Kas ma pole ehk liialt kergemeelne, hakkasin bussis mõtlema. Alles ma olin Portugali armunud, tundsin isegi mingil määral süümepiinu, et ma niimoodi oma viimase suure armastuse, Islandi selja taga flirdin. Enne Islandit olin pikalt armunud olnud Norrasse ja Kreekasse, samal ajal kõrvalt veel ka talvist Lapimaad piilunud-igatsenud. Veel varem olid olnud Lõuna-Saksamaa, Austria ja Šveits. Ja muidugi Gruusia. Ja väike romaan Indiaga... Ja nüüd olen ma jälle ära tehtud!
Tšiili üldiseloomustuseks sobib suurepäraselt järgmine kujutelm: tee Eesti pikuti pooleks, kinnita see ribake Nordkapi külge ja voldi teda nüüd lõuna poole Sahhaarani välja. Riba keskele jääb pealinn, Peipsi-poolsesse külge Andid ja nende taha - noh, näiteks Argentiina.
Me otsustasime Andid üle vaadata.
Liinibuss teel Valparaisost Mendozasse näitas meile Ande kaheksa tundi. Kaheksa tundi vaimustavaid dekoratsioone ja pastellipillerkaari! Ma ei olnud selleks valmis...
Tõus kurule - 27 serpentiini. Või siis 29. Või siis veel rohkem. Jassu kell ütles igatahes, et me tõusime peaaegu 3200 m kõrgusele. Seega sai otsekui Saksamaa kõrgeimast mäest bussiga üle sõidetud, varuruumiga kusjuures...
Pilt on tehtud Tšiili poolel umbes 3000 m kõrgusel. Ma kahtlustan, et need on teetööliste ja -hooldajate majakesed.
Viisakad, eksole.
Piiriületus umbes nagu Venemaale reisides - suur angaar, buss(id) sõidavad sisse, rahvas läheb passikontrolli,.. Enne kontrollimisi lõime veel Jassu huuled läikima. Hügieeniline pulk oli kaugel pagasiseljakotis, lähedal vaid daamilik huuleläige. Arvasime, et passikontrollil peaks ilusa ja hoolitsetud välimusega inimeste üle ainult hea meel olema. Jassu ise kinnitas ka, et "nats gei on okei". Paraku oli passssikontrolli meestel täiesti suva, kelle pass neile anti. Inimesele otsa ei vaadanud, , muudkui jõllitasid oma peeneid skännereid ja ekraane. Järgmine kord vahetame Leegiga passid ära, näis, kas läheb läbi.
Passikontrollis olime viimased, aga kui oma kahekordse bussi ülakorrusele ronisime, põlnd seal kedagi. Aga ega me kuskile mujale ka osanud minna. Varsti tuli üks tüüp - see, kes meile bussis hommikusöögi oli serveerinud!!! - ja rääkis midagi ladusas hispaania keeles. Hispaaniast ei mõiganud me miskit, aga kehakeel reetis, et peame bussist välja minema.
Teised valgustasid kõik usinasti oma pagasit. Aga nad olid sellega täiesti lõpukorral, meie vastu keegi huvi ei tundnud ja nii läksime kõik koos bussi tagasi. Tubliks mitmeks tunniks jäi õhku väike põnevusmoment - kas meie pagas on veel bussi pakiruumis olemas või ei...
Pagas oli olemas :), selgus Argentiina linnas nimega Mendoza.
Ja siis see algas!!!
Ma olen ju noorusaegadest peale teadnud, et mägede pildistamine on üks paras enesepett, aga iga kord lähen jälle ja jälle õnge.
Ja ma näen suurt vaeva, et mitte kõiki imelisi vaateid siia üles riputada... Ja soovitan piltidel klõpsata, et neid suuremana näha - siis tulevad ka need pastellid, millest ma siin nii vaimustunult õhkan, nähtavale...
Esiotsa on veel "natuke lumised mäed" hallide ja roheliste triipudega.
Natuke termaalala-värve
Natuke punaseid vaateid...
... sellised sakid...
... ja sellised triibud...
... ja sellised kolmnurgad...
... ja jälle punased mäed...
... ja rohelised...
... ja hallisigrimigrilised...
... ja kollased ja...
... ja siis olid käes Argentiina viinamarjaväljad.
Juhhuu, veinidieet!!! :) Mu meel on täiesti kerge ja ma olen sellega väga rahul :)!!!
No comments:
Post a Comment