Talvine tripp

Lõpuks ometi jõudsid ka meie vabad päevad kätte. Kohe viis tükki ühe korraga. Kolmele Eesti Emale koos.

Kuna Islandil on ilm see, mis määrab, kas ja kuhu sa lähed, siis ei olegi mõtet endal mõelda. Vaatad ilmakaarti ja keerad autonina sellesse suuda, kus parasjagu ei torma ega tuula. 

Nii pidimegi jälle põhjas ära käima.

Põhi oli põhiline suund, kuhu me sedapuhku ka minna tahtsime. Sest see oli Eesti Ema nr 3 südamesoov. Ja meie Kailiga olime täitsa nõus vaatama talviseid Detti- ja Godafosse. Nii et Islandi Jumalad olid meie vastu väga kenad, kui nad ilmastikuolud just selliseks korraldasid nagu nad korraldasid.

Selle märgi juures me veel ei tea, kui suurt rolli saab kusihape meie järgmiste päevade menüüs mängima :)

Peitepilt: põhjapõdrad Islandi kagurannikul.

Jökulsa talvine purikaversioon. Suvised vaated on siin.

Godafoss, Jumalate kosk. Jumalad pildil on Eesti omad. Aitäh, Kristiina, selle pildi eest!

All ja ülal Dettifoss. Suvised emotsioonid Dettifossist (lähenesime suvel teisest kaldast) on siin.

"Ja siis te võite  Jólagarðurinn'is käia," pakkus Kristiina, kes ise pidi tööle minema.

Kristiina oli esimene eestlane, kellega me Islandile tulles täiesti juhuslikult kohtusime. Jalutasime Akureyris lihtsalt ringi, sattusime täiesti juhuslikult postkontori uksele liiga lähedale, täiesti juhuslikult läks see uks täitsa ise lahti ja täiesti juhuslikult töötas selles postkontoris Kristiina...

Me oleme väga kuulekad ja teeme kõike, mis meile öeldakse.

Me leidsime endale vahepel veel ühe Eesti Ema seltsi! :)

Aastaringselt avatud jõulumaa (Jólahus) tervitas malbe jõulumuusika ja jõululõhnadega - selliste euroopalike, mitte islandlike jõululõhnadega. Suurimaks emotsiooniks oli meie jaoks kedervarrega töötav naine. Lapsepõlve Okasroosikese-loost tuttav sõna ja tegelikult ei ole me kunagi näinud, kuidas see riist töötab!
"Nagu Karoliine hõbelõng," kommenteerib Kaili kohalikku mikrokliimat ja suundub tagumisse nurka kõikidele külalistele moosisaiu tegema.

Moosisaiad olid imelised! Selgus, et moos oli tehtud võist, munadest, sidrunist ja laimist. Inglismaal. Sellegipoolest ostsime purgikese kaasa.

Talvine Dimmuborgir. Sügisene on siin.

Aga Grjótagjás („Kaljulõhe“) me käinud ei olnud. See oli täitsa patuasi, sestet Justin Biberi kanjonis me ometigi olime käinud, aga Jon Schnee ja Ygritte armustseeni paik "Troonide mängust" oli puhta üle vaatamata. Nüüd sai see patt lunastatud.

Grjótagjá on pealtpoolt vaates kaljulõhe, millel külgvaates mõned uue Eesti märgi kujuga mustad plekid peal. Nende eesti plekkide kaudu saab alla koobastesse ronida, kus kena vannisoe vesi ootel. Koopaid olla juba ammustest aegadest supluseks kasutatud, kuid alates aastast 1975, pärast Krafla ilutulestikku, tõusis vee temperatuur koobastes 60 °C-ni ja ilmselgelt tõmbas see suplemisele kriipsu peale. Lisaks hirm, et pidevate väiksemate maavärinate abil võivad koopad lihtsalt sisse langeda. 2004. aastal lubati siiski jälle koobastesse suplema, vee temperatuur oli tookord ca 48 °C. Praeguseks on vee temperatuur ca 43°C ning kohalik rahvas käivat seal endiselt romantilisi küünlavalgusvanne võtmas. Turistide jaoks on koopasuu ees igaks juhuks silt, et koopasse ronimine on omal vastutusel ja supelda ei tohi.

Grjótagjá serva peal

 Läbi uue Eesti märgi vee poole...

 See koopa pilt on netist näpatud, siit.

Meil ei ole sedpuhku kooparomantika plaanis. Me oleme otsustanud Põhja-Islandi Sinise laguuni kasuks - lõppude lõpuks oleme me siiski peaaegu turistid...
Myvatni järve ääres asuv  supluskoht on rajatud 2004

Jardbodin vid Myvatn - Põhja-Islandi Sinine Laguun

Seda, kuivõrd tervistava, noorendava, turgutava ja ergutava  toimega on suplus termaalvees, võib näha alloleval pildil:

Kes  siis ei tea, et igas sadamas on eestlane, isegi kui see on oma põhiolemuselt väike turistilüpsisadam keset saart! Igatahes on Kaili Marge emaga ühes kooris laulnud...

Pärast seda, kui Kristiina on meile leivaahjud ka ette näidanud - need, mida me juba kaks korda otsinud oleme, kuid mitte kunagi leidnud - ja ometi asuvad nad "täiesti nähtava koha peal", nagu viimati Max kinnitas - ongi sobilik järgmise postituse peale üle minna. Sest tegelikut oli meil sedapuhku hoopis gurmeereis...

 Igalühel oma pill / igalühel oma leivaahi... Nendes aukudes küpsetatud leib, laavaleib, maitseb imeliselt!

Aga maitseelamustest siis järgmisel korral!