Blogi on mõeldud ainult eesti keelt väga hästi valdavatele ning Eesti kultuuriruumi tundvatele inimestele. Autor ei vastuta tõlkemootorite kasutamisest tekkivate arusaamatuste eest.
Niimoodi pingutas Island Eesti auks. Diagonaalis üle terve maa. Päris 99 m/s välja ei tulnud, aga 40-50 m/s punnitati ära.
Meie siin oleme puhas south ja seega kõige kõvematest iilidest jäime ilma. Meie jäime. Mõnel oli rohkem õnne - Lõuna-Koreast pärit turistid läksid sellise ilmaennustuse peale nii pabinasse, et ei julgenud enam ise autorooligi istuda, palusid, et kuuskendpluss Mägi nad Reykjavikki (400 km) sõidutaks. Plekkisid mehe niimoodi kinni, et keegi ei tea, kas ja millal Mägi nüüd tagasi tuleb. Pool kuupalka - ja see ei ole teps mitte Eesti miinimumpalk! Torm on ikka üks tore asi!
Mägi on üldse üks universaalne tüüp. Ma pole aru saanud, kas ta midagi päriselt ka teha oskab (torti oskab!), sest enamasti ta ootab peremeest või vaatab toetavalt pealt, kuidas too töötab. Kuid Mägi on suurepärane asendaja. Kui enam kedagi kuskilt võtta ei ole, saadetakse Mägi. Näiteks liustikugiidiks - mis siis, et mehel on inglise keelt kümme sõna ja liustiku peal käis viimati lapsepõlves. Raha ei saa ju ometi turisti taskusse jätta, eriti kui seda seal veel nii palju vedeleb!
Vahepõige.
Hiljuti oleks üks turist meil siin kätte peaaegu ära põlenud. Pikkade juustega pilusilme tütarlaps kummardus küünla kohale. Lõhna järgi võiinuks arvata, et lisaks hobustele süüakse siin ka inimesi.
Järgmisele määris Sitsiilia võid pähe. No lendas ühele võipaber pähe - ikka juhtub! Sitsiilia ei teadnud ainult, mismoodi see turisti peast kätte saada, kõndis nagu kass ümber palava pudru...
Aga meie jaoks oli jah täitsa tavaline tuuline ilm, selle vahega ainult, et pidustuste auks võeti valge värv välja. Hommikuks oli meil selline sinihallvalge pilt:
Hall on Honda. Honda Civic.
Ilma ühegi abivahendita, omaenda kahe käpakesega kaevasin
välja! Vabariigi aastapäev sai täiega tähistatud. Väga eriliselt, märjalt ja
meeldejäävalt.
Plaanist, et läheme poodi ja teeme teistele midagi eestipärast, ei tulnud tormi tõttu miskit välja. Araks lõime . Sest isegi perenaine ei julgenud sõitu minna, kuid temal on ometigi kohalikesse oludesse tükk maad paremini sobiv masin. Pidustusteks ettenähtud küünal oli autos. Auto oli lume all. Niisiis olid Eesti Vabariigi sünnipäeva piduroaks Jani eelmisel päeval tehtud pontšikud. Ja need olid ikka päris pidupontsikud, sest selgus, tuhkapäevale eelnevat neljapäeva tähistatakse Poolas kui "rasvaneljapäeva" ("tłusty czwartek" - fat thurstday) ja siis tuleb süüa täpselt neid pontšikuid ( pączki). Moos käib kah sisse.
Vahepõige:
Kunagi tuli Kaili pähe idee saia praadida. Taasavastasime, et praesai on hullult hea asi! Pakkusime hõrgutist ka oma tšehhi sõpradele. Nemad selle peale tahtsid meid jälle oma lapseplvetoiduga kostitada.
Tšehhi laste (aga ka poola omade) südantsoojendv lapsepõlvemälestus: "krupicová kaše", mannapuder, millele on peale riputatatud kakao, tuhksuhkur ja lisatatud lips võid. Ja siis tuleb see kõik segi sodida :)
Pidupäeval sobib rääkida ka ehetest. Näiteks nendest, mille Mooste Rahvamuusikakooli juhataja Krista Sildoja leidis Húsavíkimuuseumist. Järgmised neli pilti ongi pärit Kristalt.
Ei ole õlest. Ei ole peenest laastust. Need on noore neiu juustest punutud ehted!
All: hobusejõhvist püksirihm
Kristalt illustratsioon ka minu kunagisele teemale "kootud sisetallad":
25. veebruariks oli igasugune torm otsas ja öö läbi sadanud vihm ka suurema lume ära sulatanud. Jälle jääb mulje, et me elame hullult ilusa koha peal :) -
Meie külalistemaja peahoone 25.02.2017. Foto Andrealt.
Kooselu Kailiga on viinud mu mõttele, et peaksin endale matusekõne valmis kirjutama. Ega ma sellest peost ise ju suuremat osa ei saaks, aga ma võiksin elada päris tükk aega rõõmsalt ja õnnelikult pelgalt kujutlusvõime pealt. Et missuguste nägudega inimesed seda kuulavad. Tegelikult tahaks ikka näha ka... äkki peaks proovimatused korraldama? Proovimeigi ja läti matusekomandoga? Ma olen Võrumaal tegutsevast läti matusekomandost nüüd juba nii palju head kuulnud.
Ja muusikavaliku peaks ka ise ära tegema. Et hauamängival oleksid ikka tähendusega lood peal. Nagu näiteks "Püha öö". Kaheksakümne viiendal aastal ma laulsin seda terve heinaaja, nii ilus lugu oli! Ülikooli suurimaks teeneks minu kujundamisel ongi ilmselt ukse avamine jõulu- ja õllelaulude imelisse maailma. Kummagi muusikaliigi olemasolust polnud mul varem aimugi. Sellega seoses - Crambambuli tuleb ka pleilisti panna. Seda sai kohe viis aastat lauldud.
Natuke teeb mulle muret see, et ma ei sa võibolla kohta ise valida. Kui saaksin, valiksin elutoa. Mis imeline iroonia: "Ta suri elutoas..."
Hali kokk suri tööpostil.
Rumeenlanna ja tema poissõber, kes ei oska oma päritolu ja rahvuse kohta kohe midagi kosta - esimesed seitse eluaastat elas Lõuna-Aafrikas, siis Inglismaal, siis igal pool mujal maailmas Austraaliast Mehhikoni - asutasid lahkuma. Rahvas, tegelikult küll üks inimene, nõudis ärasaatmispidu. Olgu pealegi, ohkasid lahkujad. Lõunalauas lepitaki kokku, et alustada võiks nii umbes kell kaheksa. Ja need, kes on õhtuses vahetuses, tulevad lihtsalt siis, kui töö otsa ja tehtud saab.
Mõne aja pärast tuleb sõnum:
"Pidu hakkab kell 9, kohtumispaik Maggis place." Magnus on kuuskend pluss kohalik. Kuna töörahvas kogu aeg ümber paigutatub, siis meie ei jaksa sellega kursis olla, kes millisel hetkel kus elab.Edastan info Eesti emale nr 3.
"Sa loodetavasti tead, kus on Mägi plats?
Me laseme Sulle signaali, kui kohale jõuame."
Ema nr 3 meilib tgasi:
"Eks ma selle järgi tean, kustpoolt hirmus tiisikusehaige köha tuleb. Vähemalt suunda tean.
Meil siin on väga kurb ja kole hetkel.
Istun mina oma toas ja vaatan, et kiirabi tuleb hirmsa tulede vilkumisega ja keerab meie külla!
Jooksin sokkides välja ja vaatan, et jääb Hali juurde seisma. (Ca 200 m eemal asuv hotell + restoran)
Läksin suurde majja uurima, seal kõik ehmatanud ja näost valged.
Et siin on ju kõik minimaalselt 60 km kaugusel, siis kiirabi saabumise ajaks oli tegelikult kõik juba lõppenud.
Hali kokk suri südamerabandusse.
Enne
joosti Halist muidugi meie majja ka, et kas on keegi, kes oskab aidata
(kusjuures Halis on olemas isegi need labad, millega saad elektrit
anda).
Nad ise muidugi tegid ka, mis suutsid, ja Elli teadis, et
meie uues majas on klient, kes on arst, kellele ta siis ka järele
jooksis ja autoga kiiresti Halisse viis. See võttis ja tegi asja nii
kaua edasi, kuni siis lõpuni ...
Elli oli
omakorda šokis sellest, et sel ajal, kui naabrite juures elustati inimest
ja terve maja oli tegevuses tema päästmisega, tuli üks nõudlik
klient ja küsis Ellilt (ilmselt arvas, et Elli on personalist keegi), et
kust ta saab võid leivale!?"
Hali kokk oli 46 aastane tšehh. * * *
Sellegipoolest läksime me Calina ja Tyrhone'i ärasaatmisele. Õhtu kujunes lustlõbusaks. Nagu ikka mõnikord siis juhtub, kui sa seda kõige vähem ootad.
Noored pakkusid välja mängu, kus igaüks sai otsaette ühe sõna - esimeses voorus loom, teises elukutse - ja siis pidid jah-ei küsimuste abil nuputama hakkama, kes või mis sa oled. Jah-vastuse korral said võimaluse edasi küsida, "ei" puhul läks järg naabri kätte. Lõuna-Aafrika päritolu poiss ei suuda välja mõelda sõna "kaamel." Ta on teada saanud, et loom elab Aafrikas. Kõik ülejäänud kinnitavad, et see on esimene loom, mis neil Aafrikaga seoses pähe tuleb. Selgub, et sellest pole kuigi palju abi, kui sa oled sündinud Aafrikas.. Uus taani poiss Joshua higistas sildi "sõdur" taga. "Kas see on töö inimestega?" "Jah, võib nii öelda küll. Aga sa ei raja kuigi pikaajalisi suhteid."
Üksiti otsustati õhtu käigus edaspidi sõna "vacuuming" asemel kasutusele võtta sõna "suck". Ja harjutati hoolega kasutusvariante: "Who sucks upstears?", "I'll start with sucking in new house, do you want to suck in cabins?"
* * * Ja siis tuli ootamatult päike. No tõesti, siin maal on selle taevakeha olemasolu peaaegu et võimalik ära unustada! Niisiis läksime üle pika aja Islandit nautima. Fjallsárlóni äärde. See on meie meelest natuke veel toredam koht kui Jökulsárlón - vähem turiste ja saab liustikuni välja minna.
Oli küll jälle ilus.
Punase ringi sees on eesti ema ja poola isa... Ka kõige väiksem liustikusaba on tegelikult ikka väga suur ja kõrge ja paks.
Jääskulptuurid Fjallsárlónis
Kahe päeva pärast läheb minema eesti ema nr 3. Pesime ta jälle korralikult kuumaveepotis puhtaks - nagu saabumiselgi. Ja viisime hamburgerit sööma.
Loomulikult kõlab see veidralt. Islandi keele kursustel ja igasugustel netilehtedel kinnitatakse, et islandi hamburgerid on imemaitsvad ja et seda peab tingimata proovima. Ma olen siiamaani selle peale õlgu kehitanud, kuid kui sa oled mitu kuud järjest ainult lamba- ja hobuseliha söönud, siis võib ühel hetkel juhtuda, et mõte hamburgerist muutub täitsa ahvatlevaks.
Sa sinine sitikas! Need olid tõepoolest maitsvad! Veel paremad, kui väga kuulsad ja väga head hamburgerid Queenstownis Uus-Meremaal!
Niisiis: kui te Islandile satute, proovige kindlasti hamburgerit!
* * * Viimasel ajal on meile ette sattnud väga palju põnevaid teaduslikke
avastusi. Näiteks on teadlased avastanud, et inimesed, kes ropendavad,
on intelligentsemad. (Kellest? Amööbidest?) Siis oli midagi toredat
nendega, kellele meeldib õhtuti kaua üleval olla. Siis on teadlased
avastanud põhjuse, miks õllele burger järgneb. Mullu detsembris
avastasid nad, et seks parandab mälu. Meie avastasime täna jälle, et
pikaajaline alkoholi tarbimine kahjustab mälu. Püüdsime välja mõelda,
kas me ostsime oma veinipaki Kaili sünnipäevaks novembris või jõuludeks.
No ei mäleta!!!
* * *
Krista Sildoja, Mooste Rahvamuusikakooli juhataja FB-st:
"Võib-olla kedagi teie hulgast huvitab, kuidas on siinmail tavad ja kombed teavitada kaaslasi ning toimetada ajal, mil keegi lähedastest on siit ilmast lahkunud. Jutustan teile pisut, kuidas käivad asjad maapiirkonnas, kus kõik on kõigile tuttavad ja lähedased.
Surmapäeval antakse külarahvale teada vastsest surmast nii, et riigilipp tõmmatakse päikseloojanguni poolde vardasse. Seejärel algab umbes nädala pikkune asjaajamine, mille hulka kuuluvad ka organisti, kirikuõpetaja ja kirikukoori kokkusaamised ning harjutamine.
Kirikukoori kuuluvad külaelanikud, kes on valmis igal eluhetkel jätma oma kodutoimetused ning valmistama ette üht kaunimatest tseremooniatest inimese eluringis.
Perekond valib välja (kiriku)laulud, mis aga sageli on eelnevalt pereringis juba üheskoos välja valitud. Jutt käib vana inimese surmast- on täiesti loomulik, et laulud valibki välja inimene ise, kes sel päeval enam kaasa laulda ei saa...
Viimasel õhtul, enne matusetseremooniat koguneb perekond kodukirikusse ning toimub perekeskne kirstu sulgemine, vaikne tund.
Järgmisel päeval toimuvale talitusele on kutsutud kõik piirkonna elanikud. Kuna kirik on tavaliselt imepisike, siis mahuvad teenistusele kirikusse sisse vaid kõige lähemad sugulased. Ülejäänud istuvad kirikuaia ümber oma autodes, mille raadiotest võib teenistust jälgida ning kaasa laulda.
On tavapärane, et organistilt palutakse päevakohast muusikat ajal, mil matuselised kogunevad kirikusse.
Saabusin täna kokkulepitult pool tundi varem kirikusse, et alustada kogunemise muusikaga - kirik oli sel ajal juba täitunud lähedastest ja sugulastest. Võtsin istet ning alustasin orelimängu. Kogunemise muusikast sai pooletunnine rahulik istumine kauni muusika saatel.
Viis minutit enne teenistuse algust sättis kirikukoor end altari kõrvale paika.
Mõni minut vaikust ning algas teenistus. See on väga pidulik, peamiselt muusikaga täidetud viimane austuseavaldus ning vajalik kohaletulnutele, kes saavad end samuti tühjaks laulda. Tseremooniasse kuuluvad eluliselt olulised laulud, nagu näiteks kohalike laululoojate looduslüürikast pakatavad ning tseremoonia tegevuste kulgu toetavad laulud. Nende hulgas ka psalmid, mis sisuga sobivad. Tõesti, need laulud lähevad igale külmemalegi hingele korda...
Meenutusesõna kirikuõpetajalt, kes täna oli juhtumisi kadunukese väimees, on elav ja meenutab lahkunut kõige positiivsemas võtmes. Mitmekümne minutiga maalitakse kuulajate ette kogu sugupuu, peresündmused, õpingud, elulised veidrused jm. Ei ole harvad olukorrad, kus kirikutäis rahvast naerab siiralt mõne elujuhtumi kirjelduse üle.
Peale "Mullast oled sa võetud..." sõnu tõusis kirikurahvas püsti ja laulis täiest hingest üheskoos laulu mägede kuningannale, emale.
Kirstukandmise eel kirikust surnuaeda tõmmatakse pooles vardas olnud riigilipud ülesse. Kõik, kes on kohale tulnud, saavad käia korra surnuaial hüvasti jätmas, misjärel minnakse koos seltsimajja, kus kohaliku naisseltsi liikmed on katnud rootsi laua. Iga kohale tulnud kannab oma nime perekonna külalisteraamatusse. Suheldakse, naerdakse, meenutatakse, mõeldakse tulevikule. Igaüks isekeskis ja oma seltskonnas. Täna oli rahvast tõesti palju, kuna saatsime teele 96-aastase väärika proua, kel sõpradest puudust ei olnud."
* * *
Kaili on postituse esimesest lausest kindlasti liigutatud. Aga ise ta pani selle saate käima, kus Andrus Vaarik oma surnumatjakogemusi jagas!
Ära jõudsime oodata. Juba sellest ajast peale, kui ma kunagi Tarvo Nõmme "Minu Islandit" lugesin, oli mul hirmus tahtmine sellest islandlaste hapuksläinud söögi peost osa saada. Peost nimega þorrablót. Thorra-toitudega tutvusime küll juba Akureyris, aga ikkagi - kogu see pidu pool...
Kui islandlaste maitseelistuste põhjal üldistada, et mis laadi inimesed selle saare peal elavad, siis eelkõige šokolaadi. Šokolaad on suurte ja väikeste lemmik ja tundub olema täitsa ükskõik, mille peal, sees või all ta on. Šokolaaditahvli juures lähevad iga islandlase silmad põlema, sõltumata east, soost, kella- ja aastaajast, šokolaadikooki pakub iga viimane kui söögikoht ja šokolaadiküpsised kobistab meie peremees laua peal alati oma nina ette.
Magusaga on Islandil alati hästi. Kui perenaine õpetas poolakale valge jahukastme tegemist, siis variant, mille juures perenaine rahule rahulolevalt noogutas, oli tegelikult piimakissell. Ja suhkrut sobib kõigele peale raputada. Kui pererahva lapsed juhtuvad külalistemajas hommikust sööma, siis on skyri ja hommikusöögikrõbinate peale raputatud selline kogus suhkrut, et miski muu välja ei paistagi. Paistab hoopis, nagu oleksid lapsed endale supitaldrikutäie suhkrut ette tõstnud.
Korra aastas otsustavad need magusainimesed süüa kõike, mis on hapuks ja halvaks läinud. þorrablót, ütlevad nad. þorrablót. þorrablót.
Vanal ajal olnd islandlastel selline kalender, kus kuud päeva pikkuse järgi ritta säetud. Olid väga vähese
päevavalgusega kuud ja olid ilma öödeta kuud
Üks talvekuudest, neljas, kandis nime Þorri. Þorri tähendab "pakane / külmunud".Külmunud
lume kuu. Þorri kestab jaanuari teisest poolest veebruari teise pooleni. Kuigi tänavu pole siin saare peal mingisugust pakast - stabiilne +6/7/8. Ei määnestki thorri, õnnõ porri.
Sõna "blót" tähendab jumalatele ohverdamise rituaali.
Pärimuse perra olnd Þorri, kellel keset talve
ohvreid toodi, Norra viikingikuningas. Kuid küllap oli kuningas oma nime vanalt Skandinaavia jumalalt þor'ilt (Thorilt) saanud ja küllap oli enne kuningat juba ka jumalale ohverdatud.
Rahvuslik-romantilise liikumise ajajärgul 19. saj ärkas þori-Þorri-lugu Islandil uuele elule. Elustajateks islandi tudengid, kes Kopenhaagenis koolis käies 24. jaanuaril
1873 Þorri-peo korraldasid. Järgmisel aastal korraldati pidu juba saare peal, Akureyris. Mõnda aega tava nimega þorrablót õilmitses ja siis kustus taas.
60ndatel taassündis Þorri kolmandat
korda, sedapuhku tänu ühe Reykjaviki restorani initsiatiivile. Otsiti üles retseptid nendest vanadest aegadest, mil liha säilitamiseks
veel hapendati. Seekord haaras rahvas ideel sabast kinni ja tänaseks on
Þorramatur (Þorri-söögid) igas supermarketis olemas ning igas piirkonnas korraldatakse oma þorrablót.
Leiutatud peokombe ümber liiguvad lood kohutavatest joomingutest
ja veidratest roogadest. Sellele vaatamata on þorrablót suhteliselt kindla ülesehitusega pidu.
Kõigepealtonkorralduskomitee.
Korraldajad käivad aasta aega salaja kokku nõu pidama. Peo korraldamine on auasi ja ega tegelikult väga palju enne pidu ei teatagi, kes korraldajad on. Tänavuse peo korraldajad määravad järgmise korralduskomitee. Meie perenaine näiteks ütles, et nemad peremehega pole ka juba mitu aastat mitte midagi korraldada saanud ja tahaks juba teha küll.
Siis on valgete linadega pikad lauad.
Mõnes kohas olla suisa nimeliselt kohad määratud, meil oli lihtsalt seltskondade kaupa - näiteks nii, et meie külalistemaja tõõtajad-omanikud-omanike-suguvõsa istusid kõik ühes pikas lauas. Ja kuna meie peremees on ülekülamees, siis oli meie laud ka kõige parema koha peal.
Valgete linadega laua peal oli vaid üks roog - hákarl, mädandatud hai. Need väikesed valged kuubikud näevad kaugemalt vaadates täiesti süütud välja, kuid mitteislandlane saab neid nautida ainult nohuga. Maitse poolest on mõni kange-tugev-terav mägijuust ehk midagi analoogilist, kuid mägijuust ei lõhna selliselt uriini järele.
Valgete linadega pikk pidulaud, mille peal uriinilõhnalised hõrgutised - no kas ei kõla kutsuvalt?!
Siis on þorrablótbuffee.
Kohustuslikuks toidudisainielemendiks þorrablót-laual on puust mollid ehk künad.
Kohaliku Maalehe
Bændablaðið andmetel
kasutatakse lambast
söögiks ära
90-95 %. Tõenäoliselt
oli see Eestis varem samamoodi. See tähendab, et
kõik jupid jõuavad ka Þorrablótbuffee-lauale: hapendatud-keedetud
jääramunad (hrútspungur), peenised (lambatittlingur). Peenised saadeti kõik veel
suhteliselt hiljuti Aasiasse, alles hiljuti avastati saare peal, et neid võib ise ka grillida.
Hapendatud vaalaliha (súrhvalur),
kuivatatud kala (harðfiskur),
suitsutatud lambaliha (hangikjöt),
soolatud lambaliha (saltkjöt),
verivorstivariatsioonid (lifrapylsa, bloðmör).
Lisandiks süüakse kartuliputru, magusat kaalikaputru ning magusat
musta leiba, rugbrauð.
Meie peol oli pool lauatäit hapuksaetud asju, teine pool needsamad asjad veidi värskemas oleksu. Ühel pool hapendatud lambapeasült (sviðasulta), mis maitseb nii, nagu oleks süldile keeduleeme sisse äädikat pandud, teisel pool sama sült täitsa tavalise süldi maitsega.
Siis on satiiriline show möödunud aasta juhtumistest.
Sellest saime me ainult nii palju rõõmu, et nautisime seda, kuidas rahvas naeru lagistas. Ja seda tehti esimestest sõnadest peale. Kõik majapidamised võeti läbi. Kui hiljem ühe poolkohaliku tuttava käest aru pärisime, ütles tema, et kuna ta igapäevaelu ja situatsioonidega kursis ei ole, siis jäid paljud naljad ka talle arusaamatuks. Kindel on see, et nalja tehti ka turistide üle.
Show vahele käivad ühislaulud laululehtedelt - täpselt nagu kirikus või matustel, ainult tükk maad lõbusam. Esimene laul laululehel algab sõnadega "On kärekülm aastaaeg, veri külmub su soontes..." (Nú er frost á Fróni, frýs í æðum blóð!), edasi tulevad lood Capri saarest küünlavalgusvalsini. Täpselt samamoodi, nagu me viimati kirikus käies kogesime...
Kõige vahele käib Brennivin.
Ja siis ongi rahvas tantsuks valmis tehtud. Lavale tuleb bänd ja jääb sinna hommikuni...
* * *
Brennivin ehk Svarti dauði ehk Must Surm on Islandi Viru Valge ja Vana Tallinn kokku. "Brenni" tähendab põletamist ja on seega ühest tüvest brändiga. Ingliskeelne brandy jälle on lühend sõnast brandywine, mis omakorda on laen hollandi sõnast brandewijn - 'põletatud vein'. (Rootsis kasutatakse sõna "brännvin" likööri tähistamiseks.)
Tegelikult on islandi brennivin täitsa tavaline viin. Vodka mis vodka. Sama tehnoloogia, samad algmaterjalid. (Slaavi sõna vodka - väike vesi - on esmakordselt kirjalikult kasutatud 1405).
Brennivin on valmistatud kääritatud kartulipüreest ja maitsestatud köömnetega. Maitsetaimede leotamine alkoholis on kogu Skandinaavias levinud pikaajaline traditsioon.
Euroopa Liit ütleb, et viin algab 37,5 %. USAs algab viin 40 %-st.
Brennivin'i alkoholisisaldus on 37.5% või 40%.
Brennivin'i kasutatakse täpselt samamoodi nagu viina - juuakse paljalt ja kasutatakse ka kokteilide miksimiseks. Kõige paremini tuleb joogi maitse esile väga külmana serveeritult.
* * *
Kõikide maade loomakaitsjad ja õllesõbrad karjatasid kindlasti hüsteeriliselt, kui maailma meediasse ilmus teade, et Stedji pruulikoda Islandil Borgarfjörduri linnakeses on loovuses jõudnud järgmisele levelile ja toodab õlut, millele on lisatud vaalalihast tehtud jahu.
Ettevõtte sõnul on5,2 %-line, spetsiaalselt þorrablóti jaoks ja vana viikingikuninga Thorri auks pruulitav õlu Hvalur 2 väga tervislik ja proteiinirikas.
Loomakaitsjad on juba tagajalgadele tõusnud ja loo "maitselageduse tipuks" tituleerinud. Samas tasub meenutada, et islandlastel on vaaladega oma pikaajaline suhe ja nende jaoks ei ole vaala õlleks muutmise mõttes mõttes midagi eemaletõukavat. Juba nende viikingitest esivanemad oskasid pooleldi käärinud merehiiglasest suupärast jooki teha ning samast ajast on pärit ka maitsvad vaalaliharoad saarerahva menüüs.
Vaalaõllega õnnestus islandlastel järjekordne suurepärane turundustrikk: teade vaalaõllest levis netikiirusel üle terve ilma.
