Munapühad ja pühad munad

Loomulikult pidime me Reykjavikis ära proovima need maailmakuulsad kuumad koerad. No kui juba Bill Clinton isiklikult...

 Foto, mida eksponeeritakse iga Islandi toitu tutvustava loo juures. Bill Clinton ja hotdogiputka Reykjavikis. Praegusel juhul on pilt kopeeritud netilehelt, mis peab ameeriklasi rõõmustama: Islandi hot dogid jõuavad lõpuks ometi Ameerikasse! Uudis on jaanuarist 2017.

 Tegelikult paistabki ikka ilmas nii olema,  et kui miski söök on väga hääks kiidetud, siis võib vähemalt selles kindel olla, et halb ta ei ole. Igatahes on Island tõestanud, et hamburgerid ja hot dogid võivad küll maitsvad olla.

Kuid ei saa alahinnata ka osavat reklaami: väike vorstisaiaputka on alustanud oma tegevust aastal 1938. Pylsan maksis tookord 25 ööri.  Putka kuulsusrikas ajalugu on kenasti kirja pandud kõrvalasuvale infotahvlile - aastaarvud, nimed, numbrid.  Kõik puha ilusas islandi keeles. Mistõttu  jääb enamusele turistidest ilmselt mulje, et kõik nimetet kuulsused on siin söömas käinud. Tegelikult tundub olema aga veikene kavalus - enamusel juhtudel on tekst umbes selline: "Aasta see ja see. Maailmas algab Elvis Presley ajastu. Vorstisai maksab nii ja nii palju." 

Igatahes on selle putka juures absoluutselt kogu aeg järjekord - nagu vene ajal mistahes kauba juures.

 Vorstisaiaputka kuulsusrikas ajalugu

*   *   *

Külalistemaja rahva lendlauseks on viimasel ajal "vaikne aprill". Sest nii lubati.  Pererahvas ise lubas, et aprillis külalisi ei tule, ja saatis kõik töölised minema. Ja siis nad ikkagi tulid, kõik need külalised, kes ei pidanud üldse tulema. Ei hooli turist kohalikust rahvast ega tolle arvamisest, tema tuleb siis, kui ise tahab! Nii et meil on  jälle maja täis ja sama kiire nagu jõulude ajal, ei hoo ega hoobi vahet. Õigemini, vahe on, aga selles, et meil on koristamisest nüüdseks ikka  jumala siiber saanud. 

Ja seepärast oli eriti armas, et perenaine korraldas staffile munajahi.  Tuli lõunasöögi ajal ja teatas, et teise majja on igaühele nimeline muna peidetud. Et ta tahtis küll aeda peita, aga see oleks liiga lihtne olnud. Mis oli jumala tõsi, sest munapühade auks sadas meile pool meetrit lund maha. Meil oleks tulnud lihtsalt mööda perenaise jälgi jalutada ja igasugune lõbu oleks tükk maad lühem olnud. Nüüd saime aga  kõik külmutus- ja elektrikapid läbi tuuseldada - oli kohe tükk tegemist ja hulk elevust.

Sellised uhked šokolaadimunad. Esimest korda elus otsisime lihavõttemune!

Nii paljukest meid siis veel alles ongi. Vasakult teine on perenaine.

 Kailil õnnestus osa saada ka  hiinlaste munapühadest. Nimelt olid üks asiaatne seltskond mahasadanud lumest sellises hämmingus ja vaimustuses, et jooksis poolpaljalt lumme ja tuppa, lumme ja tuppa... kuni ühel hetkel põlnd ühel heas toitumuses noorel mehel enam miskit selga jäänud. Küll aga hoidnud teine lumes hullates hellasti oma mune peos. Kaili arvas, et küllap oli munapühade puhul tegemist eriti pühade munadega.
Ükspäev ööbis meil hiinlane, kes oli broneeringu teinud omas keeles. Googli tõlketeenuse abil selgus, et tema nimi - 打打 黃 - tähendab "mängib kollast". Igati sobilik nimi ühele asiaadile!

Munapühadega koos tuli meile tööle ka Jessuke. Jessuke on Tšehhist pärit Paavel. Ja meil on iga päev hirmus tahtmine teda risti lüüa. Mitte et tal miskit viga oleks, aga mis ta siis käib sellisel pühal ajal niisuguse näoga ringi!

Jessukesel on väga pikad juuksed. Viieteistkümne aastased, väidab Jessuke.

 Rastapatsidega Jessuke on Kailil peos!

Tšehhis küpsetatakse munapühade ajal lambakujulist keeksi nimega babovka. Kui Andrea seda püüdis google abil tõlkida, saime vasteks "võõrasema poiss". Andrea pärisema saatis Andreale  aga om tänavusest babovkast sellise pildi:

Poolakas Jani tütar jälle värvib mune sibulakoorte ja peterselliga. Jan sai sellise pildi:

Nii et pühadeelevust on natuke ikka meile ka jagunud, isegi ku need on suuremalt osalt teiste pühad olnud :)

Olgem kõik terved ja toredad!

Seaduse nimel

See ei olnud esimene kord minu elus. See tunne, mille taustaks turjakarvad turri tõusevad, põlved pehmeks pudenevad ja süda ennast kiiremale käigule kohendab.

Esimest korda juhtus see Lõuna-Saksamaal Dillingeni Ülikooli raamatukogus, kus suure sepisvõtmega avatud uhkes barokses ruumis esitleti väikesele  rahvusvahelisele delegatsioonile paari väärikat vanurit. Meil lubati valge kinnas kätte panna ja oma näpuga katsuda. See oli esimene kord, kui ühe raamatu olemasolu - lihtsalt olemasolu - mulle külmavärinad kaela kupatas.

Nüüd juhtus see jälle. Needsamad külmavärinad. 

Me olime oma Reykjaviki kultuuriprogrammi käigus tiiru peale teinud Islandi Rahvusmuuseumile. Koos rahvusmuuseumi piletiga ulatati meile ka pääse Islandi Kultuuri Majja. No kui nii lahkesti palutakse, tuleb ju minna!

Islandi Kultuuri Maja osutus jumala vahvaks kohaks - natukene puder-ja-kapsad ekspositsiooniks, mis tegelikult oligi võluv ja vahva. Igaüks teab, et ülearu suures koguses kunsti või ajalugu väsitab nii ära, et lõpuks oled lihtsalt ärakurnatud ja vaevatud krimpsus intelligent, kellel naudinguks pole ruumi, õhku ega aega jäänud.

Islandi Kultuuri Majas seda muret ei tekkinud - ekspositsioon oli niivõrd seinast seina. 

Kröömike kaasaegset kunsti. 

Seinatäis seitsmekümnendate mööblikompositsiooni.

Natuke luud ja natuke nahka, tiba tekstiili täienduseks. Kaks-kolm kudumit kah.

Ja väga vahvate ülesannetega lastenurgad iga natukese aja tagant.

Lühidalt: ma olin Kultuuri Majaga juba nagunii väga rahul, kuni mind viimases saalis ikka täiega tümaks tehti.
Need raamatud. Sa hakkad otsima aastaarve ja leiad kapi serva pealt kuldsed numbrid. Tuhat kuussada ja miskit. Tuhat nelisada ja miskit. Tuhat kolmsada ja miskit. Tuhat kaksssada kaheksakümmend üks... Turjakarvad, turjakarvad...

Tuhat kakssada kaheksakümmend üks. 

Tuhat kakssada kaheksakümmend üks.

Keegi Jón Einarsson on kirja pannud seadused. Islandi parlament - maailma vanim, aastast 930 - on üle kahesaja aasta toiminud selliselt, et "parlamendi juht", 3 aastaks valitud seadusekuulutaja lögsögumaðr loeb - lisaks oma muudele ülesannetele - igal aastal toimuva rahvakoosoleku Althingi ajal ette kolmandiku seadustest. Peast.

1281. aastal saab keegi Jón Einarsson hakkama sellega, et seadused saavad raamatusse raiutud. Raamatu nimeks saab Jónsbók. Jóni raamat.

Aegade jooksul seadused täienevad. Nii on kõik ülejäänud eksemplarid siin ruumis sellesama Jónsbók'i "parandatud ja täiendatud" kordusväljaanded. Igaüks oma kirjutaja-kujundaja nägu. Seitsesda aastat tagasi istus keegi kuskil oma hanesulega, ei mingit delete-võimalust. Kuussada aastat tagasi istus keegi oma hanesulega,.. Viissada...

Jónsbók aastast 1363, kirjutaja-kunstnik teadmata. Pilt on pärit siit.

Veider - niipea, kui su mõtted on mingi teema küljes kinni, lähevad kas silmad rohkem lahti või hakkab maailm tõepolest sulle sel hetkel sobivaid "linke" ette saatma. Nii jagas Orissaare Raamatukogu äsja sotsiaalmeedias mõnusat muhedust, autoriks Leelo Tungal. "Raamatul on aku tühi".

Põnn sai pihku raamatu.

Uurib kaasi, torus suu -

pole klahve, pole nuppe,

pole mingeid juhtmejuppe...

Paneb püsti, küliti:

kus võiks olla lüliti?

Näpitud ei ole vähe,

aga käima ta ei lähe...

Katsub siit ja katsub säält:

pilt ei liigu, pole häält.

Kasvõi näpud katki nühi...

Selge: tal on aku tühi!

(Või Isaac Asimovi lugu sellest, kuidas aastal 2155. leidsid lapsed päris raamatu ja imestasid, et sellel saab lehti tagasi keerata ja tekst ei jooksegi mööda ekraani minema...)

Ja siis veel  selline muhelugu:

Oeh. Ma olen viimasel ajal liiga palju kudunud. Ma hakkan nüüd jälle lugema. Varsti. Kui need viimased kolm kampsunit ka veel valmis saavad :)...

Toredat saabuvat páska kõigile! :D

Kevadised kohtumised ja lahkumised

Aknataguse sidividisädina autoriteks on skógarþröstur'id. Eesti keeli vainurästad. Islandi keeles tähendab esimene pool linnu nimest - skóg - metsa. Ma ei tea, kust islandlased üldse on tulnud mõttele panna mingile linnule nimi, mis on seotud metsaga! Eestis on metsvint või põõsalind igati sobilik nimi, aga kuidas nad Islandil sellise mõtte peale on tulnud? Meie ei nimeta ju kedagi näiteks liustikurähniks!

Võib-olla tahavad linnukesed oma nime õigustada ja kuna neil selleks siin eriti palju võimalusi ei ole, siis on nad kogu kollektiiviga kaaperdanud ühe Islandi kümnest puust, mis juhtumisi kasvab meie akna all. Halleluuja, kui palju pisikesi linde mahub ühe puu otsa! Koorilaulutunnid on kaks korda päevas, hommikul ja õhtul. Kui ei saja. Vihmaga pidu ei peeta. Vihmaga saadetakse siin õue ainult lapsed ja lapsehoidjad.

Aga Urvastes olla ühe pildi peal korraga olnud kuldnokk, lõoke ja leevike.

Igatahes on meie majas käes verevahetuse aeg. Inimesed lähevad ja loomad tulevad. 

Näiteks tuli üks nunnu varsake.Meil ei tulnud seejuures üldse meelde, et me oleme ühe poole talve hobuseliha...

 ... ja teise poole lambaliha peal üle elanud...

 Mägi on läinud, Sitsiilia ja Armastus ka (tšehhi nimi Eliška meenutab islandi sõna elsku, armastus), homme lahkuvad See-Kes-Õlut-Ei-Tee-Ega-Joo ja justTiina. Külalistemajas on algamas madalhooaeg.

Nii madal, et kolmel päeval käisin naaberhotelli kasimas. Vastu võttis mind tütarlaps nimega Härra. Nii ta vähemalt ütles. Aga kui ta oma nime kirjutama hakkas, sai sellest Hera.

Naabermaja nimeks on Skyrhúsid. Umbes nagu Jogurtimaja. Selle omanik on loomulikult meie peremehe sugulane ja lisaks Jogurtimajale on tollel veel üks hotell või majutusasutus - Indias!

Jogurtimajas leidis järjekordselt kinnitust see, mille üle me olime viimane kord Reykjavikis hoogsalt mõtteid vahetanud: tõenäoliselt on MacGyver Islandilt pärit. Igatahes on tänaseks kindel, et teip on Islandi rahvuslik reliikvia. Viimase uhke avastuse teibi kasutusvõimaluste kuulsusrikkasse loetellu tegi Kaili, kui ta ühte tuba värvima hakkas: seinamaterjali - oli see siis küprok või mis iganes plaat - ei olnud täpselt jagunud, kahe plaadi vahele oli jäänud ca 5 cm laiune pragu. Nutikad ehitusmehed olid prao kinni teipinud ja kui kõik värviga üle käia, siis peaaegu ei paistagi...

Selle taustal tundub paaegu uskumatu, et kuskil tehakse midagi tõeliselt korralikult ja pühendumusega. Nimelt kohtusime Lemme juures noorte eesti kuttidega, kes konstrueerivad Rootsis Koenigseggi hüperautosid. 

No ei ulatunud meie haridustase Königseggini. Pole ka ime, sest viimati tundsin ma automarkide vastu tõsisemalt huvi nii umbes 25 aastat tagasi, kui isiklike poeglaste harimise eesmärgil tantsisin peugeotti ja näitasin volksvaageni-muskleid. 

Niisiis saime teada, et üks Koenigseggi masin maksab vähemalt kaks miljonit, et enne ei hakata tegemagi, kui ostja on olemas, aga ostjad ootavad juba kõik ilusasti järjekorras,  et kõik on käsitöö, et mõnes autos võib olla väga palju kulddetaile, et aastas tehakse paar-kolmkümmend masinat ja et ettevõttes töötab sadakond inimest. Ja et iga auto valmimine on omaette sündmus ja et projekteerijad ise veel ühtegi Koenigseggi autosse sisse istuda pole saanud - et on küll lubatud, kuidas järgmisele proovisõidule võetakse kaasa, ja nii nad siis muudkui toodavad ja loodavad.

Kõige selle peale pidime loomulikult Koenigseggi googeldama. Soovitan sama teilegi :)!

Kui poolakast kolleeg Janile vaimustunult Koenigseggist rääkisin (tema, ime küll, teadis sellist asja!), haris ta mind edasi ja lõi googlisse sõnad Arrinera Hussaria. Ehk siis Poola Koenigsegg. Küllap on seegi üksjagu kõva sõna, kuid mulle turgatas pähe mersu ja sapaka võrdlus.

Koenigsegg, pilt on pärit siit.

Lisaks Koenigseggsi koostajatele kohtusime Islandi pealinnas Ave Kumpase laululapsega. Ja "puhta matemaatilise iluga". Viimast sõnakombinatsiooni ja selle juurde käivaid mustreid olin varasemaltki netis trehvanud, kuid nüüd tulid piltidele juurde inimesed ja isiklikud emotsioonid. Väga toredad kusjuures!

Jaan Kumpase fraktaalkunst: tööd on loodud matemaatiliste valemitega, ent ilma pilditöötlusprogrammideta. Pilt on kopeeritud FB kontolt Arthappyeffect.

Ja muidugi oli rõõm kallistada majaperenaist Lemmet, kes hiljuti sai Islandi lasteraamatute auhinna nominendiks - kõige paremini tõlgitud lasteraamatu kategoorias. Tõlkeks, mis nominatsiooni tõi, oli Kätlin Kaldmaa "Lugu Keegi Eikellegitütre isast." - "Einhver Ekkineinsdóttir".  Lugu on seda väärikam, et Lemme on esimene mitte-islandlane, kes selles kategoorias nomineeritud!!!

Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline...

Nojah, vahepeal oli muidugi ka esimene aprill, kus me siis kogu töölisklassi ära lollitasime - tegime neile sellise töögraafiku, et kõigil oli lõug ripakil - tõsi, mitte küll kaua, sest ega meil siin mingid nõrgamõistuslikud ei ole...

"Kas ma selle jaoks käisin kolledžis?", küsib tekst lõikelaual. Lõikelaud ise asub külalistemaja pesuruumi seinal.  Keegi on seda täiendanud: "Ei, selle jaoks on vaja magistrikraadi!!!"