Sunday, December 3, 2017

Džiisas, me ei olegi džunglis!

 Džiisas!
Tõmbun välkkiirelt seljaga vastu duširuumi ust ja liimun selle külge kogu oma pinnalaotuses nagu porgandpaljas kleeppilt. Ainult kätt hoian natuke eemal. See tunne sõrmede küljes...
Mul oli täiesti süütu plaan duši alla minna. Duširuumid on meie eco-lodge'is täiesti korralikud valge kahhelplaadiga kaetud ruumid. Ainult elektrit ei ole, kuid väljas pole veel ka päris pilkane pime. Igatahes olen selles hämaruses tuvastanud ühe tumeda laigu. Täiesti sobilikus kõrguses, olemaks dušikraaninupp. Sest kui sul on plaan duši alla minna, siis kuskilt peab ju vee lahti keerama.
Nupp – ootamatult libeligane - on minu plaanist üllatunud ja hakkab kiiresti mööda seina ülespoole ronima. Natuke kõrgemal on veel üks samasugune nupp, mis samuti hakkab ennast liigutama...
Midagi jääb varba alla. Tõmban jala sama kiirelt eemale nagu enne käe. Džiisas! Mis veel! Seisan ühel jalal nagu toonekurg, ümbritsetuna ainult ühest suurest õudusest, ja surun end jätkuvalt vastu ust.
Põrandal on õnneks kõigest mu omaenda botas. Huuh!
Džiisas, ma ei ole kunagi oma elus konnaga kraani keeranud!!!

*  *  *

Just Nivardo on see, kes meid hurmab ja meeled nii segaseks teeb.
Me olime ju otsustanud džungliretkele minna ja nüüd ütleb Nivardo, et minge, kui tahate, aga pampas on ägedam. Džunglis on ka küll äge, talle endale väga meeldib, lõpuks on ta ise džunglist pärit, aga džungliretk tähendab kolme päeva pimedas metsas matkamist ja häälte kuulamist. Ühtegi looma tõenäoliselt ei näe. Aga pampas on igasuguseid loomi ja neid näeb kindlapeale. Osasid vähemalt. Ja matkama peab ainult anakondajahi ajal, kõik muu aeg sõidetakse paadiga. Üldiselt inimesed eelistavatki pamparetke...
No mulle sobib väga, et matkama peab ainult anakondajahi ajal. Anakonda võib minu poolest sellest retkest vabalt välja ka jääda.

Nende paatidega alustame teekonda Madidi Rahvusparki. Selle ligi 20 000 km2 hõlmava Amazonase ökosüsteemi kohta on öeldud, et üks pareminini  säilinud seda tüüpi alasid kogu Ladina-Ameerikas. Väidetavalt on siin tuhandeid linnuliike, järgmised tuhanded putukaid, imetajaid, roomajaid, ja enam kui 20 000 taimeliiki. 
Järgmised kolm päeva veedame peamiselt paadis. Tuhandete putukate seltsis. Tuhandete verdimevate putukate seltsis, kui täpsem olla.
 
„Mis mõttes sa oled džunglist pärit?” Nivardo-poiss näeb välja nagu mistahes klantsajakirja kaanepilt, keerutab käes nutiriista ja räägib ilusat inglist. (Vaata eelmise postituse lõppu, kus Nivardo džunglihääli teeb!)
„Kõige otsesemas. Ma olin ikka päris suur inimene juba, kui ma esimest korda džunglist välja pääsesin. Ja näiteks endast pilti nägin.” Poiss laseb hambareal särada ja naerul lagiseda. „Kojuminekuks pean ma minema jõge mööda siiani,” visandab Nivardo kähku paberile skeemi, „ja siis 10 tundi läbi džungli marssima. Või siis siia, aga kümme tundi jääb ikka.”
„Džiisas!”
Nivardo naerab jälle. Paberile ilmub küla nimi: San Jose de Uchupiamonas.
„No ma olen harjutanud. See oli mu koolitee – iga nädala lõpus kümme tundi läbi džungli kojukõmpimist ja iga uue nädala hakul kümme tundi kooli.”
„Džiisas! Sa ei teinud seda ometi üksinda?”
„Ei, üksinda on džunglis ohtlik. Me olime alati neljakesi.”
„Kes kõige ohtlikum loom on?”
„Jaaguar. Kuid kampa ta ei ründa, ainult üksikut. Aga tegelikult on jaaguarist ohtlikumad igasugused mürgised taimed ja loomad - kui sa neid ei tunne. Näiteks on üks puu meil nii mürgine, et tema mahla kasutatakse kalade püüdmiseks. Puult kogutakse mahl, tilgutatakse seda jõevette ja 5-7 minuti pärast on kõik kalad surnud. Korjatakse kokku ja lähevad söögiks.”
„Kas need kalad siis inimesele mürgised ei ole?”
„Ei, mürk on kalade kõhus ja nad puhastatakse kohe ära. Ja siis me sööme näiteks amazon bushmaster'eid (suurim mürgine madu Lõuna-Ameerikas) - need on väga mürgised, aga meie püüame kinni, grillime ja sööme ära. See on silmadele väga hea. Paljud mürgid on ju tegelikult ravimid. Ja loomad muide söövad tegelikult päris palju mürgiseid taimi, mis inimese tapaksid, aga nad söövad muda ka, ja see muda kuidagimoodi seob mürgid ja viib kehast välja.
"Mis sinu lemmiksöök on?"
"Ahvipea. Mu isa tegi mulle seda, kui ma viimane kord kodus käisin. Tahtis mulle headmeelt teha."
Piraajad ei ole küll mürgised, kuid teatud hirmutav hõng on neil ju lapsepõlves loetud lugudest küljes. Meie programmis oli ka piraajapüük. Tehtud! Ühe piraaja püüdis Leegi, pool piraajat mina, ülejäänud meie giid - teistele kalaõnn sedapuhku ei naeratanud.  Hambad on neil tõesti teravad!
Ja nad on väga osavad lihasööjad! Lihtsalt näksavad jooksu pealt konksu ümbert liha ära ja lähevad oma teed. Söötsime ühes kohas piraajadel kõhu täis ja liikusime teise kohta... Söödaks oli härjaliha ja püügivahenditeks samasugune süsteem, nagu meil Lofootidel tursapüügiks oli - lihtsa puuliistu ümber keritud tamiil ning selle otsas konksuke. 
 Praetud piraajad maitsesid nagu tavalised valged kalad.

 „Kui suur see sinu koduküla on?”
„Umbes 250 inimest. Perekondade kaupa umbes 30-35 peret.”
„Ja kui palju Sinul õdesid-vendasid on?”
„Viis õde ja viis venda. Mina olen rivis eelviimane. Mu noorema õe nimi on Shasha, see tähendab takana keeles „lill”.”
„Takana on sinu kodukoha keel?”
„Jah. See on üks ketšua murretest, aga nii erinev, et tegelikult tal ketšuaga suurt pistmist ei ole. Ma toon sulle näite: Tere hommikust ketšua keeles on imaynalla!, takana keeles shaida'dida! ja aimaraa keeles ca'misaraqui!"
Madidi rahvuspargis elab 6 ketšua indiaanihõimu, kes järjest vahetavad oma traditsioonilist eluviisi moodsa tehnoloogia vastu. Nagu näiteks Nivardo. Takana'd on üks kuuest.  
Aimaraad on samuti üks indiaani hõim, kuid nemad ei kuulu ketšua punti. Aimaraadega olime meie kohtunud Boliivia edelaosas, Uyuni kandis. Seal, kus me tantsupeole sattusime. Aimaraad tunduvad tükk maad kinnisemad olema kui ketšuad - nii umbes La Paz'i kandis olid juba mossis-tõsised näod avatud naeratuste vastu vahetunud.
"Ja Sina räägid kõiki neid keeli pluss veel hispaaniat ja inglist?"
"Aimaraad vähem. Aga ma õppisin seda, kui ma Uyunis töötasin."
???
Ma õpin Rurrenabaque ülikoolis turismi. Esimesel suvevaheajal olin praktikal Uyunis, siis Machu Picchul, siis San Pedro de Atacamas ja ühe jupikese Surmateel ka. Tegelikult mulle tehti pärast keskkooli pakkumine stipendiumile Kuubasse, aga siis ma oleksin pidanud midagi majanduse-sarnast õppima. Mulle meeldib turism rohkem. Mul on kool enam-vähem läbi, ainult lõputöö on veel jäänud."
Vahepeal uurime välja ka selle, et õppemaks ülikoolis on 1400 bolivianot aastas ja keskmine palk - vähemalt siinkandis - 1200-1500 bolivianot kuus. Toa eest Rurrenabaques maksab Nivardo ca 500 bolivianot kuus.

"Ja veel - teile tuleb giidiks Marcial! Ta on väga hea ja kogemustega giid! Ja ta on ka minu külast!"

Meie giid Marcial. Nivardoga ühest külast ja tema onu- või tädi-või nõbu- või-mis-iganes-sugulane, on 27 aastat rahvast džunglise ja pampasse juhatanud. Praegusel ajal on 90 % turistidest eurooplased. "Keeleliselt on kõige raskem aru saada iirlastest," ütleb Marcial. "Ja sakslased - no võivad need alles õlut juua!"  Marcial ise alkoholi ei tarbi.


Jõgi, millel meie seiklus saab toimuma, kannab nime Yakuma - Must jõgi.  
Pärast kolmetunnist sõitu 4x4 autos (mille juht kannab valgeid nahkkindaid!) kamandab giid Marcial meid paatidesse, istub ise pärasse ja tõmbab mootori käima.  Uurib, silmad vidukil, puude latvu ja põõsaaluseid, juhib paadi kord paremasse, kord vasakusse kaldasse. 
Kilpkonnad, kelle peale me esimese hooga vaimustunult ahhetame, muutuvad õige pea nii tavalisteks, et ei tekita enam mingit elevust. Ühe- ja mitmekaupa päikesevannituvad nad iga põõsa taga, kaelad õieli.
Magevee - kilpkonn Podocnemis unifilis, kilbi läbimõõt kuni 45 cm, kaal kuni 8 kg. Kollased laigud pea peal on selle liigi tunnuseks. Punase Raamatu loomad. Sellegipoolest sobilik kohalike toidulauale.

 Sama palju kui kilpkonni, on ka linde, kelle ladinakeelseks nimeks annab infotahvel Opisthocomus hoazin. Tuttkana ehk hoatsiin. Guugeldamine ütleb, et haisukott. Et linnu lihaskond on pikemateks lendudeks liiga lahja! 350 m on maksimum, mis ta jaksab! (Mõni ime siis, et neid igasse põõsasse jagub!) Nii et on selline puhkaja-päevitaja-vannivõtja lind: vette, kaldale, vette, kaldale...

 Piirkonna tüüpilisim lind, igas põõsas kükitav uhke soengu, sinise näo ja punaste silmadega hoatsiin.

Teadlased on hoatsiiniga  hädas, sest ta ei sobi kellegagi kokku. Ei ühtegi lahtrisse-sahtlisse ega perekonda. Imekspandav on, et miks ta ikkagi lennata ei jaksa - toitub teine ju ometigi väga tervislikult, ainult taimedest. Kuid isegi sellega on tal isevärki lood: lind alustab seedimisega juba söögitoru ülemises otsas. Seal on tal n-ö vaheladu, kus igasugu bakterid lehti-oksi eelseedima hakkavad. Selle käigus tekivad gaasid ja lind röhatab ropusti. Röhatustega koos tulevad ka lehmasõnniku haisu meenutavad "aroomid". Hoatsiini-pere ümber võib õhk teinekord üsna paks olla. 

Marcial juhib paadi järjekordselt kaldasse. Alles hetk tagasi olime kohtunud veesea kapibaaraga, kes aga istus nii pimedas puhmas, et mina temast pilti ei saanud. Nüüd vaatab Marcial kõrgemale. No need siin on igal juhul lustakamad ja uudishimulikumad tegelased kui oksarägast põrnitsev kapibaara!

Ahvid pealkirjaga Mono Amarillo Cichilo – Saimiri boliviensis (eestikeelset nime esimese hooga ei leia), on üsna pisikest sorti, nii umbes kilo-poolteist kiirust ja osavust. Karjas tavaliselt 45-75 looma. 
Taiga Heron - kes võiks arvata, et üks lind teeb lehma häält! Aga ta tegi seda ja peaaegu terve öö! 

Õhtu lähenedes hakkame järjest mööda sõitma erinevate  reisikorraldajate öömajadest ehk eco-lodge'idest. Põhimõte on kõigis üks - kõrgetele jalgadele ehitatud lihtsad varjualused, kõigis nautlemiseks võrkkiiged ja tubades moskiitovõrgud.


 Üks teeäärsetest eco-lodge'dest
 Meie söögiruum. Tagaplaanil mõnusad võrkkiiged. Toidud olid imemaitsvad, nii et hakkasime seda 3-päevast perioodi nuuma-ajaks kutsuma. Enne jõule on ikka ju nuuma-aeg!
Esimeseks õhtuks välja reklaamitud päikeseloojang eestlast ei üllata. Võib-olla mõnd suurlinna-lapsukest, kes päikest ainult paneelmajade taha loojumas on näinud. Üllatab aga seltskond - kuna kõik turistid on siia ühe ja sama veidi avarama platsi peale kokku toodud, siis selgub, et kogu kirju-mirju seltskond koosneb ainult vanusest 20-30. Nii, nagu meiegi kaks paadikaaslast - äsja võimlemis-füsioteraapia eriala lõpetanud Julie Hollandist ja õigusteaduse lõpetanud Sven Belgiast. Viimane on väga äge kroonilise mölapidamatusega kutt - seni, kuni ägedusest ja erudeeritud mölast jääb järgi ainult labane "Fack! Fack! Fack!"  Väikesed moskiitod võtavad suure kange mehe täiega rajalt maha.
"Kellesse või millesse sina usud, Marcial?"
"Mina? Ühte Jumalasse - mis tema nimi siis iganes ka ei oleks. Varasematel aegadel oli meie jumaluseks Pachamama, ka praegusel ajal on teatud riitused, mida tema auks korraldatakse - näiteks igakevadine ohverdamine, suur külapidu, kus igaüks midagi annetab - kana või alkoholi või sigarette... Ma arvan, et Pachamama kultus tuli suuresti inimeste vähestest teadmistest. Kuid mingi kõrgem jõud, mis iga seemne kasvama paneb - midagi peab olema. Muidugi, siin me võimegi öö läbi targutama jääda, et kumb oli enne, muna või kana," naerab mees kokkuvõtteks. 
„Homme tuleb ilus ilm,” ütleb ta siis. „Kui Laughing falkon niimoodi laulab, siis tuleb päikseline ilm.”
„Millal sina oma kodukülast ära tulid?”
„Huu, väga ammu... ikka mitukümmend aastat tagasi. Ja ma ei satu sinna enam kuigi tihti, sest mul ei ole seal enam lähedasi. Kuid meie küla on väga vana ajalooga – ja tema kohta võib öelda „liikuv küla”. Ta on kolm korda kolinud.”
„Kolinud?”
„Jah, esimesed kaks korda sellepärast, et küla lähedusse ilmusid ohtlikud loomad. Ja viimane kord seoses hispaanlastest vallutajate ja ristiusustamisega." Marcial räägib mingi loo väga rasketest ristiusu pühakujudest, keda kuskilt kuskile transporditi, kuidas keegi ühte kuju kraapis, kuju seepeale veritsema hakkas, kõik transportijad peale kahe surid kolme tunni pärast... - aga see kõik jääb natuke segaseks.

Öös on hääli. Seesama lehmajäljendaja näiteks. Kuid suurima üllatuse valmistavad möiraahvid, kes teisel hommikul täpselt sellise häälega meie akna taha tulevad, nagu Nivardo klipis. Pikk ja madal mörin. Kauakestev. Kui lahe!!!

 Identsuse kontrollimiseks võib nüüd jälle eelmist postitust vaadata - seda, kus Nivardo möiraahvi häält teeb :)

Öös on ka valgust - puulatvades vehklevad firefly'd saluuti teha. Väikesed helkivad putukad. Marciel ütleb, et džunglirahvas kasutab neid taskulambina. ?!?

Teiseks päevaks on ette nähtud anakondajaht.
Meie kolm olime jahiks täiesti ette valmistatud. Treeningbaasiks oli olnud meie viimane öömaja Rurrenabaques - imehubane võrkkiikede ja basseiniga hostel - kus Jassu uinunud kaunitari (loe: Leegi) sängist peotäie putukaid leidis. Mina kui kogemustega ühikaelanik klassifitseerisin leiud lutikateks. Jassus ärkas seepeale raevukas jahimees, kes meie kõigi voodid pahupidi pööras ja iga viimse kui teelesattunu maha nottis. No ilmselt küll mitte iga kui viimase, kuid saagi üle kurta oleks puhas patt.
Nüüd siis anakonda.
Anakondajahi varustus

Kolm tundi anakondajahti. Giidi sõnul võib loom olla nii maas kui puus. Marcial ise liigub väga tähelepanelikult kepiga oksi-heina liigutades ja silmitsedes. Õhtuse päikeseloojangu ajal räägiti, et eelmisel päeval olla üks kamp anakondat näinud. Ausalt öelda on mul täitsa suva, kas me leiame ta või ei. Temperatuur on järjekordselt pluss sada ja ma ei oska päikesest järjekordselt vähimatki rõõmu tunda :)

Anakondat me ei leia - pole ka suurem õnnetus, eksole -, kuid õhtupoolikuks on ette nähtud uus närvekõditav atraktsioon - ujumine koos delfiinidega.
Roosad delfiinid on täiesti olemas.  Nende seljad volksatavad siin-seal jõekäärus, kuid vetteminek on omaette väljakutse. Vesi iseenesest meelitavat soe, kuid viissada meetrit eemal on meile ju näidatud kaimaneid ja piraajasid... Mis siis, et giid kinnitab: kaimanid delfiinidega koos ei ela, sest delfiinide "pikk nokk" on väga osav kinni haarama kaimani kaenla alt - sealt, kus loom on täiesti pehme ja kaitsetu. Tõenäoliselt ta teab, mida räägib, aga ikkagi... Ma olen ka kaenla alt jumala kaitsetu, isegi siis, kui lihtsalt kõdistama tulla...
 Kaimaneid on jõeveertes samuti ohtralt. Pildilolev elab meie öko-lodge'i all ja Marcial naljatab, et see on tema lemmikloom. Lemmikul on üks jäse amputeeritud - tõenäoliselt võitluses mõne liigikaaslasega. 
Kaimanid on tegelikut üsna agressiivsed loomad, ehkki teiste korokodillilistega võrreldes suht väikesed - 2-3 m.  Kõige kogukam on - samuti siinsetes vetes elav - must kaiman. Võimalik, et ta otseselt inimest oma toidulauale ei himustagi, aga fakt, et tal on teravad, isevahetuvad hambad ja Maa elusolenditest kõige happelisem maomahl, mis seedib ära kõik suled, kondid ja hambad, ei julgusta just temaga kohtuma.
 Kaiman võib 3 nädalat söömata olla, ütleb Marcial.

Lõpuks libistame Jassuga endid vette. Vesi on mõnusalt soe. Üks jõedelfiin ujub meie suunas. "Kohe tuleb siia, me võtame tal, üks ühelt, teine teiselt poolt lakast kinni, tema hüppab saba peale ja hakkab mööda jõge kihutama, meil jalad tuules lehvimas..." unistab Jassu. Ilmselgelt on seda liiga palju nõutud, delfiin teeb nördinult minekut.

Viimane hommik tervitab meid vihmaga. Tegelikult on see lahe. Annab teadmise, et elu siin polegi kogu aeg päikseline. 
Aga meile on maailm taas oma parimat palet näidanud.

Leegi ja Jassu nägemus pamparetkest kordades paremate piltidega on peidus selle lingi taga:
http://www.leegi.jassu.ee/2017/12/03/amazonase-pampa-linnud-ja-loomad/

Ja - ilusat esimest adventi kõigile!

No comments:

Post a Comment