Saturday, December 10, 2016

Püksid ja peod

Aga koidikud on siin vaiksed. 
Sest koitma hakkab praegu umbes kella 10 paiku. Selleks ajaks on läbi ülakorruse kukununnutibulinnukeste nii igahommikused kopsuharjutused kui kabjaproov - juhul, kui me ei ole hommikuses toimkonnas, on meil õnnetus nendest osa saada - ja lahkunud viimane kui üks turist. Ainult paar giidi unelevad kuskil lauanurgas ja ootavad oma jääkoobastesse pagendatud turiste tagasi, et nendega kella 11 paiku põhituuri jätkata. Nii et päikesetõusu ajal on tõepoolest vaikne.

Iseasi on muidugi see, kas päikesel tõusta lastakse. Kui lastakse - ütlen nii umbes kaheksateistkümnendat korda, et me elame Islandi kõige märjema koha peal - teeb ta seda väga uhkelt ja efektselt.
Kõik järgmised pildid on pätsatud kolleeg Jani FB-st.



Elli käib igal nädalavahetusel pere juurde Reykjavikki. Seekord oli tal minekuga eriti kiire - laps oli jalaluu murdnud. Laavapõllul mängides. Laavapõllud olla kõige ägedamad mängukohad. 
Et natukenegi aimu saada, misasi on laavapõld, kujutage endale ette neid krõnkse, mis tekivad uusaastööl tina valamisel. Ja siis kujutage endale ette, et nende krõnksude pealispind on liivapaberist. Ja see kõik on muidugi hirmkõva. Ja krõnksud on ikka natuke suuremad kui need uusaastaöö omad. Ja siis kujutage ette lapsukesi seal jooksmas ja ronimas ja mängimas ja koopaid otsimas jne. Lühidalt: ma täitsa imestan, et nad  siin saare pääl enamaltjaolt siiski oma jala peal ringi liiguvad. Aga jalanõusid ja pükse kuluvat nende laste peale, kes laavapõllu ääres elavad, hullumoodi. Ka kõige uhkemad ja kvaliteetsemad matkasaapad ei pea Elli sõnul üle kuu-kahe vastu. Pükstest me ei räägigi.

Või siiski. Aga siis veidi hiljem.

Meil oli pilla-palla-pillerkaar. Sitsiilia korraldas. Sitsiilia on seda tüüpi nooruke nägus näiu hamletimaalt, kes oleks nii umbes sada viiskend aastat tagasi hästi kaubaks läinud - kõrralik kont, lopsakalt liha luudel ja õhetavad põsed. Aga no need tänapäeva noored mehed, kes oma taimetoidu peal ise hädavavevu püsti seisavad, need ei julge ju  Sitsiilia-sarnase poole piiludagi! Küll aga teavad vanemad mehed, mis hea on, ja nii õhetab piiga kõigi  kohalike plussmiinus kuuskend vanapoiste rõõmuks. "Kõik" tähendab siinkohal kolme.
Iseenda õnnetuseks, kuid kõigi ülejäänute õnneks on näiu pilk ühele neist aisländik kaidest pidama jäänud. Mistõttu me saime peo. Sest nõnda oli näiul viisakas põhjus külas käia. Pidu pidi presenteerima kahe maa jõulukombeid ja see nõudis ometigi röögatumalt kooskõlastusi ja läbirääkimisi.

Kui meie Kaili ja ülejäänud õhtuse vahetuse kambaga kohale jõudsime, oli pralle täpselt sellises seisus, nagu ta pärast kolm tundi kestnud erinevte vedelike manustamist olla saab - hulgaliselt säravaid silmi :).

Peoperenaine teatas, et algab Taani traditsiooniline pakijagamisemäng. Pakid olid kõigil ilusasti kaasas, need pandi nüüd keset lauda ja hakati järjekorras täringut veeretama. Kes kuue sai, võis endale hunnikust kingituse valida. Loomulikult läks kõige suurem pakk esimesena ära :)
Esimene voor lõppes niisiis sellega, et osadel olid kingitused ja osad pidid niisama armastusega leppima. Nagu kaardimängudeski.
Kuid mängul oli ka teine voor. Perenaine ütles, et tema paneb nüüd kellale alarmi peale, et keegi peale tema ei tea, millal see helisema hakkab, kuid helin lõpetab mängu ja igaühel on siis täpselt nii palju kingitusi, nagu tal neid sel hetkel on. Tunde pealt võib arvata, et helin tuli ehk 20 minuti pärast. Kuid kõik see 20 minutit käis hullem andmine!
Teise vooru süsteem oli selline, et jälle veeretasid kõik järgemööda täringut. Kui keegi sai ühe silma, pidid kõik ringisolijad ühe oma kingitustest paremal pool olevale naabrile andma. Kui keegi sai viie, siis andsid kõik vasakule. Ja kes kuue veeretas, see tohtis kellelt iganes endale ühe kingituse krabada.
Tegelikult oli see väga meeleolukas ja lõbus! Ja loomulikult oli kõige suurem pakk see, mida kõige rohkem krabati ja rabati :).
Igatahes oli see jumala äge mäng ja meie Kailiga kavatseme seda kungi kuskil mingitel põhjustel veel mängida. Ja eriti põlema minevat inimesed siis, kui teha veel kolmaski voor - selline, kus kõik kingitused on avatud :)

Ja siis me saime seda kuulsat jõuluriisiputru, millest on juttu olnud Lapimaal ja Taanis ja Islandil, ja mille kohta juba Lindgren kirjutas, et "mandel kukkus pudrus kaheks, Agda Oskari saab meheks", aga mida meie keelekesed veel mekkida polnud saanud. 
Nüüd siis taanimaine variant. Mandlid olid ilusasti olemas, aga Taani versioon käib hoopis sedapidi, et puder oli mandlitükikesi täis ja see, kelle kaussi terve mandel trehvas, sellega pidi miskit hääd juhtuma - no ilmselt ikka see pulmavärk, sest neid terveid mandleid pidi ilmatusuure pudrupoti kohta kaks olema.
Kaili sai ühe mandli endale.
Sitsiilia lutsutab mitmendatsetmendat päeva oma putru ja otsib teist taga.

Aga puder oli aus. Magus, rammuskoorene. Ja süüakse seda kirsimoosiga.
Elevil perenaine oli unustanud lusikaid varuda, kuid leidis ta nutika lahenduse, kinnitades, et Taani jõulukombe kohaselt tuleb puder taldriku pealt ära lakkuda. Plussmiinus kuuskend oli selleks hetkeks juba kõigega nõus, nii et me saime üksiti ka punavalgetes habemetes jõuludekoratsioonid peomeeleolu täienduseks. 

Aga et need püksid siis.
Noh, sõs ku selgest saie, et plussmiinus om uma püksü ni siist ku välläst kõrralikult är ehtnü, sõs mi lõpõti hindä jaost tuu prallõ är.

Tegelt oli jumala äge pidu.








No comments:

Post a Comment