Tomari kakid ja tikud

Hinge eest sai kesköisel paraadil Fatimas juba hoolt kantud. Ihu harimiseks ronisime ranna asemel vahelduseks jälle mäkke. See tundus Jumalale väga meelepärane tegu olema, saatis  teine isegi märgi. Tuviga. Tuvi pani märgi Kristi kleidi külge.

"Stupid turists" keset imelisi azulejasid (võimalik, et sajanditevanuses) lillepotis varbaid jahutamas.

Mägi oli kõrge, päev oli portugaalselt kuum ja  linna nimi oli Tomar. 

Vanal ajal ei saadud ju ühtki kõrgemat koht niisama tühjalt seista lasta, ikka oli vaja mõni kindlus otsa ehitada. Tomari mäe otsa ehitasid uhke kompleksi - kindlus+kirik+klooster - templirüütlid. Enam-vähem samal ajal, mil Tallinn kaardile sai - 12. saj keskpaigas.

Kahesaja aasta pärast läks kena kinnisvara Kristuse Ordu kätte. Ja eelmise sajandi lõpus UNESCO pärandisse.

Nii vana asi on üldjuhul alati maaliline.

Maaliline.

Maaliline piiniaga.

Sammaldub!!! Klõpsi suuremaks ja vaata ise, kuidas uhked kividekoorid samblasse kasvavad!

Eri ajastutel ehitatud-täiendatud hoone on uhke, sünge, salapärane ja paras labürint: iga koridor ja trepp viib vaid järjekordse katuseterrassi või sisehoovini, sh söögi- ja köögiruumidesse.

Kompleksi keskseks osaks on vana ümarkirik, mille sees omakorda kaheksatahuline ehitis. Väidetavalt olla eeskujuks Püha Haua Rotund Jeruusalemmas.

Pärast väsitavat kultuuriprogrammi kohtusime kakimüüjaga. Ma pole elus nii maitsvat kakit söönud! Ja ega ma ei ole kunagi varem hurmaa kohta "kaki" öelnud ka. Aga fruktimüüja ütles.  Teised sõnad polnud pooltki nii suupärased, ehkki ka viigimarjad, ploomid ja aprikoosid maitsesid imehääd.

Kakipidu oli täiesti plaaniväline üritus. Tegelikult oli meil plaanis hoopis tikumuuseum. Sest see lihtsalt kõlab väga hästi:"Käisin tikumuuseumis."

Tikumuuseum oli tegelikult suurem elamus, kui me oodata oskasime. Esiteks - hirmsuur. Vitriinide, riikide ja tubade kaupa tikutoose. Teiseks - no on inimestel ilma peal ikka fantaasiat! 

Ma ei pea silmas seda, et mingi riik on kõik oma lilled ühekaupa tikutooside peale pannud või kujundatud on mingi vanade autode või loomade vms kollektsioon. Ma pean silmas näiteks pusle-tüüpi kollektsioone - üks selline tutvustas näiteks inimese organismi koos kõikide kopsude-maksadega. 

Või siis tikutoosid, mille peal on kujutatud mingi piirkonna rahvariideid, umbes nagu meie mulgi kuuega tikutops, aga need rahvariided on kõik tikutoosi peale tikitud. 

Või...

Tubade ja vitriinide kaupa...

Eesti osa ei ole küll eriti muljetavaldav, kuid uhke on see, et Eesti on esindatud :)!

Miks ja kuidas küll on soomlased tulnud mõttele teha mundritest tikutoosikollektsioon?

Aga härjavõitluse areen oli kinni mis kinni, seega läksime Lidl'isse veini järel. Kui inimesel on vaja üle elada hommikupoolik ja õhtupoolik, teeb see kokku liitri päevas. Liiter jagatud kolmega kõlab aga nii magedalt... ei tea, kas peaks doose suurendama hakkama?

Veinist viidud. Fatima

"Sa mõtle, millest kõigest me oleksime ilma jäänud, kui me ei oleks veini järele läinud!" ütles Reisikorraldaja. Ja tal oli jumala õigus.

Ometigi olime just otsustanud madalamat profiili hoida. Et ei lähe linna peale laaberdama. Et nii püha paik ja vananeva nunna teema ja vanus nii edasi. Et võtame lihtsalt ühe uneveini hotellituppa ja ütleme selle najal järjekordsele toredale päevale Portugalis "Aamen."

Ainuke häda, et veini ei olnud. Niisiis asutasid Kiti ja Kristi ennast teele, mina jäin blogipostitust tegema.

Olin napilt arvuti avada saanud, kui Reisikorraldaja hakkas läbi telefoni kamandama: "Aja kohe kark alla! Sa ei kujuta ette, mis siin sünnib!"

Püha müristus, millise peo peale nad olid sattunud!

Kui mina kohale jõudsin, huilgasid Kiti ja Kristi juba koos massidega nagu öölaulupeol: "Tere, Mari! Tere, Mari! Sukkpüksid!  Sukkpüksid!" (Ave Maria! Sanpellegrino!) Võtsin ka rivvi.

Kell on täitsa pime. Napilt valgustatud hiiglasliku väljaku ühest otsast roomavad mööda spetsiaalset läikivat rada põlvili alla patukahetsejad. Tänapäevaselt, põlvekaitsmetega. Osad neist pilusilmsed. Kas nad tõesti olid Aasist tulema hakanud? Meil on õnneks absoluutselt puhas südametunnistus, veingi veel joomata.Nii et võime kahe täisjala peal edasi lasta.

Väljaku ühes servas käib jumalateenistus. Valjuhääldid lasevad kõigil sellest osa saada. Pole paha sõna öelda - selge diktsioon ja hea kuuldavus.
Korraga hakkab küünaldatud inimmass voolama.Voolab suure valgustatud risti kannul risti üle väljaku ja hakkab "staadioniringi" tegema. . Mõne aja pärast ilmub protsessiooni järgmine püha objekt, alusel Jumalaema. Ja kõik muudkui laulavad pühalik-härdalt Marist ja tema sukkpükstest...

Loomulikult kadusime me üksteisel korraks ka käest ära. Kavatsesin juba google'i otsingut kasutada ("otsin reisikorraldajat"), õnneks ilmusid Kiti-Kristi lagedale.
Üks palverändur palus, et Kiti pilti teeks. Kiti kommentaar sellele seigale: "Telefon oli selfi-asendis. Ma ei oleks ikka pidanud seda ümber vahetama! Mõtle, milline üllatus tal hiljem oleks olnud!"
Ma tuletan teile meelde, et vein oli sel hetkel ikka veel täiesti puutumata.

Tegelikult oli kogu see kupatus võimas kogemus. Tabasin end mõttelt, et vahet ei ole, kas usutalitus või laulupidu - kui inimesed midagi vabast tahtest ja rõõmuga ühes koos teevad, on see ikka hullvõimas energia.


Loodetavasti austet katoliiklased ei pahanda, et siia lõpetuseks nüüd üks tore tsitaat Martin Lutherilt saab:
"Kes ei armasta naisi, veini ja laulu, on tuhandekordne tola."
Õnneks ei käi see kõik meie puhta.
 
 *  *  *

TAUSTAINFOT:
Fátima on katoliiklaste hulgas populaarne palverännaku sihtpaik, kus igal ööl korraldatakse kesköömissasid. Ülisuured pidustused on nt 13. mail.

Tänavu sai sellest tervelt 100 aastat, mil neitsi Maarja end Fatimas kolmele lapsukesele ilmutas. Selle puhul on isegi üks saade Raadio2 sarja "Hallo, Kosmos!" tehtud (Fátima ime 100)

Fatima usuliikumine sai alguse 1917.aastal, kui kolm lambaid karjatanud last nägid Fatima linna lähedal  kuuel korral Neitsi Maarjat, kes ennustas neile tulevikku. 

Kümneaastane Lucia dos Santos ja tema kaks nooremat nõbu Francisco ja Jacinta Marta teatasid maikuu 13. päeval, et tammepuule oli ilmunud helendav Neitsi Maarja kujutis, mis käskis neil samale kohale tagasi tulla viie järgneva kuu 13. päeval. Kummalisel kombel läks laste jutt kohalikele elanikele hinge ning kuuldused ilmutusest levisid laiemaltki, nii et viimasel kohtumispäeval jumalaemaga, 13. oktoobril 1917 kogunes Cova da Iria küla heinamaale juba tuhandeid inimesi. Paljud neist väitsid, et said seal lahti haigustest, eriti palju oli pimedaid, kes nägijaiks said. 

Tuleviku osas olulisem oli aga kolmeosaline ettekuulutus, mille Neitsi Maarja oli karjuslastele "kõrva sosistanud". Esimesed kaks neist ennustustest said peagi teatavaks ja puudutasid üldlevinud tõlgenduse kohaselt maailmasõda ja kommunismi tõusu Venemaalt ning kokkuvarisemist. Kolmas aga jäi vaka alla ning seda hakati nimetama Fatima saladuseks. 

Kaks last surid peagi, Lucia aga edastas kolmanda ettekuulutuse 1944. aastal Vatikanile, kus see esialgu ei äratanud suuremat tähelepanu. 1948. aastast alates elas  Lucia karmeliitide nunnakloostris Coimbrias Kesk-Portugalis, suri aastal 2005, olles 98 aastane. 

100 aastat peale Fátima ilmutust, 13. mail 2017 tunnistas katoliku kiriku pea paavst Fransiscus ilmutust näinud lapsed Francisco ja Jacinta pühakuteks – neist said muide esimesed katoliikluse lapspühakud.

Esimene ennustus - tõlgendage ise, kuidas ise soovite :)

„Armas Jumalema näitas meile suurt tulemerd, mis näis olevat sügaval maa sisemuses. Selles tules nägime me kuradeid ja hingesid, need olid nagu läbipaistvad mustad või pruunid hõõguvad söed, kuid inimkujulised. Need püüdsid leekidest, mis nende endi seest tulid, igasse suunda põgeneda, olid nagu suure tulekahju sädemed, ilma raskuseta, tasakaalutud, valutundetud ja kahetsustundeta. Kuradid olid hallimad ja hirmuäratavate tundmatute loomade moodi, kuid samuti läbipaistvad."

Kes järgmist kahte ennustust tahab lugeda, siis palun, siin on (saksakeelne) link.
Sest mina pean nüüd magama minema.
Olge ise ka terved! 

Kirjumirjuvärviline Portugal

Ostsime endale auto.

Tegelikult tahtsin ma hoopis bikiine, kuid Portugali lõunarannikul pakuti ainult kalipsosid. Niisiis võtsime auto. Tundus tükk maad toredam diil.

 See ei ole see, mida te mõtlete. See on hoopis külake Lissabonist põhja pool!!!

Cascais, ca 30 km Lissabonist,  pidi olema järjekordne tore rand, teadis reisikorraldaja Kiti. Oligi. Sest Kristi sai teada, et tema telefon hakkab uuesti tööle alles korraliku papi eest ja mina sain peaaegu tasuta päevitused. Peaaegu tasuta selles mõttes, et siiamaani oli terve Portugaalia peale ainult üks koht olnud, kus bikiine pakuti. 160 euro eest. Auto eest küsiti sama palju ja autol on ometigi palju rohkem jubinaid. Pidurid näiteks. Bikiinidel, ükskõik kui palju nad ka ei maksaks, pole mingeid pidureid. Ookeanilained võtavad igasuguse hinnaklassi nagu lupsti maha.

Tänu autole elasime üle järjekordse maailmalõpu. Sellesse lõppu oli kohe väga palju rahvast kokku tulnud ja võib-olla sellepärast päris õiget maailmalõputunnet peale ei tulnud ka.  Aga Euroopa läänepoolseim tipp on Cabo da Roca sellegipoolest.

Maailmalõputunne oli paljudes teistes paikades, kus lained ürgjõuliselt vastu kaljusid peksid, kallast vahtu koppisid ja ühtki hingelist peale meie näha ei olnud.

Cabo da Roca, Euroopa läänepoolseim tipp

 Peniche linnakese taga oli näiteks palju rohkem maailmalõputunnet...

Sintra lähedal asub graniidimäe  (portugali keeles Penedo) otsas Pena loss. Kuulub UNESCO ehitusmälestiste nimekirja.

Kohalik rahvas hirmutas, et kui enne üheksat kohal ei ole, siis parkimiskohta ei saa. Seega tõusime enne kukke ja koitu. Ei lasta puhkusel inimesel puhata! Veelgi enam - hommikud on siin külmad!!!

Külm! Külm!! Külm!!!

 Lossi juurde kuulub suur inglise stiilis aed, sh tiigid ja pardimajad.

Väidetavalt inspireerinud Pena loss Baierimaa hullu kuningat Ludwigit Neuschwansteini ehitama ja väidetavalt olla Richard Strauss hõisanud, et tema on käinud küll Itaalias, küll Sitsiilias, küll Kreekas ja Egiptuses, aga midagi niisugust pole tema silmad veel näinud, et see siin on tema Püha Graal.  Lord Byron jälle arvanud, et on  Eedeni aeda sattunud. 

Värviline nagu Disney multikas :)

Kristi oli eriti sobilikult kostümeerunud.

Mütoloogiline pool-mees, pool-kala.

Lossiköök

Murumätasääristus

 Pärast väsitavat kultuurielamust oli mõistlik jälle korraks ranna poole vaadata. 

 Praia da Areia Branca nimeline rand paistis esiotsa igati ilus ja päikseline, kuid tuul rannas oli jälle Islandilt. Peitsime ennast küll muulikivide taha, aga on ikka parasjagu tobe tunne päevitada, kui kananahk ihu pääl ja hambad kolksuvad. Mis sest, et õhutemperatuur näeb igati soliidne välja. 

Kuid rannas oli kena kohvik...

Mõnusa disainiga rannakohvik

Värvidega on Portugalis üldse hästi. Mõner kohas kohe eriti hästi. Näiteks linnakeses nimega Águeda. Nemad mõtlesid aastal 2012 (aga võibolla veel varem) välja toreda turistimeelitusnipi ja meie näiteks läksime väga hea meelega nipi peale kohale.

 Kolm erineva disainiga tänavatäit vihmavarje!

Ja siis veel hulk igasuguseid rõõmsaid treppe...

Täpselt samal lihtlabasel põhjusel - ilusad värvilised pildid - oli meie kavas ka  Aveiro ehk Portugali Veneetsia.

Värviline hommikusöök Aveiro värvilises maailmas.

Aveiros oli jälle rand ka ette nähtud.  No ikka ilus rand. Praia da Costa Nova.  
 Siinse ranna eripäraks pidid olema vana traditsiooni kohaselt eritriibulised majad, et merelt tulevad kalurid oma kodu üles leiaksid.
Olidki. Triibud ikka sellestsamas kahhelplaadist tehtud, millest kogu ülejäänud Portugal.

Isegi perenaine oli triibuline, et merelt tulev kalur ta ikka üles leiaks :)

Täpselt siis, kui meil majad üles pildistatud ja päevituspesu selga sai - noh, need hiljuti hangitud bikiinid - oli udu platsis. Seesama, mille pärast majad tuleb triibuliseks teha. Aga meie auto - seda ei olnud ju keegi vahepeal triibuliseks teinud!!!

Grupijuhi kindlakäelisel juhtimisel leidsime auto siiski üles. Oli teine sealsamas, kuhu me ta jätnud olime. Ei olnud udu teda kuskile viinud.

Kui vanasti juhtis meid KPCC, siis nüüd GPS. Meile see sobib, vaatamata sellele, et ühes pühakojas juhtusime kuulma, kuidas GPS meie grupijuhti kamandas: "Keera paremale!" ...
Meile sobibki parem paremini.

... pealegi olen ma Lissabonis käinud...

"... ja pealegi olen ma isaga Lissabonis käinud."
Olgu, mitte isa, vaid sõpradega. Nüüd on see tehtud.

Lissabon, Tejo jõe kallas. 

Veinidieeti tuli väike vahe sisse - konkurente oli liiga palju...

Katsu käituda nii, nagu kohalikud, soovitavad turismiteatmikud.
Niisiis ostsime piletid liiinibussile. Linnast, mis kannab nime Järved -  Lagos -  on Lissaboni umbes 300 km ehk 4 sõidutundi. Seda, et lagos tähendab järvi, saime me muidugi teada alles palju hiljem. Siis, kui me olime ammu Lagosest läinud. Lagoses õppisime hoopis ära sõna bombardeiro, sellega pommitas kohalik bussijuht meid kohe esimesel õhtul ja see  tähendab tuletõrjujat. Bombardeiro tundub Portugaalias väga austusväärne ala olema, sest igas linnas, külas ja taluväravas on teeviidad, mis ütlevad, et kui tahad bombardeirost, siis keera sinnapoole. Küllap on siinses kliimas tulekahjud ka kergemad tekkima, sest tules põlenud hektareid oleme samuti juba mitut puhku näinud.

Niisiis sõitsime Lissaboni. Bussi kolmandal istmel valvas elu kohalik vanatädi,  isehakanud korralooja Hildur Sokk. Kõigepelt jälgis Hildur hoolega, et igaüks istuks täpselt sellel kohale, mis ette nähtud. Et ei oleks mingit isetegevust. Luges kõigile portugaaliakeelsed sõnad peale ja reguleeris asjade paigutamist ülemisele riiulile. Et kes millal ja kuidas tohib panna ja millal võtta. Pärast ränkrasket organiseerimistööd lubas Hildur endale väikese suigahtuse. Kogu buss hingas kergendatult. Hildur noristas kõikide rõõmuks Lissabonini välja.

Lissaboni sissesõit oli elamus. Ja mitte selle pärast, et ülisuur Jessuke tee veeres õnnistamas oli. 

Mitte ükski senistest maailma linnadest ei ole avanenud niisugusel moel. Me sõidame üle Tejo jõe. Sild, 25. aprilli nimeline - pooled asjad Portugalis on 25 aprilli nimelised -  on 2 km pikk ja tundus, et 2 km kõrge ka – no nii vähemalt tundus – ja teisel pool jõge ilmub justkui lõuendile maalitud linn. Teatmikud ütlevad, et Lissabon on küngastele ehitatud linn, kuid ükski seninähtud küngastele ehitatud linn ei ole kerkinud minu ette sellise üllatava mitmekihilise panoraampildina. 

25. aprilli nime kannab sild 1974. aastal toimunud nelgirevolutsiooni auks, mis Portugali demokraatlikule teele pööras. Veretu riigipöörde ajal pistsid sõdurid püssitorudesse ja mundri nööpaukudesse nelgiõisi.

Ma ei teagi, kas Lissabon mulle meeldis. Ma ei ole suuremat sorti linnainimene. Kuid põnev oli küll. Maaliline ka. Ja väga mitmenäoline. Modernsetest kvartalitest erinevate getojagudeni, igaühel mingi oma eriline hõng küljes.  Loendamatud kahhelplaadimustrid ja sillutised. Loendamatud lossid ja paleed. Loendamatud tühjaltseisvad majad, millest street art üle käinud.

 Modernne.

 Azulejo. Majade kaupa glasuuritud kahhelplaate.

Azulejo.

 

 Azulejo koos näitega kogu maa elektrifitseerimisest. Niimoodi Lissabonis käibki - kogu juhtmestik on väljaspool!

 Azulejo.

 Azulejo.

 Azulejo.

 Azulejo.

 Azulejo.

 Azulejo.

 Azulejo...

 Azulejo... neid võib imetlema/pildistama jäädagi.

Lissabon. Õllejooksjad. Erinevad nahavärvid. Erinevad inimesed.

„Ulvi, vaata oma kotti!” pööras eespool kõndiv Kiti ühel hetkel ootamatult ümber. Mingi seitsmenda-kahekanda-üheksanda meele ajel. Marssisime mäkke ja suhteliselt inimtühjal tänaval olid meie selja taha ilmunud kaks meest, mõlemal linnakaardid käes. Kaartide varjus olid ühe käed minu seljakoti kallal...

Seekord neil ei vedanud. Aga väga veider kogemus oli. Need silmad, mis mulle ümberpööramisel otsa vaatasid, olid nii sõbralikud ja ausad, no võibolla ainult natu-natukene kohkunud - umbes nii, nagu siis, kui sa tõepoolest, kaart peos, teisele inimesele otsa jooksed... 

Kuidagimoodi juhtus nõnda, et me olime kogu linna jalgsi läbi käinud.  Sellest saime aru siis, kui turistitrammi istusime. Trammi nr 28 lõpp-üeatuseks oli - nagu eluski -  surnuaed. Vat see oli elamus! Tänavate kaupa mausoleume! Sellist asja ei ole minu silmad veel näinud.

Ja see uudishimu. Ikka tahad ju teada, et mis seal sees on. See on ju lapsest saati nii!

Sees olid kirstud. Kahel pool sissekäiku riiulitel reas nagu asjaliku perenaise moosipurgid keldris.

Mõned kirstud olid alasti ja mõned olid sisse pakitud.

Mõned olid pakitud kangasse, mõned paberilaadsesse maerjali.Mõned olid juba väga ammu sisse pakitud, nii et pakend oli otsapidi lagunema hakanud.
Mõned hauakambrid olid ilusasti kirstumoosi täis, teised peaaegu tühjad. Mõne hauakmbri all oli kelder - võib-olla oli seal veel kirstumoosivarusid - aga need pragunenud tühimikud tekitasid eriti kõheda tunde.

 Tagasivaade surnuaiale

Arusaamatuks jäi, et kas Portugalis ongi nii, et surnud jäetkse maa peale ja elavad aetakse maa alla... Igatahes üks turismigrupp aeti keset tänavat auku. Liiklus pandi seisma ja läks! (Olla mingi Rooma-aegne teema, kinnitas augu serval kükitaja).

 Liikluse seismpanek käib siin kah lihtsalt.

Lissaboni UNESCO-asjad pidime loomulikult ka üle vaatama.  Seetõttu sattusime kõigpealt oliivipuude aeda.

Oliivipuude all. Taustal mälestusmärk kõikidelemeresõitjatele-maadeavastjatele. 

Meresõitjate mälestusmärgi ees on hiiglaslik mosaiik portugaallaste mereretkedest koos maailma kaardiga. Kristi püüab aru saada, ka Eesti on juba üles leitud või oleme veel üks suur saladus. 

 

Meresõitjate mälestusmärk. Vahva laineline mosaiik jätab mulje, et maapind lainetabki.

"Nii, nüüd tuleb hea pilt," kinnitas Kiti, kui oli selfi tegemiseks oma näo Kristi õlgadele sokutanud. Kristi arvas, et tema tahab ka ühispildile jääda... imekombel mahtuski kogu grupp pildile, veelgi enam, isegi UNESCO väärsus, Belemi torn, jäi juhuslikult peale...

Lõbusaid päevi teilegi!