Thursday, July 6, 2017

Must tipp on meie mäel

 "Jah, see on see, mida me siin Lofootidel teeme," kinnitas majaperemees. Me olime parasjagu kolmekesi tema kaid ja terrasse värvimas-tõrvamas-õlitamas ning muu hulgas tuli jutuks ka majaperemehe 12-aastase poja hobi, lumelaud. 
"Aga kus ta seda teeb?" küsisin hämmeldunult. Mäed on siin tõesti igal pool, kuid ühtegi suusatõstukit või laskumisrada pole meie teele veel jäänud. 
"Siinsamas," viipab peremees laia kaarega ümbritsevate mägede poole. 
"Aga..." ei saa mina ikka aru. "Siin ei ole ju tõstukeid... lihtsalt võtab laua kaenlasse ja hakkab mäkke sumpama?"
"Jah. Ja tegelikult on olemas sellised lumelauad ka, mida saab pooleks teha, nii et üles minnes on sul justnagu suusad all, aga üleval kleebid nad jälle lauaks kokku. Arnt-Egilil on ka selline, aga odavam variant. Aga ta on juba nii kõval tasemel, et tegelikult oleks talle paremat varustust vaja, kuid see on päris kallis."
"Kui kaua ta sinna mäkke ronib?"
"No ma pakun, et mingi 2-3 tundi."
Halleluuja! Kaks-kolm tundi lumes sumpamist, et siis üks sõit teha...  Kõige rohkem segab mind siiski see, et... noh, sa ju ei näe selles suures valevuses täpselt, kus siis ikka on mägi või kus kalju või kust tuleb mitu meetrit vabalangemist enne, kui..."
"Kas selline asi ohtlik ei ole?"
Vahepeal oleme söögilauda jõudnud. Majaperemees on kamandanud oma ema kallitele võõrtöölistele lõunat pakkuma ja et asi seltskondlikum välja näeks, on lauda palutud ka naabrinaine Elfriide ning keegi lõhkiste põlvede, kuid eesti lipu värvides lühkarites Tom. Temal oli siia nii palju asja, et tõi meile värvi juurde. 
Söögiks pakuti vahvleid - mitte neid krõbedaid vahvleid, mida me Eestis vahvlite all tunneme, vaid pannkoogilaadseid pehmeid lätakaid, mida  mujal maailmas mingil veidral põhjusel vahvliteks nimetatakse. Pannkoogivahvlitele lõikusime peale kitsejuustu ja selle peale omakorda läks moos. Ja kõik see veidrus maitses ütlemata hää!
"Ohtlik?" Kõik lauasolijad on üllatunud. "Ei tea, meil ei ole siin eriti laviine olnud," püüavad nad minu mõttekäiku taibata. 
Nad vist tõesti teevad siin seda.

*  *  *

"Insomnia race," lugesime teeveersetele postidele kleebitud neoonvärvilistel nooltelt.
"Insomnia, insomnia," korrutasin omaette ja mõtlesin pingeliselt, kuidas seda somnanbuuliga siduda - või pigem lahti harutada - sest muid seoseid parasjagu ei tulnud. 
Õnneks on tänapäeval igaühel tark mees taskus. See ütles, et insomnia on unetus või unehäire. Ja et "insomnia race" on öine jalgrattamatk Lofootide ühest otsast teise, ca 250 km. Me tegime ca 25 aastat tagasi Põhja-Norras sama - valguses erilist vahet pole ja öösel on rattaga tunduvalt mõnusam ning ohutum liigelda.

Insomnia-sildid, läbi lume sahiseva mäkkerühkivad kohalikud ja lähenevateks puhkepäevadeks lubatud päike suunasid meie mõtted aktiivsele puhkusele. Ja et mitte ise korraga kogu Norra geograafiat läbi töötada, otsustasime Svolvaeri turismiinfosse pöörduda.

"Homme peaks olema ilus ilm," alustasin kena blondi noormehega vestlust. "Me mõtlesime, et oleks tore natuke matkata. Mida te soovitaksite?"
 "Mis keeles te informatsiooni sooviksite?"
Ohhoo! Kohe hakkab ta minuga ladusas saksa keeles rääkima ja me saame kõik kenasti läbi arutada - millised on kõige maalilisemate vaadetega tipud, kui raske on ühte või teise tippu tõus ja kui palju see aega võtaks ja...
"Saksa" peale õngitses noormees mulle laua alt poolekslõigatud A4-täie teksti ja pöördus naeratades järgmise kliendi poole.
Lehe peal oli kolme Svolvaerist lähtuva jalutusraja kirjeldus, tõsi, saksakeelsed,  igaüks max 2-3 tundi pikk. Krt, kas ma näen siis nii vana ja põdur välja??? Mina, kes ma olen nüüdseks 2,5 aastat endale füüsilise tööga põhisissetuleku teeninud (mida ma endast eladeski poleks uskunud!), karastunud Lapimaa pakases, Islandi tuules ja nüüd juba kuu aega sisse soolatud Lofootide vihmas?

Läksime oma ilusa vaatega koju ja hakkasime guugeldama. Ei saa sina siin ilmas teiste peale loota, ikka kõik pead sina ise ära tegema!

Internet arvas, et Lofootide kõige kõrgem mägi Higravstinden (1161 m) on meie maja taga, aga selle otsas polevat keegi teine käinud peale meie õe Pille ja tema mehe. Et sinna peaaegu ei saagi minna. 

Õnneks leidsime ühe matkatava mäe siit oma saare (Austvågøy) pealt ka ikka üles. Me ei hakka ju mingisuguste munamägedega jamama! Svarttinden. Must tipp. 737 m ümp. Saare loodenurgas. 80 matkamarsruuti kirjeldaval lehel on selle raskusastme kohta öeldud: kerge/keskmine. 

 Niisiis ootas meid ees keskmiselt kerge jalutuskäik. Lahe!

Nagu ülalolevalt pildilt näha, jõudsime ka sihile.  Kuid kõigest järgemööda.

Ilm on peaaegu ilus. Mõned koledamad pilved on küll ka, kuid tundub, et tuul on nendega õigel teel. Vilet lüües asume teele. Õigupoolest saab vilest juba esimese saja meetri peal äratuntavalt puhkpill. Sest need sada meetrit lähevad nii neetult otse üles! (nagu ka kõik ülejäänud, selgub hiljem). Kuid esiotsa on see veel selline kergemat sorti puhkimine, mille kõrvalt kannatab isegi  telefoninõustamist teha. 

Rändame ringi oma teel, vaatame, keda me kohtame... (Vanaemad ju ikka teavad lastelaule!)
Kohtame igat sorti elajaid. 
Esimesed on küll natuke surnud elajad - kaks varest on ennast vastu elektriposti surnuks lennanud ja lebavad nüüd süütute nokkadega keset mäkketõusurada.
Teistel elajatel on puudel kaasas, nad tulevad tipust ja ütlevad, et siinpool on suvi, aga sealpool kevad. 
Kolmandad teevad till-tall ja ütlevad mää.

 Oi, kes see on? See on lammas. 
Ja tõusunõlv on selle koha peal väga lauge.
Neljas rabistab niisama. 
 Oi, kes see on (all paremas nurgas)? See on...  äkisti mingi püü? Või mõni-muidu-kana? Pükse tal igatahes jalas pole, seega lumepüü võib maha kriipsutada.
 Kogu aeg läheb ilusamaks... Kes suuremaks viitsib klõpsida, näeb ka ühelt saarelt teisele viivat silda.

 Ja siis lõpuks ikka olemegi kohal. Punased plekid pildi peal on Kaili püksid (need on tal korralikult jalas, mitte nagu sellel püksata lumepüül eespool).
 Vaated tipust sinna...

 ... ja tänna.
 Tiputähise (737 m ümp) kõrval asuvasse postkasti-raamatusse panime endid ka ausalt kirja. Et tulevastel põlvedel oleks hea näha, kuidas lisaks sellele, et igas sadamas, on ka igas tipus mõni eestlane kirjas :)

Tõus oli üsna järsk olnud. Kogenud mägimatkajana - mis sest, et kogemused ulatuvad aastakümnete taha - tean, et allatulek on veel raskem. Seega oli iga minu ülepidi-sammu saatnud väike hirm laskumise ees. 
Hirm oli täiesti õigustatud. Vaatamata minu suurepärasele füüsilisele vormile, mida ma olen usinasti lihvinud kempsupotte kummardades ja pesusületäitega trepijooksu tehes.  Selgub, et sellest kõigest on veel vähe!!!

Korotše, viimase kolmandiku peal saan ma lõpuks aru, mida tähendab väljend "jalad ei kanna". Nad päriselt ka ei taha mind enam! Minu oma jalad! Tudisevad all ja kogu aeg on tunne, et nüüd järgmise sammu pealt läheb mõni neist põlvist pooleks. Kusjuures pole üldse teada, millisesse suunda - ette, taha, vasakule, paremale... Ja vahepeal peab mõnda neist kätega edasi tõstma-meelitama. Ja see kuradi kallak ei saa ega saa otsa... Ja kui ma enda vastu kristalselt aus olen, siis see ei ole maailma kõige raskem matkarada...

Ja siis, nagu parastamiseks, tuleb vastu tädi. Kepid käes, nokats peas ja rühib reipalt ülespidi. Jääb meie kohal seisma ja seletab miskit usinasti puhtas norra keeles. Meie naeratame vastuseks nagu kaks nõrgamõistuslikku. Tädil on nutti rohkem ja ta läheb inglise keelele üle.
"Ma elan siinsamas all külas. Ma olen juba küllaltki old woman ja see on minu treeninguversioon enda vormis hoidmiseks. See, et ronin üles. Tippu välja. Ma olen seda aastaid teinud, nüüd muidugi läheb natuke raskemaks, sest põlved pole enam need, kuid sellegipoolest ma püüan. Nii umbes korra nädalas. Kas te seda paati seal näete? See on minu abikaasa,  tema ka püüab. Kala. Aga jah, tänavu on see mul juba kahekümnes kord sinna üles minna." 
Proua asutab end minekule.
"Kui vana te oletegi?" 
Esiotsa teeb vanaproua näo, et ta ei kuule. Tegelikult küll mitte näo, vaid kukla. Kukal mõjub nii usutavalt, et ma hõikan oma küsimuse veel korra.
Nüüd proua pöördub ja lehvitab: "Kuuskümmend viis!"

Sa armas taevas.
Kui ma ei peaks siit kuradi Musta-tipu-mäest alla saama, langeksin jala pealt musta masendusse. Ausõna.

2 comments:

  1. Ma arvan, et püü puhul oli tegu rabapüüga, kes on lumepüüga üsna sarnane (viimane lihtsalt elab kõrgemal mägedes). Aga mis Higravstindenisse puutub, siis selle otsa pole me ka tegelikult jõudnud, küll aga selle kõrval olevale Geitgallienile. Aga ehk suvel teeme kõik koos ära? Ühtlasi käige läbi ja pange paremusjärjestusse ritta ka kõik ülejäänud Tindenid, et meil siis tulles neid hea järjest võtta oleks.

    ReplyDelete
  2. No praegu on igatahes Svarttinden esikohal :D
    Aitäh rabapüü eest!

    ReplyDelete