Tuesday, July 18, 2017

Kalamaksakaste ja kuningad

Poola rahvusroa bigos valmistamise kohta öeldakse, et "keemisprotsess tuleb aeg-ajalt katkestada. Vanasti tehti bigost metsas lõkke peal ja siis tõsteti pada lihtsalt vahepeal lumme, tänapäeva perenaised kasutavad külmutuskappi."

Lofootide kalamaksakastme valmistamise juures juhtus enam-vähem sama.
"See on emal mingi oma rituaal," kinnitab majaperemees Gunnar. "Ta ütleb, et kolm korda peab niimoodi tegema."
Tõepoolest tõstab Inger kalamaksapaja pliidilt ja sortsab sisse kolmandiku klaasi külma vett. Paneb tagasi, ootab, kuni kallis kraam uuesti mullitama hakkab, tõstab kõrvale, jahutab järgmise klaasikolmandikuga maha, paneb pliidile, võtab ära, lisab viimase veekolmandiku ja lükkab taas tulele. Ja valmis ta ongi.
Valmistamisviis imelihtne: maksad puhastada nn "kiledest", veega kaetult keema, juurde natuke hakitud mugulsibulat ja soola. Paar korda tõstis Ingeri lusikaga kalakeeduleent juurde. Ja siis see kolmekordne ehmatamine. Kõik. Ei mingeid muid maitseaineid, ei mingeid rasv- või jahuaineid. Lõpptulemus on selline... vedelamat sorti munapudru näoga kalamaksakaste.

Aga maksa me püüdsime ju puha täitsa ise merest kinni! Mõni maks oli tursa sees, mõni makrelli, isegi üks lange ehk harilik molva (Wikipedia: Harilik molva on kalaliik molvade perekonnast, mis kuulub lutslaste sugukonda.) annetas meile oma maksa. Kõige suuremeelsemad maksadoonorid olid sei'd ehk saidad (Wikipedia: Saida ehk põhjaatlandi süsikas  on kalaliik tursaliste seltsi tursklaste sugukonna süsikate  perekonnast.). Nemad tulid kohe terve suguvõsaga konksu otsa ja ütlesid, et palun-palun, siin me oleme koos kõigi oma maksade ja muu värgiga. Muu värk läks kajakatele - pärast seda, kui Gunnar oli kalad ära fileerinud ja maksad vasakule toimetanud. Meie vaatasime sellist raiskamist vesiste suudega pealt. Samumeie, millised supid-praed-desserdid-tordid sellest kõigest oleks saanud teha! Jumala värske kala!
"Ega mina tavaliselt niimoodi ei tee," hakkab Gunnar rääkima, nagu oleks ta meie mõtteid lugenud. "Aga mu vend, tema ütleb alati, et miks me peame konte järama, kui meil on nii palju kala. Üks kala, kaks kala, kolm kala! Suur kala!" Viimane loetelu on eesti keeles. "Noh, ja täna meil on palju kala ja palju külalisi ja vend tuleb ka sööma - ta minestab ära, kui ta näeb, et ma olen sei'd ära fileerinud! Ta ei usu seda minust ilmapeal!"

Kalalekäigu korraldas meile Ingeri. Emad ju teavad, mis on hea! Lisaks meile kahele kuuluvad püügimeeskonda veel vanahärra Hákon Vossi kandist koos kahe tibiga. 
"Oo, milline kuninglik nimi!" kummardun tervitamisel-tutvumisel aupaklikult. 
"Jah, mina ja mu kuninglik õukond - lapselapsed Anna ja Kristiina, " muheleb Hákon vastu. Lapselaste vanus jääb kuskile kolmandasse aastakümnesse.
 Tema Kuninglik Kõrgus

Sildpollnes on koha nimi, kus Gunnari kalapaat seisab ja kust me oma retke kalavetele alustame.  Sild tähendab heeringat, poll lahesoppi ja nes on neem. Niisiis alustame Heeringalahest. Ma ei väsi nautimast, kuidas erinevates piirkondades elavate inimeste keeles on nende kultuuriruumist tulenevalt meie jaoks ühe ja sama asja väljendamiseks tohutus koguses erinevaid sõnu.Lapimaal sadu variante põhjapõdra kohta, Islandil tuule, ilma ja erineva näoga mägede kohta, siin, Lofootidel, üllatun juba mitmendat korda sõna "laht" peale: esiteks muidugi ammutuntud  "fjord", mis tähistab pikka, kitsast, käänulist, sügavalt sisemaale ulatuvat merelahte. Järgmiseks samuti tuttav "vik, viki" - madalamat sorti laht (nagu Haapsalu viik) . Nüüd lisanduvad sellesse ritta "poll", "vågen" ja "vær" - viimane tähistab rannalähedast head kalaala. Svolvær, Henningsvær. Tõenäoliselt on lahe-sõnu veel.

Mina igatahes püüdsin käed rakku. Päriselt. 
Meie kalapüügiriistad. Kolm komplekti.Viskad tamiili üle paadiserva vette, annad nii kaua järele, kuni ots põhjas ja siis hakkad tamiili paati tagasi sebima. 
Ja loomulikult läheb tamiil vahepeal sõlme...

Need siin on kõik sei'd ehk saidad. 
 No kui palju võib ühel kalapaadil roole olla? Kabiinis on ka veel mõned lisaks.

See on see koht, kus meil Kailiga süda verd tilkus - kõik see kallis kraam, millest Eesti Ema oleks mitu kuud söönuks saanud, läks üle parda kajakatele...

Iseenesest ei olnud küll (vist) maailma parim kalapäev, kuid ikkagi õnnestus mul ühel korral neli kala korraga kuue konksu otsa saada -  selline asi tekitab hasarti, isegi kui pooled või rohkemad korrad tühja tamiili paati kerid!
"Siin ei ole kala. Vaalaliha ka ei ole," ütleb Gunnar puhtas eesti keeles ja sõidab jälle törtsu edasi. Ega üks tänapäevane kalamees siis niisama umbropsu ei rapsi - paadi peal on ekraanid ja värgid, mis kõik kalad ilusasti monitori peale üles joonistavad. Peaaegu.
Igatahes on meil olnud imeline päev.

*  *  *

Kuna kõik ettevalmistused on laeva peal ära tehtud, pole peakokk Ingeril meie saabudes muud muret kui potid pliidile panna. Kalad ja vesi potti, natuke soola ja natuke äädikat - kõik. 

Istume sööma. Koorega keedetud kartul, keedukala ja kastmeks kalamaksapuder. 
Seltskonda kuuluvad lisaks võõrustajatele ja meile  Hákoni kuningapere, Heamees Gudman naabermajast oma tailannast kaasaga ja maja värvima palgatud poolakas. Mingiks ajaks lisandub ka vend Terje koos kahe töömehega. See vend, kes konte ei armasta.
Fileeritud kala on tõesti hea süüa.

Endisel akordioniõpetajal Gunnaril on eestlastega päris palju pistmist olnud ja nii on ta omandanud terve rea ootamatuid eestikeelseid repliike. Nagu näiteks "ilge ilm".  Räägib, kuidas eelmisel aastal olnud tal noored Eesti tüdrukud abis sügisel lambaid mägedest kokku korjamas ja kuidas siis walkie-talkie'd kolmes keeles rääkisid - eesti, inglise, norra. Ja et siis ta õppis ära väljendi "Ma proovin". Tema oli all ja nägi, kus lambad on ning juhendas tüdrukuid: "Upp" Upp!" (Üles! Üles!") ning oli kogu aeg vastuseks saanud: "Ok, ma proovin."
"Mina ise ei ole siin nende meie mägede otsas käinud," räägib Gunnar. "No ma mõtlen, päris tipus. No mul ei ole sinna asja olnud. Muidu ma käin küll mägedes matkamas, igal sügisel käin. Need on väga toredad matkad, kohe mitu nädalat läheb mõnikord ära. Aga lambad ju tippu ei lähe, nii ei ole ma kah sinna sattunud."
Endine muusikaõpetaja on koolitööst lahti öelnud ja elab nüüd kalade ning lammaste pealt. On selle küla ainuke lambakasvataja.
"Need kuradima kontrollid! Ja igl kontrollil on veel oma kontroll taga! Ma olen tänavu juba niisuguse papi igasuguste sertifikaatide alla pannud, et... Paljas lambalauda suitsuandur maksab 500 eurot, saad sa aru! Selline tavaline, inimeste oma, sinna ei kõlba, seal peab vastama nendele ja nondele ja kolmandatele tingimustele... 500 eurot suitsuanduri eest, saad sa aru!"
Jutu käigus raputab Gunnar oma kalale pipart peale. Jutt on sorav ja pipar voolab ka soravalt. "Oi, piparkook!" hüüatab Gunnar üllatunult eesti keeles, kui ta pilk lõpuks taldrikule langeb. 

Kalal käiakse talvel ja siis ikka võrkudega, selline püük nagu täna, on  lõbusõidukalastus. Gunnari kaks venda on mõlemad elukutselised kalamehed. Üldse on kõik selle suguvõsa mehed kalurid olnud, Gunnar on ainuke, kes muusika peale ära pööras. Kuid nüüd on temagi "traditsiooniliste eluviiside" juures tagasi. "Ma olin väsinud sellest, et mu aeg oli nii tohutult ära hakitud," ütleb ta selgituseks. "Nüüd olen vaba mees vabal maal."

Illustratsiooniks räägib loo ühest õpilasest, kes oli tõsine pillimängufänn ja kellega tal olid pillitunnid enne koolitundide algust. Õpilase kodus. Sellisel varasel hommikutunnil oli loomulikult terve pere veel kodus. Õpilasele meeldinud hirmsasti Moskva helilooja Vjatšeslav Semjonovi "Eesti rapsoodia", jõuline lugu, mitte mingi Heimatmelodie. Eks nad siis harjutasid seda. Mille peale ilmunud iga kord välja unine ja tigeturske pereisa, kes neednud ühtejutti maapõhja nii helilooja, pilliõpetaja, oma poja, akordioni ja lõpetuseks ka iseenda, kes ta kõigele sellele omal ajal rohelise tule oli andnud. Ja iga kord, kui ärritus oli valjuhäälselt õhus ära lahustatud, lõppenud needmine peaaegu pisarsilmse härda palvega: "Kas te ei võiks ometi midagi ilusat mängida?"

Küsime Gunnarilt, et kas ta siis võiks. Mees võtab pilli välja ja "Bergrosa" tuleb. Youtube'is mängib seda norra rahvalaulu ka tuntud euro-kalamees, Alexander Rybak.

Vaba mees vabal maal tohib püüda aastas 20 tonni turska, sei ehk saida on kvoodivaba, kuid keegi ei tea kunagi, mis kuupäevani - teade riiklikelt institutsioonidelt tulla enam-vähem üleöö, et nüüd on lõpp ja enam püüda ei tohi.

Kalasöögi juures pole mingi ime, et jutt aegajalt jälle merele libiseb. Näiteks, et kui palju õnnetusi juhtub. Räägitakse lugu kellestki Annast, kes kunagi ühe korraga mehe ja viis poega kaotas. Sellest Annast olla raamat ka kirjutatud. Ja et Vottvika kandis läinud kunagi ammu-ammu pulmalised põhja. Ainult pruudi annikindad ujusid välja, sellest ka lahe nimi: vott tähendab labakinnast. Pulmaseltskond olnud teel kirikust koju - maanteed on siin üsna uus nähtus, tee meie külast Svolværi (küla asub praeguse Lofoote läbiva põhimaantee ääres ja  Svolvær on maanteed mööda ca 30 km) valmis alles 1965. Enne seda käidi keskusesse-kirikusse paadiga.


"Fruuda on väga hea inimene," kinnitab Gunnar järgmisel hetkel. Tema ema noogutab nõusolevalt. "Väga hea! Aga keegi ei taha temaga koos tööd teha! Ta on 72 aastat vana, aga nagu üleskeeratud mänguasi. Kui me mägedesse lambaid otsima läheme ja pool päeva ringi vantsinud oleme ning ma teen ettepaneku väike kohvipaus teha, kriiskab Fruuda, silmad üllatusest suured: "Paus? Kohvi? Miks?" Nii on see igal pool ja alati - 30-40-sed mehed tunnevad endid alatasa nagu pahateolt tabatud koolijütsid, kui nad Fruudaga koos töötavad. "Paus? Miks?" küsib Fruuda iga kord hämmeldunult, vangutab pead ja läheb tööle. Ei midagi rohkemat. "Paus? Miks? Kohvi? Miks" Gunnar kriiskab mõnuga ja poole tema kitsast näost täidavad üllatusest suured silmad. On äraütlemata muhe õhtu.
Muide, makrelli liha on üsna rasvane ja sellest toodetakse skumbriat - no kes oleks osanud arvata, et skumbria ise ei olegi kala!!!

*  *  *

"Ma ei tea, see on hea ja see on hea ja see..." vangutab pead kohalik saksofonist ja meie retseptsioonitibi Sunnove, kui talle Lofootide Kammermuusika festivali programmi nina alla lükkame.
Küsisime siis Ingeri käest ka.
"Ma ei tea, see on hea ja see ja.." ütleb Ingeri, kui olime talle programmi nina alla lükanud. "Aga selle kohta kirjutati ajalehes, et sellele kontserdile tuleb kuninganna Sonja ka."
Niisiis on kaalukauss langenud ja asi otsustatud.

"Kas Sa oled kunagi kuningannat elusast peast näinud?" küsime Ingerilt. Ta ei ole. Mina muide olen - kunagi Trondheimis sõitis auto kuningliku residentsi ette ja kuninganna astus autost tuppa. Nii viis meetrit kuninglikku astumist viiekümne meetri kauguselt vaadatuna.
Nüüd istub 80-aastane Sonja meist neli rida eespool.
Meil on hea meel, et me saame norrakale tema kuningannat näidata. 

Aga kontsert on tõesti väga hää.
80-aastane Arve Tellefsen mängib viiulit nagu ebamaine ilmutus.
Ja üks tüdruk mängib kaheksa käega klaverit. Ülejäänud kuus ei ole küll näha, aga kahe käega niimoodi mängida on ilmselgelt võimatu. 
Kuningannale ka meeldis. 

*  *  *
Nüüd on meile jäänud veel  üks rõõm - poolakad. Õigemini see, et nad mõlemad lähevad lähiajal puhkusele. 




Sunday, July 9, 2017

Nostress!

Kohalik komödii võtab järjest tuure juurde.

„Te ei tohi nii kiiresti teha,” korrutati meile meie esimesed kolm nädalat. Kui kahekesi teha, on ühe rorbu jaoks ette nähtud 40 minutit!” Pärispääposs käis valgete kinnastega kannul ja eksponeeris õnnelikult kogu kollektiivi ees iga tripsu, mis ta meie tagant leidma juhtus.
„Toad number see ja see olid ok, aga toas nr see – tule, ma näitan!” Pärispääposs marsib ühte rorbusse, võtab välja hambaharja ja hakkab sellega vannitoa kraanikausi  alt mingit urgast nühkima. „Ma saan aru küll, et teil ei ole hambaharja, aga siis peab püüdma käterätiga selle ära teha.”
Kas keegi kujutab ette, et me tahame pärast sellist koolitust mõne koha lihtsamalt lasta? Kui me alguses (tervet mõistust kasutades) kulutasime ühe rorbu peale 20-25 minutit, siis nüüd, kõiki torusid ja vedrusid kolm korda üle lakkudes tuleb 40 ilusasti täis. Isegi hambaharjad on meil nüüd olemas. Ja me arvutame väga täpselt, et me ei töötaks ei kauem ega vähem.

* * *
„Ma ei tea, mis teil eile Pärispääpossiga juhtus, ma läksin varem ära, aga ta oli väga vihane,” teavitab Nostress meid ühel hommikul. Oleme kolmekesi tööl, nii et küsida pole kelleltki.
Selline päeva algus otse süstib indu, kas pole?
Eelmisel päeval olime kõik viiekesi kohal – meie Kailiga koristasime kahekesi, ülejäänud hängisid kolmekesi koos. Ja Pärispääposs oli hommikust saati kahtlane välja näinud, kuid eriti palju me temaga kokku ei puutunud. Me oleme siiski ausad tööinimesed.

„Ma arvan, et Pärispääposs oli tegelikult hoopis tema peale vihane,” arvab Kaili lõpuks. Võib-olla - Pärispääposs on meile Lopsakat ju piisavalt palju kirunud.

Mis iganes, me hakkame tööle ja päev kulgeb täiesti normaalselt. Meie teeme tööd ja Nostress nägu. Nägu, et teeb tööd. Ja me oleme kõik sõbrad ja puha. Muu hulgas teeme meie Kailiga ka vahekoristuse tubades, kus inimesed on mitu ööd kohal. Kohalikud ütlevad selle kohta boen, koristussalk bo. 

* * * 
 Järgmisel päeval oleme samas koosseisus tööl - meie ja Nostress.
„Ma olen väga vihane, sest retseptsioonist öeldi, et rorbus kakskend neli ei ole bo'd tehtud. Klient oli kaevanud. Et prügi pole viidiud ja vetsupaberit ei olnud piisavalt,” teatab Nostress tervituse asemel. (Selline päeva algus otse süstib indu, kas pole?)
Seedime natuke kuuldut. Me teame täpselt, et tegime vahekoristuse kõikides etteantud ruumides – me ei hüpelnud siia-sinna, vaid hakkasime esimesest numbrist pihta ja lõpetasime viimase juures. Sellisel moel ei saa ükski ruum vahele jääda.
„Aga 24-s oli üks vanainimene kohal ja see ütles, et neil on kõik ok,” meenub meile siis. Sest kui inimesed on kohal siis sa ei marsi neile tuppa ja voodisse, vaid küsid viisakalt ukse pealt, mis neil häda on – et kas neil on midagi puudu (vetsupaber) või on neil midagi üle (prügi)...
„No siis ma ei tea. Mulle lihtsalt öeldi nii ja tead, see ei ole mõnus tunne, kui su hommik selliselt algab,” tõmbub Nostress veidi tagasi. 
„Kes sulle seda ütles, kas Lissa?” Lissa on meie Kõigekõrgem, Pärispääpossist ka kõrgem, majutusasutuse mänedžer.
„Ei, mitte Lissa,” on Nostress justkui segaduses. Ja vahetab teemat: „Meil on täna kuusteist rorbut teha, nii et ma helistasin Mariale ja kutsusin ta appi.” 

*  *  *
 Hakkame Kailiga tööle. 
„Kurat, ma lähen räägin Lissaga,” ütlen Kailile, kui meil esimene tuba tehtud saab. Miski Nostressi jutus jäi kriipima. Kui klient tõesti kaebas, siis tuleb see asi selgeks teha. Teiseks – mis issandama pärast on meile siia täna neitsi Maarjat vaja? Eile oli kaksteist tuba ja me lõpetasime kell kolm, see teeb meile Kailiga viis töötundi. Täna oleks siis lootus ehk kuus kätte saada, kuid nüüd tuuakse kohale lisajõud ja meie kaks oleme jälle nagu alaealised oma nelja tunniga. Mitte et me hullumoodi töötada tahaksime. Palk meeldib meile hoopis rohkem, aga seda makstakse paraku tundide pealt. 

Kohati on tunne, et meie Kailiga oleme nõrgamõistuslikud. Me ei tohi viimastena tööle jääda, viimasena peab välja logima kas Pärsiboss, Nostress või võibolla neitsi Maarja (ehkki meile on sosistatud, et me peaksime jälgima, kas neitsi Maarja ennast ikka välja logib). Ja me tuleme tund aega hiljem tööle kui teised. Teised üheksaks, meie kümneks. Iseenesest loogiline, sest puhkusel inimesed tõepoolest ei lahku kõik hommikul kell 9, kuid miks ei võiks seegi tunnike olla kõigi vahel võrdselt jagatud? 
Kõiki neid meetmeid põhjendatakse vastutusega. Samas kirjutatakse iga toa juurde, kes selle koristas – mil moel siis Nostress rohkem vastutab kui meie? 

 *  *  *
„Lissa, ma tahan rääkida toast number kakskümmend neli,” alustan ma Kõigekõrgema kabinetis. 
„Jah, mis sellega on?” 
„Kas Sa ei tea?” 
„Ei.” 
„Nostress oli väga pahur ja ütles, et klient olla kaevanud. Kuid me tõesti käisime seal eile.” 
„See on ju täitsa tavaline, et kui inimesed toas on, siis nad ei taha vahekoristust. Ei, ma ei ole täna midagi kuulnud, kuid Nostress oli juba hommikul pahura olekuga. Ma arvan, et tal on mingi muu põhjus, mis ta stressis on. Aa ta ei peaks seda muidugi teiste peal välja elama.” 
„Aga kas Sa sellest tead midagi, et ta Maria tööle kutsus? Meile tundub, et me saame ise suurepäraselt hakkama.” 
„Meil jäi Nostressiga kokkulepe, et me ootame lõunani ja siis otsustame. Aga sina arvad, et ei ole vaja?” 
„Jah.”
 „Siis me ei kutsu Mariat.” 

Olen vaevalt jõudnud Kailile võiduka kokkuvõtte esitada, kui sisse astub reibas Neitsi Maarja: „Kuidas või kus ma saan abiks olla?” 
Nostress on talle SMS-i saatnud ja kuna Maria elab enam-vähem kõrvaltänavas, jättis ta oma puhkepäeva-hommikukohvi pooleli ning kihutas kohale. 
„Tead, Maria, ma arvan, et Sa peaksid Lissa juures käima,” ütlen mina ja räägin kogu hommikuse stoori ära. 
„Issand, kuidas see kõik mulle ei meeldi,” ohkab Maria, kui on mind ära kuulanud. „Tahaks tulla tööle rõõmsa tujuga, aga siin on kogu aeg nagu mingi rahvaste pall! Üleeile, kui teie olite kahekesi ja meie kolmekesi, saite teie pihta. Olite liiga aeglased.”
Ah nii. 

 Kümnekonna minuti pärast on Maria tagasi ja lehvitab rõõmsalt: „Ma siis lähen! Kolme päeva pärast näeme!” Midagi rohkemat ta ei ütle. Kõrvaltoa uksel jõllitab juhmi näoga Nostress. 

 * * * 
„Sa näed õnnetu välja,” satub Lissa paari tunni pärast Kaili otsa komistama. „Kas midagi on pahasti?” 
„Ah, mitte päris, aga tegelikult me ei saa aru, mida meilt oodatakse. Kord oleme me liiga kiired ja kord liiga aeglased.”
 „Eks sellega on nii, et kui meil on maja väga täis ja palju koristada, siis me peame kvaliteedis võib-olla vääääikesi järeleandmisi tegema. Ja kui on natuke vähem rahvast, siis jälle põhjalikumalt koristama,” hakkab Lissa seletama. Nagu nõrgamõistuslikele. 
„See on absoluutselt loogiline, kuid see ei ole see loogika, mis meil siin toimib. Me ju näeme ka iga päeva tööde loetelu, et kui pikk see on.” 
„Aga teate, küsige siis iga päeva hommikul, et milline peab tänane tempo olema.” 
Tegelikult on see täitsa mõistlik ettepanek. 
„Väga laias laastus on nii, et üks inimene tohib kulutada 1 rorbu jaoks ühe tunni,” jätkab Lissa. 

Ühe tunni? Meile on kogu aeg räägitud, et üksi tehes tund kakskümmend ja kahekesi 40 minutit! Kas siin on vahepeal – mõnel meie puhkepäeval – mingid uued reeglid vastu võetud? Kas me sellepärast muutusimegi eneste teadmata aeglasteks?
Elu on täis üllatusi.

 Õnneks on meil nüüd tulemas kaks vaba päeva. Ja meil on nendeks  väga uhked plaanid! No stress! 

Saturday, July 8, 2017

Peaaegu pihiemad

 Üks lõik vananeva nunna palvest 17. sajandist ütleb: " Pane pitser mu huultele, et ma ei heietaks oma valudest ja haigustest. Nendest kõnelemine muutub aastatega aina magusamaks."
Ainult selle pärast ma ei räägi teile, mida piimhape pärast Mustamäel käimist mu säärekeste, kintsukeste, tagumiste põskede lohukestega jne jne jne tegi. Ainult südantlõhestav maohaav jäi puudu (põlvekedra paistetus, kusjuures, oli peaaegu olemas!)

*  *  *

Ma arvan, et meie Islandi kokk, leedulane Mantas tuleb klassikuks kuulutada. Ja pühakuks. Ja selgeltnägijaks. Mantas oli see, kes ütles: „Ma olen igal pool töötanud ja ainuke rahvus, kellega mul on kogu aeg ainult mingid jamad, on poolakad.”

Ainuke rahvus. Sama kinnitavad ilmselt ka kõik Eesti bussi- ja rekkajuhid. Mina olen ju nii ilmlõpmata siniste silmadega, mina olen ikka tahtnud arvata: igal pool on igasuguseid.


Islandil olid Mantase põhiprobleemiks poola heineinelised, kes pidid iga tunni aja tagant süüa saama, et kurnava töö kätte mitte maha kooleda. Oleks ju pisut piinlik ka, kui külaline õhtul magama heites linade vahelt laiba leiab! Oma sööki pidid need tüübid endale loomulikult ise valmistama, et keegi juhtumisi miskit ohtlikku söögi sisse ei sokutaks. Mõnda lonksukest lihaleent ei lisaks või, urjuh, piimatilka pudru sisse ei poetaks. Nii sebis See-Kes-Õlut-Ei-Tee-Ega-Joo põhimõtteliselt terve päeva kokal jalus nagu tüütu kihulane, sumises mesijuttu ning küünitas ikka siitpoolt ühe asjani ja sealtpoolt palus endale teist ulatada. Ja rääkis seejuures, kui palju tööd ta teeb.

Palju tööd teeb ka Lofootide Lopsakas. See, kes hirmsasti tahaks ise koristussalgajuht olla. Pani Lopsakas elab Norras umbes seitsmendat aastat ja talle meeldib siin nii väga, et tema ei kavatse küll Poola tagasi minna. Sest siin on nii no stress. Lopsakas ostis just äsja endale meie külla maja, see, tõsi küll, oli natuke stressirohkem periood, Lopsakas selitas iga vaba hetke, jalad taeva poole sirutatud ja oigas nagu Uus-Meremaa Hüatsint, kuidas tema on so tired, so tired - aga muidu on siin täiesti no stress. Ilmselgelt puhtast igavusest on Lopsakas endale teise töökoha ka hankinud – kolmel ööl nädalas käib ta mingisugusesse pagaritöökotta tainast segama. Öösel kella kahest nii umbes kaheksani. Puhas lõbu, eksole.

Lopsakas on väga virk. Eriti meeldib Lopsakale meiega koos koristada, sest siis ei pea ta suurt midagi tegema. Kuna meie terve mõistus õpetas meid iga viimast kui pragu üle lakkuma, võib lopsakas vabalt jätta tolmud võtmata, vaibad raputamata ja põrandad pesemata. Niimoodi saab muide tükk maad rutem valmis ja kui väga aus olla, siis ega see esmapilgul enamasti silma kah ei paista.  Paistab valgete kinnaste pealt, aga üldjuhul külastajad suvisel ajal kindaid ei kanna.  Ja Lopskas hõiskab: "Mulle nii meeldib teiega koos tööd teha!" See on mõeldud ilmselt tunnustusena, kuid kõlab alati pigem ergutushüüdena - noh, pingutage nüüd veel see viimane jupp...

Lopsaka lemmikala on magamistoad. Need, mille saab pesemata jätta. Kuna eelmisel päeval on põhjalikult pestud. Kempsus Lopsakas ei käi. Kodus ka ei käi, seal on tal selle jaoks mees. Koristaja, kes ei korista tualettruume - huvitav, kas sellele on mingi eraldi ameti- või aunimetus ka olemas?
Pärisboss käib küll kempsus.
Pihiema eest - Poola ju teada-tuntud katoliiklik maa - oleme mõlemale.

„Ma ei tea, ta on mõnikord imelik,” räägib Lopsakas oma rahvuskaaslasest, meie otsesest pärisbossist. 
„Ma olin tema peale nii vihane,” räägib Pärisboss Lopsakast.
„Neitsi Maarja ei tohi sellest teada,” ütlevad Lopsakas ja Pärisboss koos,
kui nad meid lahkesti teed varastama õpetavad. Täname usalduse eest. Teepakikesi pistame aga jätkuvalt nii möödaminnes aeg-ajalt paar tükki taskusse -ei ole meil vaja siin karbikaupa jõukust kokku kühveldada!
„Neitsi Maarjaga on meil probleeme,” sosistab Lopsakas. „Teie olete intelligentsed inimesed...”
„Meie oleme kõik ühesugused inimesed,” bravuuritseb Lopsakas
järgmisel hetkel.
„Ma ei saa aru, mida nad tahavad,” ütleb neitsi Maarja. „Ma püüan teha nii, et hundid oleksid söönud ja lambad terved.”


Me püüame teha täpselt samamoodi nagu noor leedulanna, neitsi Maarja. Kuid vaatamata sellele, et meie ise ausalt pihisaladust peame, pole me üldse kindlad, et siis, kui meid endid parasjagu läheduses pole, kõiki issandama patte meie kraesse ei nuhelda.

*  *  *
 Ühel õhtul lubasime endale rannapuhkuse. Külma oli kõigest pluss kümme, aga õnneks sadas suurema osa ajast vihma, nii et tuli ikka korralik suveilm kokku. 
Rannas olid äraütlemata ilusad kivid - justnagu oleksid teised kusagilt termaalaladelt pärit!



Ja siis käisid meil taas külalised Eestist! Permees oli nii elevil, tuli ise teatama, et tahate näha, mis imeloomad ma endale muru peale magama lubasin... Kristiina ja Lauri koos kolme vahva lapsukesega olid Lofoodituuri tegemas. Mitte et me enne midagi Kristiinast ja Laurist teadnud oleksime. Pärast seda, kui nad olid kaks ööd meie muru peal maganud, teadsime igatahes oluliselt rohkem. Sattusid teised siia meie õuele täiesti juhuslikult.
Tore juhus, sest teisel õhtul püüdsid nad meile kolme sorti kala. Meile pole peremees veel kordagi õnge pakkunud, nüüd hakkame nõudma! 
Aga toredad külalised olid.

Thursday, July 6, 2017

Must tipp on meie mäel

 "Jah, see on see, mida me siin Lofootidel teeme," kinnitas majaperemees. Me olime parasjagu kolmekesi tema kaid ja terrasse värvimas-tõrvamas-õlitamas ning muu hulgas tuli jutuks ka majaperemehe 12-aastase poja hobi, lumelaud. 
"Aga kus ta seda teeb?" küsisin hämmeldunult. Mäed on siin tõesti igal pool, kuid ühtegi suusatõstukit või laskumisrada pole meie teele veel jäänud. 
"Siinsamas," viipab peremees laia kaarega ümbritsevate mägede poole. 
"Aga..." ei saa mina ikka aru. "Siin ei ole ju tõstukeid... lihtsalt võtab laua kaenlasse ja hakkab mäkke sumpama?"
"Jah. Ja tegelikult on olemas sellised lumelauad ka, mida saab pooleks teha, nii et üles minnes on sul justnagu suusad all, aga üleval kleebid nad jälle lauaks kokku. Arnt-Egilil on ka selline, aga odavam variant. Aga ta on juba nii kõval tasemel, et tegelikult oleks talle paremat varustust vaja, kuid see on päris kallis."
"Kui kaua ta sinna mäkke ronib?"
"No ma pakun, et mingi 2-3 tundi."
Halleluuja! Kaks-kolm tundi lumes sumpamist, et siis üks sõit teha...  Kõige rohkem segab mind siiski see, et... noh, sa ju ei näe selles suures valevuses täpselt, kus siis ikka on mägi või kus kalju või kust tuleb mitu meetrit vabalangemist enne, kui..."
"Kas selline asi ohtlik ei ole?"
Vahepeal oleme söögilauda jõudnud. Majaperemees on kamandanud oma ema kallitele võõrtöölistele lõunat pakkuma ja et asi seltskondlikum välja näeks, on lauda palutud ka naabrinaine Elfriide ning keegi lõhkiste põlvede, kuid eesti lipu värvides lühkarites Tom. Temal oli siia nii palju asja, et tõi meile värvi juurde. 
Söögiks pakuti vahvleid - mitte neid krõbedaid vahvleid, mida me Eestis vahvlite all tunneme, vaid pannkoogilaadseid pehmeid lätakaid, mida  mujal maailmas mingil veidral põhjusel vahvliteks nimetatakse. Pannkoogivahvlitele lõikusime peale kitsejuustu ja selle peale omakorda läks moos. Ja kõik see veidrus maitses ütlemata hää!
"Ohtlik?" Kõik lauasolijad on üllatunud. "Ei tea, meil ei ole siin eriti laviine olnud," püüavad nad minu mõttekäiku taibata. 
Nad vist tõesti teevad siin seda.

*  *  *

"Insomnia race," lugesime teeveersetele postidele kleebitud neoonvärvilistel nooltelt.
"Insomnia, insomnia," korrutasin omaette ja mõtlesin pingeliselt, kuidas seda somnanbuuliga siduda - või pigem lahti harutada - sest muid seoseid parasjagu ei tulnud. 
Õnneks on tänapäeval igaühel tark mees taskus. See ütles, et insomnia on unetus või unehäire. Ja et "insomnia race" on öine jalgrattamatk Lofootide ühest otsast teise, ca 250 km. Me tegime ca 25 aastat tagasi Põhja-Norras sama - valguses erilist vahet pole ja öösel on rattaga tunduvalt mõnusam ning ohutum liigelda.

Insomnia-sildid, läbi lume sahiseva mäkkerühkivad kohalikud ja lähenevateks puhkepäevadeks lubatud päike suunasid meie mõtted aktiivsele puhkusele. Ja et mitte ise korraga kogu Norra geograafiat läbi töötada, otsustasime Svolvaeri turismiinfosse pöörduda.

"Homme peaks olema ilus ilm," alustasin kena blondi noormehega vestlust. "Me mõtlesime, et oleks tore natuke matkata. Mida te soovitaksite?"
 "Mis keeles te informatsiooni sooviksite?"
Ohhoo! Kohe hakkab ta minuga ladusas saksa keeles rääkima ja me saame kõik kenasti läbi arutada - millised on kõige maalilisemate vaadetega tipud, kui raske on ühte või teise tippu tõus ja kui palju see aega võtaks ja...
"Saksa" peale õngitses noormees mulle laua alt poolekslõigatud A4-täie teksti ja pöördus naeratades järgmise kliendi poole.
Lehe peal oli kolme Svolvaerist lähtuva jalutusraja kirjeldus, tõsi, saksakeelsed,  igaüks max 2-3 tundi pikk. Krt, kas ma näen siis nii vana ja põdur välja??? Mina, kes ma olen nüüdseks 2,5 aastat endale füüsilise tööga põhisissetuleku teeninud (mida ma endast eladeski poleks uskunud!), karastunud Lapimaa pakases, Islandi tuules ja nüüd juba kuu aega sisse soolatud Lofootide vihmas?

Läksime oma ilusa vaatega koju ja hakkasime guugeldama. Ei saa sina siin ilmas teiste peale loota, ikka kõik pead sina ise ära tegema!

Internet arvas, et Lofootide kõige kõrgem mägi Higravstinden (1161 m) on meie maja taga, aga selle otsas polevat keegi teine käinud peale meie õe Pille ja tema mehe. Et sinna peaaegu ei saagi minna. 

Õnneks leidsime ühe matkatava mäe siit oma saare (Austvågøy) pealt ka ikka üles. Me ei hakka ju mingisuguste munamägedega jamama! Svarttinden. Must tipp. 737 m ümp. Saare loodenurgas. 80 matkamarsruuti kirjeldaval lehel on selle raskusastme kohta öeldud: kerge/keskmine. 

 Niisiis ootas meid ees keskmiselt kerge jalutuskäik. Lahe!

Nagu ülalolevalt pildilt näha, jõudsime ka sihile.  Kuid kõigest järgemööda.

Ilm on peaaegu ilus. Mõned koledamad pilved on küll ka, kuid tundub, et tuul on nendega õigel teel. Vilet lüües asume teele. Õigupoolest saab vilest juba esimese saja meetri peal äratuntavalt puhkpill. Sest need sada meetrit lähevad nii neetult otse üles! (nagu ka kõik ülejäänud, selgub hiljem). Kuid esiotsa on see veel selline kergemat sorti puhkimine, mille kõrvalt kannatab isegi  telefoninõustamist teha. 

Rändame ringi oma teel, vaatame, keda me kohtame... (Vanaemad ju ikka teavad lastelaule!)
Kohtame igat sorti elajaid. 
Esimesed on küll natuke surnud elajad - kaks varest on ennast vastu elektriposti surnuks lennanud ja lebavad nüüd süütute nokkadega keset mäkketõusurada.
Teistel elajatel on puudel kaasas, nad tulevad tipust ja ütlevad, et siinpool on suvi, aga sealpool kevad. 
Kolmandad teevad till-tall ja ütlevad mää.

 Oi, kes see on? See on lammas. 
Ja tõusunõlv on selle koha peal väga lauge.
Neljas rabistab niisama. 
 Oi, kes see on (all paremas nurgas)? See on...  äkisti mingi püü? Või mõni-muidu-kana? Pükse tal igatahes jalas pole, seega lumepüü võib maha kriipsutada.
 Kogu aeg läheb ilusamaks... Kes suuremaks viitsib klõpsida, näeb ka ühelt saarelt teisele viivat silda.

 Ja siis lõpuks ikka olemegi kohal. Punased plekid pildi peal on Kaili püksid (need on tal korralikult jalas, mitte nagu sellel püksata lumepüül eespool).
 Vaated tipust sinna...

 ... ja tänna.
 Tiputähise (737 m ümp) kõrval asuvasse postkasti-raamatusse panime endid ka ausalt kirja. Et tulevastel põlvedel oleks hea näha, kuidas lisaks sellele, et igas sadamas, on ka igas tipus mõni eestlane kirjas :)

Tõus oli üsna järsk olnud. Kogenud mägimatkajana - mis sest, et kogemused ulatuvad aastakümnete taha - tean, et allatulek on veel raskem. Seega oli iga minu ülepidi-sammu saatnud väike hirm laskumise ees. 
Hirm oli täiesti õigustatud. Vaatamata minu suurepärasele füüsilisele vormile, mida ma olen usinasti lihvinud kempsupotte kummardades ja pesusületäitega trepijooksu tehes.  Selgub, et sellest kõigest on veel vähe!!!

Korotše, viimase kolmandiku peal saan ma lõpuks aru, mida tähendab väljend "jalad ei kanna". Nad päriselt ka ei taha mind enam! Minu oma jalad! Tudisevad all ja kogu aeg on tunne, et nüüd järgmise sammu pealt läheb mõni neist põlvist pooleks. Kusjuures pole üldse teada, millisesse suunda - ette, taha, vasakule, paremale... Ja vahepeal peab mõnda neist kätega edasi tõstma-meelitama. Ja see kuradi kallak ei saa ega saa otsa... Ja kui ma enda vastu kristalselt aus olen, siis see ei ole maailma kõige raskem matkarada...

Ja siis, nagu parastamiseks, tuleb vastu tädi. Kepid käes, nokats peas ja rühib reipalt ülespidi. Jääb meie kohal seisma ja seletab miskit usinasti puhtas norra keeles. Meie naeratame vastuseks nagu kaks nõrgamõistuslikku. Tädil on nutti rohkem ja ta läheb inglise keelele üle.
"Ma elan siinsamas all külas. Ma olen juba küllaltki old woman ja see on minu treeninguversioon enda vormis hoidmiseks. See, et ronin üles. Tippu välja. Ma olen seda aastaid teinud, nüüd muidugi läheb natuke raskemaks, sest põlved pole enam need, kuid sellegipoolest ma püüan. Nii umbes korra nädalas. Kas te seda paati seal näete? See on minu abikaasa,  tema ka püüab. Kala. Aga jah, tänavu on see mul juba kahekümnes kord sinna üles minna." 
Proua asutab end minekule.
"Kui vana te oletegi?" 
Esiotsa teeb vanaproua näo, et ta ei kuule. Tegelikult küll mitte näo, vaid kukla. Kukal mõjub nii usutavalt, et ma hõikan oma küsimuse veel korra.
Nüüd proua pöördub ja lehvitab: "Kuuskümmend viis!"

Sa armas taevas.
Kui ma ei peaks siit kuradi Musta-tipu-mäest alla saama, langeksin jala pealt musta masendusse. Ausõna.