Wednesday, September 27, 2017

... pealegi olen ma Lissabonis käinud...

"... ja pealegi olen ma isaga Lissabonis käinud."
Olgu, mitte isa, vaid sõpradega. Nüüd on see tehtud.

Lissabon, Tejo jõe kallas. 

Veinidieeti tuli väike vahe sisse - konkurente oli liiga palju...

Katsu käituda nii, nagu kohalikud, soovitavad turismiteatmikud.
Niisiis ostsime piletid liiinibussile. Linnast, mis kannab nime Järved -  Lagos -  on Lissaboni umbes 300 km ehk 4 sõidutundi. Seda, et lagos tähendab järvi, saime me muidugi teada alles palju hiljem. Siis, kui me olime ammu Lagosest läinud. Lagoses õppisime hoopis ära sõna bombardeiro, sellega pommitas kohalik bussijuht meid kohe esimesel õhtul ja see  tähendab tuletõrjujat. Bombardeiro tundub Portugaalias väga austusväärne ala olema, sest igas linnas, külas ja taluväravas on teeviidad, mis ütlevad, et kui tahad bombardeirost, siis keera sinnapoole. Küllap on siinses kliimas tulekahjud ka kergemad tekkima, sest tules põlenud hektareid oleme samuti juba mitut puhku näinud.

Niisiis sõitsime Lissaboni. Bussi kolmandal istmel valvas elu kohalik vanatädi,  isehakanud korralooja Hildur Sokk. Kõigepelt jälgis Hildur hoolega, et igaüks istuks täpselt sellel kohale, mis ette nähtud. Et ei oleks mingit isetegevust. Luges kõigile portugaaliakeelsed sõnad peale ja reguleeris asjade paigutamist ülemisele riiulile. Et kes millal ja kuidas tohib panna ja millal võtta. Pärast ränkrasket organiseerimistööd lubas Hildur endale väikese suigahtuse. Kogu buss hingas kergendatult. Hildur noristas kõikide rõõmuks Lissabonini välja.

Lissaboni sissesõit oli elamus. Ja mitte selle pärast, et ülisuur Jessuke tee veeres õnnistamas oli. 
Mitte ükski senistest maailma linnadest ei ole avanenud niisugusel moel. Me sõidame üle Tejo jõe. Sild, 25. aprilli nimeline - pooled asjad Portugalis on 25 aprilli nimelised -  on 2 km pikk ja tundus, et 2 km kõrge ka – no nii vähemalt tundus – ja teisel pool jõge ilmub justkui lõuendile maalitud linn. Teatmikud ütlevad, et Lissabon on küngastele ehitatud linn, kuid ükski seninähtud küngastele ehitatud linn ei ole kerkinud minu ette sellise üllatava mitmekihilise panoraampildina. 
25. aprilli nime kannab sild 1974. aastal toimunud nelgirevolutsiooni auks, mis Portugali demokraatlikule teele pööras. Veretu riigipöörde ajal pistsid sõdurid püssitorudesse ja mundri nööpaukudesse nelgiõisi.

Ma ei teagi, kas Lissabon mulle meeldis. Ma ei ole suuremat sorti linnainimene. Kuid põnev oli küll. Maaliline ka. Ja väga mitmenäoline. Modernsetest kvartalitest erinevate getojagudeni, igaühel mingi oma eriline hõng küljes.  Loendamatud kahhelplaadimustrid ja sillutised. Loendamatud lossid ja paleed. Loendamatud tühjaltseisvad majad, millest street art üle käinud.

 Modernne.

 Azulejo. Majade kaupa glasuuritud kahhelplaate.
Azulejo.
 
 Azulejo koos näitega kogu maa elektrifitseerimisest. Niimoodi Lissabonis käibki - kogu juhtmestik on väljaspool!
 Azulejo.
 Azulejo.

 Azulejo.

 Azulejo.

 Azulejo.

 Azulejo.

 Azulejo...

 Azulejo... neid võib imetlema/pildistama jäädagi.

Lissabon. Õllejooksjad. Erinevad nahavärvid. Erinevad inimesed.
„Ulvi, vaata oma kotti!” pööras eespool kõndiv Kiti ühel hetkel ootamatult ümber. Mingi seitsmenda-kahekanda-üheksanda meele ajel. Marssisime mäkke ja suhteliselt inimtühjal tänaval olid meie selja taha ilmunud kaks meest, mõlemal linnakaardid käes. Kaartide varjus olid ühe käed minu seljakoti kallal...
Seekord neil ei vedanud. Aga väga veider kogemus oli. Need silmad, mis mulle ümberpööramisel otsa vaatasid, olid nii sõbralikud ja ausad, no võibolla ainult natu-natukene kohkunud - umbes nii, nagu siis, kui sa tõepoolest, kaart peos, teisele inimesele otsa jooksed... 

Kuidagimoodi juhtus nõnda, et me olime kogu linna jalgsi läbi käinud.  Sellest saime aru siis, kui turistitrammi istusime. Trammi nr 28 lõpp-üeatuseks oli - nagu eluski -  surnuaed. Vat see oli elamus! Tänavate kaupa mausoleume! Sellist asja ei ole minu silmad veel näinud.


Ja see uudishimu. Ikka tahad ju teada, et mis seal sees on. See on ju lapsest saati nii!

Sees olid kirstud. Kahel pool sissekäiku riiulitel reas nagu asjaliku perenaise moosipurgid keldris.
Mõned kirstud olid alasti ja mõned olid sisse pakitud.
Mõned olid pakitud kangasse, mõned paberilaadsesse maerjali.Mõned olid juba väga ammu sisse pakitud, nii et pakend oli otsapidi lagunema hakanud.
Mõned hauakambrid olid ilusasti kirstumoosi täis, teised peaaegu tühjad. Mõne hauakmbri all oli kelder - võib-olla oli seal veel kirstumoosivarusid - aga need pragunenud tühimikud tekitasid eriti kõheda tunde.


 Tagasivaade surnuaiale

Arusaamatuks jäi, et kas Portugalis ongi nii, et surnud jäetkse maa peale ja elavad aetakse maa alla... Igatahes üks turismigrupp aeti keset tänavat auku. Liiklus pandi seisma ja läks! (Olla mingi Rooma-aegne teema, kinnitas augu serval kükitaja).
 Liikluse seismpanek käib siin kah lihtsalt.
Lissaboni UNESCO-asjad pidime loomulikult ka üle vaatama.  Seetõttu sattusime kõigpealt oliivipuude aeda.
Oliivipuude all. Taustal mälestusmärk kõikidelemeresõitjatele-maadeavastjatele. 
Meresõitjate mälestusmärgi ees on hiiglaslik mosaiik portugaallaste mereretkedest koos maailma kaardiga. Kristi püüab aru saada, ka Eesti on juba üles leitud või oleme veel üks suur saladus. 
 
Meresõitjate mälestusmärk. Vahva laineline mosaiik jätab mulje, et maapind lainetabki.
"Nii, nüüd tuleb hea pilt," kinnitas Kiti, kui oli selfi tegemiseks oma näo Kristi õlgadele sokutanud. Kristi arvas, et tema tahab ka ühispildile jääda... imekombel mahtuski kogu grupp pildile, veelgi enam, isegi UNESCO väärsus, Belemi torn, jäi juhuslikult peale...

Lõbusaid päevi teilegi!

 

3 comments:

  1. Väga värskendav lugemine!!! Sattusin ka ise mõned aastad tagasi Lissabonis olles, ilmselt sama kena kollase trammiga mäkke sõites, lõpp-peatusesse ehk surnuaeda! Põnevaid hetki teie vahvale grupile!

    ReplyDelete
  2. Sedamoodi nende kadunukestega sealpool tehakse jah. Hispaanias ollakse pisut, hm praktilisemad. Aga kuidas just, ei ütle:P Minge vaadake ise :)

    ReplyDelete