Laavaleivavõilevad, lambasitasuitsukilttursad ja muud hõrgutised

"... minu seekordse Islandi-reisi parim toit. Kui palusin kelneril kokka tänada, kuulsin oma rõõmuks ja üllatuseks, et kokaks on eestlanna."

Umbes niisugust infokildu sattusin mõned kuud tagasi netist lugema. 

"Kas Sa tead sellest kohast midagi?" küsisin  Kristiinalt.

"Tean küll. Ma käin sinna õhtuti kokkama."

Nüüd oli minu kord üllatuda.

Enne, kui me Kristiina hõrgutiste kallale pääsesime, tuli linn ka uuesti üle vaadata. Ikkagi poolteist aastat... No ega see väga palju aega ei võtnud: elanike arvu poolest enam-vähem Võru, paljukest seal siis ikka.  Islandi Võru on üksiti Islandi suuruselt teine linn. 

Meie mullused mälestused Akureyrist olid eelkõige seotud kutsekooli külastamisega, linna toredate südamekujuliste valgusfooridega ("Süda läigib!" kommenteeris Kaili mingil hetkel täiesti tõsiselt autoroolis, püüdes tuvastada fooritule värvi) ja muidugi see parkimistrahv, mille pealt me soodukat saime.

Vanainimesed, kes suvel poetrepil konutasid, olid talveks tuppa lastud. Ja kuna Islandil valitseb seadus, et kõik saarele eksinud jääkarud tapetakse inimeste turvalisuse nimel maha - viimati juhtus selline lugu 2016. aasta suvel ja see oli 5. kord sellel sajandil - siis on Kaili igaks juhuks võitluseks valmis.

 Auto parkisime sedapuhku ettevaatuse mõttes pühakoja kõrvale - et oleks igakülgne kaitse peal ja kõik need, kes trahvikviitungitega ringi jooksevad, kohe kivikujudeks trollistuksid või mõneks ajaks meelemõistuse kaotaksid. Või vastupidi, selle üles leiaksid, sest kuidas sa trahvid inimest, kes parasjagu põlvili maas, silmad pahupidi peas,  maailma õnne eest palvetab!

 1940. aastal valminud kirik on Gudjon Samuelssoni, Reykjaviki Hallgrimskirkja projekteerinud arhitekti esimene suurtöö. 

Muidugi tuli üle vaadata ka Kristiina põhitöökoht. Ja kuna tutvuste poolest lubati ka soodukat, siis ostsime Kailile nõiamärgi. See on tal mullusest nõiamuuseumi külastamisest saati hinge peal. Näis, millal minust laibapüksid saavad...

Rohelised sahtlid on kõik konkreetsete kodude "postkastid". Saabuvad lehed jms jagatakse kõigepealt nendesse lahtritesse laiali ja siis pakib iga postimees oma osa endale kaasa.

Mingi eriti peenikene masin, mida Islandil on ainult kaks - teine on Reykjavikis - ja mis oskab kirju lugeda, sh käsitsi ümbrikule kirjutatud informatsiooni ära tõlkida. 

Kristiina on kokandusse sedavõrd sisse elanud, et keedab-küpsetab aegajalt ka töökaaslastele lõunasöögi kokku. Sest neil on hea sisustuse ja varustusega köök-puhkeruum ka  olemas.

Seda, kui sees tüdruk omadega on, saime õhtul omal nahal tunda. 

Hommikusöögilaualt: lõhe ja suitsutursk (tumedam punane). Täpsemalt kilttursk. Veel täpsemalt lambasitasuitsukilttursk.

Laavaleivavõileib lambasitasuitsukilttursaga Myvatni Sinises Laguunis. Kristiina sõnul elab Myvatni ääres Islandi kõige parem lambasitasuitsukala valmistaja. Laavaleib - see, mis valmib üle-eelmise postituse lõpus olevates aukudes - on suhteliselt magus. Meenutab vast veidi meie puuviljaleibasid. Ülimaitsev võileib!!!

Toitlustusasutus Orkun Noa Akureyris, kus eestlannast kokk :) valmistab vaimustavaid roogasid. Ettevõtte omanikuks on kunstnikust itaallane ja sellest tulenevalt on ka interjöör huvitav ning põnevaid detaile täis. 

Sissejuhatus. Pokaali all suitseb brie juust rosmariiniga.

Kreemjas homaarisupp. Lisaks sellele, et imemaitsev, ka väga äge kausstaldrik ning serveering. Ma vist ei ole elus varem nii peenelt disainitud suppi söönudki! :)

Ja siis lobsterid ehk homaarid ehk merivähid ise. Homaarisööma on meil tükk aega plaanis olnud - lõppude lõpuks kannab see meist 60 km kaugusel asuv koht, kus me õlle ja lõnga järel käime, Islandi homaaripealinna nime... Kuid me polnud veel päris õiget põhjust leidnud. Vaatamata sellele, et Kaili on meie külalistemaja parim homaariavaja.

Kalapanniroog merihundist ehk kasskalast.

Magustoidu koha pealt oli Kristiina nii osavkaval, et me saime kõik maitsta kohe kolme varianti: vahustatud skyri, šokolaadikooki ja karamellistatud kreembrüleed. Me ei suutnud pingerida tekitada, kõik said esimese koha. 

Kõik maitses oivaliselt, täpselt nagu juhuslikult ettesattunud netikommentaaris lubatud. Veelkord suur aitäh kokale!

Ahjaa, Akureyri kuulsaimasse jäätisesöögikohta viis Kristiina meid ka. Väga keeruline koht. Keeruline selles mõttes, et liiga palju valikuid...

Õnneks oleme  "kodus" tagasi ja siin pole valikutega muret. Seda enam, et just anti teada: ei mingit kana ega kala enam staffile! Liiga kallis! Seega oleme nüüdsest lambadieedil.

P.S.
Rubriigist "Tasub teada":  järelmaks on alkoholi liigtarbimisest järelejäänud maks.