Tuesday, February 14, 2017

Morbiidsel lainel

Kooselu Kailiga on viinud mu mõttele, et peaksin endale matusekõne valmis kirjutama. Ega ma sellest peost ise ju suuremat osa ei saaks, aga ma võiksin elada päris tükk aega rõõmsalt ja õnnelikult pelgalt kujutlusvõime pealt. Et missuguste nägudega inimesed seda kuulavad. Tegelikult tahaks ikka näha ka... äkki peaks proovimatused korraldama? Proovimeigi ja läti matusekomandoga? Ma olen Võrumaal tegutsevast läti matusekomandost nüüd juba nii palju head kuulnud.
Ja muusikavaliku peaks ka ise ära tegema. Et hauamängival oleksid ikka tähendusega lood peal. Nagu näiteks "Püha öö". Kaheksakümne viiendal aastal ma laulsin seda terve heinaaja, nii ilus lugu oli! Ülikooli suurimaks teeneks minu kujundamisel ongi ilmselt ukse avamine jõulu- ja  õllelaulude imelisse maailma. Kummagi muusikaliigi olemasolust polnud mul varem aimugi. Sellega seoses - Crambambuli tuleb ka pleilisti panna. Seda sai kohe viis aastat lauldud.
Natuke teeb mulle muret see, et ma ei sa võibolla kohta ise valida. Kui saaksin, valiksin elutoa. Mis imeline iroonia: "Ta suri elutoas..."

Hali kokk suri tööpostil.

Rumeenlanna ja tema poissõber, kes ei oska oma päritolu ja rahvuse kohta kohe midagi kosta - esimesed seitse eluaastat elas Lõuna-Aafrikas, siis Inglismaal, siis igal pool mujal maailmas Austraaliast Mehhikoni - asutasid lahkuma. Rahvas, tegelikult küll üks inimene, nõudis ärasaatmispidu. Olgu pealegi, ohkasid lahkujad. Lõunalauas lepitaki kokku, et alustada võiks nii umbes kell kaheksa. Ja need, kes on õhtuses vahetuses, tulevad lihtsalt siis, kui töö otsa ja tehtud saab.
Mõne  aja pärast tuleb sõnum:

"Pidu hakkab kell 9, kohtumispaik Maggis place."
Magnus on kuuskend pluss kohalik. Kuna töörahvas kogu aeg ümber paigutatub, siis meie ei jaksa sellega kursis olla, kes millisel hetkel kus elab. Edastan info Eesti emale nr 3. 
"Sa loodetavasti tead, kus on Mägi plats?
Me laseme Sulle signaali, kui kohale jõuame."
Ema nr 3 meilib tgasi:
"Eks ma selle järgi tean, kustpoolt hirmus tiisikusehaige köha tuleb. Vähemalt suunda tean.

Meil siin on väga kurb ja kole hetkel.
Istun mina oma toas ja vaatan, et kiirabi tuleb hirmsa tulede vilkumisega ja keerab meie külla!
Jooksin sokkides välja ja vaatan, et jääb Hali juurde seisma. (Ca 200 m eemal asuv hotell + restoran)
Läksin suurde majja uurima, seal kõik ehmatanud ja näost valged.
Et siin on ju kõik minimaalselt 60 km kaugusel, siis kiirabi saabumise ajaks oli tegelikult kõik juba lõppenud.
Hali kokk suri südamerabandusse.

Enne joosti Halist muidugi meie majja ka, et kas on keegi, kes oskab aidata (kusjuures Halis on olemas isegi need labad, millega saad elektrit anda).
Nad ise muidugi tegid ka, mis suutsid, ja Elli teadis, et meie uues majas on klient, kes on arst, kellele ta siis ka järele jooksis ja autoga kiiresti Halisse viis. See võttis ja tegi asja nii kaua edasi, kuni siis lõpuni ...

Elli oli omakorda šokis sellest, et sel ajal, kui naabrite juures elustati inimest ja terve maja oli tegevuses tema päästmisega,  tuli üks nõudlik klient ja küsis Ellilt (ilmselt arvas, et Elli on personalist keegi), et kust ta saab võid leivale!?"

 Hali kokk oli 46 aastane tšehh.

*   *   *

 Sellegipoolest läksime me Calina ja Tyrhone'i ärasaatmisele. 
Õhtu kujunes lustlõbusaks. Nagu ikka mõnikord siis juhtub, kui sa seda kõige vähem ootad. 

Noored pakkusid välja mängu, kus igaüks sai otsaette ühe sõna - esimeses voorus loom, teises elukutse - ja siis pidid jah-ei küsimuste abil nuputama hakkama, kes või mis sa oled. Jah-vastuse korral said võimaluse edasi küsida, "ei" puhul läks järg naabri kätte.
Lõuna-Aafrika päritolu poiss ei suuda välja mõelda sõna "kaamel." Ta on teada saanud, et loom elab Aafrikas. Kõik ülejäänud kinnitavad, et see on esimene loom, mis neil Aafrikaga seoses pähe tuleb. Selgub, et sellest pole kuigi palju abi, kui sa oled sündinud Aafrikas..

Uus taani poiss Joshua higistas sildi "sõdur" taga.
"Kas see on töö inimestega?"
"Jah, võib nii öelda küll. Aga sa ei raja kuigi pikaajalisi suhteid."

Üksiti otsustati õhtu käigus edaspidi sõna "vacuuming" asemel kasutusele võtta sõna "suck". Ja harjutati hoolega kasutusvariante: "Who sucks upstears?", "I'll start with sucking in new house, do you want to suck in cabins?"

*   *   *
 Ja siis tuli ootamatult päike. No tõesti, siin maal on selle taevakeha olemasolu peaaegu et võimalik ära unustada!
Niisiis läksime üle pika aja Islandit nautima. Fjallsárlóni äärde. See on meie meelest natuke veel toredam koht kui Jökulsárlón - vähem turiste ja saab liustikuni välja minna.
Oli küll jälle ilus.

Liustiku peal. Sedapuhku laenasime itkulauljalt kassid kaasa. Foto kolleeg Janilt.

 Eesti ema nr 3 ja poola isa

 Punase ringi sees on eesti ema ja poola isa... Ka kõige väiksem liustikusaba on tegelikult ikka väga suur ja kõrge ja paks.

Jääskulptuurid  Fjallsárlónis



Kahe päeva pärast läheb minema  eesti ema nr 3. Pesime ta jälle korralikult kuumaveepotis puhtaks - nagu saabumiselgi. Ja viisime hamburgerit sööma. 
Loomulikult kõlab see veidralt. Islandi keele kursustel ja igasugustel netilehtedel kinnitatakse, et islandi hamburgerid on imemaitsvad ja et seda peab tingimata proovima. Ma olen siiamaani selle peale õlgu kehitanud, kuid kui sa oled mitu kuud järjest ainult lamba- ja hobuseliha söönud, siis võib ühel hetkel juhtuda, et mõte hamburgerist muutub täitsa ahvatlevaks.
Sa sinine sitikas! Need olid tõepoolest maitsvad! Veel paremad, kui väga kuulsad ja väga head hamburgerid Queenstownis Uus-Meremaal!
Niisiis: kui te Islandile satute, proovige kindlasti hamburgerit!
*   *   *
 Viimasel ajal on meile ette sattnud väga palju põnevaid teaduslikke avastusi. Näiteks on teadlased avastanud, et inimesed, kes ropendavad, on intelligentsemad. (Kellest? Amööbidest?) Siis oli midagi toredat nendega, kellele meeldib õhtuti kaua üleval olla. Siis on teadlased avastanud põhjuse, miks õllele burger järgneb. Mullu detsembris avastasid nad, et seks parandab mälu. Meie avastasime täna jälle, et pikaajaline alkoholi tarbimine kahjustab mälu. Püüdsime välja mõelda, kas me ostsime oma veinipaki Kaili sünnipäevaks novembris või jõuludeks. No ei mäleta!!!
 *   *    *
Krista Sildoja, Mooste Rahvamuusikakooli juhataja FB-st:
"Võib-olla kedagi teie hulgast huvitab, kuidas on siinmail tavad ja kombed teavitada kaaslasi ning toimetada ajal, mil keegi lähedastest on siit ilmast lahkunud. Jutustan teile pisut, kuidas käivad asjad maapiirkonnas, kus kõik on kõigile tuttavad ja lähedased.
Surmapäeval antakse külarahvale teada vastsest surmast nii, et riigilipp tõmmatakse päikseloojanguni poolde vardasse. Seejärel algab umbes nädala pikkune asjaajamine, mille hulka kuuluvad ka organisti, kirikuõpetaja ja kirikukoori kokkusaamised ning harjutamine. 
Kirikukoori kuuluvad külaelanikud, kes on valmis igal eluhetkel jätma oma kodutoimetused ning valmistama ette üht kaunimatest tseremooniatest inimese eluringis. Perekond valib välja (kiriku)laulud, mis aga sageli on eelnevalt pereringis juba üheskoos välja valitud. Jutt käib vana inimese surmast- on täiesti loomulik, et laulud valibki välja inimene ise, kes sel päeval enam kaasa laulda ei saa... 

Viimasel õhtul, enne matusetseremooniat koguneb perekond kodukirikusse ning toimub perekeskne kirstu sulgemine, vaikne tund. 
Järgmisel päeval toimuvale talitusele on kutsutud kõik piirkonna elanikud. Kuna kirik on tavaliselt imepisike, siis mahuvad teenistusele kirikusse sisse vaid kõige lähemad sugulased. Ülejäänud istuvad kirikuaia ümber oma autodes, mille raadiotest võib teenistust jälgida ning kaasa laulda. On tavapärane, et organistilt palutakse päevakohast muusikat ajal, mil matuselised kogunevad kirikusse. 

Saabusin täna kokkulepitult pool tundi varem kirikusse, et alustada kogunemise muusikaga - kirik oli sel ajal juba täitunud lähedastest ja sugulastest. Võtsin istet ning alustasin orelimängu. Kogunemise muusikast sai pooletunnine rahulik istumine kauni muusika saatel.
 
Viis minutit enne teenistuse algust sättis kirikukoor end altari kõrvale paika. 
Mõni minut vaikust ning algas teenistus. See on väga pidulik, peamiselt muusikaga täidetud viimane austuseavaldus ning vajalik kohaletulnutele, kes saavad end samuti tühjaks laulda. Tseremooniasse kuuluvad eluliselt olulised laulud, nagu näiteks kohalike laululoojate looduslüürikast pakatavad ning tseremoonia tegevuste kulgu toetavad laulud. Nende hulgas ka psalmid, mis sisuga sobivad. Tõesti, need laulud lähevad igale külmemalegi hingele korda... 
Meenutusesõna kirikuõpetajalt, kes täna oli juhtumisi kadunukese väimees, on elav ja meenutab lahkunut kõige positiivsemas võtmes. Mitmekümne minutiga maalitakse kuulajate ette kogu sugupuu, peresündmused, õpingud, elulised veidrused jm. Ei ole harvad olukorrad, kus kirikutäis rahvast naerab siiralt mõne elujuhtumi kirjelduse üle. 
Peale "Mullast oled sa võetud..." sõnu tõusis kirikurahvas püsti ja laulis täiest hingest üheskoos laulu mägede kuningannale, emale. 
Kirstukandmise eel kirikust surnuaeda tõmmatakse pooles vardas olnud riigilipud ülesse. Kõik, kes on kohale tulnud, saavad käia korra surnuaial hüvasti jätmas, misjärel minnakse koos seltsimajja, kus kohaliku naisseltsi liikmed on katnud rootsi laua. Iga kohale tulnud kannab oma nime perekonna külalisteraamatusse. Suheldakse, naerdakse, meenutatakse, mõeldakse tulevikule. Igaüks isekeskis ja oma seltskonnas. Täna oli rahvast tõesti palju, kuna saatsime teele 96-aastase väärika proua, kel sõpradest puudust ei olnud."

 *   *   *
Kaili on postituse esimesest lausest kindlasti liigutatud.  Aga ise ta pani selle saate käima, kus Andrus Vaarik oma surnumatjakogemusi jagas!



 

2 comments: