Tuesday, June 13, 2017

Maailm on täis imesid



Meist on jälle tööinimesed saanud.
Tundub, et eesti emadel on kuulsus kaugel ees kihutanud ja esimestest hetkedest peale rõhutatakse: ei tohi kiirustada! Me teame, et te võite väga kiired olla, kuid siin on kõige tähtsam kvaliteet! Kõik tuleb vähemalt kaks korda üle kontrollida!

Ja siis korraldatakse meile näidisesinemine. Lopsakas poolakas rabeleb voodeid teha - lehvitab linu, rapsib tekke kottidesse, sipleb nagu herilastega ühte puuri pandud kaheksajalg ja keerab ennast kõige selle juures kolm korda sõlme. Meie Kailiga tõmbame endid vastu seinu lapikuks, et mitte mõne jäseme ette jääda või pihta saada.

Üldiselt on kõik arusaadav – linad käivad nagu Soomes, tekid nagu Islandil, kööginurka tuleb täita nagu Lapimaal, laudlinu triigitakse nagu Saksamaal ja detailid on tähtsad nagu Uus-Meremaal. Vahe on ainult koristusvahendites.

Järgmises ruumis viskab poolakas ennast selili koridoripõrandale ja tõstab lõõtsutades jalad seinale. „Ma olen nii väsinud, ma vajan puhkust!”

Esimese rorbu koristamine oli nii väsitav, et tõepoolest tehakse paus. Kohvipaus. Kardinad tõmbame ette, et Tommi ei näeks. Tommi, remondimees-varustaja-majahoidja, on meie kõigi vaenlane, tehakse meile selgeks. Tomi käest ei maksa head sõna loota, arvestagu me sellega. Tommi, tema muudkui nõuab, et tehtagu kiiremini, aga meil on tähtis kvaliteet, me ei saa kiiremini teha! Meil on ette nähtud kahekesi ühte rorbu koristamiseks 40 minutit, me ei tohi kiiremini teha! Jah, ühe või kaks päeva võid pingutada, aga kui sa pead nädalate viisi niimoodi tegema, siis sa ei jõua! Sa vajad puhkust!

Pärast näidistundi ja õpetussõnu usaldatakse meid Kailiga kaheksi ühte rorbusse. Ja ärgu me kiirustagu! (Rorbu on otsapidi vee kohale ehitatud kalurimajake.

 Tegelikult oleme segaduses. Alles äsja oli kõigil kohutavalt kiire - „Sihuke tunne, et kohe lõhkeb selles toas pomm, aga enne välja ei pääse, kui voodid tehtud,” nagu Kaili olukorda kommenteeris – ja siis manitsused, et tehku me aeglaselt.
Teeme siis täiesti tavaliselt. Ei kiirusta ega moluta.

Kui oleme enda meelest valmis, kontrollitakse meid üle. Normaalne.
„Kardinad peavad olema nii.”
„Seinalambid tuleb otseks keerata.”
„Aknalingid peavad kõik ühes suunas olema.”
„Voodid tuleb korralikult vastu seina lükata.”
„Te unustasite temperatuuri paika sättida.”
„Köögikapis oli üks taldrik ülearu, see tuleb ära viia.”
„Trepi peal oli tolmupusa.” 

Iseenesest täitsa ok süsteem, sest me harjume tõepoolest kõiki detaile kolm korda üle kontrollima. Segadust tekitab vaid see, et iga puhkepausi ajal räägitakse lisaks mitte-kiirustamise-jutule, et me peame kasutama „tervet mõistust.” Minu terve mõistus ütleb mulle näiteks, et kui toas ei ole keegi ööbinud, siis ma ei pea seal põrandat pesema. Kuid „järelkontroll” leiab sellest toast tolmupusa. Ja kuna tema ei tea, et mina kasutasin tervet mõistust, siis läheb pusa minu hooletuse kontole. Olles paar korda niimoodi vastu pükse saanud, ütleb meie terve mõistus meile, et me hakkame ikkagi kõiki tube pesema ja iga urgast üle pühkima. Sest aega meil tõepoolest on. 

Aga meid kontrollitakse siiski kogu aeg üle.
 Ja mitte ainult esimesel päeval.
 Ja mitte ainult esimesel kahel päeval.
 Ega ka mitte ainult... 

 Ja siis saabub päev, kus ma olen lopsaka poolakaga kahekesi tööl. Selle päeva võiks kalendrisse kanda, seal on ju tänapäeval igasuguseid toredusi nagu rahvusvaheline kleidikandmise päev jne. 10. juuni võiks olla „Rahvusvaheline Terve Mõistuse Päev”. Sel päeval ei pese me ühtegi põrandat ja konverentsiruumi pisiprügi lükkame ka diivani alla – no ei ole parasjagu kühvlit käepärast... 

 Maailm on täis imesid.

 Vaade meie hotellikompleksile. Kollane osa - restoran ja konverentsikeskus, taga pisemad punased - 30 rorbut. Ühte rorbusse on ette nähtud 4 inimest, vajadusel saab paar aset juurde teha.
Rorbude fjordipoolne külg...
 ... ja "rorbutänav". Tagapool on ilusasti näha ka kärud meie koristustavaariga.

Frokostbuffee. Aga sellega meil muud pistmist ei ole, kui et võime näljaste nägudega vaadata.
 Hommikusöök laeval on serveeritud vahvate kivide peale.
 Kaili hotelli paadisillalt vette vahtimas. Vesi on hullult selge - nii selge, et...
 ... et põhjas võib näha näiteks meritähti. Teie näete ka, kui pildi suuremaks klõpsate ja siis alt paremast nurgast nööri mööda minema hakkate - alguses on pruunid veetikad, siis rohelised ja seal roheliste lõpus ongi!

 *   *   *
Me oleme nii umbes kolmandat päeva tööl. Uued kolleegid vaatavad meid õuduse ja kaastundega.
„Ma arvan, et te peaksite Lisat paluma,” arvab üks. Lopsakas poolakas, kes hirmsasti tahaks kõigekõrgem pealik olla, aga ei ole. Ei ole isegi madal pealik.
„Tema on ülemus, las tema lepib politseiga kokku.”
Lisa on ülemus küll, hotelli mänedžer, kuid ka verivärske – nii umbes nädalajagu enne meid saabunud rootslane. Ma pole kindel, kas Lisa on parim variant. Veidral moel on kõik töötajad uustulnukad – ka retseptsioonitibid on eilased ja üleeilased.
„Ma arvan, et te võiksite pisukese meelehea kaasa võtta. Šokolaadi või kohvi või midagi niisugust,” arvab teine. Ka poolakas. Meie otsene ülemus ja siin alates veebruarist.
„Milline oleks parim kohvimark?” küsib Kaili.
„Friele Frokostkaffe.”
Koju minnes astume marketist läbi.

Mõlemad poolakad elavad Lofootidel juba üle seitsme aasta. On kenasti omandanud kohaliku keele. Kuid omavahel on, selge see, mõnusam suhelda emakeeles. Nii et meie elu susiseb jälle.

Koristussalka kuulub veel nooruke leedulanna Vilniusest. Kahenädalase koristusstaažiga Marija eelmine elu seisnes autode sisemuse restaureerimises, kuid tema poissõber töötab suviti abitöölisena siinses köögis ja tänavu õnnestus Marijal end kaasa kaubelda.
Ja kaks kanget eesti ema, keda nüüd politseiga hirmutatakse.

Vaba päeva hommikul tõuseme enne kukke ja kajakat. Koitu meil ei ole, õigemini küll koidab kogu aeg. Kajakas trepi kõrval haub ka kogu aeg. Tõuseme, et aegsasti platsis olla. Plats asub umbes saja kilomeetri kaugusel.
„Nad võtvad ainult mõnel päeval nädalas vastu ja ainult väga lühikest aega,” on poolakad kinnitanud.
Norrakeelse netilehekülje järgi ja guugli transleitori toel tundub, et ehk ikka ei ole asi nii hull, aga seal on ka üliväga üldine informatsioon. Google tõlkemasin aga – no proovige näiteks vene keelde panna sõna „õpetajanna”!

Kaili kontrollib, kas kohvipakk on kaasas. Me kumbki ei kujuta endale ette, kuidas sihukest asja tehakse. Et kõigepealt lajatad kohvipaki lauale ja siis ütled: „Tegelikult mul oli asja ka.” Nii või?

Me ei räägi autos eriti midagi. Kesse varasel hommikutunnil ikka nii väga lobiseb! Ja see kuradi kohvipakk...

Jõuame Leknessi. Skatteetaten on juba pool tundi avatud. Kõnniteel hüplevad väikesed neegrilapsukesed. Rohkem rahvast näha polegi. „No ei sobi seda värvi inimesed sellesse maastikku,” jõuab peast läbi lipsata. Veel jõuan mõelda, et neegrilaste suguvõsa on kindlasti terve Skatteetateni ummistanud ja me peame järgmisel nädalal uuesti tulema.
Skatteetaten asub suures majas. Ühena paljudest ametiasutustest. Uks on lukus, kuid avaneb salapärase paneeliga. Me oleme ju kirjaoskajad inimesed – trykk!

Kümne minuti pärast vaatame teineteisele jahmunult otsa. Ongi kogu lugu? Kõik? Ei mingeid kohvipakke ega šokolaade? Ei mingeid järjekordi, ülekuulamisi ega nädalaid kestvaid asutusest asutusse jooksmisi? Soomes lasti küll kõvasti ringi joosta ja igale ametnikule tuli oma elulugu otsast peale ära rääkida. Norra maksuameti asjaliku ja sümpaatse mehe sõnul on kohalik ID-kaart meil umbes nädala pärast postkastis.
Tehtud? Tehtud.

Maailm on täis imesid.

2 comments:

  1. Mis koht see täpsemalt on?
    Hakkan jälle fänniks-lugejaks - Soome ajast on juba pikk aeg mööda läinud - hurraa! suvi!

    ReplyDelete
  2. Norra, Lofoodid, Kabelvag :)

    ReplyDelete