Jassu y tres pájaritos

 Jassu ja kolm linnukest.

Tegelikult on linnukesi muidugi oluliselt rohkem. Lisaks sellelesamale nandule, kes tõepoolest märgi taga põõsas passis ja külmkapist väljasirutuvaid inimpäid nähes joobnu kapakuga padrikusse pages – noh, lõppeks ongi Argentiina ju veinimaa - on meil au olnud imetleda kondorite lendu, häirida papagoiperekondi (kes ühe tee veeres olid põõsastel puntras nagu jõulumunad!) ja tervitada-toita tervet rida meie poolt määramata linnukesi.

 Kümnete kilomeetrite kaupa tühja sirget, siis üks käänak ja jälle mitukümmend kilomeetrit "prosta". Täpselt nagu Ameerika filmides. Ainustuseks lõbustuseks on loomamärgid tee ääres - no keda veel pakutakse???

Minul ei õnnestunud nandule nii täpselt pihta saada. Pilt on pärit Jassu aparaadist. 

  15 sekundit papagoide kisa:

Tuvastamata tegelane meie hommikusöögilaual Talampaya Rahvuspargi kämpinguplatsil.

Argentiinlased on ütlemata ausameelne rahvas. Kui nemad juba sildi välja panevad, et "laamad teel" või "kõrberebased teel" või nii edasi, siis on kindel, et need laamad-loomad seal ka on. Ja need märgid on tõepoolest ainukeseks lõbustuseks hiigeligavatel maanteedel läbi täieliku tühjuse pealkirjaga "igav liiv ja tühi väli". Noh, mingid asjad selle välja peal ju on, aga parem, kui ei oleks - taimestik koosneb ainult okastest ja ogadest, nii et mina küll aru ei saa, mida need loomad seal söövad või kuidas nad liiguvad.

Jassu ja Leegi okkaid näppimas

Üks okastaim  - brea - cercidium praecox - on nii imeliselt kollaseks värvitud koorega, nagu oleks mõni florist kevadise installatsiooni tarvis taimest guaššipintsliga üle käinud. Kusjuures ta on neid kollaseid veel seganud!!!

 Vahepeal tehakse autojuhtide lohutuseks-ergutuseks välja peal väikseid liivapükse  -  vesipüksteks ei saa ju neid tornaadohakatisi nimetada. Oo jaa, üks lõbustus on veel: politsei armastab siin hirmsasti auväravaid ehitada ja tahab alatasa kõikide läbisõitjatega tutvust teha. See käib ka liinibusside kohta. "Kuidas ma saan teid aidata?", küsib Jassu nende käest siis tavaliselt. Sellisest viisakusest on politseinikud üldjuhul pahviks löödud ja põgenevad. "Minu meelest on neil täiesti ükskõik, kas nad ei saa aru inglise või eesti keelest," kommenteerib Jassu ise oma käitumist. Ja tal on tuline õigus.

Sest tuline siin on. Temperatuur on tõusnud vapralt, vihaselt ja visalt nagu vene revolutsionäär ja tema tõusmine ei paistnud lõppevat, vähemalt internetis mitte. Igatahes oleme tarinud oma seljakotte läbi pluss 39, jahutanud omaenda isiklike kehadega liinibusse, hõõgveinid jogurtidieedi vastu vahetanud ja kerisekividel maganud - ühel ööl sattusime telkima tiba kiviklibusemal pinnasel ja veel hommikul õhkas küljealune kuuma.
Ligi nelikümmend varjus - seda on liiga palju. Minu jaoks vähemalt.

Aga alustame algusest.

  "Mis vahe on tšiillasel ja argentiinlasel?" küsin oma bussisõidupinginaabrilt teel Mendozast San Juani. Armas taevas oli mulle naabriks sokutanud suurepärast inglise keelt rääkiva 31-aastase Clara, natuke näitleja, natuke õpetaja ja natuke tõlgi. 

"Hmm, see on hea küsimus," jääb Clara mõttesse.  "Ma ei teagi. Piirid Lõuna-Ameerikas on eelkõige poliitilised. Ja loomulikult heidame me naabrite üle nalja, nii nagu seda tehakse igal pool maailmas. Meie meelest on tšiillased näiteks suured joodikud."

Ja seda räägib Argentiina veinipealinna Mendoza tüdruk!

"Ma arvan, et peaksite kindlasti külastama ka kohta nimega Difunte Correa", arvab Clara enne mahaminekut.

Me olime aru saanud, et ainuke võimalus ellu jääda on soetada endale külmkapp.

"Aga kas te esmaspäeval ei tahaks seda tagasi tuua?" küsib Avise poiss. "Me oleme pühapäeval suletud ja te saaksite ühe päeva kingituseks. Tasuta, ma mõtlen."

No mis saab inimesel kingituste vastu olla!

Niimoodi said meist kolmeks päevaks autoomanikud.

Difunta Correa on  tegelikult hoopis naisenimi. Täpsemalt koguni María Antonia Deolinda y Correa. Kohanimi on  Vallecito.

Maria oli naine, kes aastal 1841 oma meest otsides kõrbes janusse suri. (Me saame sellest tänaseks suurepäraselt aru - ükskõik, kui palju vett me endaga kaasa ei võtaks, alati jääb väheks. Pange tähele, ma räägin veest, mitte veinist!)  See oli Argentiina kodusõja aeg. Vahetult peale nende esiklapse  sündi võtsid  Hispaania sõdurid Maria mehe kinni ja viisid minema. Segaduses naine järgnes oma mehele. Mõned päevad hiljem leidsid karjused naise surnukeha, mille rinnal imev laps. 

Tänu rinnapiimale oli laps elus. Ema surnukeha maeti gauchode – nii nimetatakse Argentiina, aga ka Boliivia, Tšiili ja Brasiilia lehmakarjuseid  – poolt lähedalasuvale künkale. 

Maria haud on kuulus palverännakute sihtpaik. Näeb natuke Šiauliai ristimäe moodi välja. Iga argentiinlane külastavat seda vähemalt korra elus, väidab Clara. Eriti rekkamehed, sest Maria on transfomeerunud reisijate kaitsepühakuks. Seega on meil suisa hädavajalik sealt läbi astuda.

Tee mäkke on palistatud autonumbritega. Sissepääsu juurest on võimalik osta erineva tekstiga punaseid lindikesi - näiteks "Hoia minu Hondat :)".

 Künkale viib mitu erinevat rada. 

 Maria hauakünka ümber on hulgaliselt kodude, millele samuti kaitset palutakse, makette.

 Üks eriti tõetruu makett katusel asuva veepaagiga. Sellised paagid on absoluutselt kõikide majade katustel. Mõnikord sinised, mõnikord mustad, mõnikord valged.

 Sümboolne kaev hauakünka otsas

Pisikesi Difunta-altareid on üsna sageli ka tee ääres, et lõpututel teedel üksinda läbi suure maa vuravad usklikud autojuhid saaksid peatuda.   Difunta Correa austus põhineb rahva usul ja on ilma kirikliku tunnustuseta, mis aga ei takista argentiinlasi tuhandete kaupa – teatud päevadel, nagu näiteks lihavõtted, sadade tuhadete kaupa - Vallecitosse palverändamast ja janusele veepudeleid toomast.

Linnakeses nimega Villa Union  satume täiesti juhuslikult peole. Tuleb välja, et 10. novembril tähistatakse Argentiinas Traditsiooni päeva (Día de la Tradición). Põhjuseks on José Hernándezi sünnipäev (10.11.1834). José oli ajakirjanik ja poeet, kelle magnum opus oli El gaucho Martín Fierro" (Gaucho Martin Fierro) aastast 1872. 

Eepiline poeem keskendus gauchode elule, kirjeldas nende rolli iseseisvuse saavutamisel ja tegi neist Argentiina rahva sümbolid. "Martín Fierro" on rahvuseepose tähtsusega ja gauchode tegemisi ümbritseb teatav müstikaloor. 

10. novembri traditsioon loodi gaucho-kultuuri teadvustamiseks ja José mälestuseks aastal 1939. Ja ehkki päev ei ole kalendris punaselt märgitud, tähistatakse seda kogu maal. 

Üheks pidustuste põhidetailiks on gauchode paraad. 

 Gaucho  outfiti juurde kuuluvad varsanahast saapad ja müts - kas kaabuline või baretiline. Hobuvarustuse osaks on nahast säärekaitsmed - ikka need okastaimed...

"Me austame gauchode traditsiooni. Korraldasime vabatahtliku annetuste aktsiooni. Lastel on piduriided seljas." - umbes niimoodi saime aru abivalmis tütarlapse telefonist google tõlkemasina vahendusel.

Hobuseid on siin maal küll väga igasuguseid. Nii heas toitumuses kui ahastamaajavalt kondiseid-ribikondiseid. Ja sugu tundub olevat tehtud igaühega, kes aga ette jääb...

Hobueesel - võibolla. Igatahes oli see kõige veidram hirnatus, mida me eales kuulnud oleme - alustas hobune, lõpetas eesel. Vääga naljakas :D

Hobukaamel???

*  *  *

No nüüd lõpuks pidin ma endale selle jupikese selgeks tegema – koos argentiinlaasest giidiga, kelle inglise keel oli täpselt sama halb või hea kui minu enda oma:

Keskaegkond ehk Mesosoikum algas 250 miljonit aastat tagasi ja kestis umbes 160 miljonit aastat. Selle 160 miljonit jagavad teadlased kolmeks: Triiase, Juura ja Kriidi ajastuks. Tavainimese jaoks dinosauruste ajastuks: Triiases tulid ja Kriidiga said otsa.

Kolmest esimene, Triias, algas niisiis 250 miljonit aastat tagasi ja lõppes 205 miljonit aastat tagasi. Seega 45 miljonit aastat. Pärast seda tuli Jurassic Park :).

See on see koht ja ajastu, mida eksponeerib Ischigualasto rahvuspark. Triias.

UNESCO loodusmälestiste nimekirja kuuluv park tähendab 8000 ruutkilomeetri suurust kõrbelaadset ala, millel kaunid settekivimite triibutused ning aastatuhandete ja -miljonite jooksul erosiooni poolt vormitud veidrad kaljuformatsioonid. Mõned neist meenutavad teatavaid objekte – seen,  allveelaev... Kogu territoorium kannab ka tükk maad luulelisemat nime: Valle de la Luna. Kuu org. Sest Kuule jõudis inimene aastal 1969 ja Ischigualasto Rahvuspark loodi kaks aastat hiljem. Vähemalt põhjendab seda niimoodi meie giid.

Autod võtavad giidi sappa kolonni. Me sõidame läbi ca 40-kilomeetrise ringi.

 Esimene peatus. Siiruviiruline.

 Kuulipõld. Väikesed orgaanilised osakesed hakkasid mingisugustel teatud tingimustel - rõhk, temperatuur, niiskus - enda külge "kleepima" setteid teistelt mineraalidelt.

 Sfinks

 Sooja on meil siin täna pluss 37...

 Allveelaeva kõrval

„Ah et nad olidki siis ikka päris päriselt olemas,” on meie kõigi emotsioon pärast dinosauruse-paviljoni peatust. Noor tüdruk räägib ladusas hispaania keeles, kuidas nad neid luid leiavad ja ja kelle omi täpselt. Pärast näidatakse lühifilmi otsa. Filmil on õnneks ingliskeelsed subtiitrid.

Saame teada, et ühed kondid on ischigualastia omad. Et need elasid Triiase lõpuotsas. Et alguses olid dinosaurused üsna pisikesed ja alles aastamiljonitega kasvasid sihukesteks suurpeletisteks. 

Veel on siit leitud Rincosaurus, lisaks krokodilli- või sisalikulaadsed Tecodont ja Cinodont.

 Ischigualasto Rahvuspargi enimpildistatud objekt, seen.

Seene taustaks on 150 m kõrgused, peamiselt savist ja limoniidist (ka sooraud on limoniitse koostisega) seinad. Õpime hispaania keelt - colorado tähendab "punaseks värvitud".

 "Das ist das Taevaskoda!" õhkas Jassu

 Erinevad settekihid: punane - raud, roheline - vask, hall - vulkaaniline tuhk, valge - vetoniit.

Ischigualasto  naabruses asuva Talampaya rahvuspargi, samuti UNESCO väärsuse, jätame vahele. Sest me oleme ju haritud inimesed ja terve neti läbi lugenud. Seal öeldakse, et mõttetult kallis, ainult hispaaniakeelne ja et samasuguseid punaseid seinu näeb nii Ischigualastos kui mitmel pool veel. Talampaya nimi tuleb indiaani hõimult diaguitadelt ja tähendab "surnud maa" või "maa ilma igasuguse eluta". Ischigualasto tähendus on sama, ainult et see tuleb ketšua keelest.

 Ettevaatust! Söötmine keelatud!

Pilt on tehtud ühe rahvusparke reklaamiva infopunkti juures.

*  *  *

Kaks hommikut on märkamatult kulunud äriasjadele. Money-rice võiks selle kohta öelda. Rahajooks. 37-kraadises kuumuses. Mõned pangaautomaadid ei aktsepteeri ühtegi nendest kolmest kaardist, millega me seni oleme maailmas asjatatud saanud. Järgmise automaadi leidmiseks juhatavad inimesed kordamööda paremale ja vasakule. Pangatöötajad vangutavad pead: ei saa aidata, te ei ole meie panga kliendid. Ja meil läheb kohe-kohe buss...

Meiesuguste e-riiklaste jaoks on Argentiinas veidrusi küllaga. Kasvõi seesama raha-teema: kaardimaksed on nii peened protseduurid, et võtavad kümme korda rohkem aega kui sularahaga arveldamine. Supermarketis (mida on iga linna kohta üks Carrefour) oled kaardiga makstes kohalik superstaar, üksiti tuleb esitada isikut tõendav dokument. Sinu dokumendi number toksitakse süsteemi sisse, siis saad kviitungi, kuhu sul tuleb oma dokumendinumber kirjutada - nüüd juba käsitsi. Passiga poodi – no kes seda enne on näinud! Ja üldse, tänapäeval on moes viibutamine! 

Üks poeveidrus veel – iga kassa kohal on silt, mitme asjaga sellesse kassasse sobib pöörduda. Kui sa oled ostukorvi pannud 10 või vähem asja, siis valid ühe kassa, kui 15, siis teise jne. 

Bussijaamas ei saa samuti piletit osta, kui sul pole isikut tõendavat dokumenti! Clara väidab, et see on liiklusõnnetuste ja turvalisuse pärast, et veel paar aastat tagasi seda ei nõutud.

Igal pool raha-teema juures on pikad järjekorrad. Pangaautomaatide juures. Supermarketis. Pangakontorites on suured ootesaalid nagu kinos. Rahvas istub, järjekorranumbrid peos, saba ots uksest väljas. Meie teame, me oleme tubli tosina panka läbi kamminud.

Ma tõesti ei tea, mil viisil neid inimesi saaks veenda, et kaardimaksed on ühed mugavad asjad! Samal ajal on argentiinlased uskumatult kannatlikud ja rahulikud. Isegi kuus tundi neljakümnekraadises bussis sõitvad väikelapsed ei vigisenud, isegi siis mitte, kui nad telekaga vastu pead said... 

Veel mõned emotsioonid:

Saime poes raha tagasi. 21 ühikut.

10-asja-kassa

 Ostame tee äärest leiba. Tagaplaanil on naise kodu.

Kämpinguplats Talampayas. Pärast seda, kui Jassu oli unetuna mööda öist tühermaad ringi luusinud ja tähti taga ajanud, luges ta hommikul seina pealt, kuidas ta ainult imekombel ellu jäi - mõrtsukpuuma tõttu on seal õhtusel ja öisel ajal ringiliikumine keelatud. Õnneks kohtus Jassu ainult kõrberebasega. Too ei olnud puumast midagi kuulnud.

Väike vahepeatus surnuaial.

Viva la Argentina!

Vana veepaak-vanker

 Me oleme taas teel Andidesse!!!

Ja siin on eriti ilusate piltidega Leegi ja Jassu blogi link, kus samad teemad, kuid hoopis teistsuguse nurga alt.
http://www.leegi.jassu.ee/2017/11/16/kulmkapituur-4300m-korgusele/