Ull Lugu: Jõulud on üle elatud

Eesmärk oli jõuludeks viis kilo alla võtta.
Tulemus: seitse on veel puudu.
(Netist.)

Gleðileg Jól algab Islandil sellega, et inimesed söövad 23. detsembril skatat. Meie jäime skatast puhtalt õnnetu juhuse läbi ilma - meil oli puhkepäev. Ausalt öelda me ei uskunud ka, et keegi siin skataga tegemist teeb. Kuid õhtul leidsime feisspukist kokk Mantase lakoonilise repliigi: "Ma vihkan 23. detsembri Islandit!"

Peremees oli köögis käinud, Mantasele skata kätte visanud ja öelnud, et olgu tehtud. Mõned portsud. Tema perele. Mantase näkku kerkinud hirmuhigi. Mitte et ta skatat keeta ei oska, ta kujutanud endale hoopis ette, kuidas ülejäänud restoran reageerib. Mantas läks järgmisel päeval ka veel närvi, kui ta oma katsumusest rääkis.

Meie ohkasime õnnetult. Oleks ju ometigi ka tahtnud skatat proovida! Seepeale kinnitas kokk, et tal on sügavkülmas veel seda mädakala. Et kui me head lapsed oleme ja TÕESTI teisiti ei saa, siis olgu peale, ükskord, kui tuul lubab õue tule teha, siis ta võib meile seda jõulurooga keeta kah. Peaasi, et me nüüd ise nõuda ei unustaks! Ja et kunagi üks tuulevaikne öö ka ikka tuleks. Või päev.

Nii et kui ülejäänud Euroopa veedab püha jõuluaja pipargoogi-ja manadiiniaroomide saatel, siis karmid viikingid Islandilt juhatavad pidustused sisse vägeva haisuga. Sellisega, mille peale nad ise ka nina kirtsutavad ja delikatessi kokkamise ajaks kummikindad kätte panevad. Läänefjordidest pärit sajandeid vana traditsioon, mis tänaseks üle terve saareriigi levinud: fermenteeritud rai.

Rai on tegelikult väga mürgine. Nagu haigi, ei eralda ta organismist kusihapet teps mitte neerude kaudu, vaid talletab selle ilusasti iseenda lihasse. (Miks öeldakse "sügaval sisemaal", Võrumaal, kui kellegi on pissihäda, kuid pole parasjagu kohta/võimalust, et "kasvata lihaks"??) See pidi olema keegi viimases näljahädas viiking, kes avastas, et kui rail piisavalt kaua laagerduda lasta, siis kõlbab süü küll. Vähemalt 4 nädalat kulub selleks, et mürgid raipest lahtuksid. Ja kannatamatus - või ka katse-eksituse meetod - on paljud raisööjad hauda viinud. Viimast on kinnitanud näiteks Austria valitsusnõunik Joseph Calasang Poestion oma 1885 ilmunud kirjatükis.

Raisid tegelikult ei püüta. Võrkujäänud raid visatakse enamasti merre tagasi – mürgised ju! Kuid enne jõule lähevad raid hinda.
Fermenteeritud rai valmistamine on ülilihtne: kalal lastakse vannis „loomulikku surma” surra ja siis säilitatakse konstantsel temperatuuril. Ei vahetata vett, ei segata, kassid ja lapsed tuleb kah eemal hoida. Viimane polegi kuigi keeruline, nagunii tuleb kogu protsess kuskile kaugema nurga taha kolida, et naine koos kasside, laste ja naabritega minema ei koliks. Nelja nädala pärast, nagu eespool öeldud, on delikatess viimaseks vaatuseks valmis.

Närtsinud railihalt kooritakse näpitsatega nahk maha ja pannakse soolavette keema. (Keetmine on nüüd see Mantase osa!) Kuumutamine vabastab sellisel määral ammoniaaki, et kokk, kes püsti jääb ja ära ei minesta, läheb pärast protseduuri internetti kontrollima, kas Island on ikka ratifitseerinud Haagi konventsiooni, mis keelustab gaasrünnakud tsiviilelanikkonnale.

Järgmiseks segatakse raipudrule sekka vedelat lambarasva. Ei mingeid vürtse, ainult pisut soola. Lõhn ei ole kuskile kadunud. Ja ei kao niipea.

FB-s jagavad eestlased oma skata-muljeid. Mõned ütlevad, et "parem üksinda kodus kui skataga peol"", teised kavatsevad külmutusse väikese varu soetada... Me peame ikka ära proovima!

* * *
Rootsi delikatess on teadupärast hapendatud räim, surströmming. Räimed asetatakse koos vürtsidega puidust vaatidesse üheks-kaheks kuuks hapnema. Seejärel pannakse kalad konservikarpi ning lastakse enne müüki paiskamist veel mitu kuud seista.
Mõni aeg tagasi oli Rootsist leitud veerand sajandiks seisma jäänud "delikatess", millest kahtlustati, et avamisel võib plahvatada. Konservi avamist läinud vaatama ligi 80 ajkirjanikku Norrast, Rootsist ja Saksamaalt. Kõik jooksnud haisu pärast laiali.

Mina olen korra terve sünnipäeva ühe konserviga maha pidanud. Konserviks oli surströmming...

* * *

Meie püha jõuluõhtu sisustasid tänavu eesti jõululaud, tšehhi jõulutraditsioonid ja islandi jõulupuu.

Hapukoor oli küll hapuks läinud, kuid kokk Kaili suutis ka skyri abil ehtsa kartulisalati kokku keerata. Pluss hapukapsas, verikäkk, tuhksuhkrus jõhvikad ja piparkoogid.

Kartulisalati üle olid ka Andrea ja Tomas väga rõõmsad ning kinnitasid, et maitseb täiesti tšehhipäraselt. Järgmisel päeval, kui salatit Petrile pakkusime, õhkas see tšehhi kinomees nagu vanas Rama reklaamis: "Lapsepõlv tuleb meelde...". Tšehhi jõululaual olevatki kaks kohustuslikku komponenti: karpkala ja kartulisalat. Nii et poole kodusest programmist said Andrea ja Tomas ka kätte. Ja karpkala ei armasta neist nagunii kumbki.

Tšehhi jõulutraditsioonid tähendavad seda, et kingitused toob kuuse alla titt-Jessuke, Ježíšek. Andrea oli meile kingituste juurde kena pildi ka joonstanud, et me ikka aru saaksime: see sell sõimest on kõiges süüdi. Andrea ise sai ühe kingi, mille peale oli kirjutet: "Andreale Thoreylt, Bjössilt, Bjatnilt, Bairingilt ja Benediktilt". Vististi raasuke kohalikku trditsiooni - justnagu postipakk, et kellele ja kellelt.

Minule oli Jessukese-titt imeilusa mütsi kudunud. Kõige ilusama, mis mul elus olnud on! Väga tubli titt!

Jõulukuuseks on meil mänd. Peremees ise tõi. Lisaks külalistemajale meie koju ka. Käskis kõigepealt keevasse vette panna, jättis puu ööks ajaks veepotti ning järgmisel päeval hakkas kõiki püsti ja paika sättima. Aga pidi poole pealt minema jooksma. Ütles Kailile, et teine kuusk on ka vaja üles panna ja ära ehtida. No mida Eesti ema siis teeb, kui peremehelt käsu saab?

Eesti ema uurib, et kuidas need püksid püsivad. Või noh, see esimene kuusk. See, mis tegelikult on mänd. See, et ta on ämbri sees, on silmaga näha. Aga edasi?

Selgub, et ämbris on laavaliiv. Peenike-peenike. Ja et see on täitsa märg. Ja kõik kokku nii raske, et hoiabki puu püsti.

Loomulikult korraldas Kaili kõik ära. Mõne aja pärast oli peremees tagasi, ise raske ämbri all lookas. "I need to go,..." ütles mees.

"Ei, sa ei pea," kinnitas Kaili talle.

"Yes, I need," jonnis Bjössi ja köökas oma koormaga järgmisesse majja, Kaili hiilis kannul. Bjössi jõudis puu juurde, katsus potti, katsus puud ja muigas. Kaili Bjössi selja taga muigas ka. Ja tegi putket. Niisugused kaks hea huumorimeelega inimest siis :).

Kuid kõige põnevamad jõulutarvikud, mida me siin maal tundma õppisime, on

1) iminapad, millega on imehea jõulutulesid akna või seina külge sättida,

2) S-kujulised plastmassist konksukesed, millega jõuluehteid puu külge riputatakse. Ei mingit sõlmes niitidega jändamist!

3) viltmaterjalist väljalõigatud jõuluehted. Soojad ja lihtsad.

Igatahes me kavatseme need kasutusele võtta, kui me kunagi paikseks jääme.

* * *

Jõululaupäeval oli kokk Mantas töörahvale lõunasöögiks kuskilt sealiha hankinud. Sealiha maitseb oivaliselt, kui sa oled neli kuud lammaste peal elanud!

Lapsehoidja Andreale pakkus pererahvas lambapead. Olnud väga õudne. Jälle puhas pärlite loopimine vales kohas, ma ütlen! Andreal olid pildid ka. Nägid välja nagu lambapead taldrikul.

Ametlik versioon ütleb, et hautatud lambapead serveeritakse tavaliselt kartulipüree ja punapeediga. Legend selle rahvustoidu taga on lihtne: vanal ajal, kui lihaga oli kitsas käes, tuli sellest kõik ära kasutada ja patt oleks olnud lambapead niisama minema visata. Vanemate islandlaste jaoks on lamba silmamunad veel eriline delikatess.

* * *

Isegi Islandi ilm ei tõmmanud end pidustuste puhul kohe ja korraga pilve nagu tavaliselt. Oli püüdlik nagu kingitust ootav laps ja andis endast parima: päikeselise jõululaupäeva, virmalised ja siis otsa uhke lumetuisu. Sellise, et meie Kailiga hommikusöögivahetusse minnes (kella 6 paiku) pakkisime esimest korda kogu oma Lapimaa varustuse autosse kaasa: suusapüksid, mütsid, villased sokid-kindad... Õnneks pressis meie vapper džiibik Honda end Kaili turgutusel siiski kõigist lumevaaludest läbi. Õhtul koju minna ta küll enam ei jõudnud, jäi teine kodumäe alla puhkama. Hommikuks oli lumi läinud.

Mina aga sõitsin sel õhtul töölt koju hoopis uhkema masinaga, mille pealkirjaks oli SuperJeep. Nendega tehakse näiteks liustikumatku. Peremehe poeg toimetab parasjagu liustikugiidina ja tema oli valmis mu koju viskama ning üksiti kõiki masina tulesid-vilesid näitama. Oli vinge küll. Kõik need hobused tagumku all olid täiesti tajutavad.

* * *

Värske Eesti Ema sünnipäev sai ka maha peetud. Keelasime tal sel õhtul töötegemise, sundisime laua taha ja lasime tšehhidel-poolakatel Eesti Ema ja tema külalisi teenindada. Keegi ei vaielnud vastu ka.

Sünnipäevast järelejäänud Vana Tallinna sai kokk endale. Selle peale ilmus FB-sse teade: "I like to work with Estonian Mafia..."