Tuesday, November 28, 2017

Džiisas, me oleme džunglis! vol 1

Džiisas, kes seda oleks osanud arvata!
Noh, võib-olla Leegi natuke oleks osanud ja võib-olla mina ja Jassu ka - aga et me siin nüüd ikka päris kohal oleme... Linnakeses, mille nimeks on Rabarber. Või Surramurra. Või Rurrenabaque.
Nii madalale oleme nüüd laskunud!!!
 Keset tänavat kasvavad banaanid. Kõrgust on meil 290 ümp.
Sest mõnda aega olime ju juba toimetanud kõrgustel 3600-4600. Ega see mingi ilus elu pole olnud, kui looduslikud imed nagu värvilised laguunid ja soolakud jne välja jätta. Oleme korduvalt nii koorilaulu kui sooloetteastete vormis laulnud hümni Eestimaale ja halleluujat kõrgematele jõududele, et nad meile niisuguse kena koha nagu Eestimaa sünnimaaks on valinud. Sest juba pikemat aega on inimasustuse näited umbes niisugused:  suur liivakarvane tühjus, siis mingi kogum sama värvi madalaid hoonelaadseid moodustisi ja siis uuesti tühjus.
Mingit otsest kõrgusehäda meil kellegi kallal pole, kuid erilist kiirust kah keegi  ei arenda - ei seljakotiga ega ilma. Kui korra õues ära käid, on tunne, nagu oleks kaks tööpäeva tehtud.  Kogu aeg on  justkui õhust puudus ja ninad on seestpoolt täitsa kokku kuivanud.
Suvaline asula kõrbes. Pilt bussiaknast, kuid ega nad kvaliteetsema foto peal ka eriti atraktiivsed ei ole. Nagu ka päriselus mitte. 

Korotše:  kui soolaväljadega ühele poole olime saanud, võtsime jälle bussid käsile ja istumise alla. Kõigepealt Uyunist Orurosse, sealt edasi Boliivia pealinna La Paz'i. Pealinna, mille nimi tõlkes tähendab "rahu".

Aga rahulikult me oma sõitu alustada ei saanud. Sa mu meie, mihuke džunglikisa käib bussijaamades, siinses kõnepruugis terminalides! Kassaaugud, kust pileteid osta, on justnagu olemas ja mõnikord on sealt võimalik ka pileteid osta, aga põhimüük käib siiski kisa kaudu. Vähemalt Oruros. Mida lähemale mingisuguse bussi väljumisaeg hakkab tulema, seda kõvemaks läheb kisa. "La Paz! La Paz! La Paz!" karjub trobikond müügiinimesi terminali eri otstes, piletipakid käes. Justnagu otsustaksid inimesed viimasel hetkel kuhu sõita... Kui pilet ostetud, siis bussini veel ei pääse - uksel seisab tädi, kes küsib terminalimaksu.
Tee peal  polnud samuti mingit rahu - üksluist maastikku elavdas uhke välgunoolte show. Ja vähemuhked laamakarjused ning põldudel küürutajad. Hallõ! Hallõ, luuja!
Tüüpilised Boliivia naised - on see laps või mõni muu kandam, kõik seotakse värvikireva linaga selga.

Ja siis ta tuli - nagu ilmutus!
Me olime lugenud, kuidas tegemist on maailma kõrgeimal asuva pealinnaga (Boliivial on tegelikult kaks pealinna, La Paz ja Sucre), mille mõned osad kuni 4050 ümp, et see on punastest tellistest ehitatud linn, et asub justkui kanjonis... ja ikkagi oli avanev vaatepilt rabav. Ilus. Teisisõnu: ma ei ole veel kunagi ühelegi linnale lähenenud maismaatranspordiga pealtvaates...
Bussiaknast tehtud klõps seda vägevat tunnet paraku edasi ei anna: taamal lumised mäetipud, eespool sügavale orgu vajuv linn.

...ja ma ei ole kunagi oma elus näinud nii palju tänaval urineerivaid mehi ja naisi. Selle jaoks on laiad klošš-seelikud muidugi head... Minu poolest võib La Paz rahulikult ka cusecapitali tiitli endale võtta.
Nagu ka liiklusummikute pealinna tiitli.

Tarkade klubi oli otsustanud ka Amazonase vihmametsad ette võtta. Nüüd ja praegu sel lihtsal põhjusel, et džungliretkede eest küsitakse igal siinsel maal päris kenasti pappi, omapäi sinna minna ei julge ja Boliivia on piirkonna odavaim riik.
Otsuse elluviimiseks polnud muud vaja, kui lihtsalt jälle natuke bussiga sõita. 15 tundi.

Sõidu käigus kohtame sisseviskajaid - džiisas, kui peen! Buss peatub - kõrge, mitte küll päris kahekordne, kuid ikkagi kõrgemat sorti buss - ja peatustes ilmuvad nagu võluväel akende alla tädid, käes korralikud lõunaprae komplektid. Kilekoti põhja on asetatud taldrik, selle peal kenasti serveerituna riis-liha-salat, tooteesitluse lõpuks tõmmatakse kilekotile sõlm peale ja lennutatakse ports bussiaknast kliendile sülle. See omakorda lennutab aknast alla  raha...
 Bussiaknaklõps sisseviskajast
Kilomeetreid polegi teabmis palju - 460 - aga et nende läbimiseks kulub 15 tundi... 
Esiotsa on vähemalt ilus. Mäed on kogu oma suursugususes jälle kohal. 
Me muudkui sõidame, aga seda, et me 4 km pealt  oluliselt madalamale jõuaksime, ikka veel ei ole - pilved voogavad meie ees ...
... ja peagi oleme omadega sees...
Et niimoodi võib üks pilv sul üle tee joosta!

Puhta pilves!
Bussiga pealpool pilvi

Lõpks enam ilus ei ole, on hoopis öö. Hämmastav, kui palju inimesi nendes mägedes elab!!! Alatasa on kuskil mingid tulukesed.
Ühel hetkel - see hetk on hommikul kell 6 - saab see 15 tundi lõpuks ometi otsa. Ei saa öelda, et oleks ülearu mugav sõit olnud, kuid me oleme kohal. Rurrenabaque's.  Meil on palav, kuid meil on ka bassein. Me oleme džungli serva peal.
Ja me läheme vastu uuele kolmepäevasele seiklusele. Umbes sellisele:



Ja sellisele...

  Spider monkey - Ateles fusciceps – esimese hooga sellele eestikeelset vastet ei leidnud

... ja sellisele...


 Leegi ja Jassu nägemuse leiab siit:
 http://www.leegi.jassu.ee/2017/11/29/taevast-maa-peale/

Saturday, November 25, 2017

Soolast oled Sina võetud...

 No kesse tõuseb kell 4.30 üles??? 
Ikka turist. Ei ole kellegi nii raske elu kui turistil...

 Aga asi oli seda väärt. 
Me olime eelmisel õhtul oma soolahotellis juba n-ö kergelt sisse soolatud, öö läbi aklimatiseerunud ja nüüd läks lahti!
 Salar de Uyuni on maailma suurim soolajärv - neli korda suurem kui Peipsi - ja Boliivia üks suuremaid turismimagneteid. Mitte üksnes oma maastikupildi, vaid  ka eriliste valgusolude pärast.  Lõputu valevus, mis heal juhul  kuskil kauguses pruunika mäega lõpu saab või siis lihtsalt horisondil taevasinasse hajub, teeb sellest kõigest täiesti erilise ja unustamatu elamuse. 
Päikesetõus
 Meie kamp. Sõitsime kogu aeg kaks autot koos. Küllap on see eelkõige turvalisuse pärast - kõrbeteedel küll levi ei olnud. Autodena kasutatakse üldjuhul vanemat sorti Toyota Landcruiser'eid, millest meeste mõistus üle käib. Nii, nagu meil vanal vene ajal...
Soolakõrbe mustrid hommikuvalguses

Sõidame edasi. Mõne aja pärast kerkib ei-tea-kust meie ette mägi - kaktuste mägi.  Isla Incahuasi, ketšua keeles Inka maja. Koos sajanditevanuste kaktustega.
Silm on vahepeal puhta valgega niivõrd ära harjunud, et väikese kõrgendiku tekkimine teele on peaaegu nagu ootamatu pühaduserüvetus. 
Autojuht  lubab meile lahkesti pea tunnikese mäega tutvumiseks.
Atakaama siilikkaktus (Echinopsis atacamensis) kasvab max 15 m kõrgeks. Mõned kaktused mäel olla kuni 12 m kõrged. Okkad 10, maksimaalselt 15 cm pikad. Noorte kaktuste okkad on teravamad, vanadel lähevad okkad peenemaks, kuni lõpuks on järel parajad harjasetuustid. Nagu inimestega, et elu lihvib vaguramaks?


Kaktusekänd
Mäe jalamile on sisse seatud turismiinfo punkt.

Sel ajal, kui meie mööda mäge kooserdme, on hommikusöögilauake end ära katnud.
Need peavad olema mõne turismitöötaja lapsed - kust nad muidu siia said?!?
 

Juhid sõidutavad meid veel jupikese edasi. Nüüd läheb lustipiltide tegemiseks.


Peaosas värskelt abiellunud tšiili poiss Diego
Peaosas tšiili tüdruku Nicolle müts. Kumbki neist, ei tüdruk ega müts, pole värskelt abiellunud.
Esimene Uyuni soolahotell, Playa Blanca. Tänaseks muuseum. Hoone ees on erinevate riikide lipud, sinimustvalget kahjuks mitte.

Uyuni soolajärv on kuni 120 m sügav, soolakihi paksus järve peal 2-7 m.
Uyuni soolajärve all on Boliivia suur varandus - maailma suuruselt teine liitiumivaru, hinnanguliselt ca 5,4 miljonit tonni. Liitiumi on nimetatud 21. sajandi kullaks, ilma milleta poleks meil ei nutitelefone, tahvelarvuteid ega autode akusid.  Võimalik et see asjaolu saab Boliivia elanike elu paremuse pole pöörama. Miks seda senini tehtud pole - Boliivia ei taha korrata hõbedakaevandustega tehtud viga, kus kohalikud elanikud kaevandustes rügasid-surid, kogu kasum rändas aga maalt välja USA-sse. Sedapuhku tahab Boliivia ise oma high-tech-vara pealt kasu lõigata. Kuid esialgu on puudus veel teadmistest...

Veidi enne Uyuni linnakesse jõudmist tehakse turistidele turupeatus.
Müüja ja turist. Kübarad ja kaabud kaitsevad eelkõige silmi ereda päikesevalguse eest. Mis põhjusel on naistel seelikud puusa pealt vateeritud, veel ei tea.

 Kohalik mood: patsid ja seelikud

Uyuni linn asub 3675 ümp ja  rajati alles 1889. MilitaareesmärkidAimaraa keeles tähendab uyuni „koormaloomade koht”. Koormaloomad kannavad teadagi soolakoormaid, seda kohaliku elu alust. 
Nägime soolaväljadel ka  soolakuhjasid - sool kühveldatakse labidatega hunnikutesse, kus ta mõned päevad kuivab. Hiljem viiakse veoautodega minema.
 
Rongide surnuaed Uyunis olla maailma suurim vanade rongide kogum. 1872 alustati Boliivia esimese raudtee ehitamisega, see pidi tooraineid nagu naatriumnitraat jt soolad, kuid ka metalle nagu vask, hõbe, kuld, sisemaalt Vaikse ookeani ranniku sadamatesse viima. Kui rööpad 19. saj lõpus Uyuni jõudsid, rajati linna vedureid tootev ettevõte ning Uyunist sai oluline raudteesõlm. 1940 kukkus kohalik tööstus kokku ja enamus väärismetallikaevandusi suleti. Seega ei olnud enam vaja ka ei vedureid ega vaguneid. Linna taga vedelevad sadakond vedurit-vagunit, vanimad 19 saj-st. Korrosioon närib neid tänu kohalikule kliimale vähe, suuremad kahjurid on sool ja kohalikud, kes juppe vanarauda viivad ning graffitiga katavad. 





Ja saigi meie kolmepäevane nuumareis läbi!
Esiplaanil teise auto juht, tema taga kogu meie reisiseltskond.

Õhtul Uyunis jalutades sattusime jummala juhuslikult tantsupeole... Miskit folkloorifestivali sarnast.


Tähelepanu patsimütsidele!




"Vaatame selle tantsu veel ära, see on aednike tants.."

Esiplaanil on aednike naispool...

Kerget jalga meile kõigile!

Leegi ja Jassu versioon:
 http://www.leegi.jassu.ee/2017/11/26/leggi-yasmin-ariei-boliivia-soolal/

Meil on kodu keset kõrbet

Eelmise päeva emotsioonid välja magatud, ootame põnevusega uut päeva.

 
Boliivia külanaine
Kõigepealt näidati meile järvesoolal (oh, kuis tahaks kirjutada "järvejääl"!) vikunjasid. Neid laama metsikuid sugulasi. Aru me ei saanud, mida nad seal teevad. Sõid soola???
Siis tuli uus peatus, et me saaksime  guellata'sid vaadelda. Tšiillanna Nicolle istus selleks kohe põhjalikumalt maha, et mägi-nösuhanesid (Chloephaga melanoptera) imetleda.
Aga meie Leegiga, noh, meie oleme sellised praktilise meelega maalapsed ja hakkasime hoopis midagi muud vaatama. Et mis mustad laigud need siin on.
Ilmselgelt olime kellegi kempsu sattunud. "Llama," ütles autojuht, kui me ta kättpidi kohale olime vedanud. Heldene aeg, nii suur loom ja nii väikesed pabulad!!! Ja mõtle, kui viisakalt käivad kõik ühte kohta kakale!
Siis tuli uus igav liiv ja tühi väli. Noh, kõrgust sellel väljal ju on, aga vaadata põle justkui midagi.
Ühel hetkel keerasime mingite kaljude poole. "Jälle mingid kivid," mõtlesin. No ei ole vaimusta need kivid siin Islandi inimest...
Aga kivide taga oli salaauk! Ilmselgelt kõrbe poegadele vapustav rohelus ja, noh, olgem ausad, põlnd kole ka eestimaisele silmale.

Ja siis - oaasi taga veel teinegi oaas! Järvesilmakesega!!!
"Need seal taga on laamad", kinnitab pikknokaga Jassu.
Siin nägime ka viscacha'sid (Lagostomus maximus), pikkade kõrvade ja rebasesabaga jäneshiiri, tšintšiljade sugulasi, suure ja võimsa peaga tegelasi, kes kasvavad kuni 8 kg raskuseks. Kehapikkus 47-66 cm, lisaks 15-20 cm saba. Ehitavad endile uhkeid urukomplekse - kuni 600 m2 ja 30 sissepääsu. (Pildi leiab Leegi-Jassu blogist). Kuuluvad aastast 2007 ohustatud liigina Punasesse Raamatusse.
No muidugi olid seal laamad ja neid läks sinna veel ja veel!
Laama on Andide indiaanlaste koduloom. Mäletseja. Sööb rohtu, mis täielikult ei seedu. Mao ehitus võimaldab pooleldi seeditud toidul uuesti suhu tõusta, kus loom seda pikalt edasi mälub.
 
Liigub legend, mille kohaselt Ameerika mandrile tulnud hispaanlased, kes polnud laamasid kunagi varem näinud, küsinud inkadelt, mis nende huvitavate loomade nimi on (“¿Cómo se llama?”). Niisiis arvanud inkad, et laama on loomade hispaaniakeelne nimetus. Tegelikult on see legend hiljem ümber lükatud, sest laamasid tunti laamadena juba enne hispaanlaste saabumist. 

Laamasid nagu kaameleidki kasutatakse veoloomadena. Nad suudavad kanda 22-35 kg raskust ja kõndida sellega kuni 30 km. Kui loomi aga liigse raskusega koormata, siis nad lihtsalt keelduvad liikumast ja koostööd tegemast. Ülekoormatud laama heidab pikali, võib sülitada, sisiseda või omanikku isegi jalaga lüüa. Laama turtsub ja puikleb niikaua, kuni tema koormat kergendatakse. Suudavad joosta kuni 56 kmh.

Laamasid on siin tõepoolest kõik kohad täis.

Veidi aja pärast pöörab juht põldude vahele. Põldude?? Vahin arusaamatuses sissetõmmatud vagusid. Mis issandama taim saaks siin kasvada??
"Kinoa," ütleb juht. Tšiillased noogutavad, nagu teaksid nad, millest jutt käib. Me ikka oleme püüdnud sotsialiseeruda ja nende käest mõned väljendid ära õppida. Nagu näiteks "mucho frio" - väga külm - seda läks eelmisel päeval altasa vaja - või ¡Buen provecho! - head isu. (Viimast on väga lihtne meelde jätta: kõik hea läheb pärast seedetrakti läbimist vetsu). 
Kahepoolse olematu keeleoskusega oleme selgeks teinud, et meie selja taga istuv paarike Diego ja Sandra on nädal tagasi abiellunud ja praegu pulmareisil ning meie ees istuv Nicolle kavatseb kolmenädalase tripiga Titicaca ja Machu Picchuga hakkama saada.

"Kinoa," noogutavad tšiillased. "Me saame seda täna lõunasöögiks."

Kinoa, eesti keeli tšiili hanemalts, on taim, mida Andides on kasvatatud juba 5000 aastat. Kuulub samasse perekonda peedi ja spinatiga. Taim võib kasvada 1-3 m kõrguseks ja annab arvukalt väikseid seemneid (läbimõõduga 2 mm), mis välimuselt meenutavad hirsi omi. Neid süüaksegi. Suudab kasvada kuni 4000 m ümp ja talub  temperatuure miinus 8 kuni pluss 38.
Kunagi oli kinoa koos kartuli, tomati, ubade ja maisiga siinsete rahvaste peatoiduks. Inkadele oli kinoa püha toit. Ketšua keeles kutsuti teda chisaya mama ehk teraviljade ema, kuigi teraviljadega on tal vähe ühist. Teraviljaks nimetatakse teda seetõttu, et kinoa seemneid kasutatakse söögiks samal moel kui teraviljagi.

Hispaaniast pärit vallutajad keelasid inkadel kinoa kasvatamise ja hävitasid selle põllud. Kõigil keelust üleastujatel lubati käed otsast raiuda või ähvardati koguni surmanuhtlusega. Vallutajad püüdsid vähendada kinoa kasutamist põhjusel, et sellel oli oluline osa inkade usulistes rituaalides. Inkade valitseja avas igal aastal põllutööde hooaja sellega, et külvas ise esimesed kinoa seemned mulda, kasutades seejuures puhtast kullast tehtud tööriistu. Samuti oli inka sõjamestel teada kinoa suur toiteväärtus: pikkadel sõjaretkedel olid neil toidumoonaks kaasas kinoast ja rasvast tehtud pallikesed, mida kutsuti sõjapallideks. Jõudu ja vastupidavust andvate omaduste tõttu kutsuti teda ka “asteekide kullaks”.
 Karmid meetmed osutusid tõhusaks ja kinoakasvatus hääbus sajanditeks.
Põld on ümbritsetud aiaga. Aiapostid on "kättesaadavast materjalist".

Aasta 2013 oli ÜRO poolt tahvusvaheliseks kinoa-aastaks kuulutatud - et sellele väärtuslikule toidutaimele rohkem tähelepanu pöörata.
Tänapäeval on nõudlus kinoa järele kasvanud. Üheks põhjuseks on heaoluühiskonna inimeste üha süvenev teraviljavalgu gluteeni talumatus.
Kaitseks laamade eest on põlde ümbritsevad aiad täis seotud plastikuribasid, põldudel oli näha ka hernehirmutisi.

Peale 1952. aasta revolutsiooni sai Boliivia USA-lt palju toetust ning selle käigus jõudsid traktorid ka Altilpano tasandikule. See oli  kinoakasvatuse jaoks oluline muutus. Kuna traktorid ei saa kitsastel mäekülgedel liikuda, hakati kinoat kasvatama tasasematel karjamaadel, kus varem karjatati laamasid. Nägime möödasõidul mäenõlvadel  hulgaliselt vanu kiviaedadega ümbritsetud terrasse - küllap siis kunagised kinoa-kasvatamise alad.
Kinoat kasvatatakse selle tervislikkuse pärast, kuid paradoksaalsel kombel on kinoakasvatuse piirkond kogu Boliivia üks kõige rohkem alatoitumuse käes vaevlev piirkond. Farmerid ei saa lubada endale oma kasvatatud toidu söömist – see müüakse maha ning ostetakse odavam väiksema toiteväärtusega toitu.  Kinoa tootjad müüvad kogu oma toodangu ja toituvad ise odavamast riisist või makaronidest.
Anakonda kanjon
Lõunapausiks jõudsime mingisugusesse külakesse, mis välisfassaadi järgi tundus oema suurem, parem, rikkam ja ilusam kui teised. Kõik eelmised (muide, iga küla sissesõidul on tõkkepuu ja valvur - läbisõidu eest tuleb maksta!) on ikka eritit kõrbehallpruunid olnud.
Peatänav. Lapsed teel  :)
Lõunasööki oodates põikasime ühe nurga taha ja - voila!, millie hoone! Kahtlustasime, et see on kool.
Ei olnud. Oli hoopis spordisaal!!!

Pärast rikkalikku lõunasööki (mäletate, me vahetasime dieedi nuumaprogrammi vastu välja) jõudsime järgmisesse peatuspunkti. Väga toredasse, sest siia toodi kõik turistid üle ilma kokku. Õlut jooma. Külm õlu kõrbes - eks kõla imeliselt!
Proovisime kõik erinevaid maitseid - kokaõlu, kinoaõlu ja meeõlu. Viimased kaks maitsesid nagu nats kehvapoolne õlu ikka, koka oma oli kihtsalt väga võõra maitsega.
Noh ja eks peale seda olnudki aeg öömaja järgi ringi vaatama hakata.
Mesikeel San Pedros oli lubanud meile soolahotelli.
Nii olnudki.

Toanaaber tšiillanna Nicolle.
"Homme hommikul on väljasõit kell viis," ütles autojuht.

Leegi ja Jassu blogi koos piltidega mägi-nösuhanedest ja viscacha'dest: 
 http://www.leegi.jassu.ee/2017/11/26/leggi-yasmin-ariei-boliivia-soolal/