Sunday, June 11, 2017

Kust till kust

ehk
Annad kuradile sõrme,...

Vellodottirite imeline teekond läbi Taani ja Rootsi kulges kihutades nagu äkšonfilmis. Ühelt poolt vajutas pedaali koduigatsus, teiselt poolt olime ootamatult jälitajate ohvriks langenud. 

Te sõidate viimasel ajal kahtlaselt palju,” ütleb hääl Kaili telefonis irooniliselt.No me ei tööta ju kodus,” vastab Kaili, kes pidevalt on hädas nelja kellaaja ümberarvutamisega – autopaneelil talvine Eesti aeg, telefonis kohalik aeg, helistajal Eesti suveaeg ja kuna me legendi järgi olime Islandil, siis tuleb vastamise ajaks välja arvutada ka Islandi aeg. Miks te sellisel kellajal tööle sõidate?”
Sest meil on seal probleem.”
Mis probleem teil seal on?”
No me ei saanud ka päris täpselt aru, aga peremees helistas ja küsis, et „känn juu kamm”.”
Miks ta teile helistas, kui teised töötajad elavad koha peal?”
Tahad sa seda tema käest küsida?”

Kümne minuti pärast on Kailil uus helistaja liinil.
Sul on automüra taustaks, kus te olete?”

Kuna me oleme koju saabumas nädal aega plaanitust varem, olen mina ühe üllatuse kavandanud ja palunud Kailil kuss olla. Ma olen lubanud oma esimeses klassis käiva lapselapse klassis ootamatu külalisena esineda ja vulkaanidest-haldjatest-mädanenud haidest rääkida. Peale klassijuhataja ei tea asjast keski miskit. Nii äge oleks näha lapse reaktsiooni, kui vanaema ootamatult seitsme maa ja mere tagant klassiruumi ilmub!


Järgmise poole tunni jooksul saab Kaili järgmised kaks kõnet. Kaili higistab sajakilomeetrise tunnikiirusega vastuseid välja mõelda.
Me ju muretseme teie pärast!”
Sa oled mulle nüüd iga tunni tagant helistanud ja mina olen sulle iga tunni tagant kinnitanud, et ma olen elu, tervise ja mõistuse juures. Nii et ära rohkem muretse.”
Muretsejad on vahepeal kõik oma võimed käiku pannud, sealhulgas pinninud reisibürood, kelle käest me oletatavasti laevapiletid oleme tellinud.

Tead, ema, ära enam pinguta, me positsioneerisime teid.”
No väga hea, siis on teil ju kogu info olemas,” ütleb Kaili lõikavalt ja lõpetab kõne. Kurat, kas nad tõesti tegid seda? Mul on jumala kahju oma üllatusest, mis ähvardab kokku kukkuda. Hakkame positsioneerimise kohta netist infot otsima. Tundub, et päris nii ikka ei saa, vähemalt peaks sellesse telefoni mingi teade tulema, mida on taga otsitud. Või siiski? 

Saadan luurajatele teate:Meie positsioneerisime teid ka ja ausalt öelda oli see küllaltki piinlik, mida me nägime.” https://www.sat-gps-tracker.com/
Kui teie tahate ka mõnda sõpra positsioneerida, siis soovitan soojalt seda linki. Soovitan seda isegi siis, kui te ei taha kedagi positsioneerida. Proovige ikka!


Vaatamata närvesöövale rallile oleme lõpuks ikkagi kohal. Maal, kus käibel sellised kassatšekid:

 Maailma ägedaim kassatšekk, pärit Võrust ja Sulev Iva FB-lehelt.
 Rimi on Allahiga lepingu sõlminud!?

Tegelikult nad siiski bluffisid. Ja lapselapse reaktsioon oli täpselt õige – kõigepealt suured silmad ja siis hüpikhiirlus. Sest õpetaja tutvustas külalist pikalt ja põhjalikult ja laps ei teadnud, kas tohib kallistama joosta või mitte. Püsti-isti, püsti-isti.

Igatahes on Vara kooli esimeses klassis väga ägedad lapsed ja tervelt pooled neist julgesid ammoniaagi järele haisvat fermenteeritud haid proovida! Ja õpetaja ka sai hakkama! Ma vannun käsi südamel, et see ei ole teps mitte lihtne amps!

*   *   *
Kooliteemad jäid „kodus olles” kohe mitu korda jalgu.
Ühe Tartu kooli lapsed viisid mu Druskininkaisse suusatama – väga lahe koht! Kui keegi tahab keskkoolilastele lõpureisi, mida kõik osalejad naudiksid, siis sobib Leedu kuurortlinn Druskininkai selleks suurepäraselt! Vägev sisesuusahall, köisraudtee suusakeskusest linna, kardirada, veekeskus, seikluspark, illusioonide toad, igasugused paadi- ja veeatraktsioonid... „Ma tahtsingi, et neil oleks võimalus kokku kasvada ja lõõgastuda,” kinnitas õpilaste fantastiline klassijuhataja. „Juba esmaspäeval on neil järgmine raske kontrolltöö.”

Selle klassijuhataja üle pidin kohe pikalt omaette mõtisklema. Mälumängur, rändaja-matkaja, rahvatantsija. Täie aru ja särava silmaga naisterahvas, enam-vähem minuvanune, füüsika ja keemia õpetaja ja väidetavalt ikka veel naudib õpetajaks-olemist!!
Ma kahtlustasin teda tükk aega valetamises, aga ta esines ikka hirmus usutavalt. Rääkis põlevate silmadega CERNist, et kuidas tal on õnnestunud eesti füüsikaõpetajaid kohe mitu raksu sinna viia ja kui vägev see ikka on, kõik need need kiirendid ja puha ja et igal maal valmistatud detailid on ise värvi ja kuidas see kõik kokku on nagu üks rõõmus ja äge pusle. Mina kohtusin CERNiga esimest korda mingisuguses krimkas ja arvasin tükk aega, et see on kirjaniku fantaasia toode. Tegelikult on CERN Šveitsis asuv Euroopa Tuumauuringute Keskus. Suur ja võimas ja värviline – vähemalt jäi mulle selline mulje.

Et Eestis üldse on olemas naissoost füüsikaõpetajaid! Et füüsikaõpetaj võib sellist särtsu täis olla! Et ligi kolmkümmend aastat koolis töötanud inimene ei ütle kolme päeva jooksul kordagi, et tänapäeva lapsed on võimatud! Ussskumatu!

 Mitte poolel teel puu otsa, vaid poolel teel mäest alla. Druskininkai sisesuusahall.
 Nüüd ongi alla lastud. Võetagu suusapüksid kaasa, teksadega hakkab tagumik  külmetama!
 Köisraudtee suusahallist linnakeskusesse.

 Köisraudtee lõpeb "koopasse". Koopasuu taga veekeskus, paremal agab jalakäijate tänav. "Druskininkai on uus Dubai", llugesin kuskilt mingit pealkirja.

 Viskasin jalad seinale. Illusioonide toas.

 Trakai järvelinnus

 Trakais elavad karaiimid. Väidetavalt oli meie eelmise presidendi vanaema selle  vähemusrahvuse esindaja. Kariimide majadel on tänava poole alati kolm akent: Jumalale, külalistele, endile.

 Kaunases on endiselt kuradimuuseum.

Ühe teise kooli lapsed viisid mind jälle Tallinnasse nukuteatri muuseumi. Vau! Nii äge! Nii inimesed kui restaureeritud hoone. Ma kavatsen sinna igatahes veel minna. Kohe, kui järgmine kord koju jõuan.
 Koostöö harjutamine. Ühte nukku tuleb liigutada mitmekesi - kellegi käes on käed, kellegi käes jalad...

Lätti sattusin „kodusoleku ajal” ka. Üritusele nimega „Kontsert kollaste sirelitega”. Sinna oli sattunud ka Saku Veiniklubi. Veiniklubisse olid jälle sattunud minu keskkooliaegsed sõbrad. Midagi pole parata, alkohol liidab inimesi!

Iga aasta maikuus korraldatakse Dobeles sirelite aias nende õitsemise ajal klassikalise muusika kontsert. Võrratu nina-, kõrva- ja silmailu!

 The world is so small, isn't? :)
 Dobele keskväljak
 
Nii Leedu suusatamise kui Läti sirelite kohta võib lähemalt küsida ABZ Reisidelt. Aga sirelireisi enne aastat ei toimu, seda võin ma lubada!

*   *   *
Kuid kõige tähtsam oli kodusoleku ajal muidugi see, et me mõlemad Kailiga saime endale uued lapselapsed. Kahenädalase vahega. Täitsa uhiuued Madli ja Linda.
 
Lindaga kohtusin siis, kui keegi veel ei teadnud, et see kümme tundi noor tüdruk on Linda. Kuid veel suurema emotsiooni kui päevkangelane ise – igati traksis tütriklaps - pakkus mulle hoopiski tema ema. Noore ema pilk. Uhke. Hell ja õrn. Kaitsev ja hoidev. Ühtaegu imetlev, muretsev ja õnnelik.
Võimalik, et kuna ma sattusin esimesena jaole, siis ei olnud sünni ime lummus veel lahustuda jõudnud. Sest iga järgmise külastajaga läheb ime ühelt poolt küll nagu suuremaks – kõik saavad osa – aga ka lahjemaks: „Jah, mul oli ka nii,” kinnitab üks sõbranna. „Ei, mul küll nii ei olnud,” teatab järgmine.


Seda äsja sünnitanud noore naise nägu, ilmet, pilke on võimatu unustada.
 

Linda sündimise hommik. Aitäh fotograaf Lea Pihlakule selle pildi eest!

*   *   *
 
Nojah, ja kui siis ka Pokumaa kalkun oli üle vaadatud ja Ape lillelaat ja Tartus Rahvusarhiivi uus hoone ja mõned kontserdid ära kuulatud ja mõned sünnipäevad ära peetud ja nädal aega palkmajaehituse kursuse mehi toidetud, siis oligi aeg täpselt nii kaugel, et tuli kohvrid jälle autosse tõsta.
 Pokumaa kalkun. Edev. Õigusega.

 Võru raudteejaamast leidsin muljetavaldava mälestusmärgi küüditatule. Väga ilus lahendus.

Eesti Rahvusarhiivis
Sünnipäevalaps hoiab käes pudelit, mille peale on kirjutet: Cascavel, Monts @ Vertiges, Luberon, Persidendi 2017. aasta vastuvõtu ametlik valge vein.

Muide, postituse pealkiri „Kust till kust” tähendab „Rannast randa.” Rootsi keeles.
Ja kõige esimesel pildil olid kuradi sõrmed. Kaunase Kuradimuuseumist. . 

Rand, kus mede auto siis sedapuhku pidama sai, asub Laupstadis. Laupstad asub Lofootide saarestikus. Lofoodid asuvad Norra põhjaosas. Suvi läbi kavatseme nüüd anda oma panuse, et oleks korras nagu Norras.

Meil on imelise vaatega viietoaline korter.
Ma ei oleks iialgi osanud arvata, et ma sellises kohas ja sellistes tingimustes võiksin elada...

 Vaade meie elutoa aknast...
 ... ja uksest ja uksele...

Uus seiklus on alnud!

2 comments:

  1. Muide, seesinane klassijuhataja jättis arenguvestlusel vähemalt sama sooja ja sümpaatse mulje. Jumalast hea, et ta ABZi on leidnud ;)

    ReplyDelete
  2. :) No on ju imelisi inemisi ilma pääl :)!

    ReplyDelete