läks maksma ca 100 euri. "Või jummal," imestas sünnipäevalaps, "koton olõssi ma tuu raha iist terve suguvõsa är toitnu!" 

Aga me ei ole kodus. Sõin sedapuhku ise kogu suguvõsa eest ja olin igatpidi üks ütlemata kallis külaline.

Kolmandasse, öisesse vaatusesse, mis algas korraliku virmaliste show'ga (ja lumi tuli ju Kaili sünnipäevaks maha - ainult sünnipäevaks, rohkem pole teda siin nähtud!), olid kaasatud vaid kõige tugevamad jõud. Ehk lisaks meile kahele ka lapsehoidja. Turvalisuse mõttes. Lapsed või vanurid, mis seal vahet...

Meie "elutoas".

Ja siis oli tükk aega  vaikust ja rahu maa peal. Kuni keegi kodustest enam vastu ei pidanud ja küsis, et kas Kaili mõne kingituse ka on saanud.

Ei olnud. Vähemalt mitte seda, mida küsija mõtles. 

Umbes nädala pärast hakkasime kingitust taga otsima. Sest Omniva arvates oli pakk juba ammu Islandile jõudnud. 

Palusime abi kohalikult eestlannast postitöötajalt Kristiinalt, kes pisukese nuhkimistöö järel teatas, et pakk on tollis kinni, sest tilgub, haiseb ja hallitab. Saatelehed olla ka läbi ligunenud ja mitteloetavad. 

Veel nädal-poolteist ja oligi Kailil pakk käes! Jumala abiga täiesti tarvitamiskõlbulik. Nagu me teame, on sisu tähtsam kui vorm ja välimus võib petlik olla.

Nii me nüüd söömegi kama ja muid hõrgutisi. Eesti leiba näiteks. Juustuvorsti. Ja kama... 

Kindel, et kamasutra ei tähenda vanade eestlaste kokakunsti??

Päkapikutused

Kui me täna hommikul tööle läksime, ei olnud päike veel tõusnud.

Islandil on päkapikulaadseid tegelasi 13 ja alates 11. detsembrist on kõikidel headel lastel sussid akna peal ootel.

 11. detsember Gerdi külalistemajas

Islandi päkapikud on pehmelt öeldes veidrad tegelased. Varasematel aegadel on siinsete laste elu jõulude kandis puhas põrgu olnud, sest kogu aeg hirmutati ja ähvardati lapsi nende jõuluõudkaakidega. Kohe nii hullusti, et mingil ajal pidi jõulujobude käitumist suisa seadusega reguleerima, et  lapsukesed jõulud ikka üle saaksid elatud. Seetõttu käituvad kaagid tänaseks samamoodi nagu harilikud päkapikud.

Islandi keele õpetaja, kes tegelikult oli lasteaiakasvataja, ütles, et lastel on keelatud päkapikkude toodud asju lasteaeda kaasa võtta - vältimaks olukorda, kus ühel on nutitelefon ja teisel kartul. Kartuli saab siis, kui laps on pahandust teinud. Kartulimälestus on vist ka igal islandlasel olemas - meie perenaine näiteks rääkis, kuidas tema kartul eraldi ära keedeti, sest "pahandusekartulit" ei sobinud ju muu rahva söögiga ühte potti panna. Eriti jõhker versioon on see, kui laps saab mädanenud kartuli.

Islandi päkapikkudega alustasime tutvumist  juba septembrikuus Myvatni ääres Dimmuborgiris.

Esimesel ööl tuleb Lambaehmataja. Stekkjarstaur. Vaatamata sellele, et kõik jõulujobud on sajandeid tagasi ühe korraga sündinud, on Stekkjastaur vendadest kõige vanem :). See kangete jalgadega kutt armastavat hirmsasti lambapiima ja seetõttu ta uttesid ründabki. No tõesti loll - detsembrikuus ei ole lammastel ju mingit piima!!! Vaatamata eelnevale olla Stekkjastaur vendadest kõige intelligentsem.
Teisel ööl tuleb Piimahabe. Giljagaur. Vennastest kõige suurem ja tugevam armastab üle kõige värskeltlüpstud piima vahtu, aga kui seda käepärast pole, lepib niisama piimaga ka. Sestap võib talle  ööseks piimaklaasi aknalauale panna. Giljagaur on jõulukuus ka Islandi piimapakkide peal. 

Õllesõbrad võivad väidetavalt maailma kõige kangema õlle, Giljagauri, kohta lugeda siit. 

Giljagaur nägi kaunistamisega ikka üksjagu vaeva...

Aga mitte kõik rahvad ei ole päkapikkudega kohaneda jõudnud! Meie naabrid näiteks varastasid oma sussid akna pealt ära. Muudkui imetlesid õhtu läbi oma sussikesi, et "nii nunnud, nii nunnud".  No aga kuhu see vaene Giljagaur pidi siis oma piparkoogid panema???

Aga meile tõid päkapikud veel eriti ägeda üllatuse - uue töökaaslase. Eestlase!!!

Püksid ja peod

 

Aga koidikud on siin vaiksed. 

Sest koitma hakkab praegu umbes kella 10 paiku. Selleks ajaks on läbi ülakorruse kukununnutibulinnukeste nii igahommikused kopsuharjutused kui kabjaproov - juhul, kui me ei ole hommikuses toimkonnas, on meil õnnetus nendest osa saada - ja lahkunud viimane kui üks turist. Ainult paar giidi unelevad kuskil lauanurgas ja ootavad oma jääkoobastesse pagendatud turiste tagasi, et nendega kella 11 paiku põhituuri jätkata. Nii et päikesetõusu ajal on tõepoolest vaikne.

Iseasi on muidugi see, kas päikesel tõusta lastakse. Kui lastakse - ütlen nii umbes kaheksateistkümnendat korda, et me elame Islandi kõige märjema koha peal - teeb ta seda väga uhkelt ja efektselt.

Kõik järgmised pildid on pätsatud kolleeg Jani FB-st.

Elli käib igal nädalavahetusel pere juurde Reykjavikki. Seekord oli tal minekuga eriti kiire - laps oli jalaluu murdnud. Laavapõllul mängides. Laavapõllud olla kõige ägedamad mängukohad. 

Et natukenegi aimu saada, misasi on laavapõld, kujutage endale ette neid krõnkse, mis tekivad uusaastööl tina valamisel. Ja siis kujutage endale ette, et nende krõnksude pealispind on liivapaberist. Ja see kõik on muidugi hirmkõva. Ja krõnksud on ikka natuke suuremad kui need uusaastaöö omad. Ja siis kujutage ette lapsukesi seal jooksmas ja ronimas ja mängimas ja koopaid otsimas jne. Lühidalt: ma täitsa imestan, et nad  siin saare pääl enamaltjaolt siiski oma jala peal ringi liiguvad. Aga jalanõusid ja pükse kuluvat nende laste peale, kes laavapõllu ääres elavad, hullumoodi. Ka kõige uhkemad ja kvaliteetsemad matkasaapad ei pea Elli sõnul üle kuu-kahe vastu. Pükstest me ei räägigi.

Või siiski. Aga siis veidi hiljem.

Meil oli pilla-palla-pillerkaar. Sitsiilia korraldas. Sitsiilia on seda tüüpi nooruke nägus näiu hamletimaalt, kes oleks nii umbes sada viiskend aastat tagasi hästi kaubaks läinud - kõrralik kont, lopsakalt liha luudel ja õhetavad põsed. Aga no need tänapäeva noored mehed, kes oma taimetoidu peal ise hädavavevu püsti seisavad, need ei julge ju  Sitsiilia-sarnase poole piiludagi! Küll aga teavad vanemad mehed, mis hea on, ja nii õhetab piiga kõigi  kohalike plussmiinus kuuskend vanapoiste rõõmuks. "Kõik" tähendab siinkohal kolme.

Iseenda õnnetuseks, kuid kõigi ülejäänute õnneks on näiu pilk ühele neist aisländik kaidest pidama jäänud. Mistõttu me saime peo. Sest nõnda oli näiul viisakas põhjus külas käia. Pidu pidi presenteerima kahe maa jõulukombeid ja see nõudis ometigi röögatumalt kooskõlastusi ja läbirääkimisi.

Kui meie Kaili ja ülejäänud õhtuse vahetuse kambaga kohale jõudsime, oli pralle täpselt sellises seisus, nagu ta pärast kolm tundi kestnud erinevte vedelike manustamist olla saab - hulgaliselt säravaid silmi :).

Peoperenaine teatas, et algab Taani traditsiooniline pakijagamisemäng. Pakid olid kõigil ilusasti kaasas, need pandi nüüd keset lauda ja hakati järjekorras täringut veeretama. Kes kuue sai, võis endale hunnikust kingituse valida. Loomulikult läks kõige suurem pakk esimesena ära :)

Esimene voor lõppes niisiis sellega, et osadel olid kingitused ja osad pidid niisama armastusega leppima. Nagu kaardimängudeski.

Kuid mängul oli ka teine voor. Perenaine ütles, et tema paneb nüüd kellale alarmi peale, et keegi peale tema ei tea, millal see helisema hakkab, kuid helin lõpetab mängu ja igaühel on siis täpselt nii palju kingitusi, nagu tal neid sel hetkel on. Tunde pealt võib arvata, et helin tuli ehk 20 minuti pärast. Kuid kõik see 20 minutit käis hullem andmine!

Teise vooru süsteem oli selline, et jälle veeretasid kõik järgemööda täringut. Kui keegi sai ühe silma, pidid kõik ringisolijad ühe oma kingitustest paremal pool olevale naabrile andma. Kui keegi sai viie, siis andsid kõik vasakule. Ja kes kuue veeretas, see tohtis kellelt iganes endale ühe kingituse krabada.

Tegelikult oli see väga meeleolukas ja lõbus! Ja loomulikult oli kõige suurem pakk see, mida kõige rohkem krabati ja rabati :).

Igatahes oli see jumala äge mäng ja meie Kailiga kavatseme seda kungi kuskil mingitel põhjustel veel mängida. Ja eriti põlema minevat inimesed siis, kui teha veel kolmaski voor - selline, kus kõik kingitused on avatud :)

Ja siis me saime seda kuulsat jõuluriisiputru, millest on juttu olnud Lapimaal ja Taanis ja Islandil, ja mille kohta juba Lindgren kirjutas, et "mandel kukkus pudrus kaheks, Agda Oskari saab meheks", aga mida meie keelekesed veel mekkida polnud saanud. 

Nüüd siis taanimaine variant. Mandlid olid ilusasti olemas, aga Taani versioon käib hoopis sedapidi, et puder oli mandlitükikesi täis ja see, kelle kaussi terve mandel trehvas, sellega pidi miskit hääd juhtuma - no ilmselt ikka see pulmavärk, sest neid terveid mandleid pidi ilmatusuure pudrupoti kohta kaks olema.

Kaili sai ühe mandli endale.

Sitsiilia lutsutab mitmendatsetmendat päeva oma putru ja otsib teist taga.

Aga puder oli aus. Magus, rammuskoorene. Ja süüakse seda kirsimoosiga.

Elevil perenaine oli unustanud lusikaid varuda, kuid leidis ta nutika lahenduse, kinnitades, et Taani jõulukombe kohaselt tuleb puder taldriku pealt ära lakkuda. Plussmiinus kuuskend oli selleks hetkeks juba kõigega nõus, nii et me saime üksiti ka punavalgetes habemetes jõuludekoratsioonid peomeeleolu täienduseks. 

Aga et need püksid siis.

Noh, sõs ku selgest saie, et plussmiinus om uma püksü ni siist ku välläst kõrralikult är ehtnü, sõs mi lõpõti hindä jaost tuu prallõ är.

Tegelt oli jumala äge pidu.