Seaduse nimel

See ei olnud esimene kord minu elus. See tunne, mille taustaks turjakarvad turri tõusevad, põlved pehmeks pudenevad ja süda ennast kiiremale käigule kohendab.

Esimest korda juhtus see Lõuna-Saksamaal Dillingeni Ülikooli raamatukogus, kus suure sepisvõtmega avatud uhkes barokses ruumis esitleti väikesele  rahvusvahelisele delegatsioonile paari väärikat vanurit. Meil lubati valge kinnas kätte panna ja oma näpuga katsuda. See oli esimene kord, kui ühe raamatu olemasolu - lihtsalt olemasolu - mulle külmavärinad kaela kupatas.

Nüüd juhtus see jälle. Needsamad külmavärinad. 

Me olime oma Reykjaviki kultuuriprogrammi käigus tiiru peale teinud Islandi Rahvusmuuseumile. Koos rahvusmuuseumi piletiga ulatati meile ka pääse Islandi Kultuuri Majja. No kui nii lahkesti palutakse, tuleb ju minna!

Islandi Kultuuri Maja osutus jumala vahvaks kohaks - natukene puder-ja-kapsad ekspositsiooniks, mis tegelikult oligi võluv ja vahva. Igaüks teab, et ülearu suures koguses kunsti või ajalugu väsitab nii ära, et lõpuks oled lihtsalt ärakurnatud ja vaevatud krimpsus intelligent, kellel naudinguks pole ruumi, õhku ega aega jäänud.

Islandi Kultuuri Majas seda muret ei tekkinud - ekspositsioon oli niivõrd seinast seina. 

Kröömike kaasaegset kunsti. 

Seinatäis seitsmekümnendate mööblikompositsiooni.

Natuke luud ja natuke nahka, tiba tekstiili täienduseks. Kaks-kolm kudumit kah.

Ja väga vahvate ülesannetega lastenurgad iga natukese aja tagant.

Lühidalt: ma olin Kultuuri Majaga juba nagunii väga rahul, kuni mind viimases saalis ikka täiega tümaks tehti.
Need raamatud. Sa hakkad otsima aastaarve ja leiad kapi serva pealt kuldsed numbrid. Tuhat kuussada ja miskit. Tuhat nelisada ja miskit. Tuhat kolmsada ja miskit. Tuhat kaksssada kaheksakümmend üks... Turjakarvad, turjakarvad...

Tuhat kakssada kaheksakümmend üks. 

Tuhat kakssada kaheksakümmend üks.

Keegi Jón Einarsson on kirja pannud seadused. Islandi parlament - maailma vanim, aastast 930 - on üle kahesaja aasta toiminud selliselt, et "parlamendi juht", 3 aastaks valitud seadusekuulutaja lögsögumaðr loeb - lisaks oma muudele ülesannetele - igal aastal toimuva rahvakoosoleku Althingi ajal ette kolmandiku seadustest. Peast.

1281. aastal saab keegi Jón Einarsson hakkama sellega, et seadused saavad raamatusse raiutud. Raamatu nimeks saab Jónsbók. Jóni raamat.

Aegade jooksul seadused täienevad. Nii on kõik ülejäänud eksemplarid siin ruumis sellesama Jónsbók'i "parandatud ja täiendatud" kordusväljaanded. Igaüks oma kirjutaja-kujundaja nägu. Seitsesda aastat tagasi istus keegi kuskil oma hanesulega, ei mingit delete-võimalust. Kuussada aastat tagasi istus keegi oma hanesulega,.. Viissada...

Jónsbók aastast 1363, kirjutaja-kunstnik teadmata. Pilt on pärit siit.

Veider - niipea, kui su mõtted on mingi teema küljes kinni, lähevad kas silmad rohkem lahti või hakkab maailm tõepolest sulle sel hetkel sobivaid "linke" ette saatma. Nii jagas Orissaare Raamatukogu äsja sotsiaalmeedias mõnusat muhedust, autoriks Leelo Tungal. "Raamatul on aku tühi".

Põnn sai pihku raamatu.

Uurib kaasi, torus suu -

pole klahve, pole nuppe,

pole mingeid juhtmejuppe...

Paneb püsti, küliti:

kus võiks olla lüliti?

Näpitud ei ole vähe,

aga käima ta ei lähe...

Katsub siit ja katsub säält:

pilt ei liigu, pole häält.

Kasvõi näpud katki nühi...

Selge: tal on aku tühi!

(Või Isaac Asimovi lugu sellest, kuidas aastal 2155. leidsid lapsed päris raamatu ja imestasid, et sellel saab lehti tagasi keerata ja tekst ei jooksegi mööda ekraani minema...)

Ja siis veel  selline muhelugu:

Oeh. Ma olen viimasel ajal liiga palju kudunud. Ma hakkan nüüd jälle lugema. Varsti. Kui need viimased kolm kampsunit ka veel valmis saavad :)...

Toredat saabuvat páska kõigile! :D