Nüüd om nii, et mi kävemi edimest kõrda indiaanlastel külän. Ja tuu külä oll väega kaugõlõ mäki vahele är käkitü. Tuu jaoss oll vaja ediotsa eski 4000 meetrit taivahe nõsõda ja sõs tõsõlt puult jälkina kilomeetrijagu alla laskõ.
Kõrgeim koht teel Iruya külla , 4000 m kõrgusel asuv Abra del Condor.
Aga inne, ku mi tuud kõkkõ tetä saimi ja indiaanlaisi manu jõudsõmi, tull meil unik mõistatuisi är lahendedä.
Nagu näiteks, et mis vilin see meid Salta linnas tervitab. Vilin, mis käib igasugusest liiklus- ja linnamürast kaugelt üle. Poole miljoni elanikuga linn teeb tipptunnil ikka üksjagu lärmi.
Kui me olime vilin-vidinat tükk aega tähelepanelikult, peaaegu et detektiivselt jälginud, leppisime kokku, et need peavad olema mingit sorti tsikaadid või selle seltskonna lähisugulased. No me kõik kolm oleme oma elus tsikaade kuulnud, aga sihukesi kisakoibasid, kes linnamürast üle oleks, selliseid veel mitte!
Siis oli meil vaja lahendada mõistatus, kuhu minna, kui kauaks minna, kellega minna ja millega minna. Need olid kõik omavahel väga tihedalt seotud mõistatused, sest selgus, et liinibussid järgmisesse planeeritavasse piirkonda käivad ainult teatud nädalapäevadel.
Kellega minna - Salta linn on paksult täis autorendifirmasid. Millega - olime tänaval näinud võigast roosat jeep'i ja püüdsime seda Jassule pähe määrida. Ta ei võtt vedu. Ainult sellepärast saimegi me endale Chevrolet Classic'u täismanuaalse variandi: aknaklaase väntad käsitsi, peegleid kruvid käsitsi, kojamehi... rooli kruvid ka käsitsi nii et higi tilgub.
"Kust arhiivist nad selle auto tõid?" imestas Jassu, kui oli pool tundi rooli taga rinnalihaseid treeninud.
Kuhu minna oli samuti keeruline küsimus. Autorendifirmad soovitasid üksteise võidu kord põhja-, kord lõunasuunda. No ja meie, kaugelt võõralt maalt tulnud inimesed pidime siis nende eest ära otsustama! Googeldasime Leegiga õhtu otsa, lõpuks otsustasime omadega põhja minna.
Nii rasket otsust tuli tähistada. Meil oli juba tükk aega tahtmine ühte korralikku parrilla't külastada, see olla Argentiina kohustuslik komponent. Nüüd olid aeg, põhjus ja võimalus olemas.
Parrilla on esmajoones grill-liha söögikoht. No tõesti, ma võiksin ise neile grillmeistriks minna! (Kõik, kes teavad minu kokandusalaseid võimed, ahastavad hetkel valjuhäälselt.)
Välja nägi värk vägev ja laualetoodud vaagen hirmsuur, kuid kõik, mis vaagna pääl, oli üle kärsatatud ja ropprasvane. Mitte liha ise ei olnud rasvane, vaid valmistamisel oli seda kuidagi rasvaga elavdada püütud. Kõike, mis vaagnal oli – grillvorstikesi, verivorstikesi, neere, südant, ribisid, maksapasteeti, pärisliha... Söökide juures kehtib siin sama reegel mis Portugalis: kahene ports on kolmele piisav.
Nii et söögist me elamust ei saanud, küll aga joogist. Joogiks tellisime "limonadi", aga saime hullhea laimijoogi jääga. Lihtsalt grandioso!
Siia vahele võiks poetada, et hommikusöökide juurde pakutav Dulce de Leche, magus, kleepuv karamellkreem, omamoodi, kohalik piimast valmistatud vaste igasugustele nussadele, maitses meile ka väga.
Kui me siis keskööl oma ülitäis lihavatsasid (sest kõike pidi ju ikkagi maitsma – ikka grillitud maksa ja südant ja seda ja toda tükki jne) läbi linna lohistasime, saime lõpuks ka kohalikust ööelust osa - jalakäijate tänavad kobrutasid mõnusalt tšillivast rahvast, kohal olid nännimüüjad, tänavamuusikud ja -kunstnikud, pimedad ja nägijad... Pole ka ime, kui temperatuur on südaööl pluss 25 ja päike ei kõrveta. Keskpäevane siesta on siinmaal samuti au sees. Temperatuure arvestades igati mõistlik.
Aga ööd on siin külmad. Varahommikud ka. See selgitab ilmselt, miks enamus inimesi liigub ringi pikkades varrukates ja pükstes. Koolilapsed ka. Koolilastel on riietuse juures väike kelmikas päikesepeletusmoment ka: nad kannavad valget kitlit. Näevad välja nagu pisikesed nunnud meditsiinitöötajad. Või nagu suured meditsiinitöötajad, kui nad on natuke vanemaks kasvada jõudnud.
Eriti külmad on ööd siis, kui 3000 meetri kõrgusele telkima jääda. Siis on hommikuks telgikatus jääs ja Jassu kaebleb, kuidas ta pole öö läbi maganud. On ikka inimesel nõudmised, ah? Tookord, kui külje alla kerisekivid olid sokutatud, tookord ta ka ei maganud...
Niisiis me olime otsustanud põhja minna.
Kõigepelt tuli muidugi toidutagavarade eest hoolt kanda. Sattusime marketisse, kus ilus tõmmu argentiina poiss nõudis, et ma oma seljakoti käekotti paneksin. No ma siis panin, ta ju nii ilusasti palus... ise mõtlesin küll, et hüvasti passid, pangakaardid ja muu maine vara - aga poiss pani mu käekoti lukku, riputas selle mulle õlale, patsutas julgustavalt ja ütles "Ciao!"
Niisiis suundusime riiulite vahele.
Kassas tegi järgmine poiss mu koti lukust lahti... Tegelikult päris kaval süsteem varguste ärhoidmiseks.
Nojah. Et põhja siis. Sest seal pidi jälle üks UNESCO-värk olema ja siis pidi seal veel üks väga äge küla olema. See indiaanlaste oma.
Kuid enne, kui me UNESCO - orgu jõudsime, pidime me peaaegu lehma alla jääma.
No tõepoolest
hüppas lojus kõrgelt metsasest mäest alla otse auto ette! Jumala
ja Jassu abiga pääsesime kõik eluga, sh lehm.
Veel imetlesime enne UNESCO-orgu mägipaisjärve liivarannal päevitavaid hobuseid (olid juba pruunid küll) ja muidugi pidime kaktustel külas käima. Sest nüüd olid nad endid ikka juba suurte perekondade ja suguvõsadega tee äärde sättinud.
Teekond läbi Humahuaca oru. Org on kuulus oma maaliliste mitmevärviliste mägede poolest. Majade vahel on näha kaktusi.
Humahuaca Org (Quebrada de Humahuaca) on olnud asustatud juba 10 000
aastat tagasi, ning hiljem, 15 sajandil kulges mööda orgu oluline inkade
kaubandustee. 155 km pikkune org kuulub UNESCO maailmapärandi
nimistusse alates 2003 aastast.
Kui kaktuseväljad juba massilisemaks muutuvad, otsustame neid tegelasi lähemalt uurida. Selle käigus saame kõik osa eestlaste südamlikust soovist "Okas päkka!"
Kui arvestada, et kaktused kasvavad ca 1 cm aastas, siis on need siin ju üsna auvärses eas...
Me ei ole küll päris kindlad, aga võib-olla on siingi tegemist kaktustega... Elektriliinidega igal juhul.
Pärast surma läheb kaktuse hing kas turismimaailma...
... või kappi. Sest luukered käivad ju kappi.
"50 kilomeetrit, aga te sõidate seda kaks tundi", oli hoiatanud üks autorendimeestest. Tal oli õigus. Iruya asub täielikus pärapõrgus - ja sellele vaatamata oli tee ääres mõni üksik-üksik majapidamine ning mööda kuivanud jõeorgu astus kõrgete mägede vahel kuskile üksildane valges kitlis koolilaps... Väga sürr.
Wikipeedia ja muud guugeldused ütlevad, et küla asub 2780 m kõrgusel, et seal elab 1070 inimest ja et nad enam-vähem kõik on indiaani päritolu. Et seal kasvatatakse 200 erinevat sorti Andide kartulit (?!?). Et elatutakse põllumjandusest (mägikülas??) ja turismist.
Nonii, kes tahaks siin põllumajandusega tegeleda? Kui pilt suuremaks klõpsida, leiab üles kiriku ja sellega ka küla keskuse.
Ca 6-7km kaugusel külast astus mööda jõesängi koolilaps...
Tänavad kiriku juures on järsud ning lähevad ülevalpool järjest järsemaks ja kitsamaks, nii et lõpuks jääb
alles meetrilaiune jalgrada.
Külas trehvas parasjagu olema mingit sorti laat. See oli hea võimalus indiaanirahva nägusid näha, kuid pildistada me kuidagi ei tihanud. Võimalik, et lapsepõlves loetud lood on meid täitnud ülima harda aukartusega.
Meie jõudsime kohale sel hetkel, kui kõik külaelanikud varjualuses bingot mängisid.
Valgetes kitlites koolilapsed
Aastal 2007 tehti Iruyas hirmkallis reklaamiklipp Guinnessi õllele. Klipid on youtube'is olemas, kuid üsna kehva kvaliteediga. Kui keegi tahab, siis võib ära vaadata - esimene kestab 1,34 ja teine, mis selgitab esimese valmimist, üle 9 minuti.
Reklaamklipis on kasutatud ka põhupalle. Iruya nimi on pärit ketšua keelest (inkade „riigikeel”) ja tähendab „koht, kus kasvab palju põhku“. Ehk mingit kõrrelist.
Just siin olime otsustanud saada oma elu esimese mate-elamuse. Ikkagi Argentiina rahvusjook!
Kuna külarahvas oli kõik peoplatsil, olid ka söögikohad suletud. Välja arvatud see üks, mille meile soovitas hostelipidaja, kellelt nõu küsisime. Vähe sellest, et ta teadis, kust me matet saame, ta oskas öelda ka "Tere!" ja "Tere hommikust!" - sest eestlasi olla enne meidki sinna ära eksinud... Sa oled keset tühje ja paljaid Lõuna-Ameerika mägesid mitme kilomeetri kõrgusel ja siis üks indiaanlane ütleb sulle tere!
Mate-isu tuli minule peale juba tubli kümmekond aastat tagasi, kui sattusin lugema Nele Pesti ja Kristjan Janseni raamatut „Mate ja miljon mahla.” Isu tuli peale koos sooviga seda jooki tema õiges keskkonnas proovida.
Sõna „mate“ (hääldatakse „ma-tee“) tuleb ketšua-keelsest sõnast „mati“, mis tähendab „pudelkõrvits“ - anum, mille seest matepiirkonnas elavad guaranii indiaanlased seda jooki jõid. Nime "mate" andsid joogile Hispaania vallutajad, guaraniid ise kutsusid jooki nimetusega „caigua“: „kaa“ (ürt või taim), „y“ (vesi) ja „gua“ (pärit), mida võib tõlkida kui „taimevesi“ või „taimeleotis“
Taim, mida leotada, on matepuu ehk paraguai iileks. Õigemini selle kuivatatud lehed. Igasuguseid toredaid lugusid-legende mate kohta leiab lehelt http://www.matemaailm.ee
Igatahes saime me teada, mismoodi see värk käib.
Omaette emotsioon oli matet serveeriva daame kõnnak, kelle puusad õõtsusid kahele poole nagu puuoksad tormituules. Nii kuninglikku astumist pole mina varem oma elus näinud. Ka selleks tuli sõita maailma lõppu.
Argentiinlased joovad keskmiselt 5 kg matelehti aastas pro persoon, see on neli korda rohkem kui kohvi.
Matet võib juua magusana ja kibedana, mate joomine on rituaal ja kultus. Mate põhikomponent, Yerba Mate, sisaldab kofeiini. Väidetavalt juuakse matet Argentiinas kõige sagedamini seltskondlikus ringis, ühest nõust ja ühe kõrrega, nii, nagu seda on tehtud aastasadu. Enne, kui mate järgmisele joojale edasi antakse, kallatakse termosest kuuma vett juurde.
Mate-joomiseks kasutatava metallkõrre nimetus „bombilla“ tuleb hispaania keelest ja tähendabki kõrt.
Praeguse Paraguay, Argentiina põhja- ja Brasiilia lõunaosa hõlmavas piirkonnas elavad guaranii indiaanlased jõid matet pilliroost valmistatud kõrrega, kus sõela ülesannet täitsid kõrre ühte otsa pandud seemned, et matepuru kõrt ei ummistaks. Legendide järgi said nad selle joogi jumalatelt tänuks ligimesearmastuse ja sõpruse eest.
Matele on omistatud igasuguseid häid omadusi – olla ergutav närvidele, toniseeriv lihastele, toeks ainevahetusele ja hea nahaprobleemide korral...
Te saate ju aru, et ma kavandan vaikselt matedieeti?
* * *Ja siis me muudkui sõitsime mööda seda UNESCO-orgu ja igal pool oli ilus küll, aga noh, me oleme selle iluga juba üksjagu ära ka hellitatud...
...ja siis me leidsime ta! Veel ühe imelise külakese! Purmamarca.
Purmamarca. Esiplaanil mudatellised, taga "seitsmevärviline mägi".
Ka Purmamarcas oli laat...
Boliivial (nagu Leedulgi) on kaks riigilippu. 2009. aasta põhiseaduse järgi on Boliivia teiseks rahvuslipuks inkade
ruudukujuline embleem Wiphala. Lipule ametliku staatuse andmisega
taheti rõhutada, et enamus Boliivia rahvastikust on indiaani päritolu.
Wiphala on Andide põlisrahvaste lipp, täpsemalt öeldes embleem, mis on
valdavalt lipu kujul. Wiphala seitse vikerkaarevärvide tähendused:
punane – maa ja Andide inimesed, oranž – ühiskond ja kultuur, kollane –
energia, valge – aeg, roheline – loodusressursid, sinine – taevas (ka
ülekantud tähenduses), lilla – Andide rahvaste enesemääramisõigus.
Argentiina sini-valge-sinise lipu kohta on öeldud, et see sümboliseerib
nii riigi asukohta kahe ookeni Vaikse ja Atlandi vahel (kaks sinist)
kui ka lumega kaetud Ande ning taevast nende kohal. Mai-päike lisandus
lipule tükk maad hiljem ja kujutab endast Intit, inkade päikesejumalat.
Pikka aega kasutati lippu rahuaegadel ilma päikeseta ning
sõjaperioodidel koos päikesega. Alles aastast 1985 tohivad tavainimesed
päikeselippu privaateesmärkidel kasutada.
Kõige ees Wiphala (üksiti ka Boliivia), keskel Tšiili ja kõige taga Argentiina lipp.
Mudatellised - tüüpilisim ehitusmaterjal siinkandis.
Me hakkame Argentiinast lahkuma. Oleme külastanud selle hiigelsuure (pindalalt maailmas 8. kohal) Hõbedamaa (Argentiina nimi tuleb ladinakeelsest argentumist) pisikest nurgakest loodeosas. Mida ma võiksin kokkuvõtteks öelda?
- Siinsed argentiinlased sarnanevad iseloomult eestlastega rohkem, kui ma oleksin osanud arvata. Nad ei torma sulle kallistades kallale ega kipu võõrastega ülearu suhtlema. Kui sa aga ise otsa lahti teed, on nad lahked, abivalmid ja naeratavad. Kuid mitte võõristavalt ülevoolavad ega pealetikkuvad. Sõbralikke naeratusi on kindlalt rohkem kui Eestis.
- Siin ei pea tingima – asjad on sellise hinnaga, nagu nad on. Hinnatase umbes sama mis Eestis. Kohati on näha üsna suurt vaesust, kuid näha ei ole ülearust rikkust. Vähemalt mitte riigi selles osas.
- Samas on iga ka kõige viletsama roigasküla juures kaasaegne plastikust liumägede jms vahenditega laste mänguväljak. Tõsi, ühtegi last ma seal mängimas näinud pole, kuid võib-olla olen ma neid väljakuid näinud valel ajal, nt keskpäevase siesta ajal.
- Argentiina kõige tähtsam mees on San Martin. Nagu Lenin. Ükski asula ei saa hakkama ilma temanimelise tänava ning skulptuurita. José de San Martin oli koos Simón Bolivariga Lõuna-Ameerika vabastaja 19. sajandil Hispaania kolonisaatorite alt.
- Diego Armando Maradona on ikoon. Ikoonidesse usutakse. Vähemalt jäi selline mulje, kui me ühes külas jalgpallistaadioni äärde sattusime - paksult pisikesi poisse täis ja milline emotsionaalne kisa nii väljakul kui selle ääres!!! Tegemist ei olnud mingite võistluste, vaid tavalise trenniga. Järgmine kord jäi sama mulje 2800 m kõrgusel asuvas külas ja siis 3600 m kõrgusel asuvas külas. Viimane mõjus kuidagi eriti ootamatult – üleni kivipruun küla ülesõidul Andidest, ei ühtegi rohelist tupsu, ja siis jooksevad selles ühtlases pruunis ringi värvilistes särkides jalgpallurid...
- Mitte keegi ei ole mulle mitte kunagi öelnud, et Andid on nii värvilised!!!
- Nandud ongi päriselt olemas, looduses ka, mitte ainult loomaaias, ja neid on võimalik isegi autotee pealt näha!
- Gautšod, hobustel lehmakarjused, on ka ikka veel päriselt olemas, mitte ainult filmides.
- Dinosauruse luud-kondid – need päris ehtsad – andsid ka üsna kummaliskõheda emotsiooni. Et ikka ongi päriselt olnud ja puha...
- Ma ei ole oma elus kunagi veel nii kõrgel viibinud (va lennukid) – päeval üle 4300 meetri ja ööbimine 3000 peal.
- Me lubasime Salta hosteliperemehele, ülivastutulelikule Argentiina noormehele, Eesti tüdrukuid sebida. Sest mees tegi tema elu lõplikult pea peale keerava avastuse: Eesti tüdrukud on nii ilusad! Nii et kellel peaks sinnakanti asja olema, siis hostel de Luna võtab teid igal juhul väga hästi vastu. Ma olen kindel, et ka Eesti poisse, sest nendel võib ju nt õdesid olla jne :)...
- Don't cry for me, Argentina! (Muide, see Madonna-Evita-lugu on Argentiinas populaarne, mitte nagu Austrias, kus „Helisevast muusikast” keegi midagi kuulnud pole. Ainult et loomulikult ei tea siin keegi selle loo ingliskeelset varianti. )
Leegi ja Jassu imelised pildid ja natuke teise nurga alt lood on selle lingi taga:
http://www.leegi.jassu.ee/2017/11/20/argentiina-steik-mate-ja-maed/
Kaardi punastel märkidel klõpsates avaneb ka vastava koha blogipostitus!
No comments:
Post a Comment