Tuesday, November 21, 2017

Tšiili tšill ja peaaegu pill

"Salar de Talar", oli infopoiss öelnud. San Pedro de Atacama linnakese infopoiss. Selle linnakese, mis asub enam-vähem kõrbe keskel. Kõrbe, mille pikkus põhjast lõunasse on pea tuhat kilomeetrit ja pindala üheksa Eestit. Maailma kõige kuivem kõrb, 50 korda kuivem kui California Surmaorg.  Kõrb, kus keskmiselt sajab aastas alla 1,5 cm. See tähendab, et korra kümne aasta jooksul sajab natuke, siis on järgmised kümme jälle mureta. On võimalik, et Atacama kõrbes ei ole olnud suuremat vihmasadu 1570. aastast 1971. aastani, st üle 400 aasta.
"Salar de Talar on soolajärvedest kõige ilusam," oli infopoiss öelnud.

Salar de Talar

Kuid enne, kui me "kõige ilusamani" jõudsime, pidime tegema rea maalilisi kõrbepilte. Näiteks sellise. Sest jõukus ei anna ju häbeneda.
Kui me ei oleks saanud sellist peent punast aparaati - muud lihtsalt valikus sel hetkel ei olnud ja San Pedros on ainult üks autorendifirma - ei oleks juhtunud ka kõike seda, mis juhtus.

Aga esiotsa oli kõik väga ilus - punane pill ja punased lilled (kõrbes, kus kunagi ei saja...)
... ja sinised lilled (kõrbes, kus kunagi ei saja)...

... ja isegi ühe puu leidis metsarahvas eestlased sellest kõrbest üles ja...
San Pedro de Atacama on umbes 2000 elanikuga linnake Tšiilis, kõrbeoaasis, ca 2500 m kõrgusel üle merepinna ja teenindab aastas ca 50 000 turisti, kes kõik tahavad hirmsasti, et päeval oleks palav ja öösel külm. See tähendab, et iga viimane kui elanik elatub turismist. Ühed viimastest on hirmarmas krimpsus-kortsus vanapaar, kes peab peatänava ääres minimarketit ja kõik ostud arvutab taat kokku paberi peal üksteise alla liites.

Stiilinäide San Pedro arhitektuurist. 

Ja pudeli põhja armastatakse siin vaadata...

Aga enne, kui  me San Pedrosse jõudsime, tuli meil jõuda Tšiilisse. Mis tähendas taas Tšiili-Argentiina piiri ületamist.
Inimene õpib kogu eluea... Me oleme juba tublisti arenenud ja pakkisime soojad riided-suled-joped bussi kaasa. Sest ega muud võimalust kui järjekordselt üle Andide ronida ju ei ole! Saime koguni kirja oma isikliku rekordi: 4700 ümp! No tõesti, mis mõtet on minna kuskile Himaalajasse vaevlema, kui seda kõike on võimalik teha mugava liinibussiga, kus sulle pealekauba iga natukese aja tagant süüa antakse!
Söögiga on Tšiilis peaaegu sama värk nagu Uus-Meremaal. Et midagi ei tohi sisse tuua. Täitsime kõik ausasti deklaratsioonid, kus valetasime kolmekesi silmagi pilgutamata, et keegi meist ei tea nendest kahest tomatist, mille me Leegi kui kõige nõrgema, noorema ja väetima seljakotti peitsime, mitte midagi. Me olime need kaasa võtnud suure näljahäda kartuses - me tõesti ei osanud aimata, et meid seitsme tunni jooksul kolm korda toitlustatakse.
Jassu küll pakkus tollijärjekorras, et tema sööb need tomatid ära, aga mina ei lubanud. Ütlesin, et ära unusta, me oleme siin dieedil ja üldse on see hea võimalus tollitöötajate valvsust kontrollida.
Tollitöötajad olid tasemel. Leidsid tomatid üles, viibutasid näppu ja lasid Leegil uue deklaratsiooni täita. "Issa ristike, nüüd teevad trahvi!" halises Jassu nagu Lesta kevade filmis, kui Imelik õue tonti vaatama läks. Mina pakkusin tollitädile, et we are very sorry ja et me sööme need nüüd siinsamas ära, Tädi ei olnud  nõus. Krabas tomatid endale, ütles: "Nõu-nõu-nõu!" ja viis asitõendid ruttu tahapoole. Et me neid jumala eest ära süüa ei saaks. Ise hüüdis meile: "Tšau!" - et me ometi juba minema hakkaks ja oma kahe tomati pärast nii palju lärmi ei lööks.
Küllap oli tädil endal ka pere toita ja ega meil siis ometi kahest tomatist tšiili rahva heaks kahju ei ole! Sa mõtle, kui palju veini nad on meile Eestimaale saatnud!
Lipud Paso de Jama (jama kuru:) ) piiripunktis tegid väga sõbralikku koostööd: kord oli Piibeleht all...
... ja siis jälle Vestmann peal...

Enne, kui me piiripunkti jõudsime, näidati meile bussiaknast sissejuhatuseks Argentiina soolakuid.

Aga veel varem, teel bussijaama, olime me üle kontrollinud Salta linna prügikastid. Tulemus: osad olid täis ja osad tühjad.


Novat, pärast kõike seda olimegi jõudnud nagu niuhti Salar de Talari juurde. Ja me nägime, et see oli hea.
Tagaplaanil paistvate vulkaanide kõrgused on veidi alla 6000 m
Kuidas selliseid täpilisi kive tehakse?
Kas tõesti on siia UFO-d maanduma käinud???

Kunstiliselt kauni foto ettevalmistus :)

Igatahes on Salar de Talar nii palju ilus, et meil emotsioonid laes (sest järves jalutasid ka flamingod!), ajud kuumusest pehmed ja pead kõrgusest pöördes (soolajärv asub ca 4200 m kõrgusel) - sest kuidas muidu on võimalik, et me kõik ühiselt oleme nõus Leegi ettepanekuga sõita tagasi hoopis teist teed mööda.
Põhjusi, miks me ei oleks seda pidanud tegema, oli mitu. Olgu, tee peal oli olnud tüütu teeremont, kuid tee üle mägede oli tükk maad pikem ja kell üsna õhtus. Ettevaatlikuks oleks pidanud tegema seegi, et kaardil märgitud teel ei näinud ühtegi mõistlikku põhjendust olema - ei mingeid külasid, mida ühendada ega mingeid asjalikke punkte, millevahelist teed lühendada, ei mingeid rohkem või vähem kuulsaid vaatmisväärsusi. Aga noh, meil on ju punane pill!!!
Esiotsa on kõik ilus. Me oleme ikka veel põhimaanteel, mille äärde jääb jupike Islandit - ainult et Islandi mustad basaltsambad oli siin keegi saviliivakivist teinud ja punaseks värvinud.
Esiotsa ei ole valitud kõrvalteel häda midagi - sujub teine ühtlaselt ja tasaselt kuskil 4300 meetri kõrgusel. Aga nii kõrgele ei taha me ometi öömajale jääda - juba 3000 peal olime ju jäätunud telgikatuseid kogenud. Niisiis tuleb tervislikuma une nimel  muudkui edasi sõita.
Sõidame, muudkui sõidame... Päike on ammu loojakarja läinud. Tee hakkab jõnksutama - ikka üles, ikka alla. Ikka üles, ikka alla. Korraga - What the shit! Tee on kinni! Lumi! Seesama lehtplaatlumi, mida me mõned päevad tagasi olime mägedes imetlenud! Tee on meetrikõrguseid plaate paksult täis. Kurat! Kas kogu see tee tuleb tõesti tagasi sõita?

Ei tule. Mõned meetrid tagasipool oln jäljed, mis näitavad, kuidas lumest mööda saab.
Kuid teeolud on igal juhul kehvemaks läinud. Nii, nagu vanemade laulus: "Sile tee, sile tee, künklik tee, künklik tee - auk!"
Auk on olemas. Mitu auku kohe, õigemini suisa korralikud lõhed. Ja palju suuri kive. Kõnnime taskulampidega edasi-tagasi ja saame aru, et siia me minna ei taha. Et see võib väga raha- ja ajakulukaks minna.
Õnneks on nii palju ruumi, et pill sentimeeterhaaval nõksat-nõksat ümber pöörata. Peaaegu tasasel maal. Aga pimedas ja kivide vahel.
Kurat! Kas kogu see tee tuleb tõesti tagasi sõita?

"Sygic ütleb, et siit läheb veel üks tee, 23 km, see jõuab ka suurele maanteele välja," teatab Leegi. Jassu keerab autonina otsustavalt näidatud suunda. Mina hakkan palvetama - mul on kahtlane tunne nende kivide ees, millega uus teeots justkui kinni oleks pandud. Ja mul on kahtlane tunne sellesama eelmise takerduse pärast - see võis ju olla mingi maavärina poolt tekitatud lõhe ja see lõhe võib vabalt ja uue teeotsani ulatuda ja kas meil seal on ümberkeeramisruumi ja... Igatahes tundub palvetamine hädavajalik ja peaaegu et ainuvõimalik tegevus.
Entusiasmi ei lisa ka ootamatult tulede valgusvihku ilmuv autovrakk. See seisab küll täiesti tasasel pinnal, ei ole kuristikku kukkund ega miskit, aga natuke õudust lisab siiski.
Ikka üles, ikka alla. Midagi ülihullu ei ole.
"Kaart ütleb, et varsti on üks järsu pöördega serpentiin paremale ja siis kohe vasakule," loeb Leegi Sygicut. Sygic on öö auks oma pildi pimeda versiooni peale visanud, nii et rohkem infot ümbruse kohta meil ei ole.
"Džiisas!"
Me oleme just hinge kinni hoides hakkama saanud tõeliselt kitsa teravnurkpöördega, millesse sisenemiseks tuli läbida kraav. Ümberringi on pime, näha on ainult autotulede valgusvihku jääv osa ning seegi mitte alati - auto on suur ning teatud ülespidi-kallakute juures pole teed lihtsalt üldse näha. Me ei jõua veel väljagi hingata, kui...
"Džiisas!"
Tee tõuseb 45-kraadise nurga all ülespoole. Tee peal on kivi. Suur kivi. Tee kõrval on kuristik.
Jassu jääb seisma ja me läheme kõik jälle välja. Taskulampidega.
Kivi ja kuristiku vahel on täpselt nii mitu millimeetrit, et sealt on - teoreetiliselt - võimalik läbi sõita. Keegi on seda koguni praktiliselt teinud. Tõenäoliselt on see keegi olnud sama suure masinaga kui meie, teisiti ei tundu eelnevaid olusid arvestades kuidagi võimalik olema.
Seda kurvi, mis me just äsja läbi elasime, tagurpidi ja pimedas küll ära ei tee. Ma kardan, et isegi valges mitte. Nii et meil ei ole väga palju valikuid.
Jassu hingab sügavalt sisse ja liigutab autot 10 sentimeetrit. Ma tuletan meelde, et on korralik tõus. Pinnas on liivane, nii et see on iga hetk valmis punase iluduse perset keerutama, kui gaasiga üle pingutada. Ja samal ajal on tõus. Liivane tõus. Ja kivi. Ja kuristik.
 Jassu hingab ja liigutab veel. Ja veel... ja on kivist möödas. 
Pinge ei ole veel maas, sest ees on uus serpentiin, terav pööre vasakule - Leegi on selle küll üle vaadanud ja ütleb, et mingeid eriüllatusi ei oe, aga ikkagi...
Pärast seda pööret oleme sajakonna meetri pärast  lamedal mäetipul. Kauguses säravad San Pedro ja teiste asulate tuled. Taevas on täis tähti. Jääme seisma ja kallistame. Ja laseme närvidel puhata. Sest ees on veel kümmekond kilomeetrit...

Ehkki ka selle kümne sees on mõned takistused, võib need juba lugeda kergemat sorti piduriteks. Sest ükski neist ei ole vähemalt kuristikuga seotud.

Ma arvan, et ma olen väga hea palvetaja. Aga ma ei saa tunnustamata jätta ka Jassut... 
Ja ma luban, et enam me nii ei tee.

Me arvasime, selliste teede ääres, kus me öösel sõitsime, ei ela kedagi. Võimalik, et tegelikult ikkagi elab ja et me lihtsalt ei näinud neid - ülalolev pilt on tehtud nn "suure maantee" pealt, ca 40 km igasugusest asustusest.

Järgmine päev oli aga täis toredaid loomaelamusi, sealhulgas laamaelamusi:



Siia olidki laamad teel - mõistlik, kui vaadata seda, kust nad tulid...

Laguna Chaxa't  ümbritsev väli on kaetud suurte sätendavate soolakristallidega. Tegemist on ühe osaga flamingode kaitsealast ning sissepääsu juures on külastuskeskus, kus - ohhoo! -isegi ingliskeelsed materjalid olemas. Saame teada, et meil võib olla võimalus kohtuda kolme liigiga: Andean Flamingo (koldjalg-flamingo), Chilean Flamingo (lõunaflamingo) ja James Flamingo (lühinokk-flamingo). Õpime nende eristamistunnused pähe ning Jassu pikknokli abiga tuvastame, et põhikarja moodustasid sedapuhku koldjalg-flamingod ning näha oli ka paari lõunaflamingot.
Isiklik avastus: linnunimede tõlkimisel on toredaks abiliseks Eesti Orintoloogiaühingu veebileht! http://www.eoy.ee/node/11

Laguna Chaxa oli koht, kus lootsime rohkem flamingosid näha. Ja lähemalt. Nägime ka, kuigi mitte nii lähedalt, et telefonimasinaga miskit toredat pilti oleks saanud. 
Kuna tegemist on looduskaitsealaga, võib siin liikuda ainult tähistatud radu pidi. 
 Järvekese madalas vees kõnnivadki graatsilised flamingod oma nõtketel jalgadel. Mismoodi nad selle kibesoolase söögilauaga küll hakkama saavad? Kas neid janutama ei aja??



Nii et lõpp hea, kõik hea. Pill, mis pika ilu peale ähvardas tulla, siiski õnneks kohale ei jõudnud.
Olge teie ka terved ja hoitud!

Leegi ja Jassu versioon sellest loost (väga ilusate piltidega) on alloleva lingi taga:
 http://www.leegi.jassu.ee/2017/11/25/atacama-desert-4x4-road-to-hell/

No comments:

Post a Comment