Üks lõik vananeva nunna palvest 17. sajandist ütleb: " Pane pitser mu huultele, et ma ei heietaks oma valudest ja haigustest. Nendest kõnelemine muutub aastatega aina magusamaks."
Ainult selle pärast ma ei räägi teile, mida piimhape pärast Mustamäel käimist mu säärekeste, kintsukeste, tagumiste põskede lohukestega jne jne jne tegi. Ainult südantlõhestav maohaav jäi puudu (põlvekedra paistetus, kusjuures, oli peaaegu olemas!)
* * *
Ma arvan, et meie Islandi kokk, leedulane Mantas tuleb klassikuks kuulutada. Ja pühakuks. Ja selgeltnägijaks.
Mantas oli see, kes ütles: „Ma olen igal pool töötanud ja ainuke rahvus, kellega mul on kogu aeg ainult mingid jamad, on poolakad.”
Ainuke rahvus. Sama kinnitavad ilmselt ka kõik Eesti bussi- ja rekkajuhid. Mina olen ju nii ilmlõpmata siniste silmadega, mina olen ikka tahtnud arvata: igal pool on igasuguseid.
Islandil olid Mantase põhiprobleemiks poola heineinelised, kes pidid iga tunni aja tagant süüa saama, et kurnava töö kätte mitte maha kooleda. Oleks ju pisut piinlik ka, kui külaline õhtul magama heites linade vahelt laiba leiab! Oma sööki pidid need tüübid endale loomulikult ise valmistama, et keegi juhtumisi miskit ohtlikku söögi sisse ei sokutaks. Mõnda lonksukest lihaleent ei lisaks või, urjuh, piimatilka pudru sisse ei poetaks. Nii sebis See-Kes-Õlut-Ei-Tee-Ega-Joo põhimõtteliselt terve päeva kokal jalus nagu tüütu kihulane, sumises mesijuttu ning küünitas ikka siitpoolt ühe asjani ja sealtpoolt palus endale teist ulatada. Ja rääkis seejuures, kui palju tööd ta teeb.
Palju tööd teeb ka Lofootide Lopsakas. See, kes hirmsasti tahaks ise koristussalgajuht olla. Pani Lopsakas elab Norras umbes seitsmendat aastat ja talle meeldib siin nii väga, et tema ei kavatse küll Poola tagasi minna. Sest siin on nii no stress. Lopsakas ostis just äsja endale meie külla maja, see, tõsi küll, oli natuke stressirohkem periood, Lopsakas selitas iga vaba hetke, jalad taeva poole sirutatud ja oigas nagu Uus-Meremaa Hüatsint, kuidas tema on so tired, so tired - aga muidu on siin täiesti no stress. Ilmselgelt puhtast igavusest on Lopsakas endale teise töökoha ka hankinud – kolmel ööl nädalas käib ta mingisugusesse pagaritöökotta tainast segama. Öösel kella kahest nii umbes kaheksani. Puhas lõbu, eksole.
Lopsakas on väga virk. Eriti meeldib Lopsakale meiega koos koristada, sest siis ei pea ta suurt midagi tegema. Kuna meie terve mõistus õpetas meid iga viimast kui pragu üle lakkuma, võib lopsakas vabalt jätta tolmud võtmata, vaibad raputamata ja põrandad pesemata. Niimoodi saab muide tükk maad rutem valmis ja kui väga aus olla, siis ega see esmapilgul enamasti silma kah ei paista. Paistab valgete kinnaste pealt, aga üldjuhul külastajad suvisel ajal kindaid ei kanna. Ja Lopskas hõiskab: "Mulle nii meeldib teiega koos tööd teha!" See on mõeldud ilmselt tunnustusena, kuid kõlab alati pigem ergutushüüdena - noh, pingutage nüüd veel see viimane jupp...
Ainuke rahvus. Sama kinnitavad ilmselt ka kõik Eesti bussi- ja rekkajuhid. Mina olen ju nii ilmlõpmata siniste silmadega, mina olen ikka tahtnud arvata: igal pool on igasuguseid.
Islandil olid Mantase põhiprobleemiks poola heineinelised, kes pidid iga tunni aja tagant süüa saama, et kurnava töö kätte mitte maha kooleda. Oleks ju pisut piinlik ka, kui külaline õhtul magama heites linade vahelt laiba leiab! Oma sööki pidid need tüübid endale loomulikult ise valmistama, et keegi juhtumisi miskit ohtlikku söögi sisse ei sokutaks. Mõnda lonksukest lihaleent ei lisaks või, urjuh, piimatilka pudru sisse ei poetaks. Nii sebis See-Kes-Õlut-Ei-Tee-Ega-Joo põhimõtteliselt terve päeva kokal jalus nagu tüütu kihulane, sumises mesijuttu ning küünitas ikka siitpoolt ühe asjani ja sealtpoolt palus endale teist ulatada. Ja rääkis seejuures, kui palju tööd ta teeb.
Palju tööd teeb ka Lofootide Lopsakas. See, kes hirmsasti tahaks ise koristussalgajuht olla. Pani Lopsakas elab Norras umbes seitsmendat aastat ja talle meeldib siin nii väga, et tema ei kavatse küll Poola tagasi minna. Sest siin on nii no stress. Lopsakas ostis just äsja endale meie külla maja, see, tõsi küll, oli natuke stressirohkem periood, Lopsakas selitas iga vaba hetke, jalad taeva poole sirutatud ja oigas nagu Uus-Meremaa Hüatsint, kuidas tema on so tired, so tired - aga muidu on siin täiesti no stress. Ilmselgelt puhtast igavusest on Lopsakas endale teise töökoha ka hankinud – kolmel ööl nädalas käib ta mingisugusesse pagaritöökotta tainast segama. Öösel kella kahest nii umbes kaheksani. Puhas lõbu, eksole.
Lopsakas on väga virk. Eriti meeldib Lopsakale meiega koos koristada, sest siis ei pea ta suurt midagi tegema. Kuna meie terve mõistus õpetas meid iga viimast kui pragu üle lakkuma, võib lopsakas vabalt jätta tolmud võtmata, vaibad raputamata ja põrandad pesemata. Niimoodi saab muide tükk maad rutem valmis ja kui väga aus olla, siis ega see esmapilgul enamasti silma kah ei paista. Paistab valgete kinnaste pealt, aga üldjuhul külastajad suvisel ajal kindaid ei kanna. Ja Lopskas hõiskab: "Mulle nii meeldib teiega koos tööd teha!" See on mõeldud ilmselt tunnustusena, kuid kõlab alati pigem ergutushüüdena - noh, pingutage nüüd veel see viimane jupp...
Lopsaka lemmikala on magamistoad. Need, mille saab pesemata jätta. Kuna eelmisel päeval on põhjalikult pestud. Kempsus Lopsakas ei käi. Kodus ka ei käi, seal on tal selle jaoks mees.
Koristaja, kes ei korista tualettruume - huvitav, kas sellele on mingi eraldi ameti- või aunimetus ka olemas?
Pärisboss käib küll kempsus. Pihiema eest - Poola ju teada-tuntud katoliiklik maa - oleme mõlemale.
„Ma ei tea, ta on mõnikord imelik,” räägib Lopsakas oma rahvuskaaslasest, meie otsesest pärisbossist.
Pärisboss käib küll kempsus. Pihiema eest - Poola ju teada-tuntud katoliiklik maa - oleme mõlemale.
„Ma ei tea, ta on mõnikord imelik,” räägib Lopsakas oma rahvuskaaslasest, meie otsesest pärisbossist.
„Ma olin tema peale nii vihane,” räägib Pärisboss Lopsakast.
„Neitsi Maarja ei tohi sellest teada,” ütlevad Lopsakas ja Pärisboss koos, kui nad meid lahkesti teed varastama õpetavad. Täname usalduse eest. Teepakikesi pistame aga jätkuvalt nii möödaminnes aeg-ajalt paar tükki taskusse -ei ole meil vaja siin karbikaupa jõukust kokku kühveldada!
„Neitsi Maarjaga on meil probleeme,” sosistab Lopsakas. „Teie olete intelligentsed inimesed...”
„Meie oleme kõik ühesugused inimesed,” bravuuritseb Lopsakas järgmisel hetkel.
„Ma ei saa aru, mida nad tahavad,” ütleb neitsi Maarja. „Ma püüan teha nii, et hundid oleksid söönud ja lambad terved.”
Me püüame teha täpselt samamoodi nagu noor leedulanna, neitsi Maarja. Kuid vaatamata sellele, et meie ise ausalt pihisaladust peame, pole me üldse kindlad, et siis, kui meid endid parasjagu läheduses pole, kõiki issandama patte meie kraesse ei nuhelda.
„Neitsi Maarja ei tohi sellest teada,” ütlevad Lopsakas ja Pärisboss koos, kui nad meid lahkesti teed varastama õpetavad. Täname usalduse eest. Teepakikesi pistame aga jätkuvalt nii möödaminnes aeg-ajalt paar tükki taskusse -ei ole meil vaja siin karbikaupa jõukust kokku kühveldada!
„Neitsi Maarjaga on meil probleeme,” sosistab Lopsakas. „Teie olete intelligentsed inimesed...”
„Meie oleme kõik ühesugused inimesed,” bravuuritseb Lopsakas järgmisel hetkel.
„Ma ei saa aru, mida nad tahavad,” ütleb neitsi Maarja. „Ma püüan teha nii, et hundid oleksid söönud ja lambad terved.”
Me püüame teha täpselt samamoodi nagu noor leedulanna, neitsi Maarja. Kuid vaatamata sellele, et meie ise ausalt pihisaladust peame, pole me üldse kindlad, et siis, kui meid endid parasjagu läheduses pole, kõiki issandama patte meie kraesse ei nuhelda.
* * *
Ühel õhtul lubasime endale rannapuhkuse. Külma oli kõigest pluss kümme, aga õnneks sadas suurema osa ajast vihma, nii et tuli ikka korralik suveilm kokku.
Rannas olid äraütlemata ilusad kivid - justnagu oleksid teised kusagilt termaalaladelt pärit!
Ja siis käisid meil taas külalised Eestist! Permees oli nii elevil, tuli ise teatama, et tahate näha, mis imeloomad ma endale muru peale magama lubasin... Kristiina ja Lauri koos kolme vahva lapsukesega olid Lofoodituuri tegemas. Mitte et me enne midagi Kristiinast ja Laurist teadnud oleksime. Pärast seda, kui nad olid kaks ööd meie muru peal maganud, teadsime igatahes oluliselt rohkem. Sattusid teised siia meie õuele täiesti juhuslikult.
Tore juhus, sest teisel õhtul püüdsid nad meile kolme sorti kala. Meile pole peremees veel kordagi õnge pakkunud, nüüd hakkame nõudma!
Aga toredad külalised olid.
No comments:
Post a Comment