Tuesday, January 31, 2017

Tüli tühjast asjast


 Sellises kohas elab Eesti Ema nr 4 - keset eimiskit on üks talu. Oma kirikuga talu. 
*   *   *

Kaili särises juba kümme päeva nagu koletulestik. Eriti kui See-Kes-Õlut-Ei-Tee-Ega-Joo nähtavale ilmus. Nüüd, autost välja astudes ja tagaratta susina peale kummi juurde kummardudes on tema esimene reaktsioon: "Kuule, siin on noaga kallal käidud!"
Kummi peal ilutsevad kaheksa pragu, üks neist vurtsu ja visinaga. Nooruke rehv vajub meie silme all kokku nagu vana ämmatoss. Jumal ikka hoiab meid - ämm tossab koduõuel ja mitte 3o km kaugusel keset eimiskit!
"Noaga? No seda on ikka väga raske uskuda."
"Muidugi on raske. Aga mismoodi saavad rehvi külje peale kaheksa sellist pragu?"
"Praakpartii?" 
 Islandile tulles said autole alla ostetud tutikad talvekummid. Et oleks võimalikult turvaline. Neli kuud hiljem on täiskomplektist pooled omadega õhtal. Mis mõttes - me ei ole sedapuhku mitte ühtegi ekstreemsõitu või -teed ette võtnud?!

Lugu juhtub loomulikult - täpselt nagu eelmise rehviga - reede pärastlõunal. Niipalju oleme juba targemad, et teame, misasjad meil autos olemas on. Ja kus nad on. Tungraud näiteks. Selle tuvastamine võttis eelmesel korral kohe tükk aega. Leidsime autost agregaadi, mida pidasime tungrauaks, aga spetsialistid liisingufirmast väitsid, et meie auto standardvarustuses tungrada ei ole. Alles siis, kui olime seadeldise üles pildistanud, lubasid nad meil seda tungrauaks nimetada. Niisiis on meil ebastandardse varustusega auto. Ja jumal tänatud, sest tundub, et kukeaasta varjus on meid tabanud ka kirev rehvivahetusaasta. Ratta altvõtmine käib Kailil juba nii kähku, et järgmisena võiks ta vabalt mõne rallitiimi rehviboksi kandideerida.
Loeme kummi läbi - sõna oteses mõttes mitu tiiru kohe - ja paneme Ellile palvekirja teele. Elli on nädalavahetuseks Reykjavikki läinud, et oma auto tuulest viidud tagaklaasi asemele uus tuua. 
Esmaspäeva pärastlõunaks oleme jälle automatiseeritud. Kolme lamelli kõrval klõbiseb uhiuus naast. Aga muidu täpselt samalt firmalt ja sama mustriga.
Spetsialist Märt ütleb, et me ei tohi avariid teha, sest sellise kombinatsiooniga jääme me igal juhul ise süüdi. Rataste erinevad pidurdusvõimed. Aga et kui me avariid teha ei kavatse, siis pole häda midagi.

Kaili on iga viimase kui prao üles pildistanud ja pommitab piltidega kõiki tuttavaid, kes kunagi autot näinud on, ning palub nende ekspertarvamust.  Eksperdid pakuvad metslooma (sellisel juhul peab see olema jääkaru, sest 7-kilone islandi lambakoeranähvits - muide, need on nii  rõõmsameelsed ja sõbralikud ja mänguhimulised! -   vaevalt nii jõuliseks etteasteks võimeline on), vandenõustatud inimtegevust (vabamüürlased? illuminaadid? IRL? Savisaar?) või vangutavad lihtsalt pead. Nagu näiteks kohalik rehvikoja-mees: "Never seen something like this!"
Viimasega on kummutatud meie viimane panus ja lootus kohaliku kliima või olude iseärasustele. Ikkagi vandenõu?

Järgmine tühi asi tühja kummi kõrval on pani kõht. Selle, Kes-Õlut-Ei-Tee-Ega-Joo. Asjaolu, et mees oma tühja asja tundide viisi köögis täitmas käib - samal ajal kui teised palehigis rabavad - ja käitumine, mis laseb arvata, nagu oleks ta teatavat sorti boss või priviligeeritu, on mõnede inimeste harjad punaseks värvinud. Kõige punasema harjaga on Kaili. Aga tema on ka kõige sagedamini köögis tööl ja saab sellest etendusest kõige rohkem osa. Näiteks stseenidest, kus tühjakõhumees kummargil akna alt ja tagauksest kööki hiilib, kui peremees eestoas asjatama juhtub. Ja pikkade pimedate kuude jooksul on Kailil suhteliselt selge arusaam kujunenud tema seede- ja käitumishäiretest.

Hummugusüük lõpõs meil puul kümme. Sõs naatas tüüle. A puul katstõist om pan joba köögin, et hindäle ja uma kaasalõ süvvä tetä. Tuu, mis kokk tege, näile ei kõlba. Kokk tege erälde norminemistele ja taimetoidulistele, a noil katõl om viil määnegi uma joro aija'. Tuu näide söögitegemine kest poolõ üteni - ja sõs nä tulõva naasõga nigu õigõ inemise tõisiga üten lõunat süümä. A inne söögikiitmist om pan viil kats kõrda söögipausi pidänü. Kats kõrda katõ tunni seen - hullõmb ku rinnalats, ma ütle! Ja nuu vahepäälidse söögipausi - ega tuu ei olõ nii, et inemine haaras hindäle määndsegi juurika vai junni näpu vahele, kost! Näil omma' kõik elumahla' tuu tervüsliku toitumise nahka lännü', nii et nä ei jõvva inämb haugatagi! Nä piät kõik pudrus laskma! Ja süümine esi' om kah nii suur vaiv, et hindä takast köögikombaine nä inämb är mõskõ ei jõvva.

Mees oli pikalt pidupuhkusel ja Kaili hari jõudis vahepeal taastuda. Kuid juba esimese ühiselt veedetud nädala lõpuks oli Kaili kuumaks köetud. Teate ju küll seda topsi, mis on peaaegu täis ja siis need viimased paar piiska... Piiskadeks olid mõned märkused, mille pooleldi boss oli teinud meie vahepeal muutunud töökorralduse suhtes. No me lihtsalt saime vahepeal ilma pealikute ja järelevaatajateta hakkama! Teiseks tilgaks oli toidu tellimus, mida mees kohe saabumispäeval hakkas koostama - ikka nii, et kõige ette lilled ja kapsad ja kikerherned endale ja siis natuke hotellikülalistele ka midagi. Noh, ja niimoodi need tilgad tilkusid ja iga tilga peale särises Kaili salaja nagu kuumaksköetud kerisekivi.

Ja siis kuulutas perenaine välja rahvakoosoleku.
Ja siis me küsisime, et kuidas selle töö- ja puhkeajaga ikkagi on.
Ja siis me täpsustasime üle, et kas see käib kõikide töötajate kohta.
Ja siis arvas see, kes õlut ei tee ega joo, et nüüd käib jutt vist temast.
Ja siis me ütlesime, et ta on väga taibukas. (Noh, seda me tegelikult ei öelnud.´Ja tegelikult ta ei olnud ka, sest kui ta oleks taibukalt vait olnud, siis me poleks enam midagi rohkemat öeld. Ise ta tõstis ennast püüne peale ja hakkas vabandama, et kui tema iga tunni aja tagant süüa ei saa, siis tuleb talle kahe tunni pärast helikopter kutsuda.)
Ja siis võttis sõna surija haige rahvuskaaslane ja noomis meid, et me niimoodi julgesime käituda. Et kogu kollektiivi ja tööandjate ees. Et see ei ole nüüd küll sugugi naiss. Et me oleksime pidanud nelja silma all oma probleeme lahendama. Ja siis võeti sõna veel siitpoolt ja sealtpoolt ja  kolmandaltki poolt ja siis me tundsime kõik kogu kollektiiviga ennast mitu päeva üksjagu ebamugavalt.

Minul igatahes põdesin pärast koosolekut korralikult. Oli mul vaja oma suukene lahti teha?! Me oleme siin ju ainult ajutiselt ja see ei ole minu bisnis! Kas ongi nii, et eestlane on kitupunn? Samas, me siiski ainult küsisime töö-ja puhkeaja kohta, ülejäänu lobises kutt ise välja...

"Ei olnud naiss vei, aga oli vrait vei," lohutas paar päeva hiljem päriskokk, keda kaebealuse käitumine puhtruumilises mõttes kõige rohkem segab. "Mõnikord viisakas vorm lihtsalt ei tööta. Ma olen proovinud seda nelja-silma-varianti - ei toimi! Tal on alati mingi vabandus või õigustus varuks."

Nädal aega hiljem avastame oma tutika rehvi pealt neli pragu. Täpselt samasugused kui eelmised - nagu noaga oleks kallal käidud.
Ma arvan, et see ei võta väga palju aega, kui üks pragudest visisema hakkab. Tõenäoliselt juhtub see reede pärastlõunal...

*   *   *

Üle nädala aja hoidis saarerahvast ärevil kadunud tütarlapse teema. Viimati olla niisugune asi juhtunud 1967. aastal.
20-aastane Birna Brjánsdóttir tuli nädalavahtuse õhtul natuke napsusena baarist. Pealinna jalakäijate tänav on viimane koht, kus ta turvakaamerate ette jäi.
Iga natukese aja tagant ilmus meediasse uus infokilluke.
Tõenäoliselt istus neiu punasesse autosse. Auto kuulub rendifirmale.
Sadamast leitakse tüdruku saapad.
Kild killu haaval.
Ja siis peetakse merel kinni Gröönimaa kalalaev Polar Nanoq. Kaks meest võetakse kinni, boonusena langeb politsei kätte ka 20 kg hašisit. Mehed ei tunnista end milleski süüdi.
Sajad vabatahtlikud asuvad Birnat otsima.
8. päeval leitakse mererannast tüdruku surnukeha. Vahepeal on selgunud ka DNA-jms testide vastused, mis kõik viitavad kalalaeva meestele.
Islandile saabub Taani politsei, sest nendel jäi mõned aastad tagasi lahendamata analoogiline juhtum ja nüüd avastati, et tookord oli tolles sadamas tolle tüdruku kadumise ajal sama laev...

*   *   *



Friday, January 27, 2017

Laavaleivavõilevad, lambasitasuitsukilttursad ja muud hõrgutised

"... minu seekordse Islandi-reisi parim toit. Kui palusin kelneril kokka tänada, kuulsin oma rõõmuks ja üllatuseks, et kokaks on eestlanna."
Umbes niisugust infokildu sattusin mõned kuud tagasi netist lugema. 
"Kas Sa tead sellest kohast midagi?" küsisin  Kristiinalt.
"Tean küll. Ma käin sinna õhtuti kokkama."
Nüüd oli minu kord üllatuda.

Enne, kui me Kristiina hõrgutiste kallale pääsesime, tuli linn ka uuesti üle vaadata. Ikkagi poolteist aastat... No ega see väga palju aega ei võtnud: elanike arvu poolest enam-vähem Võru, paljukest seal siis ikka.  Islandi Võru on üksiti Islandi suuruselt teine linn. 
Meie mullused mälestused Akureyrist olid eelkõige seotud kutsekooli külastamisega, linna toredate südamekujuliste valgusfooridega ("Süda läigib!" kommenteeris Kaili mingil hetkel täiesti tõsiselt autoroolis, püüdes tuvastada fooritule värvi) ja muidugi see parkimistrahv, mille pealt me soodukat saime.

Vanainimesed, kes suvel poetrepil konutasid, olid talveks tuppa lastud. Ja kuna Islandil valitseb seadus, et kõik saarele eksinud jääkarud tapetakse inimeste turvalisuse nimel maha - viimati juhtus selline lugu 2016. aasta suvel ja see oli 5. kord sellel sajandil - siis on Kaili igaks juhuks võitluseks valmis.

 Auto parkisime sedapuhku ettevaatuse mõttes pühakoja kõrvale - et oleks igakülgne kaitse peal ja kõik need, kes trahvikviitungitega ringi jooksevad, kohe kivikujudeks trollistuksid või mõneks ajaks meelemõistuse kaotaksid. Või vastupidi, selle üles leiaksid, sest kuidas sa trahvid inimest, kes parasjagu põlvili maas, silmad pahupidi peas,  maailma õnne eest palvetab!
 1940. aastal valminud kirik on Gudjon Samuelssoni, Reykjaviki Hallgrimskirkja projekteerinud arhitekti esimene suurtöö. 

Muidugi tuli üle vaadata ka Kristiina põhitöökoht. Ja kuna tutvuste poolest lubati ka soodukat, siis ostsime Kailile nõiamärgi. See on tal mullusest nõiamuuseumi külastamisest saati hinge peal. Näis, millal minust laibapüksid saavad...
Rohelised sahtlid on kõik konkreetsete kodude "postkastid". Saabuvad lehed jms jagatakse kõigepealt nendesse lahtritesse laiali ja siis pakib iga postimees oma osa endale kaasa.

Mingi eriti peenikene masin, mida Islandil on ainult kaks - teine on Reykjavikis - ja mis oskab kirju lugeda, sh käsitsi ümbrikule kirjutatud informatsiooni ära tõlkida. 

Kristiina on kokandusse sedavõrd sisse elanud, et keedab-küpsetab aegajalt ka töökaaslastele lõunasöögi kokku. Sest neil on hea sisustuse ja varustusega köök-puhkeruum ka  olemas.
Seda, kui sees tüdruk omadega on, saime õhtul omal nahal tunda. 

Hommikusöögilaualt: lõhe ja suitsutursk (tumedam punane). Täpsemalt kilttursk. Veel täpsemalt lambasitasuitsukilttursk.

Laavaleivavõileib lambasitasuitsukilttursaga Myvatni Sinises Laguunis. Kristiina sõnul elab Myvatni ääres Islandi kõige parem lambasitasuitsukala valmistaja. Laavaleib - see, mis valmib üle-eelmise postituse lõpus olevates aukudes - on suhteliselt magus. Meenutab vast veidi meie puuviljaleibasid. Ülimaitsev võileib!!!

Toitlustusasutus Orkun Noa Akureyris, kus eestlannast kokk :) valmistab vaimustavaid roogasid. Ettevõtte omanikuks on kunstnikust itaallane ja sellest tulenevalt on ka interjöör huvitav ning põnevaid detaile täis. 

Sissejuhatus. Pokaali all suitseb brie juust rosmariiniga.

Kreemjas homaarisupp. Lisaks sellele, et imemaitsev, ka väga äge kausstaldrik ning serveering. Ma vist ei ole elus varem nii peenelt disainitud suppi söönudki! :)

Ja siis lobsterid ehk homaarid ehk merivähid ise. Homaarisööma on meil tükk aega plaanis olnud - lõppude lõpuks kannab see meist 60 km kaugusel asuv koht, kus me õlle ja lõnga järel käime, Islandi homaaripealinna nime... Kuid me polnud veel päris õiget põhjust leidnud. Vaatamata sellele, et Kaili on meie külalistemaja parim homaariavaja.
Kalapanniroog merihundist ehk kasskalast.

Magustoidu koha pealt oli Kristiina nii osavkaval, et me saime kõik maitsta kohe kolme varianti: vahustatud skyri, šokolaadikooki ja karamellistatud kreembrüleed. Me ei suutnud pingerida tekitada, kõik said esimese koha. 

Kõik maitses oivaliselt, täpselt nagu juhuslikult ettesattunud netikommentaaris lubatud. Veelkord suur aitäh kokale!
Ahjaa, Akureyri kuulsaimasse jäätisesöögikohta viis Kristiina meid ka. Väga keeruline koht. Keeruline selles mõttes, et liiga palju valikuid...

Õnneks oleme  "kodus" tagasi ja siin pole valikutega muret. Seda enam, et just anti teada: ei mingit kana ega kala enam staffile! Liiga kallis! Seega oleme nüüdsest lambadieedil.

P.S.
Rubriigist "Tasub teada":  järelmaks on alkoholi liigtarbimisest järelejäänud maks.

Tuesday, January 24, 2017

Tänu Thorile - Þorramatur

Põhjamineku peapõhjus oli Kristiina. Sest Kristiina on Eesti Emale nr 3 "lähedalseisev isik".

Kristiinal on islandlasest mees Steinar ja kahene poeg Elias. Ämm Guðrún ja äi Sæmundur.
Kokanduskalduvustega sellest viiesest komplektist on esialgu kolm. Eliase peale ei saa veel kindel olla. Ja see tähendab seda, et meie talvine tripp kujunes täiesti ootamatult eelkõige gurmeereisiks.

Islandi jõululeivad, laufabrauð. Taigen rullitakse õhukeseks, seejärel lõigatakse noaga sisse erinevad mustrid ja taigen friteeritakse.  
Leibade peal on Kristiina ämma pere hirmkallis reliikvia, põlvest põlve pärandatud leivamustrilõikur.

Puhtjuhuslikult saabusime me külla Islandi abikaasa-päeva eelõhtul. Meie Lõuna-Islandi perenaine väitis, et abikaasa-päeva hommikul peavad mehed jooksma ümber maja, suss-saabas ainult ühes jalas. Põhjapiirkonna rahvas pole sellest kombest midagi kuulnud.

Abikaasa-päev juhatavat sisse Þorri kuu - Põhjamaade vana kalendri neljanda talvekuu, mis kestis nii umbes 22. jaanuarist 24. veebruarini. Ja kuna selleks ajaks oli talv juba küllalt pikalt kestnud (mitte nagu tänavu), siis toiduga enam priisata ei olnud. Samas oli õhus lootust, päevad kukkesammusid tasapisi pikemaks ja nii tuldi paganlikul ajal just sel perioodil kokku, et Thori auks ohverdada ning ohverduse käigus oma rõõmuks ise kangemat kraami pruukida. Traditsioon on tänaseni säilinud -  igas piirkonnas korraldatakse pidusid, mille nimeks on Þorrablót. Seda võiks tähenduslikkuse mõttes võrrelda eestlaste jaanipäevaga -  pealinnas jms kaugemal elavad sugulased püüavad Þorrablóti ajaks kodukülla jõuda.
Ka avalikes söögikohtades pakutakse Þorramatur'it  ehk siis igasugust hapendatud/fermenteeritud/kuivatatud/säilitatud värki.

Oma esimese Þorramaturi kogemuse saame Steinari töökohast. Tagasihoidlik sööklalaadne toitlustusasutus toimib lõunatoidu pakkujana lähedalasuvate ettevõtete töötajatele, kuid on ka omamoodi sotsiaalprojekt: abitöölisteks noored, kes mingil põhjusel koolis ei taha käia või on muul moel elu pahupoolele sattunud. Lisaks ainult lõuna ajal avatud toitlustuskohale kuulub projekti komplekti ka natuke second-hand-poe moodi asi. "Moodi" selles mõttes, et müügil pole mitte kasutatud riided, vaid mööbel, nõud, raamatud, maalid jms. Kaup tuleb inimestelt, kes ise ei viitsi sellest lahtisaamisega jamada ning on õnnelikud, kui keegi tuleb ja liigseks osutunud tavaari jalust ära koristab. Ostjat rõõmustavad jälle hinnad. Asutuses on palgal meistrimees, kes tehnikavidinad üle vaatab ja vajadusel korda teeb.
Noori, keda kantseldatakse, on paarikümne ümber. Loomulikult on ring, kellega koostööd tehakse, päris suur, alustades (või lõpetades) linnavalitsusega.
"Mis on nende noorte jaoks motivaator, miks nad siia tulevad?"
"Raha ja seltskond. Nad kuuluvad kuskile ja on mõnes mõttes ikkagi omasuguste hulgas."


Kui me kokk Steinari söögikohas maha istume, valitseb saalis vaikus. Kõikide pilgud on poolsalaja meie poole pööratud ja kõik ootavad reaktsiooni. Pole ka ime, sest me oleme endale maitsmiseks ette tõstnud kõike, mis vähegi eksootiline paistis - fermenteeritud hai, hobuselihavorstid...  

 Hákarl - fermenteeritud hai

Nii nagu mõned postitused tagasi mainitud rai, nii on ka hai loom, kellel pole neere ja kes seetõttu oma uriini lihaks kasvatab. Ja on seetõttu mürgine ning tarvitamiskõlbulik alles pärast töötlemist. Töötlemine on aga hai puhul eriti pikaldane protsess. Traditsiooniline kääritatud hai valmistamise viis näeb välja nii, et liha lõigatakse tükkideks, maetakse 6-12 nädalaks maa sisse ja seejärel pannakse 2-4 kuuks kuivama - et ammoniaak saaks lenduda.  
Kogu ammoniaak minema ei lenda, nii et igal juhul tuleb teatud lõhnadeks ja maitseteks valmis olla. 
Kuid väikestes kogustes sööduna pidavat see hästi soolestikku desinfitseerima ja puhastama... Enamus toodangust minevat Jaapanisse!

Hobuselihavorstid. 
Tegelikult ei ole hobuseliha söömine teabmis traditsioon, vaid lihtsalt saarerahva ratsionaalne elule lähenemine. Hobune oli eelkõige ikka liikumis-ja tööloom ja lihaks läks ta alles siis, kui enam muud võimalust polnud.
Me valmistame pealtvaatajatele kahjuks pettumuse.  Hailiha on leivaga täiesti söödav ja hobuseliha veidi vintske, kuid maitsev.
Blóðmör ja lifrarpylsa - veri- ja maksavorst, ikka lamba omad - nendega oleme me juba tuttavad. Kuid meile maitsesid nad soojast peast paremini.

 Hangikjöt - suitsutatud lambaliha. Hangikjöt ise meid muidugi ei üllata, küll aga pole me tednud, millega seda suitsutatakse. Noh, Eestis on ju kuulus lepasuits. Aga siin - lambasõnnikusuits! Kõige paremad kalad ja lihad saab lambasõnnikusuitsuga, kinnitavad islandlased.

Õhtul on pidulik sööma Kristiina ämma pool. Ämm - meievanune Guðrún - töötab Akureyri kutsekooli sööklas. Äi on endine kalalaeva, nüüd vaalavaatluslaeva kapten ning hooaja vahel tegeleb laevade remontimisega.  Lisatulu teenitakse suhteliselt suure maja tubade väljaüürimisega. Vähe sellest - Guðrún pakub korterit koos kostiga! See ei ole tegelikult tavaline, kinnitab Kristiina. Tema sõnul oli ämmal valida, kas üürnikud toimetavad temaga koos tema köögis või ta säilitab mõningase privaatsuse ja kuna ta oma perele nagunii on harjunud süüa tegema, siis teeb lihtsalt natuke rohkem...  

Me ei teagi, kas peapõhjuseks on abikaasapäev, kauged külalised Eestist või tõepoolest lihtsalt traditsiooniline kodune Þorrablót, kuid laud on lookas.
Perenaise käes olev taldrik on selle kõige-kõigema Þorra-toiduga: kõik need hapendatud-kuivatatud-fermenteeritud-jne ampsud...
...sh hapukas lambarulaad (lundabaggi), hapendatud jääratill ja -munad (hrútspungar). 

Selle vaagna peal on kõik kergelt hapuka maitsega, ka veri- ja maksavorst, mida me omas kodus olime värskest peast saanud. Ja mis värskest peast tundus mõnusamgi.  Tõenäoliselt on seda siin mõnda aega piimavadakus hoitud - see on kõige levinum hapendamismeetod Islandil. Samamoodi hapukalt maitsevad ka jääramunad. Need keedetakse, pannakse marli sisse, pressitakse kokku ja visatakse samuti kas vadakusse või hapukoore sisse seisma. Oma konsistentsilt meenutab see hapukas maius mannaputru.

Kuid lisaks hapule vaagnale on laual ka lambapeasült (sviðasulta), kuivatatud kala (harðfiskur) - tuules kuivatatud kilttursk. Islandlased kuivatavad kala tuules ja enamasti külmal ajal, sest siis ei tule kärbseid peale. Kala kuivab kivikõvaks ja vanade kommete kohaselt peksti hiljem spetsiaalse kalakivi peal uuesti pehmeks. Süüakse võiga. Lambasült maitseb täpselt sama hea nagu eestimaine sültki. Ja loomulikult on laual...


... keedetud lambapea - svið.


Meie ei saanud muidugi ühtegi asja kogu eelpoolnimetatud loetelust maitsemata jätta...

Keedetud kartuli asemel armastavad islandlased kartuliputru ja jõululauale kuuluvat ka kaalikapuder. Meil kuulusid mõlemad ka Þorrablót'i-lauale.

 Kõike eelnevat arvesse võttes hakkab tunduma, et ehk me oleksime siiski pidanud oma koduse kunstiteose ka ära sööma...
Eesti leib Islandi hallitusega. Ma olen seda ju korduvalt öelnud: Island ON imeilus maa!

Et kuidas maitses? Ma ei usu, et ma ühtegi nendest roogadest palavalt taga igatsema jään, kuid ma ei saa ka öelda, et ei maitsenud.
*   *   *
Kristiina, palun ütle veelkord suur tänu kõigi meie kolme poolt Guðrúnile ja Steinarile nende suurepäraste toidukordade eest!
Kristiina, viltu skila til Guðrúnar enn og aftur innilegum þökkum fyrir allan þennan frábæra mat :)!

Monday, January 23, 2017

Talvine tripp

Lõpuks ometi jõudsid ka meie vabad päevad kätte. Kohe viis tükki ühe korraga. Kolmele Eesti Emale koos.
Kuna Islandil on ilm see, mis määrab, kas ja kuhu sa lähed, siis ei olegi mõtet endal mõelda. Vaatad ilmakaarti ja keerad autonina sellesse suuda, kus parasjagu ei torma ega tuula. 
Nii pidimegi jälle põhjas ära käima.

Põhi oli põhiline suund, kuhu me sedapuhku ka minna tahtsime. Sest see oli Eesti Ema nr 3 südamesoov. Ja meie Kailiga olime täitsa nõus vaatama talviseid Detti- ja Godafosse. Nii et Islandi Jumalad olid meie vastu väga kenad, kui nad ilmastikuolud just selliseks korraldasid nagu nad korraldasid.
Selle märgi juures me veel ei tea, kui suurt rolli saab kusihape meie järgmiste päevade menüüs mängima :)
Peitepilt: põhjapõdrad Islandi kagurannikul.

Jökulsa talvine purikaversioon. Suvised vaated on siin.
Godafoss, Jumalate kosk. Jumalad pildil on Eesti omad. Aitäh, Kristiina, selle pildi eest!
All ja ülal Dettifoss. Suvised emotsioonid Dettifossist (lähenesime suvel teisest kaldast) on siin.
"Ja siis te võite  Jólagarðurinn'is käia," pakkus Kristiina, kes ise pidi tööle minema.
Kristiina oli esimene eestlane, kellega me Islandile tulles täiesti juhuslikult kohtusime. Jalutasime Akureyris lihtsalt ringi, sattusime täiesti juhuslikult postkontori uksele liiga lähedale, täiesti juhuslikult läks see uks täitsa ise lahti ja täiesti juhuslikult töötas selles postkontoris Kristiina...
Me oleme väga kuulekad ja teeme kõike, mis meile öeldakse.


Me leidsime endale vahepel veel ühe Eesti Ema seltsi! :)

Aastaringselt avatud jõulumaa (Jólahus) tervitas malbe jõulumuusika ja jõululõhnadega - selliste euroopalike, mitte islandlike jõululõhnadega. Suurimaks emotsiooniks oli meie jaoks kedervarrega töötav naine. Lapsepõlve Okasroosikese-loost tuttav sõna ja tegelikult ei ole me kunagi näinud, kuidas see riist töötab!
"Nagu Karoliine hõbelõng," kommenteerib Kaili kohalikku mikrokliimat ja suundub tagumisse nurka kõikidele külalistele moosisaiu tegema.



Moosisaiad olid imelised! Selgus, et moos oli tehtud võist, munadest, sidrunist ja laimist. Inglismaal. Sellegipoolest ostsime purgikese kaasa.

Talvine Dimmuborgir. Sügisene on siin.

Aga Grjótagjás („Kaljulõhe“) me käinud ei olnud. See oli täitsa patuasi, sestet Justin Biberi kanjonis me ometigi olime käinud, aga Jon Schnee ja Ygritte armustseeni paik "Troonide mängust" oli puhta üle vaatamata. Nüüd sai see patt lunastatud.
Grjótagjá on pealtpoolt vaates kaljulõhe, millel külgvaates mõned uue Eesti märgi kujuga mustad plekid peal. Nende eesti plekkide kaudu saab alla koobastesse ronida, kus kena vannisoe vesi ootel. Koopaid olla juba ammustest aegadest supluseks kasutatud, kuid alates aastast 1975, pärast Krafla ilutulestikku, tõusis vee temperatuur koobastes 60 °C-ni ja ilmselgelt tõmbas see suplemisele kriipsu peale. Lisaks hirm, et pidevate väiksemate maavärinate abil võivad koopad lihtsalt sisse langeda. 2004. aastal lubati siiski jälle koobastesse suplema, vee temperatuur oli tookord ca 48 °C. Praeguseks on vee temperatuur ca 43°C ning kohalik rahvas käivat seal endiselt romantilisi küünlavalgusvanne võtmas. Turistide jaoks on koopasuu ees igaks juhuks silt, et koopasse ronimine on omal vastutusel ja supelda ei tohi.
Grjótagjá serva peal

 Läbi uue Eesti märgi vee poole...
 See koopa pilt on netist näpatud, siit.

Meil ei ole sedpuhku kooparomantika plaanis. Me oleme otsustanud Põhja-Islandi Sinise laguuni kasuks - lõppude lõpuks oleme me siiski peaaegu turistid...
Myvatni järve ääres asuv  supluskoht on rajatud 2004
Jardbodin vid Myvatn - Põhja-Islandi Sinine Laguun

Seda, kuivõrd tervistava, noorendava, turgutava ja ergutava  toimega on suplus termaalvees, võib näha alloleval pildil:

Kes  siis ei tea, et igas sadamas on eestlane, isegi kui see on oma põhiolemuselt väike turistilüpsisadam keset saart! Igatahes on Kaili Marge emaga ühes kooris laulnud...

Pärast seda, kui Kristiina on meile leivaahjud ka ette näidanud - need, mida me juba kaks korda otsinud oleme, kuid mitte kunagi leidnud - ja ometi asuvad nad "täiesti nähtava koha peal", nagu viimati Max kinnitas - ongi sobilik järgmise postituse peale üle minna. Sest tegelikut oli meil sedapuhku hoopis gurmeereis...
 Igalühel oma pill / igalühel oma leivaahi... Nendes aukudes küpsetatud leib, laavaleib, maitseb imeliselt!



Aga maitseelamustest siis järgmisel korral!

Thursday, January 12, 2017

Saunamaraton ja bingopidu

 Meie vaba päeva auks näitas Islandi ilmakaart sellist pilti:

Ma põrnitsesin seda Islandi imet kohe tükk aega. Panin siis püksid jalga ja astusin õue. Õues säras päike. TUULT EI OLNUD. Ja kraad võis tõepoolest ära nullitud olla.
Läksin tuppa tagasi. Kaart väitis endiselt, et 10. jaanuaril kell 12 särab tervel Islandil päike. Tuulevaikuses. Ja  vastavalt võrdse kohtlemise printsiibile ei köeta kellegi keret kuumaks ega tehta kellelegi  külma, temperatuur on kõigile saare elanikele võrdselt ühtlane null.   

Selle peale tuli mulle meelde oma õnnetu ebavõrdne kodumaa mõned aastad tagasi:
 Selle avastuse ja pildi autor peaks olema Neeme.

Olgu. Isegi  kui Islandi ilmalehel oli mingi juhuslik tehniline apsakas, siis see hetk, kus tõepoolest tuult ei olnud, käib ka juba paraja ime ette.

Kuid eelmiste imede pildid on mul ka kõik puha blogitamata. Näiteks uusaastaöö virmalised.
Virmalisepiltide autoriks on meie rumeenlasest kolleegi Lõuna-Aafrikast pärit poiss-sõber Tyrhone.Pilt on tehtud meie külalistemaja õuelt, taga kaugemal paistab Vatnajökull.


Ja siis need pärlmutterpilved, kes endid uue aasta alul kohe kahel päeval näitamas käisid. Esimesel päeval esinesid tagasihoidlikumad eksemplarid (aga sellegipoolest emotsioonipakkuvad !), teisel kohe päris värvilised. 
Kuna telefon on küll hea, kuid mitte parim pilditegemismasin, siis otsisin netist pilti, mis kõige rohkem sarnananeks meie emotsiooni ja nähtuga. Allolev pärlmutterpilvede pilt on pärit lehelt https://www.pinterest.com/pin/370139663098904108/

Vaba päeva eeelõhtul ja auks mõtlesime endid puhtaks pesta.  Mõtlesime, et leotame oma vanu ja väsinud konte kohe korralikult ja kaua termaalkuumas vees pärast tervet seda  jõulu- ja aastavahetuserallit. Ja et lõbusam liguneda oleks, võiks ju ennast ka vanniõllega premeerida.

See tundus Jumalale meelepärane plaan olema, sest ega muidu poleks Vinbudinn (tlk viinapuut) lahti olnd. Vinbudinn on, nagu teisteski Põhjamaades, väga nappide lahtiolekuaegadega asutus, aga meie plaani auks ja õnnestumiseks oli ta siis sedapuhku  tõepoolest avatud.

Kui me olime õllelugemisega enam-vähem riiuli lõppu jõudnud - aga lugesime me põhiliselt numbreid - nii neid, mille taha oli % joonistatud kui neid, mille taha oli ISK kirjutatud - leidsime õlled, mille peale kolm Eesti Ema hüüdsid nagu ühest suust "Vau!", ei vaadnud enam ühtegi numbrit ega tähte ja tõstsid sikspäki korvi.

Aga tuul muudkui tõusis. Tal on see tõusmine siin väga käpas. Kaks korda on külalistemajas olnud õnnetu näoga turistid, kellel tuul autoukse pahupidi löönud ja kellele kohalikud väga kaastundlikult teatavad: "See läheb teil kalliks maksma!" Ilmselt ei ole pahupidilöödud uksed kindlustuslepinguga kaetud, nagu seda ei ole ka autopõhjakahjustused - need, mis tekivad suvel jõgedest läbisõitmisel. Ja ühel hommikul teatas retseptsionist Elli, kuidas tuul on öösel ja salaja tema auto tagaklaasi katki puhunud... No ehk oli tuulele mingi tugevam asi kätte sattunud...

Selleks ajaks, kui me vannini jõudsime, oli tuul kohe korralikud tuurid üles võtnud. Aga meil oli ju vaja SELLE õllega reklaampilti! Leppisime siis kokku, et mina ootan niikaua autos, kui Kaili ja Riina on vanni jõudnud, teen pildi ära ja siis hüppan järgi.
No kos! Tuul oli sihuke, et mina ei püsinud püsti ja Kaili ja Riina seilasid kaootiliselt mööda vanni ringi.  Kaili arvs, et tal puhub pea otsast. Sellistes oludes lihtsalt ei saa teravat pilti, kui sul pole sarivõttemasinat! 
Tuul oli väga alatult vee kah täitsa külmaks puhunud, nii et pärast kolme-nelja udupilti ronisid kangelaslikud Eesti Emad taas kuivale ja ütlesid, et pangu ma nüüd auto küdema, muidu nad saavad kohe kroonilised ülemised ja alumised hingehädad kaela ja kubemesse.

Kõige selle õuduse taustaks oli meil muidu väga maaliline päikeseloojang ja taamal jalutasid põhjapõdrad.

Et oleks ikka aru saada, mis õllega siis ikkagi tegu oli, poseerisid Riina ja Kaili koduvannitoas uue pildi ning kogu kangelaslik üritus sai endale austava nime "Saunamaraton". Seal käib ju asi umbes samasuguse tempoga...

Ja siis oli vahepeal veel bingopidu. 
Perenaine saatis FB kaudu kutse. Kuna samal ajal oli ka perenaise sünnipäev siis me ei saanud tegelikult üldse aru, mis üritusega on tegu - on see mingi üldrahvalik üritus või hoopis sünnipäeva-stiilipidu... 
Oli ikka päris üritus. Toimus meie armsas vanas koolimajas :) ja rahvast - no ma ei tea, kust nad nii palju rahvast olid välja võtnud!!!

Ürilduse korraldajaks tundus olema mingi naisselts - või midagi sellesarnast.
M ei ole vist elus bingot mänginud. Aga kuna ma olen igakülgselt haritud inimene ja tunnen islandi keeles isegi enamuse numbreid ära - õhtu edenedes üha paremini - siis tegelikult oli see päris kena kolmetunnine järeleaitamistund.
Auhindu kaugetele külalstele ei antud, need jagati puha omade vahel, aga ausalt öelda ega ei olekski enam jääkoobastesse minna tahtnud... või noh, me saame sinna isegi auhindamata peast igal ajal minna...
Küll aga jagus kõigile kooki.
Seiklusrohket aastat kõigile!