Miskinegi jama oli juhtunud. Keegi oli meie vaba päeva vihmase päeva peale pannud! Poolakad nagunii. Aga nagu kõik teavad, iseloomustab intelligentseid inimesi kohanemisvõime. Võtsime ette tubased tegevused.
Üks tubadest asus Borgis. See oli igavesti suur tuba: 83 m pikk, 9 lai, 9 kõrge. Toas oli elanud Olaf Tvennumbruni – nii umbes aastani 950.
Aastatel 1986-89 leidsid arheoloogid siit ohtralt õnne ja rõõmu – viikingipealiku eluaseme aastatest 500-950. Suurim, mis seni leitud. Kümmekond aastat hiljem oli valmis viikingimuuseum Lofotr koos pealiku eluaseme rekonstruktsiooni ja viikingilaevaga.
Olafi kodu oli sümpaatne, soe ja hubane. Tõenäoliselt soojem ja hubasem kui tuhat aastat tagasi. Sellegipoolest oli Olafist täitsa kahju, et ta siit minema pidi pagema. Minema pidi tema poliitilistel põhjustel.
Norramaa viikingid ei olnud ühtsed, oli terve rida suuremaid ja väiksemaid pealikuid, kes mingit regiooni enda omaks pidasid. Tuli siis lõunast mees nimega Harald Hårfagre ehk Harald Kaunisjuus ja ajas Trondheimi piirkonna valitsejale Håkon Grjotgardssonile ehk Håkon Rikkale keele kõrva, et teeme kahe peale ühe riigi. Håkon lükkas Haraldi keele ette oma tütre Åsa ja ütles, et olgu peale. Et teeme kaks asja korraga – pulmad ja riigi. Ja kui minu tütrest saab kuninganna, siis mina võin vabalt esimene mees kuninga järel olla.
Nii sai mehest nimega Harald Kaunisjuus Norramaa esimene kunigas.
Olaf mõistis, et kahe kange liidu vastu tal jaksu ei ole. Kellegi alluvana pealik elada ei tahtnud. Pakkis oma naised-lapsed paati ja tõmbas uttu. Sest ega siin selget ilma ju palju pole.
Umbes kahe nädala pärast jõudis seltskond Islandile. Umbes nii kaua kuluvat ühel viikingipaadil selliseks reisiks. Ja kuna islandlased on kogu oma rahva esimestest tulijatest peale ilusasti raamatusse üles tähendanud - „Maa asustamise raamatusse” - siis on Olafi edasine elu täpselt teada ja dokumenteeritud.
Muidugi pidime ka meie viikingipaadisõidu järele proovima. Kapten hoidis ohje ja paat libises pooludus hääletult üle vee, kord päri-, kord vastutuult. Täiesti ausalt, ilma igasuguse mootorita! Sürr ja vägev!
Kaptenil on ohjad kindlalt peos. Tõenäoliselt ta ise ei tea, et need on ohjad ja kasutab mõnda teist terminit.
Ühekordse elamusena vägev, kuid mina siiski ei tahaks nädalaid lageda taeva all külma ja märja käes veeta. Ma olen tsivilisatsiooni hüvedest ikka nii rikutud :)!
Viikingimuuseumi Lofotr (Ilvesejalad) laev nimega Vargfotr (Hundijalad)
Muidugi pidime me ka kõigist ülejäänud lõbustustest osa saama. (Lõbunaised?)
Isegi kui me olime hiljuti otsustanud suuremaid villatöid lähiajal mitte enam ette võtta, ei pruugi me neist ometigi veel pääseda. Sest üks tütarlaps istus ja kudus vanade viikingite kombel sukanõelaga kindaid. Loomulikult pidime me selle tehnika ära õppima.
Teine tuba asus Svolvaeris. Kostüümimuuseum!
No ausalt, ei kõla erilise ahvatlusena pakkumine „II Maailmasõja muuseum”. Aga kuna järgmine lause lubas „maailma suurimat mundrite kollektsiooni”, siis tõstis pead meie naiselik pool...
Ja tegelikult oligi põnev.
Univorme oli tõesti säändseid ja määndseid. Prantslased, inglased, ameeriklased, sakslased. Mere-, maa- ja õhujõud. Suvised ja talvised. Pruun- ja mustsärklased. Sõdurid ja sanitarid. Grenaderid ja ohvitserid. Venelaste mundrid, sõltumata auastmest, siiski kõige ilmetumad.
Tänapäeval ei suuda küll enam selliste jalavarjude sees elamist ette kujutada. Korraks proovida, jah, kuid kuid kanda... Peale selle, et kanged, ka ropult rasked!.
Huvitav, kas nööbid on ilu pärast või selleks, et soovi korral nokats lõua alt kinni siduda? Päris äge šnitt ju!
Kõige jahmatavamad eksponaadid. Kuuse küljes on ka väike raamat "Hitleri võitlus Norras". Kas"Mein Kampf"i mini-mini-miniversioon norrakatele jõuludeks?
Teadupärast järgneb puhkepäevadele jälle töö ja vaev ja higi ja pisarad...
Tegusat nädalat meile kõigile!
No comments:
Post a Comment