Sa taevasina!, nagu ütleb Leegi. See on üks ilus ütlemine. Meil on nüüd jõulud peaaegu üle elatud. Sellist möllu ei osanud küll oodata!
Alustame algusest.
Kõigepealt pidime me ühiskonna (FB) survele alistudes võimalikult peened jõulufotod lavastama. Õnneks olid meil igasugused spetsialistid - kostümeerijad, grimeerijad, lavastajad, näitlejad, fotograafid jne - kõik omast käest võtta.
Kallil jõulupäeval pidime me tohutult vara tõusma. Sest naabrimees oli lubanud meile juustu tuua. See on maailma kõige parem juust ja me ei taht sellest sugugi ilma jääda.
Aga naabrimees oli meid ära unustanud. Kihutas oma piima- ja juustukoormaga mööda nagu oleks tal tuli takus. Pühal jõuluaal!
Jassu oli sellest nii nördinud ja närvis, et pistis pöidla värava vahele. Mul on sõber, kes jättis ükskord pea kapiuste vahele. Vaatas kappi ja unustas pea enne välja võtta, kui uksed kinni pani, nagu ta ise kommenteeris. Nüüd tegi Jassu pöidlaga samamoodi. Kuid ta ei saanud kuigi kaua vanduda, sest ta pidi meid kõiki paraadile viima. Niisiis torkas ta sõrme külma veega tassi ja asus, tass peos, roolima. (Rahvameditsiin: võta tass,...) Sest Ecuadori kõige tähtsam jõuluüritus on paraad. Mitte praad, see tuleb hiljem. Paraad.
Enne paraadi astusime kirikust läbi. Me oleme ju hästikasvatatud inimesed ja kui uks on lahti, astume ikka sisse. Tundus, et jõudsime just õigeks ajaks: parasjagu lauldi ilusat nõukaaegset protestilaulu "Kas tõesti on nii, et vastust teab vaid tuul,..." - kohe siuke härras olemine tuli peale... Aga mitte kauaks. Poole laulu pealt hakkasid kaks tüüpi punaste liblikavõrkudega ridade vahel vehkima ja tahtsid, et inimesed sinna raha sisse paneks. Poole laulu eest mina ei maksa! Ma protesteerin! Lasime jalga.
Järgmises kirikus oli sama lugu. Jõudsime täpselt sama laulu ajaks ja juba paistsid piilarite tagant ka liblikavõrgud. Lasime jalga.
Ega meid nii lihtsalt ei hirmuta, eriti kui me oleme otsustanud härdad olla. Cuenca ilmatuma ülimegamaxisuure katedraali uksed olid samuti pärani. Seal oli protestilaul kas ära olnd või tulemata, nii et saime vabamalt ringi vaadata.
Tegelikult siiski ei saanud. Katedraal oli politseinike poolt sisse piiratud. Õigemini mitte katedraal, vaid kõik need vaesed patused, kes jumalateenistusele olid tulnud. Valvasid, et keegi liblikavõrke pihta ei paneks???
Minu ülimaks hämminguks olid enam-vähem kõik pingid täis. Ma ütlen veelkord, et see on ilmatuülitohutultsuur katedraal. Selleks, et tagumise otsa rahvas ka teaks, mis ees tehakse, on terve katedraal täis tipitud televiisoreid. Paksult. Et iga posti taga oleks täpselt teada, millal tuulelugu tuleb ja saaks aegsasti rahakotti otsima hakata.
Kõikjal on politseinukud ja kõikjal on monitorid.
Turismiinfost oli lubatud, et paraad algab kell 9. Sa mõtle, enne seda oli meil juba kolmes kirikus käidud!!!
Kell 9 oli paraadi täpselt nii palju, et haljasalal istus põõsa all täpselt üks orkester ja ühele tänavale oli üles seatud joogipunkt. Kas nad peavad selle paraadi joostes läbi tegema?? Linn tundus kahtlaselt hõre ja inimtühi.
Kell 9 oli paraadi täpselt nii palju, et haljasalal istus põõsa all täpselt üks orkester ja ühele tänavale oli üles seatud joogipunkt. Kas nad peavad selle paraadi joostes läbi tegema?? Linn tundus kahtlaselt hõre ja inimtühi.
Joogipunkt
Samas olid mitme nurga peal teleülekande punktid ja kiirabid. See lõi teatava turvatunde.
Ecuadori kiirabiauto
Ootasime ja ootasime...
Palusime ja anusime...
Ja siis... Kuule, vist hakkab peale!
Pähklipurejad on kõik juba hobuste selga roninud!
Lisaks pähklipurejatele hobuste seljas tasub imetleda nende ees seisva paarikese pükse! Kliki pilt suuremaks...
Ja inglid on maa peale laskunud! (Liiginimi: Valgetiivaline ingel)
Mundrimehed on inglist eriti võlutud...
Ingleid küll ei osanud oodata!
See, et Neitsi Maarja lapsukesega kohal on, seda loomulikult, aga et inglid...
„Pase del Niño“ - paraadid toimuvat jõulude ajal enam-vähem igal pool Ecuadoris.
Cuenca jõulupraaad oli mõnes mõttes vägevamgi kui meie laulupeo rongkäik. Kuna põhiteemaks on Jessukese sünd, siis sebib ringi ohtralt karjuseid, kuningaid, neitseid...
... ja ohtralt ingleid, Järgmises klipis (41 sek) on võimalik tutvuda kuldtiivaliste inglitega.
Kõige põnevamad on siiski erinevad rahvariided ja -muusika. Nende nappuse üle oleks patt kurta ja ma ei kavatse pühal jõuluajal ometi pattu teha!
Oli lauljaid, tantsijaid, pillimehi, oli tohutus koguses rahvariideid - täiesti erinevaid, nagu erineb ka meie kollane muhu seelik kihelkonna mustast plisseerseelikust... Oli hobuseid, oli eesleid. Oli mitukümmend suurt veoautot, mille kastidesse ikka jälle mingi jõulustseen lavastatud...
Oli kõige värvilisem jõul, mida endale ette kujutada.
... ja ohtralt ingleid, Järgmises klipis (41 sek) on võimalik tutvuda kuldtiivaliste inglitega.
Kõige põnevamad on siiski erinevad rahvariided ja -muusika. Nende nappuse üle oleks patt kurta ja ma ei kavatse pühal jõuluajal ometi pattu teha!
Oli lauljaid, tantsijaid, pillimehi, oli tohutus koguses rahvariideid - täiesti erinevaid, nagu erineb ka meie kollane muhu seelik kihelkonna mustast plisseerseelikust... Oli hobuseid, oli eesleid. Oli mitukümmend suurt veoautot, mille kastidesse ikka jälle mingi jõulustseen lavastatud...
Oli kõige värvilisem jõul, mida endale ette kujutada.
Järgmises klipis (51 sek) löövad tantsu meesfloristid, mustanahalised (poliitkorrektsus eelkõige) ja veel igasugused karvased ja sulelised.
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
Kui enamasti on siinsete riikide inimesed - eriti need, kes argielus rahvariideid kannavad - pildisatmise osas pigem tõrjuvad / nägu ärakeeravad olnud, siis nüüd, pühal jõuluajal, on kõik nõus ennast näitama.
Ja igsuguseid toredaid pillilugusid tehti ja...
Mõned siin on ikka väga karvaste jalgadega... (25 sek)
Ja ma ei pea silmas Leninit (ärge muretsege, ma jõuan Leninini ka).
Ja ma ei pea silmas Leninit (ärge muretsege, ma jõuan Leninini ka).
Ja siis jälle pillilugu ja...
Ja siis jälle tantsu ja...
See viimane klipp on nüüd juba üle 4 minuti pikk, nii et kui sa enam ei jaksa, siis...
OOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO
Ja vat nüüd jõuame Leninini. Lenin on Ecuadori president . Lenín Voltaire Moreno Garcés.
Lühem, käibelolev variant sellest kummalisest nimekooslusest on Lenin Moreno.
Lenin on juba pea kaks aastakümmet ratastoolis olnud. 1998 tulnud talle kaks röövlit tänaval kallale, võtnud ära autovõtmed ja raha ning tänutäheks tulistanud selga kah.
Lenin ütleb, et ta on kõigest üle saanud tänu naermisele. Et talle meeldib naerda. Lenin on naermisest koguni raamatuid kirjutanud, sealhulgas õpiku "Huumori teooria ja praktika".
Lenin on Ecuadori president aastast 2017. Enne seda oli ta - aastatel 2007-13 - riigi asepresident. Tänu isiklikele terviseprobleemidele mõistab Lenin ka teiste hädasid. Pealegi räägib president riigi kõige vaesema seltskonna, põlisrahva, indiaanlaste ketšua keelt. Sest Lenini vanemad olid õpetajad, kelle elu missiooniks oli just sellele kõige vaesemale elanikkonna kihile haridust anda. Ja kes omal ajal olid vaimustunud nii Lenini kui Voltaire ideedest. Sealt ka maimukese nimed...
Nii, nagu Lenin asepresidendiks sai, haaras ta härjal sarvist ja riigi rahakotil raudadest. Kahe nädala pärast (!!!) tulid toetusrahad emadele, vanuritele, puudega inimestele. Käivitati projektid puudega inimeste integreerimiseks ühiskonda. Tulid ratastooliteed. Õpilastele tasuta koolivormid, arsti- ja toiduabi, lõunasöök. Hariduse rahastamist suurendati märgatavalt. Kõiki neid meetmeid oli sedavõrd palju, et erinevad organisatsioonid üle ilma pakkusid Leninit aastal 2012 Nobeli rahupreemia kandidaadiks.
Lenin on juba pea kaks aastakümmet ratastoolis olnud. 1998 tulnud talle kaks röövlit tänaval kallale, võtnud ära autovõtmed ja raha ning tänutäheks tulistanud selga kah.
Lenin ütleb, et ta on kõigest üle saanud tänu naermisele. Et talle meeldib naerda. Lenin on naermisest koguni raamatuid kirjutanud, sealhulgas õpiku "Huumori teooria ja praktika".
Lenin on Ecuadori president aastast 2017. Enne seda oli ta - aastatel 2007-13 - riigi asepresident. Tänu isiklikele terviseprobleemidele mõistab Lenin ka teiste hädasid. Pealegi räägib president riigi kõige vaesema seltskonna, põlisrahva, indiaanlaste ketšua keelt. Sest Lenini vanemad olid õpetajad, kelle elu missiooniks oli just sellele kõige vaesemale elanikkonna kihile haridust anda. Ja kes omal ajal olid vaimustunud nii Lenini kui Voltaire ideedest. Sealt ka maimukese nimed...
Nii, nagu Lenin asepresidendiks sai, haaras ta härjal sarvist ja riigi rahakotil raudadest. Kahe nädala pärast (!!!) tulid toetusrahad emadele, vanuritele, puudega inimestele. Käivitati projektid puudega inimeste integreerimiseks ühiskonda. Tulid ratastooliteed. Õpilastele tasuta koolivormid, arsti- ja toiduabi, lõunasöök. Hariduse rahastamist suurendati märgatavalt. Kõiki neid meetmeid oli sedavõrd palju, et erinevad organisatsioonid üle ilma pakkusid Leninit aastal 2012 Nobeli rahupreemia kandidaadiks.
Lenin ei olnud küll Cuencas kohal, kuid ratastooli-inimestele on Ecuadoris tõepoolest mõeldud, võime täna kinnitada. Juurdepääsu-kaldteed on kõikjal olemas.
24. detsembril kohtuvad perekonnad-suguvõsad Ecuadoris suuremaks sööminguks. Järgnevat vaba päeva kasutatakse seedimiseks. Pearoaks on kas pärissiga, merisiga,
kalkun või rosinatega täidetud kana. Juurde käib arroz navideño (jõuluriis). Magustoiduks šokolaadikook või kohalikud suhkruroosiirupist maiustused, Pristiños või Puñuelos, taignapallikesed mee- ja karamellikastmega.
Meie perekond oli juba kah suurest pidutsemisest nälga suremas. Pealegi ootas meid kodus kalkun. Joanna jõulukingitus. Kalkun tahtis enne püha õhtusöömaaega veel ahjus käia.
Meie perel puudusid jõulukalkuniga igasugused varasemad suhted. Joanna ütles, et tema ei täida midagi. Naabrimees, see, kes juustu ei raatsinud tuua, on nooruses Kanadas kokana töötanud. Tema arvas, et tuleb ikka täita. Luges ette, et mis ja kuidas. Kõik peale ühe asja oli täiesti arusaadav. See üks asi oli SAGE SAVILA - naabrimehe sõnul pidi seda maitseainet igal pool müüdama, umbes pool purgikest kuluvat ära, see tuleks saiakuubikute ja roheliste hernestega läbi segada, kalkunisse toppida ja siis pidi hirmus hea saama.
Niisiis pidime me poest läbi käima.
Kui me olime omaenda tarkusega kõik maitseaineriiulid ilma igasuguse tulemuseta läbi jõllitanud, pöördusime personali poole. Esimene juhatas meid... värske kraami riiulisse... aaloe juurde! See ei olnud purgis ega midagi. Värske aaloe on ju jumala mõru värk! Mõrukalkun jõuluõhtuks - tänan, ei! Otsustasime järgmise personalitöötaja proovile panna. See juhatas meid... värske kraami riiulisse... aaloe juurde! Nüüd me ütlesime juba, et ei-ei-ei, savila peab purgi sees olema. Selle peale raputas personal pead.
Otsustasime Joanna retsepti kasuks.
Aga kodutee oli kinni pandud! Siin oli järgmine paraad! Tükk maad maalähedasem.
Paraad oli ilmselt viimases vaatuses, sest rahvas oli kõik jutlust kuulama kogunenud. Nii palju jutlusi - neli - ühes päevas - noh, kellel on midagi vastu panna?
Siinne paraad meenutas rohkem lõikus- või tänupüha.
Kalkun käis ahjus ära. Sest me oleme nii nutikad. Me olime juba eelnevalt ahjuga tutvust teinud. Siin on ju see häda, et sa ilmaski ei tea, mis ühikutest jutt käib! Kui ma vannitoakaalule astusin, viskas see kohe 150 ja rohkem ette - ma ei tea, kui palju rohkem, sest ma ei julgenud rohkem vaadata. Mitte milleski ei või siin kindel olla - kaal räägib naeladest, bensiinihind käib gallonite kohta ja temperatuuri arvestavad Fahrenheitides! Kogu aeg pead valvel olema!
Aga igatahes saime me kalkuniga hakkama. Me oleme tõesti tublid!
Jätkuvalt toredat jõuluaega kõigile!
Leegi ja Jassu paraadpildid on selle lingi taga:
No comments:
Post a Comment