Wednesday, January 4, 2017

Aasta läbi. Närvid ka. Aga mitte Islandi imed.

 Iseenesest oli ju kena aasta see 2016. Algas ju juba paljutõotavalt, laksuga tagumikku Uus-Meremaal, seejärel väike füürerist pereisa Saksamaal... Aga lõpuks läks kõik kenasti - me saime endale väga naiss presidendi, meil on maailma kõige targemad koolilapsed (PISA), kui The Economist valis aasta 2016 riiki, sai selle tiitli küll Kolumbia, kuid finalistid olid veel ka Eesti, Island, Hiina, Taiwan ja Kanada; Lonely Planety reisisoovituste hulgas aastaks 2016 oli esimesel kohal Eesti, Tallinnas sõidavad ringi pitsarobotid...

 Islandil sõidavad ringi turistid.

Ajal, mil maja on viimse voodini välja müüdud, eksisteerib alati ka võimalus, et keegi astub sisse ja kinnitab ausa näoga, et tal on tänaseks ööks broneering. Ta võib koguni aus inimene ollagi, ainult et sinu nimekirjas teda ei ole. Nii, nagu sul ei ole enam ka ühtegi vaba tuba. Mis tähendab seda, et registratuuris on närvid püsti ja risti hooaeg. 

*   *   *
"Mul juhtus autoga õnnetus, aga mul on homseks teie juurde broneering. Kas ma saan selle tühistada?"
Tühistamisotsused - õigemini selle, kui palju pappi keegi tühistamisel välja käima peab - teeb peremees. Helistan. Olgu, kui ikka on accident, siis 50 % majutuse hinnast, ütleb peremees.
Helistan kliendile tagasi. Ilmselgelt 50 % teda ei rahulda, ehkki ma olen talle ometi suure sooduka välja kaubelnud - nii hilisel tühistamisel on taks 100 % ööbimise hinnast. 
Aga kas ma bussiga saan teie juurde?" küsib klient nüüd.
Saab ikka, aga ma pole bussiliiklusega kursis. Üks buss päevas vist - või oli see talveperioodil suisa ülepäeviti? Pakun torusse aja võitmiseks põhjenduse, et pühade ajal võivad graafikud olla muutunud, luban tagasi helistada. Hakkan arvutist bussiinfot otsima. Mul pole kohalike bussidega seni veel pistmist olnud, seega läheb natuke aega. Leian. Helistan tagasi. "Reykjavikist tuleb üks buss päevas, kell see ja see."
"Aga mis kell Höfnist tuleb?" 
Krt, et ma selle netilehe kinni panin! Ja kuskohas see kutt üldse on? Rääkis ju Kirkjubaerklausturist, see on meist 150 km läänes ehk Reykjaviki suunal, Höfn on 60 km idas. Hakkan uuesti otsima. Helistan. 
"Aga kas ma oma broneeringu ülehomse peale saan muuta?" küsib hääl teisel pool. Tundub, et buss ei huvitagi teda enam.
"Ei, kahjuks meil ei ole ülehomme ühtegi vaba tuba." (Milline õnn, et ma ülehomse nimekirja paar minutit tagasi lõpetanud olin!)
"Aga tänase peale?"
Kus issandama kohas see tüüp on ja mis asju ta ajab? Peapõrutuse sai või? Jutt algas ju peaaegu nuttes autoõnnetusega, isegi sõna "hospidal" käis tekstist läbi, nüüd kavatseb kipsis ja kinniseotult kohe kahelt poolt kohale komberdada??
"Tänaseks üks tuba praeguse seisuga veel on."
 "Olgu, ma tulen siis täna."
"Ok, see you!"

*   *   *

Olen just ühe pilusilmse paarikese 3 km kaugusele majutuma saatnud (ka meie haldusala), kui saan  telefonikõne: meile ei meeldi siin, kas me võime ära minna?
Mis mõttes ei meeldi? Ja kuhu te oma aruraasukesega üldse läheksite, 200 km raadiuses ei ole ühtegi vaba voodit!
"Võite ikka ära minna, aga raha te küll tagasi ei saa."
Selle peale hakkas neile kohe meeldima. 

Järgmisel päeval koristama minnes tardume paarikese toa uksele: ei tripsugi voodipesu! Ainult alasti tekid-padjad voodite peal lippadi-lappadi laiali! 
"Oh shit," teen vaimuka kokkuvõtte.
Vahepeal oli õnnis jõuluaeg, pesumaja tegi endale puhkepäeva ja meil  voodipesuga kitsas käes. Kõikidest vooditest, kuhu polnud klienti ette nähtud, korjati linad kokku. Inimliku eksitusena ka sellest toast. 
Mõni ime, et neile see tuba ei meeldinud. Sa maksad ööbimise eest 150 euri ja ei saa selle raha eest isegi mitte ühekordset laibalina, rääkimata peenemast pesust!
"Me peame Ellile rääkima," ütlen Tomasele. "Nad saadavad kindlapeale mingi kaebekirja."

Tšehhi poiss Tomas on töötanud ettevõttes, mille põhitegevuseks oli klientide murede ärakuulamine, võimaluse korral ka probleemide lahendamine. Üks lugudest, mille Tomas meile jõuluõhtul muheda sketšina ette kandis, oli järgmine: mingil issandama moel õnnestunud ühel ettevõttel 1000 kliendile laiali saata e-kiri sellise põneva matemaatilise süsteemiga, et nimekirja esimene meiliaadress sai ühe kirja, teine kaks, kolmas kolm - ja nii edasi, tuhandeni välja. Kujuta nüüd endale ette, et sa oled selles nimekirjas näiteks 567...  Või, vahet pole, ka 67. koht ajaks närvi. 
Järgmiseks kujuta endale ette neid töötajaid õhtul kell neli, kellele hommikul kaheksast nii umbes 995 inimest on helistanud, alustades sõnadega: "Te võib-olla ei tea, aga mu postkast on täiesti umbes, te peate selle lõpetama..." Kell neli õhtul: "Te võib-olla ei tea, ..."
"Võibolla ennetaks seda paarikest," pakub Tomas. "Kirjutaks ise neile. Küsiks raha juurde, ütleks, et nad on meie linad ära varastanud!"
Tore on töötada koos elukogenud inimestega.

 *   *   *
Võtmetega on alatasa üks häda. Ikka unustab keegi mõne oma taskusse. 
Olime teel koju, kui avastasime autost 3 km eemal asuva Reynivelliri - Pihlakaväljade - võtmed. Kuna mina pidin tunni aja pärast tagasi tööle minema, palvetasime lihtsalt, et selle aja sees ükski tolle maja klient kohale ei jõuaks.
 
Retseptsioonilaua taga seisab härgakasvu meesterahvas. "Kus Reynivelliri võtmed on?"küsib Elli vaikselt.
"Minu autos," kihutan välja tagasi. Otse loomulikult olin ma vahepeal selle pisiasja jälle unustada jõudnud. 
"Ma ootan siin juba pool tundi!" müristab härg, kui võtmetega tagasi jõuan.
"Ei, ta just tuli,", ütleb Elli. 
Niisiis mingi pool-oma-mees, mõtlen.
"Palun, ma koristasin selle teie jaoks eriliselt hoolikalt," püüan olukorda naeratusega muhedamaks kruttida.
Mees ei tee väljagi.

Paari tunni pärast heliseb telefon.
"Kas teie olete see isik, kes Reynivelliris koristamas käis?"
"Jah." See "jah" tuleb mul täiesti enesekindlalt välja.
"Ja te koristasite ka maja nr 2?"
"Jah."
"Ja te väidate, et te koristasite selle väga hästi ära?"
"Jah." Peas vuhistab Lõuna-Eesti ralli. Prügi? Kaili võttis selle kindlapeale ära. Voodialused? Need kontrollin ma ise iga kord üle - Lapimaa roosade käeraudade kogemus.  Kemps? Kaili tegi, seega peab korras olema. Põrand - ise tegin, pidi saama. Ei tea, kas Kaili külmikusse vaatas - äkki on seal mingi jama? Nagunii vaatas. Äkki on teisel korrusel mingi jama - aga miks klient sinna oleks pidanud ronima, teine korrus ei puutu üldse nendesse? Koridorikapp - sinna sisse ma vist küll ei vaadanud...
"Kas te olete 100 % kindel, et te koristasite selle väga hästi ära?"
"Jah." 
"110 %"?
"Jah." Reipus mu häälest ronib iga "jah"-ga  redelit mööda allapoole. Ja süda - noh, võrdlus tallesabaga pole ju kuigi originaalne, aga kuna ma mullu sain vinge tallesabaelamuse, siis pole midagi parata: tallesabasüda on kõige täpsem enesetunde kirjeldus.
 Mis kurat seal lahti on?!?
"Ma tahtsin teile öelda, et tõesti on väga hästi koristatud ja mu kliendid on selle kohaga väga-väga rahul."
 *   *   *
"Kas teil jõusaal on?"
"Ei, I am sorry, ei ole."
"Kas teil mängusaal on?" 
"Ei, I am sorry, ei ole."
"Aga mida inimesed siin siis teevad?"
Halleluuja...  Noh, mõned torgivad spagette kraanikausiauku. Näiteks. Päriselt.

*   *   *
Seda, mis kell virmalised algavad, seda küsitakse iga päev. Muide, Islandi ilmaennustuste lehel on ka virmaliste ennustuse link! Aurora forecast.

*   *   *
Vana-aasta õhtul esitles Island meile taas tõeliselt võimsaid virmalisi. Uhke kaar läänest itta üle kogu taevalaotuse. Väga täpselt on need siin ajastatud - jõuluks, aastavahetuseks... 
Aga peremees tahtis ikka tehistuld ka. Kuuskendkuus pluss Magnus oli terve õhtu rääkinud, kuidas peremehel on "suur kook" varutud. Magnus ja kaks Eesti Ema - see oli kogu meie personali piduseltskond, kõik ülejäänud töötasid.
Tundus, et "suur kook" oli Oru Pearul hoops selleks, et Mäe Andresele ära teha. Kaks külalistemaja võustlesid omvahel 40 minutit, kellele viimne pauk jääb. Loomulikult meie võitsime.

*   *   *
Uue aasta esimese imena esitles Island meile pärlmutterpilvi. Isegi Elli oli üllatunud: neid ei pakutavat just ülearu sageli. Elli ei suutnud isegi meenutada, millal tema neid viimati nägi - kas lapsepõlves või on seda kunagi ikka veel juhtunud.
Pilved ise nägid tõesti erilised välja - justkui auk oleks kuskile kaugele taevasse läinud, kollaroosade servadega auk kuskile kaugele-kaugele sinisinisesse, võibolla paradiisi...

Pärlmutterpilvede peenem nimi on polaaarstratosfäärpilved. Ja nad ei ole mingid augud, nagu võhikusilmaga vaadates tundus, vaid nad ise teevad auke. Osooniauke! Sa kujuta ette, ise näevad nii peened välja! 

Wikipedia tarkuseni jõuab siit.

 Mobiitelefon pole kindlasti parim vahend selliste imede püüdmiseks. Kuid ta on siiski hea selleks, et elamus iseenda jaoks säilitada. Tükk maad uhkemad pildid Islandi pärlmutterpilvedest leiab kohalikust meediast.

Imelist aastat kõigile!

2 comments: